Читать книгу Sada tundi ööd - Anna Woltz - Страница 8
5
ОглавлениеSee on täitsa uskumatu! Saingi hakkama! Ma olen Ameerikas!
Kasutasin just pangaautomaati ja oma elu esimeste dollarite eest ostsin pileti kesklinna minevale bussile. Selles ma nüüd olengi. Kohe esireas, peaaegu bussijuhi kõrval, nii et saan esiakna kaudu välja vaadata. See on selleks ka ainuke võimalus, sest bussi külgaknad on äärest ääreni reklaamidega kaetud.
Kuni ootame teiste reisijate pealetulekut, ei suuda ma end enam valitseda – lülitan telefoni sisse. Sõnumid lausa tunglevad telefoni. Üheksa vastamata kõnet „Isalt” ja kolm „Ema mobiililt”. Jõllitan helendavat ekraani ja tunnen, kuidas süda pahaks läheb. Holland on alates teisipäevast olnud üks haisev soomülgas ja ma tunnen selle lehka siiamaani.
Kõnepostkasti sisu ei taha ma üldse kuulata, aga sõnumeid sunnin end lugema. Isa saatis esimese siis, kui olin just lennuki peale läinud.
Pagan küll, Emilia! Läksin oma tuppa ja nägin klaasikilde. Sul on õigus vihane olla, aga see praegune on andestamatu. Ma tean, et sa teed koolist poppi. Helista ASAP[1.].
Vaatan korraks plaastrit käel ja avan siis järgmise sõnumi.
Võta telefon vastu! Kui sa tagasi ei helista, siis istun autosse ja tulen sulle Frankfurti järele. Me peame otsekohe rääkima!
Viimane sõnum on saadetud tund aega tagasi.
Kui sa endast keskööks märku ei anna, siis helistame politseisse ja teatame, et oled kadunud.
Mu käed värisevad. Ma teadsin, et ta saab vihaseks. Täpselt seda ma tahtsingi. Aga ma ei ole harjunud sõnaga „andestamatu”.
ÄRA MINE POLITSEISSE, saadan talle sõnumi vastu. Kas tahad asja veel hullemaks ajada? Me sõime Käthega just šnitslit ja minuga on kõik korras. Helistan homme.
Sel hetkel, kui vajutan „Saada”, hakkab buss sõitma. Võtan mobiililt hääle maha ja topin ta sügavale koti põhja. Ma pean selle soomülka unustama, muidu poleks mul ju üldse mõtet põgeneda olnudki.
Vaata välja, ütlen ma endale, sa oled Kolumbus!
Iga detail on nüüd tähtis. Tee kohal olevad suunasildid on kärtsrohelised. Taevas on paksult pilves ja autod on suured nagu tankid. Kiirteid teevad ameeriklased suurtest betoonplaatidest ja päevinäinud buss rapub iga kord, kui uuele plaadile sõidab. Läbime aeglaselt kurvi. Betoontee muutub viaduktiks. Ja siis jääb mul hing kinni.
Seal, hallikas kauguses, on New York.
Ma tunnen tänu oma voodi kohal rippuvale postrile linna silueti otsekohe ära. Sajad hallid, pruunid ja läikivad hooned moodustavad maailma kõige ilusama tulpdiagrammi. Kui neid vaatan, keerutavad mu peas tantsida kaks sõna: lõpuks ometi.
Lugematul hulgal filme ja fotosid ja telesarju ja uudislugusid on mind selleks hetkeks ette valmistanud. Kõik, mida olin seni vaid telekast näinud, on nüüd tõelisuses mu silme ees. Mul on tunne, nagu hoiaksin planeete liikumas.
Ja järsku taipan sedagi, miks Ameerika immigratsiooniametnik tahtis, et mu räägitud lugu kõlaks tõeliselt. Ma näen maailmakuulsat siluetti oma ihusilmaga ja mõistan.
Ameerika ongi üks lugu. Siin astud justkui elusuuruses ekraani ette. Ja kui tahad ise filmis osaleda, pead siia sobituma.
Buss sõidab tunnelisse, mis paistab meie jaoks liiga kitsas olevat. Plaaditud seinad vihisevad mu peast seda peaaegu puudutades mööda. Pimedas sähvivad mööduvate autode tuled. Keset meie teepoolt lebab oranž liikluskoonus. Sulgen korraks silmad.
Siis tuleme tunnelist välja ja oleme Manhattanil. Sellel kahe jõe vahelisel väikesel saarel elas varem käputäis indiaanlasi. Nüüd elab siin 1,6 miljonit inimest ja kõik kohad on pilvelõhkujaid täis topitud. Aknast välja vaadates ei saa ma aru, kus hooned lõppevad. Reedepärastlõunane liiklus on hullumaja. Kõikjal on kollased taksod. Nad tuututavad sajal erineval moel, nagu räägiks iga takso oma keelt.
Sõidame mööda inimmerest, kes vaatab pea kohal asetsevaid hiiglaslikke valgusreklaame. „The Lion King’i”[2.] ja uusima Samsungi telefoni ning suurima burgeri vilkuvad reklaamid tantsivad majadel.
Maailm mu ümber sätendab. Kõik kihiseb ja võbeleb ja sädeleb pööraselt.
Ja järsku tekib mul küsimus, kas mina siia ikka sobin.
Ma tean ju, kuidas asjalood on.
Samal ajal kui New York bussi akna taga tuututab ja undab ja lõõmab, vaatan mina oma käsi. Nahk on kuiv ja praguneb nagu värvikiht vanal maalil. Mu sõrmed on peaaegu katki pestud.
Mida peaks see linn minuga peale hakkama?
Mu nimi on Emilia December de Wit ja ma ei julge enda ees olevat metalltoru isegi puudutada. Ma ei julge tänaval toidukärust ostetud hot dog’i süüa. Ma ei julge tipptunnil metroosse minna.
Ma ei tea, mis meist saab, kui mu isa peaks tõesti vangi minema.
Mul pole aimugi, kuidas ema eest hoolitseda. Ja kas ma seda üldse tahan.
Ma juurdlen selle üle ...
Aga siis ma lõpetan.
Sõidame mööda laulvast, helisevast ja naervast pargist. Selle äärtes, punaste ja kollaste puude all, on klaasmajakesed, mille sees on väikesed poed. Keskel on liuväli, täis värviliste mütsidega uisutajaid. Kuulen selle aasta esimest jõululaulu ja tunnen õnnetunnet oma soontes voolavat.
Et kas ma siia sobin?
Kuulge, see on ju New York. Vaadake lihtsalt korraks kõiki neid tüdrukuid, kes filmides siin elavad. Kui lood vähemalt veidigi tõele vastavad, kihab siin üksikutest, segastest kontrollifriikidest. Naistest, kes alati kõik oma punnis märkmikesse üles kirjutavad. Kellele ei meeldi üllatused ja kes üksi kodu koristavad, seljas surnud isa või poiss-sõbra liigsuur kampsun, kel on seltsiks vaid kass ja kes igal õhtul söövad papptopsi seest mingit kaasaostetud einet ja kelle korralikult üles tehtud vooditelt vahib vastu tohutul hulgal kaisukarusid.
It’s beginning to look a lot like Christmas.[3.]
Mul pole ühtki tolmust kaisukaru ja karvast kassi kohe kindlasti mitte. Aga kui ma üldse kuskil maailmas end koduselt tunda võin, siis peab see siin olema. Selles säravas linnas.
Buss jääb ohkega viimases peatuses seisma.
„Grand Central Station,”[4.] hüüab bussijuht kellegi poole vaatamata. „Last stop. Everybody out.”[5.] Ta viskab meie kohvrid kõnniteele ja sõidab logistades minema.
Ja siin ma nüüd seisan. Saapad New Yorgi lamedatel hallidel kõnniteeplaatidel. Ülejäänud inimesed teavad, kuhu nad minema peavad. Välkkiirelt kaovad nad oma kohvrite ja kottidega silmist.
Jään täiesti üksi seisma kõnniteele, mis on sama lai kui terve tänav Hollandis. Minu ümber kõrguvad hiigelsuured hooned. Kallutan pead ja vaatan üles nende poole. Paar tänavat edasi läigib vastu üks hõbedane pilvelõhkuja, mis sarnaneb mõnest muinasjutust pärit kirikutorniga. Kõrgel taevas sirutuvad metallist hoonest välja kotkapead. Ma vaatan neid ja armun.
Tahaksin tegelikult Grand Central Stationit ka näha.
Siin on tükk maad külmem kui Hollandis, nii et nööbin oma talvejaki kurguni kinni. Pea käib ringi. Väljas on valge, aga mul on tunne, et kell on pool kaksteist öösel. Kui ma nüüd siia jääksingi, oleksin elu lõpuks kuus tundi rohkem päevavalgust näinud. Ja mu isa on kuus tundi kauem pimeduses elanud.
„You need a ride?”[6.] Kollane takso peatub mu kõrval. Juht naeratab mulle läbi avatud akna.
Mul oli olnud plaanis oma üüritoa juurde metrooga sõita. Trükitud paberil mapis on kirjas, et pean sinna sõitma rohelise liiniga number 6 suunas downtown[7.], aga ühtäkki tunnen, et kukun ajavahe tõttu peaaegu kokku. Ja psühholoog – kelle juures ma mõnda aega käisin, aga õnneks enam mitte – ütles mulle alati, et mõningases plaanimuutuses pole midagi halba.
Niisiis ma noogutan.
Mu kohver läheb auto pakiruumi ja varsti kihutame mööda Lexingtoni avenüüd lõuna poole. New Yorgi kaarti tuleb vaid korra vaadata, kui juba taipad, kuidas see linn rajatud on. Justkui oleks keegi oma klotsikarbi sisu ruudulisele paberile laiali laotanud. Põhjast lõunasse suunduvaid laiu teid kutsutakse Avenue’deks[8.], idast läände viivaid tänavaid nimetatakse Street’ideks[9.]. Kõigil neil tänavail on number, nii et tead alati, kus oled.
Ma tahaks, et minu elus oleks ka nii.
Vaatan vaikselt läbi taksoakna välja. Hooned hakkavad kokku tõmbuma, rangetes ülikondades ärimehed asenduvad kitsastes teksastes poistega.
Leidsin oma üüritoa alles eile varahommikul, Ameerika Marktplaatsi-laadselt ostu-müügiveebilehelt. Sõrm valutas terve öö lehe allapoole kerimisest ja silmad tulitasid. Olin tegelikult juba alla andnud. Asi ei õnnestunud. Pidanuksin kodus mülkaeluga harjuma. Ameerika ei tahtnud mind. Aga siis, viiesaja räpase harjakapi ja seitsmesaja hullumeelselt kalli korteri vahel, nägin ma järsku oma stuudiot.
Fotodel langes päikesevalgus tuppa kahe kõrge akna kaudu ja kirjelduse järgi võis akendest Empire State Buildingut näha. Mul oli tunne nagu Kuldkiharal kolme karu muinasjutust – tuba oli mulle kui loodud. Järgmiste nädalate jooksul oli see vaba. Ja ma sain isa krediitkaardiga üüri ette maksta.
1 ASAP, as soon as possible – nii kiiresti kui võimalik [ ↵ ]
2 „Lõvikuningas” [ ↵ ]
3 Hakkab tunduma, et on käes taas jõulud – USA autori M. Willsoni jõululaul [ ↵ ]
4 Grand Central Station – suur rongijaam New Yorgis [ ↵ ]
5 Viimane peatus. Kõigil väljuda. [ ↵ ]
6 On sul küüti vaja? [ ↵ ]
7 Manhattani lõunapoolne ots [ ↵ ]
8 Avenüü, puiestee [ ↵ ]
9 Tänav [ ↵ ]
