Читать книгу Luuletused. Teine vihik - Anna Haava - Страница 9

Kurbtus kurnas elujõudu,

Kahtlus hinge kohutas;

Pimedus, mis igawene,

Waimu köita ähwardas.

Haigus astus üle läwe. —

Kibedalt siis naeratas

Õnnetu: Surm ainus päästja —

Kaua küll ju wiiwitas.

Waesus waatas wabalt tuppa,

Küsimata kustutas

Küünla. — „Mina tuld ei taha!”

Uhkus aga kinnitas.

Üksi nõnda — pimeduses. —

Surm suud andma kummardas.

„Aita, Issand, palwet teha!” —

Issand aitas, halastas,

Heljuma kuis hakkas õhku,

Hiilgama kõik pimedus,

Lillelaaneks ennast muutis

Meeleheite sügawus!

Ime rahu hinge täitis,

Aga surm ei andnud suud. —

Jälle walus — hinge täitis

Esimene luulelus.