Отрывок из книги
Mõne lihtsa klahvivajutuse järel sai ta näha pisikeste inimeste argielu. Kuidas nad välisukse avasid ja koeraga jalutama läksid või otsekui juhuslikult tänaval sõpradega kohtusid. Need ebausklikud ja nappide vaimuannetega inimesed uskusid ikka veel juhusesse. Kui ta sai neid kogu aeg jälgida, nende harjumusi talletada ning seeläbi välja rehkendada, kus nad parasjagu viibivad ja kellega kohtuvad, tekitas see temas tunde, et nad on tema võimu all. Gotlandi lähedal kulgevat Vene gaasijuhet valvavasse satelliitseiresüsteemi sissehäkkimine oli olnud lapsemäng. Ülimalt selge pilt üllatas teda. Soodsate ilmaolude korral nägi ta isegi nende pahaaimamatuid nägusid. Ilmselt just see pakkuski talle suurimat rahuldust.
Kui Maria Wern õhtul kella üheksa paiku Hamnplan 5-st koju läks, needis ta oma kingavalikut. Imeilusad kingad, peenikese kontsa, terava nina ja pahkluurihmaga, kuid nendega oli täiesti võimatu kõndida. Õhk oli ikka veel mahe ja õhtu laias laastus mõnus. Välja arvatud viimane tund aega, kui Erika huvitava kuti leidis, nagu ta oligi plaaninud. Sellest hetkest peale oli ta kõige muu suhtes kurt ja pime. Maria tundis ennast üsna pea ülearusena. Umbes samal ajal maandus tema ette lauale kõrre ja päevavarjuga klaas mahlakokteili.
.....
„Kohe lähed röntgenisse.” Kaks häält ajasid juttu. Keegi ei kuulnud teda. Voodi hakkas liikuma.
„Mind võidi vere kaudu nakatada.” Hirm tormles kehas. „Ma võin nakatunud olla.” Nad ei kuulnud teda ikka veel. Voodi liikus kiiremini. Laelampide pimestav valgus tuhises silme eest mööda. Valged kitlid kõndisid mööda. Vaiksed nagu varjud unenäos. Kuulda oli ainult ventilaatorite surinat ja voodirataste sahinat betoonpõrandal. „Mind torgati verise süstlaga!” Maria püüdis tabada oma sõidutaja pilku, kes samal ajal ühte kolleegi teretas. „Ma võisin aidsi saada!”
.....
