Читать книгу Kaka ja kevad - Andrus Kivirähk - Страница 6

Hunt tuli oma urust välja ja haigutas. Siis lakkus ta koonu, pühkis käpaga silmi ning sügas end vastu kuivanud puud, et karvad oleksid siledad. Hommikuvõimlemise jättis ta ära, täna kohe kuidagi ei viitsinud.

Selle asemel läks hunt jalutama. Ta kõndis mööda metsa ja nägi järsku korviga vanaeite, kes korjas sinililli.

„Mis sa teed?” küsis hunt. Vanamutt ehmatas, pillas korvi ja jooksis minema. Hunt läks ja nuusutas sinililli.

„Kas need kõlbavad süüa?” mõtiskles ta. „Kas vanamutid söövad neid?”

„Oh ei!” ütles keegi puu otsast. See oli vares.

„Vanamutid korjavad neid müügiks. Nad viivad sinililled linna ja saavad nende eest raha.”

Hunt imestas.

„On see tõesti võimalik! Kas nende väikeste siniste nirakate eest antakse raha? Tead, ma pole elu sees raha näinud. Oleks väga huvitav vaadata. Kuule, vares, mis sa arvad, kui mina need sinililled linna viin, kas mulle ka raha antakse?”

„Selge see, et antakse,” kinnitas vares. „Linnainimesed on sinilillede järele täitsa hullud.”

„Siis ma lähen,” teatas hunt ja hakkas sinililli korjama. Ta ei teinud seda käppadega, vaid suuga – kahmas lõugadega mättatäie sinililli hammaste vahele, sülitas sambla välja ning kimp oligi koos. Kui hunt oli sedasi kõik sinililled maa seest välja hammustanud, pani ta kimbud korvi ja jooksis linna. Ühe kiriku juures seisid valged letid, mille taga lillemüüjad oma kaupa pakkusid. Hunt läks ja istus leti taha. Teised lillemüüjad hakkasid kiljuma ning lasid jalga. Hunt laotas oma lilled letile ja ulgus:

„Tulge sinililli ostma! Värsked sinililled! Kümme krooni kimp!”

Inimesed algul kartsid, aga et teised lillemüüjaid olid kõik põgenenud, siis tulidki nad lõpuks hundi juurde ja ostsid sinililli.