Читать книгу Mida sa ei tea - Anna Jansson - Страница 7

SOFI SEISIS NATUKE aega terrassiukse juures ja vaatas kuuskede vahele rohelusse kaduvale mehele järele. Ta pidi ennast vaos hoidma, et mitte mehele järele hüüda ja teda veel üheks suudluseks, veel üheks silituseks tagasi kutsuda. Kui mees teda nii palju armastab, nagu ta oma sõnutsi armastab, peaks ta ju suutma kõik maha jätta ja uuesti alustada. Miks peab kõik nii lootusetu ja keeruline olema? Tema on ju valmis kompromisse tegema ja riskima isegi sellega, et oma erapooletus tolles regioonile tehtavas töös kahtluse alla seada – mehe pärast. Kui ta oma naisega õnnelik ei ole ja ainult kohusetundest koju jääb, pole see ka naise suhtes õige. Kuid mees keeldus sellel teemal arutlemast.

Mees pidi linna mingile koosolekule minema ja oli juba hiljaks jäänud. Ettekäändeks kavatses ta tuua selle, et oli mingi allakirjutamist vajava paberi koju unustanud, see oli küll kehv vabandus, sest dokument oli tema arvutis ja välja printimiseks valmis.

Ma juba igatsen ennast surnuks! Selle mõtte saatis ta läbi akna mehele järele, kui nägi teda kadumas kõrvetavasse päikeselõõska, mis pani õhu aurama ja maapinna kohal värelema. Mehe jalgu polnud enam näha, ainult ülakeha. See reetis mehe tegeliku kuju – too oli silmapete.

Sofi istus köögilaua äärde, vannilina ikka veel ümber, ja logis sülearvutise sisse, et kalendrit vaadata. Järsku läks tal kiireks. Kell kaks pidi ta kokku saama ajakirjanik Douglas Fredmaniga, kes töötas ühe suurema ajalehe juures. Ajakirjanik oli teda eile läänivanema residentsi ees oodanud ja intervjuud palunud. Tema oleks hea meelega loobunud, aga regioonivalitsuses arvati, et tema on kõige sobivam inimene uuringute kohta käivatele küsimustele vastama. Kuidas ta sai nii tähtsa asja ära unustada? Ta oleks pidanud hoolega valmistuma nagu tavaliselt. Oleks pidanud ette ära otsustama, missugust sõnumit ta tahab esile tõsta ja missuguseid andmeid ta ei taha avaldada. Niikaua kui naftapuurimiseks laialdaste volituste andmise mõju hindamine kestab, tahtis ta öelda nii vähe kui võimalik. Aga midagi peab too Douglas Fredman kirjutama, seega peab Sofil olema talle midagi pakkuda. Kui mõni ajakirjanik tundlikku infot jahib, on kõige parem mitte vaikida, vaid ta ebaolulise materjali sisse uputada. Saata hunnikute viisi tapvalt igavat lugemist ja loota, et ta on sellest läbi närimiseks liiga laisk.

Kindel on, et ta kavatseb pilte teha. Sofi ei sallinud, et teda pildistatakse. Polnud kokku lepitud, et fotograaf võiks kaasa tulla. Kokkuhoid muidugi. Üha sagedamini tuli ette, et ajakirjanik pidi ise pildistamise eest hoolt kandma. See tähendas peaaegu alati seda, et pildid olid viletsama kvaliteediga. Need võisid olla sulaselged konnaperspektiivist tehtud jubedused, millel olid imelikud varjud. Pildid, mis seejärel meedias vabalt ringi tiirutasid, ilma et keegi oleks saanud kontrollida, kus need järgmisena välja ilmuvad. Näiteks interneti otsinguvastuste lehekülgedel. Üks kõige koledamaid pilte, mis üldse tehtud, sattus eelmisel sügisel juhtumisi mingile suurele otsinguvastuste lehele. Momentvõte, millel tuul oli Sofi juuksed tahapoole puhunud ja tema lõug oli rääkides alla vajunud, nii et ta nägi välja nagu täielikus narkouimas. Mitu ajalehte ja blogijat olid pilti kopeerinud ja levitanud. Sofi oli kirjutanud ja palunud, et nad pildi välja vahetaksid ja vastustelehel seda tehtigi, kuid muu leviku osas polnud tal mingit kontrolli. Seepärast nõudis ta, et peab saama tehtud pildid heaks kiita – mitte edevuse pärast, vaid seetõttu, et kui ta liiga lolli näoga on, mõjub see tema enda firma mainele halvasti.

Sofi vaatas kella. Ajakirjanik on peagi kohal. Nad võivad verandal istuda. Seal tunduks avaram. Ta läks magamistuppa riidekapi ette. Jättis suvise kleidi kõrvale, valis valge pikeepluusi, tumesinise põlvini ulatuva seeliku ja kõrge kontsaga kingad. Tegelikult ei meeldinud talle pikeepluusid, need saatsid välja samasuguse signaali nagu seotava kaelusega pluus. Puhas ja sulaselge reserveeritus. Ta jättis kõige ülemise nööbi lahti, nii et kaelaehe välja paistis ... ainult niipalju paljast nahka. Sidus siis juuksed lohakasse ent siiski elegantsesse sõlme ja tegi kerge meigi. Punane huulepulk ja kõrged kontsad olid natuke nagu tema tunnusmärk. Ta sättis kohvimasina hakkama ja võttis külmikust koti jõhvikamuffineid, pani neli tükki taldrikule, et mitte kitsipungana näida, ja pistis mikrolaineahju. Tema enda motoks oli: Kui miski on magus, sülita välja! Samal hetkel tegi mobiil piiksu. Sõnum

Igatsen sind, armastan sind. See on hullumeelsus.

Ta naeratas endamisi ja saatis vastuseks smaili. Võttis mobiilil hääle maha ja pani öökapi peale, et hoiduda kiusatusest seda intervjuu ajal piiluda, ta lootis, et see peaks poole tunniga tehtud saama. Ajakirjanik oli öelnud, et paar küsimust.

Sofi vaatas uuesti köögiaknast välja. Ühtegi autot polnud näha. Kui ajakirjanik linnast tuleb, siis kindlasti autoga. Sofi võttis ema muffinid mikrolaineahjust välja. Uksekell helises, seal seisis ajakirjanik, kaamera üle õla, ja tahtis sisse tulla. Palavusest hoolimata oli tal nelja taskuga kaitsevärvi roheline jakk seljas.

„Douglas Fredman?“ Sofi tundis mehe eilsest ära.

Too noogutas vastuseks, võttis päikeseprillid eest ja teretas.

Mehe silmad olid jääsinised, näonahk päevitunud. Tal olid heledad juuksed, mis ulatusid õlgadeni. Sofi hinnangul oli mees umbes neljakümneaastane. Paistis heas vormis olevat. Sofi oli politseinikust isalt õppinud pisiasju tähele panema ja neid seostama.

„Ma mõtlesin, et võiksime verandal istuda.“ Sofi naeratas sõbralikult ja osutas maja tagakülje poole. „Toon kohe kohvi.“

Mees ei liikunud paigalt. „Mul on vaja tualetis käia. Kohvi ma ei soovi, tänan. Siis tahan, et alustaksime pildistamisest. Peame tuppa jääma. Kahjuks on õues valgus liiga terav.“ Mees astus esikus sammu edasi ja Sofi taganes, et temaga mitte kokku põrgata. Ta vaidles vastu.

„Aga varjus saab ju pilti teha?“

„See on harva meeldiv ja me tahame ilusaid pilte saada. Mul oleks vaja tualetis käia, kui tohib?“ Mees läks vannituppa ja pani ukse lukku. Sofi ei kuulnud, et ta oleks vett tõmmanud või valamus käsi pesnud.

Kui kauaks ta kavatseb tegelikult siia jääda? Järsku avanes tualettruumi uks. Sofi taganes, kui Douglas temast mööda elutuppa trügis. Sofi ei tahtnud teda sinna, tundis ennast ahistatuna. Mees oli lühikest kasvu, kuid laiaõlgne ja heas vormis. Pealegi haises ta küüslaugu järele, mis oli täiesti kohutav. „Minu kodulehel on pilte, mida sa võid alla laadida ja tasuta kasutada. Need on vabalt saadaval.“

„Ajaleht eelistab oma pilte avaldada.“ Mehe pilk oli kinni pehmes vaibas, mille rõõmsad värvid elutoas domineerisid. Ühe lauajala kõrval oli särginööp. Mees võttis selle üles ja pani lauale. „Kena planeering, avatud katusealusega. Aga puhtaid pindu ei ole. Äkki istuksid vaiba peale? See on peaaegu ainus viis valget tausta saada. Kui see sulle tüli ei tee. Äkki päästaksid juuksed lahti?“

„Miks?“ Sofi põrnitses kergelt ümmargust nööpi, mis ikka veel lauaplaadil kõikus. Johannese särgi eest ära tulnud nööp. Ja tema peaks istuma põrandal, kohas, kus nad olid äsja armatsenud.

„Kui sa juuksed lahti päästad, tuleb pehmem ja loomuliku pilt, natuke kodusem, mitte nii ametlik. Muide, kas sul midagi muud selga panna ei ole? Natuke värvilisemat kleiti?“

„Kardan, et sa oled asjast valesti aru saanud. See ei ole mingi kellegi-kodus-artikkel. Intervjuu pidi käsitlema naftapuurimist Gotlandil ja minu tööd nõustajana.“

„Sihukest lugu loevad vähesed,“ naeratas Douglas. „Peame selle ümber pakkima ja laiemale lugejaskonnale kättesaadavaks tegema. Mulle anti niisugused juhtnöörid. Ehk vaataksid, kas leiad endale midagi muud selga?“

„Ei usu.“ Paljas mõte sellest, et tolle ebameeldiva mehe läheduses ümber riietuda ajas Sofile judinad peale. Isegi kui ta saaks ennast tualettruumi luku taha panna ja seal riideid vahetada, hakkas see vastu.

„Midagi punast või roosapoolset, võib-olla lillelist.“ Mees läks Sofi ees magamistuppa. Jumal tänatud, voodi oli üles tehtud. Mobiil oli öökapi peal. „On see sinu riidekapp?“ Uks oli paokil. Enne, kui Sofi protesteerida jõudis, tegi mees selle pärani lahti ja hakkas riidepuude seas sobrama.

„Ma ei usu, et ma ...“ Samal hetkel tegi mobiil piiksu.

„Sulle tuli sõnum. Kas sa ei vaatagi?“

Sofi raputas pead. „Mitte praegu.“

Douglas naeratas tehtult. „Reportaaž saab elavam, kui tabatakse see, mis hetkel toimub. See jätab mulje, et sa oled hõivatud ja tõhus.“ Ta tegi mobiili peos hoidvast Sofist pildi. „Ja lähivõte mobiilist ja käest, kui sa sõnumit loed, palun!“

„Mitte mingil juhul. Nüüd aitab! Teed portreefoto. Ma ei kavatse riideid vahetada, juukseid lahti päästa ega vaiba peale istuda. Kui sul on vaja ühevärvilist tausta, saab pilte teha restorani varjulisel küljel. Oli sul mõni küsimus?“

Douglas pöördus tema poole. Mehe näol oli ikka veel naeratus, kuid pilku ilmus midagi karmi. „Kui ma intervjuu teen, on see sinu firmale hea reklaam. Sama leheruumi võtva kuulutuse eest maksaksid sada tuhat, nii et võtame asjast parima, mis võtta annab.“ Mees astus sammukese ligemale ja Sofi taganes kaugemale magamistuppa, ja veel ühe sammu, otsekui juhiks ta Sofit pentsikus tantsus, ilma et nad oleksid teineteist puudutanud. Sofi hoidis telefoni kramplikult käes. Kas peaks abi kutsuma? Tal oli telefonis paar lühinumbrit, aga ükski neist inimestest polnud läheduses. Ta ajas ennast sirgu ja katsus oma häält valitseda.

„Tänan, ma turundan oma firmat hoopis teistes kanalites. Ehk tegeleksime nüüd sinu küsimustega?“

„Kas sa elad üksi?“ Mees seisis nii, et blokeeris terve ukseava, ja naaldus ühele käele. Tema ilme ütles Sofile, et see pole intervjuuküsimus. See oli ähvardus.