Читать книгу Tagaaetav - Ann Granger - Страница 3

Miff Ferguson oli nüüd juba kaks aastat kodutu olnud. Enda arust oli ta sellega üsna hästi toime tulnud, kuid iga uus päev näis sellegipoolest toovat tema ette järjekordse ületamist vajava tõkke takistusrajal, mida nimetatakse ellujäämiseks.

Täna mõlgutas ta mõtteid ees ootava talve üle, milleni oli küll veel jäänud üksjagu aega, ent tulevikukavade koostamine ei tee iial halba. Kui sul ei ole püsivat katust pea kohal, võib talv osutuda ehtsaks kaelamurdjaks nagu Becheri oja Aintree takistussõidurajal. Viimasel ajal oli kõvasti vihma sadanud. Tema pisike telk, mis oli parajasti nii suur, et ta sai magamiskotti pugeda ja ennast teo moodi kõveraks tõmmata, oli teataval määral vihmakindel. Aga kui paduvihma tuli lakkamatult, leidsid märjad tilgad võimaluse telki tungida. Lume ja jää eest ei kaitseks telk teda kindlasti, kui emb-kumb nendest peaks platsi ilmuma. Sellisel juhul vajaks ta märksa toekamat peavarju. Mitte midagi peenutsevat, ütles ta endale esimeses koiduvalguses mööda kõnniteed edasi sammudes, et saada ühest varakult avatavast autoremondikojast papptopsitäis kuuma kohvi. Sealsed töötajad tundsid teda. Kui juhataja viibis töökojas, pidi ta kohvi eest maksma. Neiukesed ei küsinud temalt kunagi raha. Tühi laohoone, elaniketa maja teine korrus või ükskõik milline muu tellistest ja mördist ehitis olid need asjad, mida ta otsis. Siinkandis oli mitu tühja kauplust, kuid need on enamasti häiresüsteemi abil korralikult kaitstud.

Aeg oli küll veel varajane, ent liikvel oli juba päris palju inimesi. Mõned läksid tööle, teised olid pärast öist vahetust koju naasmas. Poodnikud ja iseäranis lehemüüjad olid oma äriga algust tegemas. Üks vanamemmeke tuli ilmselgelt mingisuguselt varahommikuselt jumalateenistuselt. Oli üllatav, kui paljud inimesed olid lahkunud kodust kohe pärast seda, kui väljas valgeks läks. Mifi seisukohalt oli nende kõikide puhul suurepärane asi see, et üldjuhul nad eirasid üksteist. Just nimelt seepärast oli Mifi-sugustel praegu hea aeg oma võimalusi hinnata.

Kui sa hiilid ringi pimedal ajal, on üsnagi tõenäoline, et mõni tarkpea võtab telefoni ja helistab politseisse. Paljud inimesed on õhtul oma kodus hilise ajani ärkvel. Miff pidas mõnikord endamisi aru, et mis asi see niisugune küll on, mis ei lase neil sooja, mugavasse ja kuiva sängi heita. Võib-olla nad on arvuti ees ning mängivad, vaatavad pornot või pruugivad hasartmängusaite. Või on nad olnud sunnitud minema pahura lapse või näljase imiku juurde või ei tule neil und ja nad arvavad, et tassikesest teest võiks abi olla. Nad võisid teha mida iganes ja kui aus olla, siis Miffi ei huvitanudki, mis see on, sest alati oli olemas võimalus, et mõni nendest otsustab akna alla tulla ja jääda hämarat tänavat silmitsema. Vaikselt edasi kõndiv ja hooneid uuriv üksildane inimkuju teeb nad närviliseks.

Mitte et ta oleks säherdusi koduomanikke mingilgi viisil kadestanud. Mifil polnud vähimatki igatsust astuda alatiseks nende ridadesse mingisuguses kadestamisväärses ulualuses, kus on topeltklaasidega aknad ja küllap ka nüüd omaenda parkimisala rajamiseks betooniga kaetud kunagine aed. Eelkõige polnud tal tahtmist kuuluda mõnda kindla koosseisuga kogukonda. Ta oli sellega katset teinud ja hakanud seda vihkama. Naabrite olemasolu tähendab seda, et teised inimesed teavad sinust rohkem, kui neil oleks õigus teada. Nad hoiavad silma peal sinu tulemistel ja minemistel. Nad tunnevad huvi selle vastu, millega sa endale elatist teenid. Nad kutsuvad sind oma pidulauakestesse ja see kujutab endast samahästi kui kutset inkvisitsiooni ülemkohtu ette. Mida vähem nad teavad, seda umbusklikumaks nad muutuvad. See lisab üksnes uut hagu nende Suure Hirmu lõkkesse – nad kardavad kinnisvarahindade langemist. Miff oli selle kõik läbi teinud. Ja see oli lõpuks talumatuks muutunud. Just nimelt selle koha peal oligi Miff otsustanud jalad selga võtta. Senimaani ei olnud ta seda kahetsenud. Ehkki kui aus olla, oli eelmine talv karm. Saabuvaks talveks koostab ta paremad kavad.

Kui Miff üldse tundis sugulust mõne elusolendiga, siis olid selleks pimeduse katte all jäätmetes tuhnimas käivad rebased. Või kassid. Kassid meeldisid Mifile ja talle tundus, nagu oleks tal nendega palju ühist.

Öösiti ei teeselnud kassid enam mõnusaid kodukiisusid – üht osa korrastatud maailmast – ja muutusid metsikuks. Nad vupsasid välja kassiluukide kaudu, mille heasüdamlik pererahvas oli tagaukse sisse paigaldanud, lahkudes kodust klanitud, toidetud ja hellaloomuliste perekonnaliikmetena. Juba enne lähima lillepeenrani jõudmist moondusid nad jahti pidavateks väikesteks, kuid väledateks ja halastamatuteks kiskjateks. Nad tajusid teraselt pisimatki heli ja liikumist, haistsid vaevumärgatavamaidki lõhnu ja olid varustatud tolle nimetu meelega, mis hoiatas neid ohtude eest. Ning siis alustasid nad uitamist täiuslike sportlastena, ronisid vaevata müüri, tara või puu otsa ja pugesid läbi kitsaste avauste, millest isane inimloom oleks saanud hädavaevu üksnes käe läbi ajada.

Pimeduses teineteisest möödudes ei teinud kass ja Miff teisest eales väljagi ja läksid kumbki omaenda asju ajama. Aga erinevalt Mifist muutusid kassid pärast oma metslasevaistude rahuldamist enamasti taas kodukiisudeks ja sörkisid õdusasse koju, et seal päev läbi rahulikult tukkuda. Ta siiski ei kadestanud neid. Ta mõtles vahel, et kas või osalise kodustatusega nõustudes on need kassid ennast maha müünud.

Päeval oli ta alati lustakas ja ajas juttu möödujatega, kes olid seisma jäänud, et talle tema kurvas kodutuses kaasa tunda ja puhuti ka veidi raha või võileiba pakkuda või siis mõnikord sõidelda teda tööpõlgurluse pärast.

„Sa proovi ise järele, sõbrake!” soovitas ta alati nendele teistele. „Proovi tänaval ellu jääda.” Kui ta neile niimoodi ütles, siis harilikult pomisesid nad midagi vastuseks ja kõndisid minema.

Ainus kord, kui ta pea telki tõmbas ja teeskles, et magab, oli sellel päeval, mil ta märkas, et tema poole marsib kogu eduka inimese enesekindlusega üks mees, kellega ta oli koos koolis käinud. Too vana koolisemu sammus teda tähele panemata mööda ja Miff hingas kergendatult.

Pärast seda lahkus ta Londonist ja leidis endale pelgupaiga siin, Cotswoldi mägedes Bamfordi linnas, kus tal polnud kindlasti karta kohtumist ühegi tuttavaga. Piisavalt halb oleks olnud juba seegi, kui kuuldus, et ta elab kodutu elu, oleks jõudnud tema endiste töökaaslasteni. Aga kui sellest saab suur uudis järgmisel kooli kokkutulekul, kõrvaldab hoolekogu tõenäoliselt tema nime vilistlaste nimekirjast. Tema vanemaid tabab alandus, sest nad olid kõikidele rääkinud, et ta töötab vabatahtlikuna maakera mingisuguses külalislahkusetus sopis paiknevas põgenikelaagris. Ka olid nad ettevaatuse mõttes üldse Portugali elama kolinud.

Päris tõega kõige õnnelikum oli ta tegelikult öösiti. Öösel ei olnud vaja teeselda. Sa tohtisid olla sina ise. Ta hoidus kõrvale joodikute eest – nemad on alati ettearvamatud ja nende puhul ei või iial milleski kindel olla. Mõnikord tuigerdavad nad äsjast õhtut taas läbi elades kodu poole ja pillerkaaritajatest sõbrad huvitavad neid rohkem kui paadialused. Mõnikord nad pudenevad kõrtsist või klubist välja korratu puntrana ja kargavad otsemaid lähimale inimesele kallale, ilma et mäletaksid hommikul, miks nad seda tegid. Mõnikord saab joodik hakkama jõhkra naljaga ja magajat kasutatakse märklauana. Joodikuid vihkaski Miff kõige rohkem.

Öösiti võis muidugi näha igasuguseid asju. Aga sa hoidsid nende suhtes alati suu kinni. Seda peeti enesestmõistetavaks. Ta oli üsna mitme elukutselise murdvarga teretuttav. Tema ei seganud neid ja nemad ei muretsenud tema pärast.

Ta oli jõudnud ühte linna hooletusse jäänud kantidest. Kunagi oli siin olnud toimekas väikekäitiste piirkond. Nood ettevõtted olid juba ammu tegutsemast lakanud. Kuni linnakavandajad aru pidasid, mida siinse ala ja hoonetega peale hakata, langes see pikkamisi hüljatusse. Lagunenud katuste kaudu tungis vihm sisse. Aknad olid katki ja kohati laudadega kinni löödud. Esimestel korrustel tungisid majadesse umbrohi ja metsloomad. Vahetevahel leidus siin ka inimolendeid – oli nii võimude ja ebamugavate küsimuste eest kõrvale hoidjaid kui ka selliseid inimesi nagu Miff. Või mitte just täpipealt selliseid nagu Miff, kes ei tahtnud jagada oma peavarju ohtlikuks muutuda võivate tüüpidega, olgu nad siis ennast ainetest jaburaks pruukinud narkomaanid või olematu „kogukonna hoolekande” vastutada jäetud skisofreenikud.

Miff ei elanud tänaval ei uimastite kuritarvitamise pärast ega õigusemõistmise eest põgenedes ega vaimuhaiguse tagajärjel. Ta oli siin seetõttu, et ühel heal päeval ta lihtsalt loobus, lõi ükskõikselt käega halastamatule edu poole pürgimisele, teiste inimeste ootustele tema suhtes ja oma kohustustele teiste ees. Ta ei elanud läbi seda, mida nimetatakse vaimseks kokkuvarisemiseks, vaid üksnes võttis omaks täiesti teistsuguse vaimse vaatepunkti. Iseendale selgitas ta seda asja nii, et ta lihtsalt ärkas pikast ja häirivast unenäost ning asus pääseteed otsima.

Käesoleva hetke praktilisi sihte silmas pidades oli ta uurinud seda piirkonda juba nädala või rohkem. Senimaani oli see paistnud olevat piisavalt inimtühi ja just niivõrd ohutu, nagu võiski oodata. Tähtsust poleks omanud ka see, kui mõned tema moodi hulgused oleksid talveks siia kolinud. Kambakesi ongi elu teataval määral turvalisem, juhul kui see kamp jääb väikeseks. Kui asukaid koguneb aga liiga palju, nii et juhuslikud külastajad või möödujad ei saa neid eirata, võib mõni keelekandja nende kohta võimudele teatada ja nad aetakse minema. Aga selle koha kui ilmselge võimaluse oli ta igatahes mõttes kirja pannud.

Sellegipoolest avastas ta oma nördimuseks, et ta ei ole seal tänasel varahommikul esimene külaline. Mitte et esimesena saabunu oleks seal olnud selsamal põhjusel kui tema ise. Ei, too teine külaline – oli ta siis, kes ta oli – oli jõudnud kohale puhta, läikivmusta ja uute numbrimärkidega BMWga, mis nägi välja nii, nagu oleks see äsja müügiesinduse uksest välja sõitnud. Auto välimus ei sobinud siinse kandiga ja selle siinolek oli seletamatu.

Ta oleks muidugi pidanud otsa ringi keerama ja võimalikult kähku sündmuspaigalt lahkuma. Paraku vähemalt sellel korral ei usaldanud ta oma vaiste. Ta jäi kohale. Pärastpoole pani Miff mõnikord imeks, miks ta lihtsalt jalga ei lasknud. Inimlikust uudishimust? Või seepärast, et auto sealviibimine oli tema meelest kuidagiviisi solvav? Autol polnud sinna kindla peale mingit asja.

Juht oli peatanud oma sõiduriista ühe hoone avatud küljeukse ees. Miff mäletas, et tavaliselt oli talle paistnud, nagu oleks see uks kõvasti kinni. Ühtlasi teadis ta ka, et selle takistuse tugevus oli pelgalt silmapete. Lukk oli katki. Lukku ei olnud lõhkunud tema, vaid seda oli teinud veidi aega tagasi keegi teine. Et hoonesse pääseda, tuli kõigest õlg ukse vastu toetada ja kõvasti suruda. Siis avanes uks kriiksudes piisavalt palju, et ennast selle vahelt sisse litsuda. Päris lahti uks ei läinud, sest selle taha oli kuhjatud igasugust kola. Aga see avanes siiski piisavalt selleks, et inimene sisse pääseks. Miff oli vihmastel pärastlõunatel kohalikus raamatukogus säärastest asjadest lugedes teada saanud, et niisugusel juhul on tegemist kinnisasjal viibimisega ilma omaniku loata, mis kujutab endast väärtegu. Avalike raamatukogude süsteem on imetore asi. Sa istud raamatut lugedes raamatukogus ja kui sul on õnne, ei tülita sind keegi. Ka BMW juht tegeles praegu loata viibimisega – või vähemalt jõudis Miff sellisele järeldusele.

Miff ei osanud öelda, kuidas oli juht sellest uksest teada saanud. Kuid tundmatu külaline oli laohoones – selles oli Miff üsna kindel. Aga mida ta seal sees teeb? Talveurgu ta endale igatahes ei otsi. Säärase autoga sõitev inimene küll kindlasti mitte. Aga miks siis niiviisi vargsi ringi hiilida ja kasutada sissepääsemiseks mingisugust varem lõhutud ust?

„Kuradima kinnisvaraarendaja!” pomises Miff. Keegi oli tulnud koiduaegsele eraviisilisele luureretkele, et enne krundi omanikele äriettepaneku tegemist oma võimalused läbi kaaluda. Niisugune oli Mifi oletus. See on keegi, kes tahab kogu selle hädise rajatise maha lammutada ja ehitada siia väikese odavkodudega arenduse või kortermaja pensionäridele või võimla ja puhkekeskuse, mille katuse all asuvad keegli- ja seinatenniseväljakud … Noh, ükskõik mille nendest või ka midagi sootuks muud.

Uudishimu tiris teda lähemale. Ta nihutas ennast BMW säravast kerest tasapisi mööda. „Kapitalist!” pomises Miff tühjale juhiistmele. „Kisud nälgivate vaeste suust leiva! Kodutute vaenlane!” Kuna küll küllale liiga ei tee, lisas ta: „Fossiilkütuste põletaja! Atmosfääri reostaja ja kasvuhoonegaaside väljapaiskaja!” Sellest näis käesolevaks hetkeks piisavat.

Paokil ukseni jõudes jäi ta seisma ja kuulatas. Esialgu ei kostnud seest midagi ja ta pidas endamisi aru, kas too keegi pole ehk juba hoonest väljunud ega uita ringi ümberkaudsel territooriumil. Mifil oli sama palju õigust seal viibida kui temalgi. Tegelikult polnud tõenäoliselt kummalgi mingisugust õigust seal viibida. Mifi hinnangul olid nad nii või naa võrdväärsed. Ta nihutas ennast lähemale ja asetas kõrva ukseprao juurde. Ta ei kuulnud mingisugust liikumist. Ta otsustas riskida ja puges hääletult läbi avause hoone pimedasse sisemusse.

Hoone sisemus lehkas. Naljakas küll, mõtles Miff, sest kui ta viimati siin käis, ei häirinud mingi hais teda põrmugi. Nüüd aga oli seda rõskuse, rotikuse ja lagunemise lehka ning kõigest mädanevast tekkivate mürgiste aurude vänget vinet tunda väga tugevasti. Samasugust hõngu õhkub vahel pärast kõva vihmasadu vanadelt kalmistutelt, sest muld muutub siis poriks ja hakkab raskena vajutama sellele, mis lebab all, ning gaasid kerkivad ülespoole. Keegi peakski kogu selle maja maha lõhkuma, mõtles ta. Võib-olla ongi BMW omaniku mõte õige, kui ta on tõepoolest mingisuguse projekti jaoks ringi nuuskima tulnud kinnisvaraarendaja. Lükake enne prügihunnikuks muutumist see lagunev laohooneraibe buldooseritega kokku, tehke plats puhtaks ja pange püsti kortermaja. Miks ka mitte?

Aga kus selle uhke auto juht siis on? Miff tõmbus kõige pimedamasse nurka ning jäi ootama, kuulama ja mis tahes liikumise suhtes silmi lahti hoidma. Ja liikumine tuligi – varjud tema ees võbelesid vaevumärgatavalt ja kostis väga tasane ohe, milles ta tundis ära inimese hingetõmbe. See BMW-mees oli hoones sees ja Miff – kes oli ilmselt peast põrunud, et uudishimule järele andis – oli siin koos temaga. Vaistud said viimaks jaole ja ta mõistis, et see on halb koht.

Kas ta jõudis niisugusele otsusele liiga hilja? Kas see mees teab, et Miff on talle seltsiks tulnud? Võis kihla vedada, et teab. Ta võis näha ukse vahelt sisse pugeva uustulnuka siluetti. Võis kuulda sammu, kriuksatust või midagi muud nii põgusat, et seda peaaegu polnudki, ent BMW-mees sai sellegipoolest Mifi kohalolekust teada just niisamuti, nagu Miff teadis, et see mees on siin.

Mida ma nüüd teen, küsis Miff endalt. Lähen lihtsalt tuldud teed tagasi ja kaon siit sootuks? Varjud võbelesid taas nagu siidkardin tuule käes. BMW-mees liikus. Mifi silmad harjusid pimedusega. Alguses oli see moodustis tüse ja kühmus, kuid ta muutis Mifi pilgu all kuju. Ta kasvas pikemaks ja tõmbus kitsamaks ning tema vaikne kähisev hingamine valjenes. Mees oli küürutanud ja ajas ennast nüüd sirgu, olles ligikaudu sama kasvu kui vähem kui kuue jala pikkune Miff. Mees oli tegelnud millegi pingutust vajavaga ja ehkki ta püüdis hingamist kõigest väest vaos hoida, ei suutnud ta enam summutada lisaõhku sisse ahmivate kopsude katkendlikke hingeldusi. Mehe jõupingutuste sihtmärk lebas ühe liikumatu moodustisena tema jalgade ees. Kas mees oli jätnud siia midagi soovimatut, et sellest vabaneda? Nagu metsa alla poetatakse salamisi prügi? Üks asi oli Mifi meelest igatahes kinnitust leidnud – BMW-mees viibis siin tõesti ilma loata. Muidu oleks ta praeguseks juba Mifile harja karanud ja karmilt käskinud tal minema kaduda.

Mifile torkas äkitselt pähe üks mõte. Võib-olla see mees hoopiski kardab teda, kardab Miffi. Mees ei tarvitsenud ju arvata, et leiab nii varajasel kellaajal siit eest veel kellegi. Kas ta arvab, et Miff on majahoidja või valvur? Kas ta näeb Mifis ähvardust või väljakutset?

Miff langetas otsuse. Hiljem mõtles ta, et see oli ilmselt tema halbade otsuste langetamise päev. Ta hõikas: „Sõbrake, kõik on hästi, ma ei ole siin selleks, et kellelegi paha teha. Võiks öelda, et ma lihtsalt jalutasin siit mööda!”

Mis paganama asi see mulle peale tuli, et ma proovisin mingisugust mannetut nalja visata, pani Miff imeks. Ma tegin seda seepärast, et kartsin, muud midagi.

Mees läks ootamatult liikvele ja lähenes Mifile väga kiiresti. Ta kasvas veelgi suuremaks ja muutus kujult sulaselgeks inimeseks, kelle külgedel õõtsusid edasi-tagasi käsivarred ja kes hingas kähedalt ja hullunult. Ühes ette sirutatud käes oli mingisugune kepi moodi relv, kuid Miff ei saanud aru, kas see on puust või metallist.

Ta ei jäänud ootama, et selles selgusele jõuda. Ta pööras ümber ja hakkas jooksma oma selja taha jäänud avatud ukse poole. Ent ta ei saanud kitsast uksepilust ühe hooga läbi söösta. Ta pidi sellega vaeva nägema. Ta oli kaks kolmandikku teest välja ja vabadusse – pääsemisse – juba läbinud, kui mees jõudis temani ja andis relvaga valusa löögi vastu õlga.

Miff viskus ettepoole, komistas ja tajus ühel kabuhirmuga täidetud hetkel, et ta kukub pikali. Ta rabeles parajasti poris, kui mees taas temani jõudis. Teda tabas uus hoop, kuid ta sai käsivarre veel õigel ajal ülespoole paisata ja löögi jõudu osaliselt leevendada.

Miff sebis neljakäpakil mööda maad edasi ning suutis siis jalule tõusta ja end ringi keerata. Nad vaatasid sekundi murdosa jooksul teineteisele otsa. Miff nägi valgeid moondunud näojooni, mis olid täidetud kohutava raevu ja otsusekindlusega. Ta mõtles: „Ta tahab mind tappa. Ta tahab kuradima kindlasti mind tappa …”

Veri tema soontes muutus viivuks jääks. Ta oli hirmust tardunud. Siis pistis Miff jooksu. Ta jooksis nii, nagu polnud varem ealeski jooksnud. Tänaval elades oli ta nii mõnegi korra kitsikusse sattunud. Aga oma elunatukese pärast ei olnud ta veel kunagi kartnud. Ta pidi ründajast kiiremini jooksma või ta üle kavaldama, sest muidu on tema, Miff, surmalaps.

Siin, väljas, olid tal siiski eelised. Ta tundis seda linnakõnnumaad, ta teadis selle nurgataguseid, ummiktänavaid ja hoonete vahele jäävaid käike ning sibaski nüüd mööda neid nagu põgenev kass. Ta jõudis selle hüljatud kinnistu taha jäävasse piirkonda ja võttis suuna läheduses paikneva elamuarenduse aedadele. Miff teadis, et ta peab tänavaid vältima, sest jälitaja võis tagasi minna, autosse istuda ja seejärel lihtsalt seni ringi sõita, kuni näeb Miffi ja saab ta alla ajada. „Aga jalgsi, sõbrake, ei ole sul mingeid võimalusi,” teatas Miff jälitajale hääletult. Ta ronis üle tarade, saatis lendu aiakaunistusi, tormas kilina ja kolina saatel vastu õuegrilli ja sumpas läbi kalatiigi.

Tema lärmakat edasiliikumist kuuldi vähemalt kahes majas. Ülemiste korruste aknad paisati lahti ja teda saatsid vihased hüüded. Tunnistajate juuresolekust siiski piisas, et tagaajaja viimaks minema peletada. Miff jäi taevast tänades ühte aiasarasse varjudes seisma, ahmis valutavate kopsude ja roietega õhku ning teadis, et ta on selle võidujooksu võitnud.

See oli sant kogemus ning ta ei suutnud seda päeva lõpuni meeltest tõrjuda. Mida kuradit too teine mees seal tegi? Ta ei olnud uue projekti jaoks maad kuulanud kinnisvaraarendaja, nagu Miff oli esmalt arvanud. Mis oli see kühmjas moodustis, mis lösutas laohoone hämaruses mehe jalgade ees? Mifi uudishimu üks tahk tekitas temas tahtmise tagasi minna ja seda asja uurida. Ettevaatus oli siiski tugevam. Tal oli olnud nüüd aega järele mõelda ja ta sai aru, et mitte ainult tema ei tunne ära BMW-meest – nagu Miff teda parema nime puudumisel oma mõtetes ikka veel kutsus –, vaid BMW-mees tunneb ära ka Mifi.

Ta laskis pilgul käia üle selle kõrtsi baariruumi, kus ta parajasti viibis. Lokaal oli väike ja täitsa tavaline. Inimesed, kes siin õhtuti keelt kastavad, ei sõida ringi kalli autoga ega tee kinnisvaratehinguid. Kuid Miff avastas, et ta silmitseb neid nägusid uurivalt.

„See oli siis tüdruk?” küsis tema läheduses üks hääl. „See surnu, kelle nad leidsid?”

„Nojah, aga ma ei tea, kes ta on, ja minu arvates ei tea seda ka veel politseinikud. Keegi rääkis, et ta oli surnuks kägistatud!” kostis vastus.

„Ja vanasse laohoonesse visatud?” Küsimuste esitaja oli üks uskmatu Toomas.

„Ma ju rääkisin sulle! Täna hommikul vara oli seal mingisugune mürgel ja paar kutti tormasid lao taga läbi tagahoovide. Mitu inimest kuulsid neid ja isegi nägid. Üks nendest on minu sõber. Ta oli just alla kööki minemas, et veekannu sisse lülitada, kui kuulis seda madinat ja vaatas välja täpipealt parajal ajal, et näha, kuidas üks naljavend tema kivist Veenuse jalaga ümber lõi.”

„Kivist mille?” kõlas umbusklik reageering.

„Veenuse – tead ju küll, see on üks säherdune jumalanna, kellel ei ole seljas mitte midagi peale kangatükikese. Sõber on üksjagu raevu täis. Ta maksis tolle Veenuse eest kakssada naela. See ei ole isegi marmorist või millestki niisugusest, vaid miskist kunstsegust.”

„Kakssada naela võltskivist Veenuse eest? Mis pole isegi mitte marmor! See sinu sõber on peast põrunud.”

„Noh, seda kuju tahtis tema naine. Ja naine on väga endast väljas, sest Veenusel murdus pea otsast. Igatahes ta helistas võmmidele ja kandis kõigest ette. Ta ei olnud ainus. Võmmid sõitsid sinna ja otsisid ümbruse läbi. Nad arvasid, et laohoones võib olla hulguseid, ja vaatasid sinna sisse. Siis nad laiba leidsidki.”

„Noh, iial ei või teada, mis sinuga juhtub, on ju nii?” kostis Toomas, kes oli viimaks ometi uskuma jäänud. „Kuule, sa räägi tollele oma semule, et ta peaks kodukindlustuse käsile võtma! Kas tema aed on täiskindlustusega?”

Miff jõudis otsusele, et tal on aeg märkamatult minekut teha. Väljas kõnniteel tundis ta ennast kohutavalt haavatavana. Politseinikud otsisid mõrvarit. Miff oli olnud tunnistajaks sellele, kuidas mõrvar laibast vabanes. Mõrvar otsis Miffi. Selles oli oma julm ja vääramatu loogika. Sa võid segada kaarte kuidas tahad, aga jaotus tuleb ikka ühesugune. Mõrvar oli maas rabelevat Miffi näinud. Ja Miff oli näinud teda. Too raevust moondunud valge nägu oli talle mällu vermitud. Mifi habetunud pale ja pikad patsi punutud juuksed on talletatud ründaja mäluplokkidesse. Tapjale ei olnud jäänud muud võimalust kui Miff üles leida ja vagaseks teha.

Ta pidi siit minema pääsema. Aga kuhu ta oleks saanud minna? Sõita üle mere Euroopasse, hääletada ennast Algarvesse ja saabuda vanemate ukselävele, nähes välja nii nagu Van Gogh mõnel oma kehvadest päevadest? Ei tulnud kõne allagi.

Nii et kuhu siis? Kuhugi niisugusesse kohta, kust kellelgi ei tuleks mõttessegi teda otsima hakata. Just nimelt sellel hetkel torkas talle pähe hiilgav idee. Ta läheb maale. Niiviisi inimesed vanasti ju tegidki, kui tahtsid asjadest eemale pääseda. Nad logistasid tõllaga maale oma mõisa. Järelikult Miff teeb sedasama.

BMW-mehele ei tule iial ette otsida teda kusagilt väljastpoolt linliku asustusega piirkondi. Kodutud kuuluvad linnade ja suurlinnakeskuste juurde.

Mõisa Mifil ei olnud. Kuid tal olid pärast pensionile jäämist maale elama läinud sugulased. Ta polnud nendega küll juba ammu ühenduses olnud, ent tema teada olid nad mõlemad veel elus. Ta läheb ja elab mõnda aega onu Henry ja tädi Prue juures tolles unises kohakeses … kuidas selle nimi oligi? … Weston St. Ambrose’is. See asus Gloucestershire’is ehk teises krahvkonnas ja tema praegusest asupaigast üpriski kaugel. Jah, just nimelt seda ta teebki. Henry ja Prue ehmatavad üksjagu, kui ta välja ilmub. Aga nad on heasüdamlikud hingekesed ega löö ust tema ees kinni. Või nii ta vähemalt lootis. Lõppude lõpuks kui ta laps oli, olid nad ju temaga alati korralikult käitunud– nad ei olnud nii nõudlikud ja arvustavad kui ta oma vanemad ning andsid alati lahkelt taskuraha.

Pelgupaika otsides nende armualuseks hakkamine tähendaks, et vähemalt ajutiseks loobub ta tänaval ellu jääma õppides kätte võidetud sõltumatusest. Ta peab nuputama välja mingisuguse põhjenduse sellele, et ta nagu välk selgest taevast nende juurde ilmub. Tõtt ta neile rääkida ei tohi. Nemad annaksid nõu minna politseisse ja hakkaksid sellega peale käima. Kuid Miff oli viibinud tänaval piisvalt kaua, et suhtuda korrakaitsejõududesse ettevaatusega. Ta peab leiutama mõne muu põhjuse. Teda aeti taga ja et oma nahka päästa, oli ta valmis tegema ükskõik mida.