Читать книгу Vargamäe vanad ja noored - Andrus Kivirähk - Страница 4

Savisaar võtab taskust suure punaseruudulise taskurätiku ja pühib sellega oma nägu. Puhh! Küll on palav!

„Pole harjunud selle keskküttega,” seletab ta ise, varjates varrukaga haigutust. „Meil Hundisilmal on hommikuti vahel veetoober jääs! Aga siin – muudkui kütavad! Nahk kõikse aeg märg. Ei saa akent kah lahti teha – tõmbab läbi!”

„Jumala eest, ei maksa lahti teha jah!” nõustub Linnar Priimägi, kes on ennast pingikesele istuma sättinud. „Hoidke oma tervist, heategija!”

Savisaar haigutab uuesti. Igav! Kutsus küll Priimäe külla, et see muinasjutte räägiks, kaarte paneks või tuha pealt ennustaks, aga professor istub niisama, pühib oma prille ja kõigutab ennast edasi-tagasi. Muiduleivasööja! Küllap ootab, millal lõunaoodet pakutakse! Ehh, on alles inimesed!

Savisaar ajab end ägisedes püsti ja kõnnib küülikupuuride juurde. Loomakesed vahivad teda oma punaste silmadega, hüppavad arutult. Pole neistki seltsi! Aga ei saanud ju neid Hundisilmale jätta, kes seal nende eest hoolt kannab, suvi on ju läbi, tarvis linnas ametis käia. Oh jah, see amet… Vanakurat ise mõtles välja need valimised!

Savisaar sülitab vihaselt ja vahib Priimäele otsa.

„Noh, mis linna peal räägitakse?” pärib ta järsult. „Mis meelt rahvas on? Kas mind valitakse tagasi?”

„Valitakse, heategija, valitakse!” vastab Priimägi laulvalt. „Kas siis ilmas saab olla nii alatuid inimesi, kes teid linnapeaks ei vali! Kõik kiidavad teid, löövad teie nime kuuldes risti ette… Rahvas armastab teid, heategija!”

„Jaah…” pomiseb Savisaar kahtlevalt. „Leidub igasuguseid! Näe, seesama, Rein Lang, tema ju himustab minu kohta!”

„Kes himustab, see komistab!” vastab Priimägi targalt, võtab laualt prääniku ja hammustab seda, tõstab silmad taeva poole, hammustab veel üks kord.

• • •

Samal ajal istub Rein Lang kõrvaltoas ja närib küüsi. Seal Savisaare juures on ju kurat ise lahti! Koer haugub, lapsed kiljuvad… Alalõpmata veab see Maria sõbrannasid koju, tänagi tulid koos Mailis Rannaga, nüüd hüppavad vist voodil, naeravad täiest kõrist. Kas siis niimoodi saab tööd teha! Koeravolaskist pole mõtet rääkida, see jookseb vabalt mööda koridore ringi, hambad paljad, kipub aina säärde kargama. Tahad peldikusse minna, võta malakas kaasa! Küülikud haisevad, kass siristab nurka… Loomaaed, mitte linnapea kabinet!

Lang ei pea enam vastu, kargab püsti ja tormab Savisaare juurde. Koerapeletis on muidugi kohe vastas, lõugab nagu põrguline.

„Sa pane oma peni ketti, või veel parem, löö maha!” karjub Lang. „Üldse ei saa tööd teha, selline lärm nagu laadal! Koerad hauguvad, lapsed kisavad… Hirmus!”

Maria ja Mailis poevad linnapea selja taha, piiluvad sealt hirmunud silmadega nagu hiirekesed. Savisaar laiutab käsi.

„Nad on ju lapsed, Rein!” seletab ta. „Lapsed ikka müravad. Ja koer… Mis ta’s tegema peab, kui haukuda ka enam ei tohi, inimese kombel ta ju kõneleda ei mõista! Ole nüüd kena mees ja ära riidle! Näe, vaata, mul kass tõi pojad, tahad ühte endale? Vaata kui armas ta on!”

„Ei taha!” käratab Lang. „Häbi on sellist lodevust vaadata, kõrge aukandja tuba nagu laut! Mis sa vedasid need lojused linna, jätnud tallu!”

„Polnud kuidagi võimalik,” vabandab Savisaar. „Ma pean ametis käima, talu ju midagi sisse ei too, sinna ainult mata oma raha, päris kole kohe… Ja eit samamoodi – tema käib kah iga jumala päev tööl, teenib samuti leivaraha! Mis ma siis teen? Egas loomad saa maal omapäi olla, nad ju tahavad talitamist! Kuule, ole hea mees, võta üks kassipoeg!”

„Ei taha!” ütleb Lang. „Kui sa minu nõu kuulda tahad, siis pane nad kotti ja lase mööda jõge alla! Ja selle koeraga on niimoodi, Savisaar, et kui ta veel lõugab ja mind hammustada katsub, siis ma lasen ta maha! Jumala eest, seda ma teen! Mul on püss!”

„Oh, mis sa räägid!” ahastab Savisaar. „See ju päris metsalise jutt!”

„Ise sa oled metsaline, vaata kuidas sa elad, loomasitta terve tuba täis! Õige mul Noa laev!” vastab Lang põlglikult ja virutab lahkudes ukse mürtsuga kinni. Maria ja Mailis hakkavad nutma.

„Ei tohi meie Paukat maha lasta!” kaebavad nad.

„Ärge kartke, ei ta lase!” lohutab Savisaar. „Onu Rein… teeb nalja!”

„Ei tee! Ta on kuri!” töinavad tüdrukud.

• • •

„Mis siin on?” küsib Evelyn Sepp, kes tuleb köögist, puhas põlleke ees.

„Ah, mis ta on…” lööb Savisaar käega. „Lang käis siin. Ähvardas ja karjus… Mitte ei jäta mu hinge rahule, muudkui närib mu kallal… Ta ju tahab ise linnapeaks saada ja mind tänavale kihutada! Ei tea, kuhu ma siis oma laste ja loomadega küll pean minema, kas kuuse otsa või kuuse alla… Vanust ka alles napilt üle viiekümne, pinsini veel üle kümne aasta… Jumal, kui nad laseks mul pinsini siin töötada, siis ma läheks neil ise jalust ära, tõmmaku siis!”

„Ära karda, onuke, küll mina juba sinu eest hoolitsen!” lohutab Evelyn linnapead. „Jumal aitab! Aga sina istu, puhka! Näe, tegin sulle pliine! Lase hea maitsta!”

„Sina, Evelyn, oled tõesti kullatükk!” ohkab Savisaar. „Sihuke tragi ja… Me oleme eidega arutanud, et kui sind ei oleks… Ei tea kohe, mis siis saaks. Ja lapsed ka armastavad sind, näe, Mariake muud ei räägi, kui et „tahan Evelyni ja tahan Evelyni!” Isegi koer käib sinu sabas. Tunneb, et oled hea inimene!”

„Ole nüüd, onuke!” naerab nooruke koduabiline. „Mis hea inimene, tavaline talutüdruk! Söö nüüd kõht täis, et põsed kenasti punased oleksid, siis tuleb päevapiltnik ja teeb sinust pilti! Paneme selle uulitsale üles, rahvas vaatab ja rõõmustab!”

„Noh, jah,” pomiseb Savisaar, aga ei vaidle hakkajale tüdrukule vastu ja sööb kuulekalt. Suur must kass lakub nurgas oma poegi ja vaatab aeg-ajalt kavala ilmega koera poole, justkui tahaks midagi öelda.