Читать книгу Külmunud muld - Ann Granger - Страница 2

Vangi jäänud kärbes pinises aknaklaasil. Kitsast aknaavast tungis sisse linna lämbet õhku ja Whitehalli tänavamüra, kuid kärbes ei osanud seda põgenemisteed leida. Ta ründas järjest meeleheitlikumalt ühte ja sama kohta, võimetu leidma väljapääsu.

„Täpselt nagu mina,” ütles Meredith Mitchell ettevaatamatult valjusti.

„Kuidas palun, preili Mitchell?”

Personaliülem vaatas talle kahtlustavalt otsa. Talle ei meeldinud tegelda naistega. See oli talle näkku kirjutatud. Ametnik oli väike ja ülekaaluline, roosa näo ja ülespuhutud olemisega. Samast hetkest, mil Meredith ta kabinetti astus, oli selge, et nad ei leia ühist keelt. Ebasümpaatia oli vastastikune ja silmapilkne.

„Ma tean, et välisministeeriumis on palju minu kvalifikatsiooniga inimesi, kes töötavad Londonis ja soovivad minna välislähetusse.”

„Tõepoolest, kullake.”

Üleolev tobu, mõtles Meredith.

„Aga neid kohti jääb järjest vähemaks. Koondamised, igal pool koondamised.”

„Jah, aga kindlasti on töö huvides parem, kui mind õigesti rakendataks? Siin täidan ma ainult tühiseid ülesandeid.”

„Ma ei ütleks nii, preili Mitchell.” Mees lehitses laual olevat toimikut. „Teie osakonna juhataja on teiega väga rahul. Ma saan aru, et inglise konsulina välismaal vastutasite te ise oma väikese laevukese eest…”

Meredith muigas.

„…kahtlemata on paberitöö Londonis sellega võrreldes tüütu.”

Tõsi mis tõsi, vennike, mõtles Meredith mehe punasetäpilist lipsu pahuralt põrnitsedes. Ei tea, kes selle talle kinkis? Naine? Rikas tädi Flo? Või oli ta ise ostnud?

Ta tõstis pilgu mehe näole ja tabas ta pisikestes silmades pahatahtliku välgatuse. Meredith teadis väga hästi selle tähendust. Siin on see mees täielik valitseja. Ajateenija, vaikse elu nautleja. Ta kadestas ja pani samas pahaks Meredithi soovi olla iseseisev ja trotsida väljakutseid. Meredith hakkas mõistma stressi ja pinget, mis võivad muidu täiesti normaalse inimese viia mõrvamõteteni.

Ametnik asetas töntside sõrmede otsad vastamisi. „Kas teil on mõni eriline põhjus, miks te ei taha sellel kohal töötada? Kas halvad elamistingimused?”

„Ei,” tunnistas Meredith vastumeelselt. „Üks mu kolleeg, kes töötab välismaal, jättis mulle oma korteri Islingtonis. Enne seda üürisin ma maal maja, kuid igapäevane linna sõitmine muutus liiga raskeks.”

„Tähendab, korteriprobleemi teil pole. Siis olete küll õnnega koos, kullake.”

Kui ta veel üks kord mulle „kullake” ütleb, siis…

„Isiklikud probleemid?” Mehe hääl oli ettevaatlik. Tema arvates on kõik naised taoliste asjade puhul valelikud.

„Ei!” kähvas Meredith.

„Sel juhul, preili Mitchell, ei näe ma põhjust nurisemiseks. Ärge muretsege. Teie eelmise tööposti kohta on aruanne lihtsalt suurepärane, ja kuigi praegune töö pole ehk nii huvitav, on see vajalik. Pidage meeles, iga töö on kasulik.”

See oli viimane tilk. Meredith tõusis püsti. Ta oli viis jalga ja kümme tolli pikk ning talle pakkus istuva mehe kohale kõrgumine suurt rahuldust. Ametnik oli silmanähtavalt ehmunud.

„Teie võite nühkida selle laua taga oma tagumikku seni, kuni ükskord pensionile lähete! Mina tahan midagi ära teha, enne kui kolin mullatoidule!”

Ametniku roosa nägu tõmbus lillaks. „Ma ei näe meie edasisel vestlusel mingit mõtet!” lõrises ta ja sulges vihaselt toimiku.

Sellega lõi ta lootuste ukse Meredithi nina ees kinni, ja Meredith teadis seda. Ta teadis ka seda, et võib süüdistada ainult iseennast. Mida kuradit! „Ei ole jah mingit mõtet!” käratas ta ja astus uksest välja.

Kui Meredith täistuubitud umbses metroos koju sõites sellele vestlusele mõtles, tundis ta ainult viha ja meeleheidet. Viha polnud suunatud vastasele, vaid endale. Enam hullemini oleks võimatu midagi tuksi keerata. Ja ometi on ta lahendanud palju keerulisi situatsioone taktitundeliselt ja peenelt. Mina lasin laeva põhja, mõtles ta süngelt. Nüüd on kõik mokas! Ma ei saa enam kunagi teist kohta. Ma jään elu lõpuni ühistranspordiga sõitma.

Keegi astus talle jalale ja keegi togis küünarnukiga valusalt ribide vahele. Pääseks ometi sellest igapäevasest jamast! Olla kusagil mujal, ükskõik, kus! Ta kahetses, et oli loobunud Rose Cottage’ist, ükskõik kui ebamugav sealt sõita oli. Kui ta ei saa olla välismaal, siis võiks ta vähemalt elada maal. Ta mõtles Alanile, kes elas väikeses kenas Bamfordi linnakeses, kus oli maakohale omast rahu ja avarust. Kus ta tegeles tööga, mis oli vajalik ja huvitav, mis pakkus ootamatusi, vahel ohtugi. Pealegi olid lihavõtted ukse ees. Kevad, mil külmunud mullast tärkab uus elu. „Oh, olla Inglismaal, kui seal on aprill…”

Vaatamata sellele, et keegi oli avanud ülemise korruse akna – nagu Alan Markby sisse tulles oli märganud –, oli majas tunda imelikku lõhna. Võib-olla pole mõni nooruke konstaabel harjunud surelikkuse väliste tundemärkidega, mõtles Markby kriiksuvast, vaipkatteta trepist üles ronides. Ta hoidus puudutamast käsipuud, et mitte rikkuda seal võimalikke sõrmejägi. Ta hoidis eemale ka seinast, ent seda põhjusel, et sein oli räpane.

Ta jõudis sündmuskohale hilinemisega, kuna oli kutsutud ära piirkonna teisest otsast. Ilmselt on teised juba alustanud ning kiirabiauto väljas ootas, et ta vaataks surnukeha enne selle transportimist üle. Teisele poole tänavat oli kogunenud rühm uudishimulikke põnevusenautlejaid. Nende hulgas võis olla ka mõni tõeline nekrofiil. Tavaliselt leidus alati keegi, kes tülitas politseinikke ja päris süngete üksikasjade kohta. Mõnikord mängisid taolised haletsusväärsed olevused ajakirjanikku.

Jahilind. Sellega sarnanes lehk kõige rohkem. Püü või faasan, lisaks tolm, niiskus, hallitus ja üldine kõdunemine. Kindlasti elas siin keegi seadusevastaselt. Terve majaderida oli määratud lammutamisele, et vabastada koht ühekorruselistele korteriboksidele, mis olid mõeldud vanurite jaoks. Kõrvalmajas elasid inimesed, millest võis olla kasu, sest naabrid kuulsid ja nägid alati midagi. Kuid maja, millesse Markby praegu sisenes, oli teoreetiliselt mahajäetud ning selle alumise korruse aknad ja uks olid laudadega kinni löödud. Sellest hoolimata oli keegi sinna sisse pääsenud.

Markby kuulis ülemise korruse ukse tagant kõnekõminat. Ta lükkas ukse lahti ja kõikide pilgud pöördusid tema poole.

„Oi, siin te oletegi, söör,” ütles seersant Pearce kergendatult. Ta tahtis siit minema pääseda. Selles toas oli hais tugevam. Ukse juures seisis noor konstaabel, näost roheline ja higistav. Soojad ilmad olid soodustanud voodis lebava surnukeha lagunemist.

„Vabandage, et hilinesin,” ütles Markby kaastundlikult, kuna nägi teiste kannatusi.

„Doktor Fuller pidi lahkuma, söör. Tal oli ühes teises kohas kokku lepitud.”

„Pole hullu. Küll ma kuulen temalt hiljem.”

„Nad pildistasid,” jätkas Pearce kahele õnnetu olemisega politseifotograafile osutades. „Kas nad…?”

„Mida? Jaa, jaa, nad võivad minna.”

Piltnikud põrkasid ukseavas kokku ja kolistasid kähku koos oma aparaatidega trepist alla. Näost roheline konstaabel vaatas neile igatsevalt järele.

„Viskame siis pilgu peale,” ütles Markby alistunult.

Pearce tõmbas laipa katva lina eemale. Ta ei laususnud sõnagi.

„See tüdruk oli… enne seda ilus,” märkis Markby.

Tüdruk polnud vanem kui kakskümmend üks või kaks. Tema silmad olid avatud, tardunud ja veidi lillaka varjundiga. Tal oli seljas määrdunud T-särk ning jalas põlvede kohalt lõhki käristatud teksapüksid. T-särk oli üles lükatud, ilmselt tegi seda doktor Fuller läbivaatuse ajal, ning tüdruku sisselangenud kõht oli kummaliselt hallikat värvi. Vasaku käe peopesa oli ülespoole ning sellel olid punased ja lillad muljumisjäljed, mis hakkasid naha lagunedes juba kaduma.

„Kes ta leidis?”

„Naabrimees.” Pearce osutas maju eraldavale müürile. „Ta hoidis paigal silma peal, sest kartis tulekahju. Arvas, et see on tühi ja tuli vaatama, mida viimased sissetungijad on siin korda saatnud. Ah jaa, siin on nõel, mis vedeles voodi kõrval.” Pearce võttis kilekoti, milles oli süstal.

Kahtlane lugu, mõtles Markby, kuid küsis: „Kas Fuller oskas arvata, kui kaua ta juba surnud on?”

„Esimese vaatluse põhjal kaks või kolm päeva.”

„Mitte jälgegi narkootikumist?”

„Ei. Naaber ütles, et siin elas veel teisigi, kuid viimased paar päeva oli kõik vaikne ja ta arvas, et nad on lahkunud. Võib-olla tüdruku kaaselanikud nägid, et ta on surnud, lõid araks ja tegid minekut.”

„Neid on raske leida,” torises Markby. „Kui naaber just mõne nime ei tea. Aga vaevalt.”

„Ent teda ta tundis.” Pearce viipas laiba poole. „Esimene asi, mida ta mulle ütles, oli see, et tüdruku nimi on Lindsay Hurst. Ta oli näinud Lindsay’t viimaste nädalate jooksul tulemas ja minemas ning oli üllatunud, sest tüdruku vanemad elavad selles linnas ja on auväärsed inimesed. Ta ei osanud arvatagi, et tüdruk võiks lõpetada taolises kohas kui see siin. Nii naaber ütles, ja kõik on ta tunnistuses kirjas.”

„See pole esimene kord. Kas naaber teab, kus Hurstid elavad?”

„Jah, kusagil Kitchener Close’is. Ta räägib, et siin elab igasuguseid inimesi. Ütleb, et on kaevanud politseisse ja linnavalitsusse, kuid asjatult. Seesugusest rahvast on raske lahti saada. Ilmselt ei tee linnavalitsus enne sügist midagi, siis hakatakse neid maju lammutama.”

Markby mühatas pahaselt. „Keegi peab minema Kitchener Close’i ja rääkima tüdruku vanematega. Ma lähen ise, kuna sa pidid mind siin ootama. Nüüd on minu kord täita ebameeldivat kohustust. Nõus?”

„Ma olen sellega harjunud,” vastas Pearce kuivalt.

Markby vaatas konstaablit. „Soovid õue minna?”

„Jah, palun, söör.”

„Lase siis jalga. Ütle parameedikutele, et nad võivad laiba ära viia.”

Kui konstaabel oli minema kiirustanud, vaatas Markby veel kord toas ringi. Voodi oli ainuke enam-vähem korralik mööblitükk, ja tundus, et seegi oli veetud siia prügimäelt. Põrandal seisis roostetanud grillahi. Ilmselt olid teised elanikud selle põgenedes maha unustanud. Ühes nurgas vedeles prahihunnik, seal oli tühje pudeleid ja purke, karpe, paberit ja veel üks süstal – see kõik tuleb läbi sorteerida. Naabril oli tulekahju kartmise osas õigus.

Markby mõtles Kitchener Close’i korralikule elamurajoonile, kust tüdruk oli pärit, ja küsis imestunult: „Mis teda siia urkasse ajas? Kas ta oli liiga uhke, et koju minna? Või oli selleks juba liiga hilja?”

„Ma helistasin enne teie tulekut, söör, ja küsisin andmeid. Ta oli narkosõltlane, kellele kirjutati välja asendusainet. Ent ilmselt hankis ta kusagilt ka kangemat kraami. Doktor Fuller ütles, et tüdruk oli võtnud tubli annuse, ja need tühjad veinipudelid viitavad sellele, et nad jõid, ning siis andis tüdruk otsad.” Pearce oli mõtlik. „Kas teile ei tundu, et taolisele seltskonnale sobiks pigem mingi suurlinn, kus on kergem narkotsi hankida, kui Bamfordi-taoline vaikne kolgas.”

„Vaikne, seda küll. Võimalik, et veidi mahajäänud. Kuid mitte kolgas!” lausus Markby kindlalt. Talle meeldis Bamford. „Aga mind ei üllata, et nad siin pesitsevad. Selles riigis ei üllata mind enam miski.”

Pearce pingutas, et võtta positiivne seisukoht. „Vastik värk, ent omamoodi selge. Kui väljakutse tuli, oletasin ma, et meil on mõrv kaelas, aga selgub, et see pole nii.” Pearce vehkis eemale voodi kohale kogunevaid kurjakuulutavaid kärbseid.

„Kas ikka ei ole?” küsis Markby külmalt. „Võib-olla koroneri arvates. Ent minu arvates tappis tüdruku see, kes varustas teda narkootikumidega. Ja me peame tabama ta enne, kui veel mõni nooruk sureb!”

„Söö kõik ära, Jess! Siin pole rohkem kui varblase kõhutäis!”

„Mu kõht pole tühi, emm. Mulle piisab, ausalt.”

„Rumalus. Võta veel üks kartul!” Proua Winthrop asetas otsustavalt tütre taldrikule praekartuli. „See üks ei tapa sind!”

Jessica Winthrop luksatas. Ta vahtis rasvast läikivat krõbeda koorega kartulit ja surus alla iivelduse. Tema kõrval lõpetas vend Alwyn oma tohutu suurt taldrikutäit. Alwyn oli tugevat kasvu töömees, mõni ime siis, et ta õgis nagu hobune. Jessica mõtles soovimatut juurvilja silmitsedes, kuidas seda mingi nipiga olematuks muuta. Alwyn pühkis leivatükiga viimase soustiraasu taldrikult, vaatas õe poole ja pilgutas silma. Ta teadis, millest Jessica mõtleb.

„Kas sa pigistad sellest kannust veel tassi teed välja, Elsie?” küsis George Winthrop, kes istus laua otsas vanal nikerdistega tammepuust toolil. Temast ei paistnud midagi peale palja pealae ja töntsakate sõrmeotste, mis hoidsid Talupidajate Nädalalehte.

Jessica mõtiskles selle üle, et isa raamatutega harjumatud käed hoidsid ajakirjast kinni, otsekui tahaks see tema käest ära lipsata, hoidis otsekui kõrist – kui ajakirjal oleks kõri. Jessica oli perekonna raamatukoi, veidrik Winthropide hulgas. Teised olid seda veidrust meelsasti talunud – kuni hetkeni, mil Jessica asjad hakkasid viltu kiskuma.

Proua Winthrop kergitas suure pruuni keraamilise teekannu kaant ja silmitses selle sisu nagu preester annetuskarpi. „Vaja lisada tilk kuuma vett,” ütles ta. Ta tõusis püsti ja läks pliidi juurde.

Nüüd, kui ta selg oli teiste poole, napsas Alwyn õe taldrikult soovimatu suutäie ja pistis selle nahka enne, kui ema tagasi jõudis. Jessica saatis vennale tänuliku naeratuse.

„No näed!” ütles proua Winthrop täidetud teekannuga naastes. Ta noogutas heakskiitvalt tütre tühja taldriku poole. „Suutsid selle lõpuks ära süüa. Polnudki nii raske, ega ju?”

„Ei, emm.”

„Kui sa korralikult ei söö, tüdruk, jääd sa jälle haigeks – nii nagu olid.”

Jessica ei lausunud selle peale sõnagi. Vanemad ei mõistnud hingelist kokkuvarisemist, ja Jessica oli selle selgitamisest loobunud. Nende arvates jääb inimene haigeks, kui ta ei söö ega riietu korralikult, või saab mõne tavalise nakkuse. Kui haige kõht täis toppida ja määrida tema rinda Vickiga, kaob igasugune tõbi. Kirbe Vicki lõhn saatis teda kõikjal nagu tüütu laps. Vend oleks ehk teda mõistnud, kuid tal oli endalgi muresid ja Jessica ei tahtnud teda enda omadega koormata. Alwyn ei rääkinud oma muredest, kuid Jessica tunnetas, et need on olemas. Nad on alati lähedased olnud.

„Sa loed liiga palju raamatuid,” ütles isa, pani ajakirja käest ja võttis prillid eest (isa pärandus, mis kõlbasid küll, selle asemel, et uute peale raha raisata). Ta võttis teekruusi. „See on su alatine häda. Mitte piisavalt värsket õhku, nina alati raamatus. Kas täna pudingit ei pakutagi?”

„Oota ometi, Charles Winthrop! Meil on õuna-purukooki – ja, Jessica, ära kirtsuta nina!”

„Ei kirtsuta, emm. Kas ma võin koogi lauale tuua?” Ta lootis, et saab sokutada endale väikese portsjoni.

„Eks too. Ja võta koorekann kaasa. See on kapil.”

Jessica sammus läbi tuttava köögi. Iga ungas ja panipaik, kõik, alates kapi juures seinal rippuvate vaskpannide kõrvale naela otsa torgatud arvetest, moodustasid osa tema lapsepõlvemälestustest ning sellest, kes ta on praegu. Kuid mälestused ei soojendanud ta südant. Ta tundis sageli, et on süüdi, kuna ei olnud kiindunud nende vanasse telliskivimajja. Teda oli siin alati armastatud, siin oli alati soe ja mugav. Elu farmis peaks olema õnnelik ja turvaline, ent ei olnud. Jessica oli rõõmus, kui sai minna linna kolledžisse. Kuid see lõppes tagasi tulemisega. Vahel oli Jessical tunne, just nagu oleks ta kummipaelaga farmi külge seotud. Ta võis joosta nii kaugele kui tahes, alati sikutab see ta siia tagasi.

Veel hullem – haigus, mida ta uskus kodust lahkudes paranevat, oli hakanud teda nüüd sedavõrd hirmutama, et teda valdasid vastandlikud tunded. Väikesed probleemid, millega ta oleks võinud eemal olles toime tulla, hakkasid muutuma kohutavaks takistuseks, mis ei lasknud tal alustada uuesti kusagil mujal. Mida kauemaks ta siia jäi, seda hullemaks asi läks. Ta ei suutnud lahkuda.

Ta ei suutnud seda selgitada vanematele, kelle elu pöörles ümber Greyladiese ja kes said siit kõik, mida vajasid. Kõik, mida nad ette võtsid, oli suunatud farmipidamisele, muu maailm ei läinud neile korda. Alwyn oleks mõistnud, kuid nad ei rääkinud sellest.

Jamie oli ainus, kel õnnestus siit päriseks minema pääseda ja korraldada oma elu ilma Greyladieseta. Kuid Jamie polnud kunagi teistest hoolinud. Jessica soovis sageli, et ta oleks pärinud midagi Winthropi kurikuulsast karmusest. Ilmselt päris Jamie lisaks oma osale ka tema osa.

Jessica tõmbas kätte pajakindad ja võttis ahjust suure säriseva ümmarguse õunakoogi. Kui ta ennast sirgu ajas, hakkas telefon kõrvaltoas helisema.

„Mina võtan!” hüüdis Alwyn, tõusis lauast ja tormas Jessicast mööda. Alwynil oli alati raskusi ustega, mille piidad olid madalad, ehitatud aegadel, mil inimesed olid lühemad. Alwyn oli sunnitud kummarduma, et pead mitte ära lüüa.

Jessica pani õunakoogi ukse kõrvale marmorplaadiga lauale ja hakkas jagama portsjoneid sinise-valgekirjudele taldrikutele. Tegelikult sinise ja kollakasvalgetele, mille glasuur oli aastate jooksul pragunenud ja servadest killud väljas. Vanemad ostsid harva midagi uut. „Neil taldrikutel pole häda midagi!” oli proua Winthrop öelnud, kui Jessica oli püüdnud seletada, et küsimus on hügieenis. „Kui neid korralikult pesta, et tähenda see mõni pragu midagi.” Tõtt öeldes polnudki neil uute taldrikute või millegi muu uue ostmiseks raha.

Avatud ukse juurest kuulis Jessica, kuidas Alwyn kõrvaltoas telefoniga rääkis. Ilmselt oli kõne vennale ja Jessica poleks pealt kuulanud, kuid midagi Alwyni peaaegu varglikus hääles köitis ta tähelepanu.

„Ma ütlesin, et ära helista mulle!” sosistas Alwyn kähedalt. „Jah, ma tean… Mul pole olnud võimalust… Ja seda pole ma öelnud!” Viimane lause kõlas summutatud hõikena. Seejärel jupp vaikust ja siis Alwyni vihane hääl: „Ma ütlesin sulle juba – siis, kui saan!” Toru visati hargile ja Alwyn tuli kööki, nägu sama punane kui ta juuksed.

„Kes see oli?” küsis ema.

„”Rebase ja Koerte” omanik, küsis, kas ma lähen kolmapäeval noolemängu mängima. Ma ütlesin talle juba nädal tagasi, et ilmselt pole see võimalik.”

Koogitaldrikuid lauale viies mõtles Jessica, et Alwyn pole osanud kunagi valetada. Nende pilgud kohtusid, kui Jessica taldriku ta ette asetas, ning venna oma oli trotsiv.

Jessica austas ta õigust privaatsusele, ja ta ei oleks telefonikõne kohta enam midagi pärinud, kui nad poleks pärastlõunal uuesti kokku trehvanud. Jessica oli aidanud emal lauda koristada ja nõusid pesta ning ema oli käskinud tal minna värsket õhku hingama. „Ilma raamatuta, et sa ei saaks sellega kuhugi peitu pugeda!” kõlas kõva käsk. Niisiis oli Jessica võtnud tallist sadula ja ratsmed ning läinud koplisse Nelsonit otsima.

Siis sattuski ta ootamatult vennale, kes istus lagunenud müürijupil keset koplit. Tema jalge ees lamas lambakoer Whisky, kes hingeldas palavusest, roosa keel suust väljas, ja ootas käske. Alwyn nõjatus ettepoole, käsivarred põlvedel, sügavasti mõtetes. Tema tugevad päevitunud käed rippusid lõdvalt alla ja tviidmütsi sirm varjas ta nägu.

Jessica pani kandami maha ja istus venna kõrvale. Nelson sõi läheduses rohtu, kuid hoidis inimestel silma peal, kuna oli märganud sadulat.

„See poni on nii paganama paks,” ütles Alwyn, „et varsti ei ulata sadularihm enam ümber kõhu.”

„Ma käin temaga iga päev väljas.”

„Ta sööb ennast lõhki. Kasutu laisk loom, muud ei midagi.”

„Jäta järele, Alwyn! Sa räägid seda ainult minu kiuste.” Jessica nägi venna muiet, ja et mitte alla anda, jätkas ta: „Ja miks sa telefoniga rääkides sosistasid? Ära tule mulle puhuma, et see oli „Rebase ja Koerte” omanik!”

Alwyni muie hajus ja ta põrnitses õele tigedalt otsa. „Ei, see oli Dudley Newman.”

Jessica oli üllatunud. „See ehitaja? Mida ta tahtis?”

„Sama, mis siis, kui ta mõni aeg tagasi siin käis.”

„Meie maad ära osta?” Jessica lükkas heledad juuksed näolt. „Isa ju ütles talle, et Greyladies pole müüdav!”

Alwyn mühatas vihaselt.

„Miks ta siis sulle helistas?” nõudis Jessica.

„Kust mina peaksin teadma?”

„Alwyn! Ma tahan teada! Kas sa sekeldad Newmaniga tagaselja?”

„Ei!” vastas Alwyn teravalt. „Mismoodi? Ma pole talle midagi lubanud. Kuid ma ütlesin, et kui isa peaks meelt muutma, siis olen ma müügist huvitatud – kui hind on sobiv.” Ta jäi vait, otsekui oma julgusest jahmunud. „Kuule, Jess, seda võiks ju teha. Sina saaksid oma osa ja me mõlemad pääseksime siit minema.” See oli esimene kord, kui Alwyn seda rusuvat teemat puudutas.

„Nad ei läheks siit kusagile,” ütles Jessica.

„Ei.” Alwyn ohkas. „Ei läheks.”

„Ja kui sa teed Newmaniga isa selja taga kaupa, saab ta sellest varsti aru. Sa ei oska udu ajada, Alwyn. Sa pole selline nagu Jamie.”

Alwyn pööras järsult õe poole. „Miks tema sulle äkki meelde tuli?”

„Temalt tuli ükspäev kiri, eks ole? Adresseeritud emale ja isale. See oli köögilaual, ent emm koristas selle kohe ära, kui märkas, et ma nägin seda.”

„Paistab, et mitte küllalt kiiresti,” oli venna sünge vastus.

„Ta tuleb koju.”

„See kiri polnud mulle,” nentis Alwyn puiselt.

Mõlemad olid mõnda aega vait, päike soojendas neil selga. Koer oli jäänud magama, nina käppadel. Nelson, rahul, et ei pea esialgu spordiga tegelema, oli läinud kopli kaugemasse nurka.

„See vana müürijupp,” ütles Alwyn kive patsutades. „Vean kihla, et sel oleks meile nii mõndagi jutustada.”

„Need varemed on mulle alati hirmu nahka ajanud,” ütles Jessica.

„Arvad, et nendes vanades kivides pesitsevad vaimud?” õrritas vend.

„See ei üllataks mind. Kunagi pandi siin toime kuritegu.”

„Mismoodi?” Alwyn pööras pead ja vaatas talle mütsinoka alt otsa, hallid silmad terased.

„See maja põletati maha.”

„Issand hoia, tüdruk, mida sa räägid!” ütles Alwyn põlglkult. „See polnud kuritegu. See oli pigem õnnetusjuhtum.”

„Tahtlik süütamine on kuritegu.”

„Kes sulle ütles, et see oli tahtlik süütamine? See juhtus üle saja aasta tagasi ja keegi ei oska täpselt öelda. Need varemed on ajalugu, muud ei midagi.”

„Siin pesitseb kurjus,” lausus Jessica vaikselt. „Ma tunnen, kuidas see kividest välja imbub. Õnnetus.”

„Jama! Ära kujuta endale igasuguseid asju ette!”

„Ümberringi on palju kurjust.” Jessica silmitses üle väljade kauguses paistvat Bamfordi kiriku torni.

„Mida sa sellega öelda tahad? Sa ajad imelikku juttu, Jess. Kui sa räägid niisuguseid asju ema juuresolekul, kupatab ta su jälle doktor Pringle’i juurde.”

„Ma lugesin Gazette’ist, mis juhtus Lindsay’ga.”

„Ah see. Ma ei teadnud, et sa tundsid teda.” Alwyni hääl oli pahane ja samas hämmeldunud. „Oleksin ma teadnud, oleksin lehe hävitanud, enne kui sa oleksid seda näinud.”

„Jätke ükskord see minu nunnutamine!” käratas Jessica. Kui Alwyn ei vastanud, jätkas ta pisut rahulikumalt: „Lindsay ja mina, me laulsime aastaid tagasi kirikukooris. Ta oli rõõmus ja sõbralik tüdruk. Nüüd on ta surnud, ja nii kohutaval kombel.”

„Ära mõtle sellele,” soovitas Alwyn tõredalt. „See tobe plika tegi seda ise. Pole mõtet ennast ärritada.” Ta tõusis püsti, ka koer ärkas ja liputas saba. Isegi Nelson tundus olevat pahane, et rahulik puhkepaus on otsa saamas. Ta viskas pea selga ja hirnus kiledalt.

„Ma pean tööle hakkama,” ütles Alwyn. „Ja ära üritagi selle poniga üle hekkide hüpata. Selle rasvaga, mis tal seljas on, trügib ta nendest lihtsalt läbi ja pärast on mul nende paikamisega tükk tegemist.”

„Ma pole seda kunagi teinud, ja sa tead seda väga hästi!” Jessica viskas sadula õlale ja astus otsustava sammuga üle kopli.

„Vaimud, kurjus,” pomises Alwyn ja virutas jalaga vastu mustaks tõmbunud, poolenisti maasse vajunud kivilasu. „Lihtsalt osake farmist, nagu sina ja mina, poiss!” Koer vaatas üles, kõrvad kikkis, silmad valvsad ja uudishimulikud. „Täpselt nagu sina ja mina,” kordas Alwyn süngelt. „Kogu see krempel toob õnnetust. Andke mulle toos tikke ja ma põletan selle kuradi farmi maha!”