Читать книгу Sobiv paik surmaks - Ann Granger - Страница 4

Katie Conway lükkas ettevaatlikult õlaga ema magamistoa ukse lahti ja lipsas hommikusöögikandikuga vaikselt sisse. „Hommikust, emps! Kuidas sa ennast täna tunned? Kas ma avan akna?”

Ta pani kandiku maha ja läks vastust ootamata raskeid kardinaid eest ära tõmbama. Hele kahvatu talvepäike tulvas tuppa ja leidis tolmukihi katmas 19. sajandi keskpaiga mööblit ja pruuni lakki õlimaalidel, millel kujutatud laste täiskasvanud luud nüüd kõik koos pargi servas mausoleumis põrmuks kõdunesid.

End istuvasse asendisse ponnistades häiris Adeline Conway voodijalutsis kerra tõmbunud musta karvapatja. Kass Sam tõusis istuma ja haigutas, näidates teravaid valgeid hambaid ja kaardus roosat keelt. Ta ringutas kõigepealt oma esimest poolt ja siis tagumisi jalgu, surudes nõelteravad küüned lillemustrilisse päevatekki. Lõpuks lipsas ta mütsatades põrandale ja sörkis toast välja – kööki.

„Tõesti, kallis, sa ju tead, et ma ei talu tuuletõmbust!”

„Okei siis.” Katie jättis akna kinni, kloppis padja ema selja taga kohevaks, asetas kandiku talle sülle ja suudles lõpuks ema kahvatut põske. Nahk ta huulte vastas tundus nagu õhuke pabertaskurätt. „Kas uni oli okei?”

„Ma soovin tõesti,” ütles Adeline pirtsakalt, „et sa ei ütleks muudkui „okei”!”

„Okei… see tähendab… hea küll.”

„Võta istet.” Adeline patsutas päevatekile. „Ma tahan sinuga rääkida.”

Katie seadis end kuulekalt ema voodiservale istuma ja vedas sõrmeotsaga üle kattest välja turritavate niidiotste. „Sam rikub selle hullusti ära! Kas me võiksime rääkida pärast hommikusööki? Ma pole ise veel söönud ja ma pean varsti minema tormama.”

„Sa võid minu röstsaia ära süüa. Ning jah, me peame seda tegema praegu. Ma olen nagunii juba oodanud. Ma ei öelnud midagi eile õhtul, kui sa sellest kohutavast noorteklubist koju tulid!”

„See pole üldsegi kohutav! Eilne õhtu oleks sulle meeldinud. Keegi Meredith Mitchell käis meile oma reisidest rääkimas. Ta tõi slaide kaasa. Ta oli väga tore ja lõbus ja see oli suurepärane!”

„Jah, reisimine!” võttis Adeline sõnast tuld ja tütar vaatas teda kartliku pilguga, hammustades kahetsevalt huulde, just nagu adudes, et ta on teinud vale käigu. „Pariisist rääkides…!”

„Me oleme sellest korduvalt rääkinud! Ma ei taha minna!” segas Katie vahele. „Ma olen ju sulle öelnud. Miks sa ei kuula? Ka issi ei taha, et ma lähen.”

„Sinu isa tahtmine ei loe! Mida tema sellest ka teab?” Adeline’i hääl tõusis juba tuttavate näuguvate nootideni. Tema käsi värises ja kohvitass lõgises vastu alustassi. „Ma süüdistan selles kõiges sinu isa!”

„Mis kõiges, emps? Mida on see vaene vana issi siis teinud?”

„Ära ole ninakas!” Adeline ohkas ja tõukas ärritunult kandikut. „Vii see asi juba minema! Ma ei taha seda!”

„Sa peaksid midagi sööma.” Katie nägu läks murest pilve. „Sa kuivad kokku.”

„Ma tunnen end suurepäraselt! Lihtsalt ulata mulle mu tabletid.”

„Ma tõesti ei taha, et sa neid edasi võtad. Need tekitavad sõltuvust.”

„Rumal jutt. Mul on vaja midagi närvide jaoks, kuna ma pean seda kõike taluma.” Äkitselt kallutas Adeline end ettepoole ja haaras üllatava jõuga tütrel käest. Tema silmad hõõgusid palavikuliselt ja kõrgetele põsesarnadele oli ilmunud kaks erepunast plekki.

„Kallis, loomulikult ei taha ka mina, et sa ära lähed! Sinu olemasolu on ainus asi, mis mu elu elamisväärseks teeb. Kuid sa pead minema – sinu enese pärast! Ma oleksin pidanud nõudma sinu erakooli panemist. Aga su isa poleks seda teinud. Ma tean küll, et mina ei läinud mujale kooli, aga siis olid asjad teistmoodi ja minu jaoks tehti omad korraldused.” Ta näppis lohutult päevatekki, justkui meenutaks teistsugust maailma. „Ma arvan, et St Faith on omal moel üsna hea ja sa oled olnud seal õnnelik. Aga kui sa sealt lahkuksid, kohtuksid sa täiesti teistsuguste inimestega. Sellepärast ma tahangi, et sa Pariisi läheksid. See on Mireille’st väga lahke pakkumine – sind terveks aastaks enda juurde võtta. Ta elab armsas majas Neuilly’s ja sa saad ratsutada Bois de Boulogne’is!”

Adeline’i haare tütre käe ümber lõdvenes, ta laskus tagasi patjadele. Tema pilk suundus akendele ja muutus igatsevaks. „Kui ma olin sinuvanune, saadeti mind suveks Pariisi. Siis ma kohtusingi Mireille’ga. Ma arvan, et need olid terve mu elu kõige õnnelikumad kuud. Me olime seitsmeteistaastased tüdrukud ja meie koos oldud aeg oli imetore! Ma tean, et ka sinul saab olema imetore. Ja sinu prantsuse keel areneb nagu õlitatult!”

„Kuule, emps.” Katie nõjatus ettepoole ja Adeline pööras äraoleva pilgu peaaegu hirmunult tütrele tagasi. „Ma tean, sa ei taha seda kuulda, aga see on see, mida ma arvan, ja see olen ju mina, kellest me praegu räägime! Ma ei ole Mireille’st just sisse võetud. Ma tean küll, et ta on su vana sõbranna, aga alati, kui ta on meil siin külas käinud, on ta olnud üsna vastik. Mitte minu, vaid issi ja Prue vastu, just nagu kriitiline ja üleolev. See ei meeldinud mulle. Ta on ka minu vastu selline, natuke teistmoodi küll. „Need rõifad ei zobi zulle üldze!”” Katie häälde sigines liialdatud nasaalne aktsent. „Me peaksime leidma zulle midagi bon chic, bon genre, fasknööpidega ja militaire stiilis!””

„Kuidas sa julged Mireille vastu nii ebaviisakas olla, Katie!” Adeline ajas peaaegu kandiku ümber. „Kindlasti ei ole ma sind selliseks kasvatanud! Ma tean, mis see on. See on see noorteklubis käimine ja nende tahumatute maneeride jäljendamine! Hästi, mu noor daam! Just see tõestabki, et on ülim aeg sind säärasest halvast mõjust eemaldada! Mireille on täpselt õige inimene, aitamaks sul õppida tasakaalukust – ja tõesti, tal on õigus! On aeg, et sa lõpetaksid ringijooksmise, riides just nagu… nagu mõni kodutu, keda televisioonis näidatakse! Kui mul oleks piisavalt jõudu, viiksin ma su poodidesse…”

Katie näis jubedust tundvat. „Ei, kuula, palun! Mul pole vaja kedagi, kes mulle riideid valiks! Ma ei näeks uneski, et laseksin Mireille’l seda teha! Kõik riietuvad tänapäeval nii nagu mina! Kui sa kordki majast välja läheksid, näeksid seda isegi!” Ta hääl takerdus. „Mul poleks midagi selle vastu, et minna Pariisi paariks nädalaks või isegi kuuks, kui see sulle meeldib, aga aasta koos Mireille’ga? See oleks nagu vangla ja ajupesu korraga! Ja mis puutub tema jubedasse poega…”

„Jean-Louis on väga tore poiss! Tundlik ja haritud. Ja tiitel… Ära naera, Katie! See pole sugugi naljakas!” Adeline’i hääl murdus.

„Vabandust. Ma tean, see pole naljakas, kuid see on tobe ja snooblik! Ma ei taha olla mingisugune krahvinna!”

„Siis oled sa küll väga rumal tüdruk!”

Katie polnud kunagi kuulnud ema häält nii vihase või nii jõulisena. See sundis ta vaikima ja hämmastuses üksisilmi vahtima, kui kile, katkev hääl toas vastu kajas.

Adeline kasutas võimalust: „Sinu arvates need asjad ei loe, sest sa oled noor. Kuid need loevad, nagu sa peatselt isegi avastad! Kui ma suren, jääb see maja sulle…”

„Ära räägi suremisest! See hirmutab mind! Sa ei ole haige, mitte niimoodi…” Katie jäi vait ja läks näost tulipunaseks.

Kuid Adeline oli omaenda kõnest liiga kaasa haaratud, pööramaks tähelepanu sõnadele, mis olid tütrel suust lipsanud. „Ole tasa ja kuula! See on mu testamendis. Ma jätsin maja täielikult sulle ja kogu mööbli ja asjad, mis on minu omad – see tähendab enamiku neist!”

„Aga isa?” sosistas Katie.

„Mis siis isaga on? Kui mina suren esimesena – ma ütlen sulle, mida su isa siis teeb. Ta abiellub kellegi teisega! Noh, lasku käia. Aga ta ei too seda naist siia kui Park House’i armukest! See maja kuulub Devaux’dele! Mina olen Devaux ja seda oled ka sina!”

„Õigupoolest olen ma küll Conway.”

Hämmeldus käis üle ema kitsa näo, enne kui koitis mõistmine ja tema silmis lahvatas viha. „Ära räägi lollusi! Sa oled minu tütar, sa oled Devaux! Kui su isa peaks pärast minu surma uuesti abielluma ja kui ma poleks jätnud maja sulle – noh, tema uus naine võib poja saada ja maja võib lõpuks perekonna käest koguni ära minna! Ma olen näinud selliseid asju! Asjade eestkostja hoolde jätmine ei toimi alati. Kavalad advokaadid lähevad sellest mööda! Või siis on raha halvasti investeeritud ja tuleb ilmsiks, et fondi pole midagi alles jäänud! Sellepärast ongi nii oluline, kuidas sa abiellud. Ära korda minu viga!”

Tema tütar oli kahvatunud. „Minu arust ei peaks sa issist niimoodi rääkima. Ta ei ole mingi petis! Ma armastan teid mõlemat. Kas sa ei mõista seda? Miks ei võiks me kõik – me kõik olla nagu teised perekonnad?”

„Sellepärast,” ütles ema raevukalt, „et me ei ole mõni teine perekond! Me oleme Devaux’d! Kui sa armastaksid mind nii, nagu sa räägid, ei teeks sa jätkuvalt isaga koostööd, et mind nurka ajada! Just tema on see, kes su Pariisi vastu üles keeras!”

Tema silmad hiilgasid ja ta oli hakanud higistama. Katie teadis, et on aeg vaidlusest loobuda, muidu võib ema järjekordse närvivapustuse saada. Kuid nooruslik mässumeel ajas üle ääre.

„Sa pressid välja! Emotsionaalne väljapressimine – see’p see ongi! Ma vihkan seda! Mul tõmbub seest kõik pingule ja hakkab keerama, kui sa niimoodi edasi lased. Ma ei taha Pariisi minna! Mulle meeldib siin. Ma käin sõpradega väljas ja lõbutsen siin! Ja ma kavatsen siia ka jääda, vaat nii!”

Ta hüppas püsti ja tormas toast välja.

„Katie, tule tagasi!” kisendas Adeline, hääl ülemisel trepimademel tütre põgenevale kogule järele kajamas.

„No nii, kullake!” lausus üks kindel ja lohutav hääl. Tuppa sisenes Prue Wilcoxi kampsunisse rõivastatud kogu. „Me ei ärrita ennast ju ometi üles?”

„Muidugi et ärritan!” kriiskas Adeline. „Kas mul pole siis põhjust?” Ta heitis voodiriided kõrvale ja hakkas oma kõhetute jäsemetega siblima, et voodist välja saada.

„Rahu, rahu! Sa jääd veel natukeseks siia.” Prue lükkas Adeline’i õrnalt tagasi. „Ma panen vannivee jooksma ja aitan sul mõne aja pärast, kui sa rahulikum oled, üles tõusta.”