Читать книгу Abistav halastus. 3. osa - Ann Leckie - Страница 5

2

Оглавление

Ma kohtusin kuberner Giarodiga tema töökabinetis, mille kreemikad ja rohelised siidkardinad katsid sel päeval ka Athoeki jaama peaväljakule avanevat akent, kus kodanikud kõndisid üle kriimulise valge põranda, tulid jaama ametkondadesse asju ajama või lahkusid siit, ehk siis seisid ja vestlesid Amaati templi nelja emanatsiooni kujutava bareljeefi ees. Kuberner Giarod oli pikk, laiaõlgne, pealtnäha kõigutamatult rahulik, kuid ma teadsin oma kogemustest, et tal oli soodumus halbadele eelaimustele – ja kalduvus käituda kõige ebasobivamatel hetkedel neist eelaimustest lähtuvalt. Ta pakkus mulle istet, mille ma vastu võtsin, ja teed, millest ma keeldusin. Kalr Viis, kes oli mulle dokki vastu tulnud, seisis liikumatult otse minu taga. Kaalusin, kas saata ta ukse juurde või lausa koridori, kuid otsustasin, et selge meeldetuletus sellest, kes ma olen ja milliseid ressursse valdan, võib osutuda kasulikuks.

Kuberner Giarod pidi paratamatult märkama minu taga sirgelt ja kangelt kõrguvat sõdurit, kuid ta teeskles, et ei märka. „Kui gravitatsioon oli taastatud, admiral, siis leidis jaama haldur Celar – ning ma olin temaga nõus –, et me peaksime Allaia põhjalikult üle kontrollima ja veenduma, et selle struktuurid pole kahjustatud.” Mõne päeva eest oli jaama üldkasutatav Aed, mille järgi oli nime saanud ka selle all olev osa jaamast, hakanud kokku varisema ning vähe puudus, et järve vesi oleks üle ujutanud neli alumist taset. Athoeki jaama tehisintellekt oli lahendanud pakilise probleemi sellega, et lülitas kogu jaamas gravitatsiooni välja, kuni Allaeda evakueeriti.

„Kas sa leidsid sealt peidust kümneid lubamatuid inimesi, nagu sa kartsid?” Igale radchaaile paigaldati juba sündides implant, mis võimaldas ta asukohta kindlaks teha, nii et ükski kodanik polnud kunagi kadunud või jälgiva TI jaoks nähtamatu. Nii väikeses ruumis nagu Athoeki jaam oli mõte sellest, et keegi võis siin salaja ringi liikuda või jaama teadmata siin viibida, eriti naeruväärne. Ometi oli muret tekitavalt laialt levinud usk, et Allaias peitus palju selliseid inimesi, kes kõik kujutasid endast ohtu seaduskuulekatele kodanikele.

„Sa arvad, et sellised hirmud on tobedad,” vastas kuberner Giarod. „Ning ometi leidsime kontrollimise käigus ühe sellise isiku, kes varjas end kolmanda ja neljanda taseme vahel teenistuskäigus.”

Küsisin rahuliku häälega: „Ainult ühe?”

Kuberner Giarod andis žestiga teada, et mõistab mu rõhuasetust – üks isik oli palju vähem, kui nii mõnedki, ilmselt ka kuberner ise nende seas, olid kartnud. „Ta on ychana.” Suurem osa Allaia asukatest olid olnud ychanad. „Keegi ei taha tunnistada, et teab temast midagi, kuigi on päris ilmne, et keegi pidi teda tundma. Ta on turvateenistuse kongis. Ma arvasin, et sa tahad ehk teada, eriti kuna eelmine, kes millegi taolisega hakkama sai, oli muulane.” Tõlk Dlique, salapärase – ja hirmuäratava – Presgeri peaaegu nagu inimesest esindaja. Enne lepingut Radchiga – täpsemalt küll kogu inimkonnaga, sest presgerid ei teinud üht või teist sorti inimestel vahet – olid nad inimeste laevu ja inimesi endid lihtsalt meelelahutusena lõhki kiskunud. Presgerid olid nii tugevad, et ükski inimlik jõud, ka Radch mitte, ei suutnud neid hävitada ega isegi end nende vastu kaitsta. Nagu selgus, oskas presgerite tõlk Dlique jaama andureid muret tekitava kergusega ära petta ning tal puudus kannatus kuberneri ruumides turvaliselt luku taga püsida. Tõlgi surnukeha ootas sanitaartsoonis külmutuskapslis seda loodetavasti kauget päeva, mil presgerid teda otsima tulevad, meie aga peame seletama, miks Atagarise Mõõga abistav ta maha oli lasknud, kahtlustades teda Allaia seina määrimises.

Vähemalt pidi otsing, mis tõi päevavalgele selle ühe isiku, vaigistama hirme tapahimuliste ychanade hordi ees. „Kas sa ta DNA-d vaatasid? On ta mõne Allaia elaniku lähisugulane?”

„Mis veider küsimus, admiral! Kas sa tead midagi sellist, mida sa pole minuga jaganud?”

„Selliseid asju on palju,” vastasin, „aga suurem osa neist sind ei huvita. Ta ei ole, eks ju?”

„Ei ole,” vastas kuberner Giarod. „Ja meedik räägib, et tal on mõned sellised markerid, mida pole nähtud Athoeki annekteerimisest saadik.” Annekteerimine oli viisakas väljend selle kohta, kui Radch ründas ja koloniseeris terve tähesüsteemi. „Kuna ta ei saa olla mõne sajandeid tagasi väljasurnud suguvõsa äsjane järglane, siis jääb üle ainult võimalus – väga teoreetiline küll –, et ta on üle kuuesaja aasta vana.”

Oli veel üks võimalus, kuid kuberner Giarod polnud seda veel märganud. „Ma kujutan ette, et nii see tõenäoliselt on. Kuigi ta pidi siis suure osa sellest ajast külmutuses veetma.”

Kuberner Giarod kortsutas kulmu. „Sa tead, kes ta on?”

„Ei,” ütlesin, „täpsemalt mitte. Mul on mõned kahtlused, mis ta võib olla. Kas ma saan temaga rääkida?”

„Kas sa jagad oma kahtlusi minuga?”

„Ei, kui need alusetuks osutuvad.” Kohe üldse polnud vaja, et kuberner Giarod lisaks oma nimekirja veel ühe kujutletava vaenlase. „Ma tahaksin temaga rääkida ja ma tahaksin, et keegi meedikutest teda veel kord uuriks. Keegi arukas ja diskreetne.”

Kong oli väike, kaks korda kaks meetrit, ühes nurgas äravoolurest ja veekraan. Kulunud põrandal kükitav ja skelikaussi – ilmselt oli see ta õhtueine – põrnitsev isik ei paistnud esimesel pilgul kuigi tähelepanuväärsena. Ta kandis avarat, erksavärvilist pluusi ja pükse, millesarnaseid eelistasid peaaegu kõik Allaia ychanad: kollane, oranž, roheline. Aga see isik kandis kahtlaselt uue välimusega lihtsaid halle kindaid. Tõenäoliselt olid need alles hiljuti talle jaama laost toodud ja turvateenistus oli nõudnud, et ta neid kannaks. Allaia elanikud kandsid väga harva kindaid, see oli järjekordne põhjus uskuda, et sealsed inimesed on tsiviliseerimata, häirivalt ja ehk isegi ohtlikult võõrapärased. Üldse mitte radchaaid.

Polnud võimalik märku anda, et soovin siseneda – turvateenistuse vanglas isegi ei teeseldud, nagu võiks kinnipeetavatel olla mingi eraldatus. Jaam – Athoeki jaama jälgiv TI, mis kõigi oma otsuste ja ülesannetega oligi samahästi kui jaam ise – avas mu sooviavalduse peale ukse. Põrandal kükitav isik ei tõstnud isegi pilku. „Kas ma võin sisse tulla, kodanik?” küsisin. Kuigi kodanik oli tema poole pöördumisel üsna kindlasti vale sõna, oli see radchaai keeles peaaegu ainus viisakas võimalus.

Isik ei vastanud. Sisenesin, see tähendas vaid ainsat sammu, ja kükitasin tema vastu. Kalr Viis peatus ukseavas. „Mis su nimi on?” küsisin. Kuberner Giarod oli öelnud, et see isik oli arreteerimise hetkest saadik keeldunud rääkimast. Ülekuulamine oli järgmise hommiku plaanis. Muidugi, selleks et ülekuulamisest kasu oleks, pidi teadma, milliseid küsimusi esitada. Paistis tõenäolisena, et keegi siin ei teadnud.

„Sul ei õnnestu oma saladust hoida,” jätkasin põrandal kükitava ja skelikaussi põrnitseva isiku poole pöördudes. Mingit vahendit, millega seda süüa, polnud talle jäetud – tõenäoliselt kartes, et ta võib end vigastada. Söömiseks pidi ta kas paksud lehed kätte võtma või näo kaussi pistma, mõlemad võimalused olid ebameeldivad ja radchaai jaoks alandavad. „Sinu ülekuulamine on planeeritud homseks hommikuks. Ma olen kindel, et seda tehakse nii ettevaatlikult kui võimalik, aga ma ei usu, et see saaks kuidagi olla väga meeldiv kogemus.” Ning nagu paljud inimesed Radchi annekteeritud maailmades, oli ka suurem osa ychanadest veendunud, et ülekuulamine on lahutamatult seotud ümberkasvatamisega, millega kindlustatakse, et süüdimõistetud kurjategija oma süütegu ei kordaks. Kasutatavad droogid olid kahtlemata samad ja ebakompetentne ülekuulaja võis isikut tugevasti kahjustada. Isegi kõige radchaaimatel radchaaidel oli mingi hirmutunne ülekuulamise ja ümberkasvatamise suhtes ning nad püüdsid kumbagi mitte mainida, vältida neid jututeemana ka siis, kui need täiesti ilmselt vastu vaatasid.

Ikka ei mingit vastust. Ta ei tõstnud isegi pilku. Ma võisin vaikides istuda just niisama hästi kui see isik. Mõtlesin, kas küsida jaamalt, mida see temast näeb – mingeid muutusi temperatuuris, võib-olla südame rütmis, ehk veel midagi. Ma ei kahelnudki, et siin turvateenistuse ruumides olid andurid, mis pidid kinnipeetavate kohta üles noppima võimalikult palju teavet. Küll aga kahtlesin, et selles teabes oleks midagi üllatavat. „Kas sa mõnda laulu tead?” küsisin.

Mulle tundus, et ma just nagu nägin muutust, mis siis, et imeväikest, tema õlgade asendis, tema kehahoiakus. Mu küsimus oli teda üllatanud. Pidin küll tunnistama, et see oli mõttetu küsimus. Peaaegu kõik, keda ma oma kahe tuhande eluaasta jooksul olin kohanud, olid teadnud vähemalt mõnda laulu. Jaam ütles mu kõrvas: „See üllatas teda, admiral.”

„Kahtlemata,” vastasin vaikides. Ega tõstnud pilku, kui Viis astus koridoris kõrvale, et teha ruumi Kaheksale, kes kandis kuldset, punase, sinise ja rohelisega inkrusteeritud kasti. Enne kuberneri juurest lahkumist olin talle teatanud, et ta selle kaasa võtaks. Andsin žestiga mõista, et ta asetaks selle minu kõrvale põrandale. Ja kui ta oli seda teinud, avasin kaane.

Kunagi oli selles kastis olnud antiikne teeserviis: plasku, kurn, kaksteist sinisest ja rohelisest klaasist, kuldsete kaunistustega tassi. See oli tervena säilinud kolm tuhat aastat, võib-olla kauemgi. Nüüd oli see katki, kildudeks, mis olid kastis laiali või kogutud süvenditesse, mis olid varem komponente kenasti kahjustamatuna hoidnud. Tervena oli see olnud mitut varandust väärt. Väärtuslik oli see veel tükkidenagi.

Minu ees põrandal kükitav isik pööras viimaks pead, et seda vaadata. Küsis radchaai keeles, ühtlasel toonil: „Kes seda tegi?”

„Sa ju kindlasti teadsid,” ütlesin, „kui sa sellega äri tegid, et midagi niisugust võib juhtuda. Sa ju kindlasti teadsid, et mitte kellegi teise jaoks pole see nii väärtuslik kui sinu jaoks.”

„Ma ei tea, millest sa räägid.” Ta põrnitses endiselt lõhutud teeserviisi. Ta hääl oli endiselt ilmetu. Ta rääkis radchaai keelt samasuguse aktsendiga, nagu ma olin kuulnud rääkimas Allaia ychanasid. „See on ilmselgelt väärtuslik, ja kes selle ära lõhkus, oli ilmselt täiesti tsiviliseerimata.”

„Ma arvan, et ta on segaduses, admiral,” ütles jaam mu kõrvas. „Igatahes reageeris ta emotsionaalselt. Nende kohta, keda ma ei tunne, on ainult väliste tunnuste põhjal raske midagi täpsemat öelda.”

Teadsin oma kogemusest, kuidas see toimis. Kuid ma ei öelnud seda. Vastasin vaikides: „Tänan, jaam, seda on kasulik teada.” Samuti isiklikust kogemusest teadsin sedagi, kui abivalmis võib olla TI, kui sa talle meeldid. Ning kuidas tehisintellektist on pigem tüli kui abi, kui sa talle ei meeldi või ta sinu peale pahane on. Ma olin siiralt, meeldivalt üllatunud, et jaam mulle vabatahtlikult teavet andis. Küsisin enda ees kössitavalt kogult valjusti: „Mis su nimi on?”

„Mine perse,” ütles ta tuimalt ja ükskõikselt. Ikka purunenud teeserviisi vaadates.

„Kuidas kõlas kapteni nimi, mille sa eemaldasid, enne kui teeserviisi maha müüsid?” Kastikaane siseküljel olnud pühendust oli rikutud, sealt oli kõrvaldatud nimi, mis oleks minu kahtluse kohaselt võimaldanud kellelgi serviisi päritoluni jõuda.

„Milleks minu ülekuulamisega homseni oodata?” küsis ta. „Tee see kohe ära. Siis on sul vastused kõigile oma küsimustele.”

„Pulss kiireneb,” ütles jaam mu kõrvas. „Hingamine on samuti kiirem.”

Ahhaa. Valjusti ütlesin ma: „Nii et kaitse on peal. Droogid tapavad su. Vähemalt selle osa sinust.”

Lõpuks vaatas ta minu poole. Pilgutas aeglaselt silmi. „Admiral Breq Mianaai, oled sa kindel, et sinuga on kõik korras? Sinu jutus polnud vähimatki mõtet.”

Sulgesin kasti. Tõstsin selle üles ja tõusin. Ütlesin: „Kapten Hetnys müüs serviisi kodanik Fosyf Denchele. Fosyfi järeltulija lõhkus selle ära, Fosyf otsustas, et sel pole enam väärtust ja viskas selle minema.” Pöördusin ja ulatasin kasti Viiele, kes seisis jälle Kaheksa asemel ukseavas. Õigupoolest kuulus serviis talle. Tema oli näinud vaeva ja kõik killud prügi seast välja korjanud, kui maruvihane Raughd Denche pärast seda, kui Fosyf temast lahti ütles, serviisi vastu maad viskas. „Oli meeldiv sinuga kohtuda. Ma loodan, et vestleme sinuga varsti jälle.”

Kui ma turvateenistuse ruumidest jaama peaväljakule astusin, Kalr Viis oma purunenud teeserviisiga kohe minu kannul, ütles jaam mu kõrvas: „Admiral, ülempreester lahkus just kuberner Giarodi kabinetist ja otsib sind.”

Radchi ruumis tähendas lisandita ülempreester, et tegemist on Amaati ülempreestriga. Athoeki jaama Amaati ülempreestri nimi oli Ifian Wos. Ma olin temaga kohtunud, kui ta – mõnevõrra tõrksalt – viis läbi tõlk Dlique’i matusetalituse. Rohkem polnud ma temaga rääkinud.

„Tänan, jaam.” Just siis, kui ma seda ütlesin, väljus Tema Pühadus Ifian kuberneri ruumidest, pöördus kohe minu suunas ja hakkas lähenema. Kahtlemata oli jaam talle öelnud, kus ma viibin.

Ma poleks tahtnud temaga sel hetkel rääkida. Ma tahtsin kuberner Giarodiga turvateenistuse kongis olevast isikust rääkida ja siis lahendada oma sõdurite majutamise probleeme. Aga päris kindlasti ei maininud jaam mulle, et ülempreester Ifian mind otsib, selleks et ma saaksin teda vältida. Ja isegi kui ma seda nüüd prooviksin, ei saaks ma seda igavesti teha – kui ma just jaamast ei lahku.

Kõndisin väljaku kriimulise, kunagi valge olnud põranda keskele ja peatusin. „Admiral!” hüüdis ülempreester ja kummardas minuni jõudes. Mõtlesin, et see oli täpselt välja arvestatud kummardus, mitte millimeetritki sügavam, kui mu auaste nõudis. Ta oli minust kaks sentimeetrit lühem, sihvakas, madala ja kõlava häälega, ta kehahoiak ja kõnepruuk andsid enesekindlalt mõista, et ta on inimene, kelle sidemed ja vahendid tegid võimalikuks määramise kõrgel tasemel preestrikohale. Mõlemalt poolt möödusid meist kodanikud, nende kuued ja jakid särasid kalliskividest, mälestus- ja kooslusripatsitest. Väljaku tavaline, igapäevane sagin. Suurem osa neist möödujatest teeskles, et ei märka meid, kuid mõned vaatasid uudishimulikult meie poole. „Need viimaste päevade sündmused on nii šokeerivad!” Tema Pühadus Ifian jätkas, nagu oleksime lihtsalt sõbralikud tuttavad lobisemas. „Me kõik tundsime kapten Hetnyst ju aastaid ja ma ei usu, et keegi oleks kahtlustanud, et ta võib midagi sobimatut teha!” Rohked ripatsid ülempreester Ifiani laitmatult istuval purpursel kuuel välkusid ja sädelesid, värisedes hetkeks ülempreestri ülimast kahtlusest, et kapten Hetnys võis kunagi midagi valesti teha.

Kapten Hetnys oli muidugi alles kolme päeva eest ähvardanud tappa aiakorraldaja Basnaaid Elmingit, et sellega mind šantažeerida. Aiakorraldaja Basnaaidi vanem õde oli olnud üks mu leitnante, kui ma olin veel transpordialus Toreni Õiglus. Olin nõustunud Athoeki tulema, kuna Basnaaid oli siin ja mul oli tema ammu surnud õe ees võlg, mida ma poleks tegelikult suutnud kunagi tasuda. „Tõepoolest,” andsin ma võimalikult diplomaatilise vastuse.

„Ja ma eeldan, et sul on õigus teda kinni pidada,” jätkas Tema Pühadus Ifian õige tillukese kahtlusevarjundiga hääles. Minu kokkupõrge kapten Hetnysega oli lõppenud sellega, et jaama Aed oli rusudes ning terve jaam oli olnud mitu päeva ilma gravitatsioonita. Et ta ei saaks teha rohkem suurejoonelisi, tobedalt ohtlikke käike, magas ta nüüd külmutatult päästekapslis. „Sõjaväelised asjad, muidugi. Ja kodanik Raughd. Selline kena, heast perekonnast nooruk.” Raughd Denche oli üritanud mind tappa – mõni päev enne kapten Hetnyse sobimatut käitumist. „Kindlasti olid nende tegudel põhjused, kindlasti tuleks sellega arvestada! Aga, admiral, mitte sellest ei tahtnud ma sinuga rääkida. Ja muidugi ei taha ma sind siin keset väljakut kinni pidada. Ehk lähme joome teed?”

„Ma kardan, pühadus,” vastasin sujuvalt ja lahkelt, „et mul on õudselt kiire. Ma olen teel kuberner Giarodi juurde ja seejärel on mul kindlasti vaja korraldada midagi oma sõduritele, kes on viimastel öödel koridorinurgas maganud.” Jaama juhtkond oli kindlasti kaebustest üle ujutatud ja keegi peale minu poleks mu väikese majapidamise huvide eest seisnud.

„Jah, jah, admiral, see oli üks neist asjadest, mida ma tahtsin sinuga arutada! Tead, Allaed oli kunagi päris moekas ümbruskond. Mitte ehk nii moekas kui väljakule avanevate akendega eluruumid.” Ta sirutas käe ülespoole ja tegi laia kaare, osutades teise korruse akendele jaama elukeskme ja Aia järel suurima avatud ruumi ümber. „Kui Allaed oleks olnud nii moekas, siis oleks see ehk juba ammu korda tehtud! Aga asjad on, nagu nad on.” Ta andis vaga žestiga mõista, et allub jumala tahtele. „Ma olen kuulnud, et seal olid imekenad korterid. Ma võin ainult kujutleda, mis seisukorras need on nüüd, pärast ychanade aastatepikkust skvottimist. Aga ma loodan, et nüüd, kui remont juba käib, arvestatakse algsete omandisuhetega.”

Kaalusin, kui paljud neist perekondadest võisid üldse veel jaamas viibida. „Ma ei saa sind aidata, pühadus. Mul pole elamispinna jaotamisel mingit võimu. Sul oleks õigem rääkida jaama halduri Celariga.”

„Ma rääkisin jaama halduriga, admiral, ja ta ütles, et sina olid nõudnud praeguse olukorra säilitamist. Ma olen kindel, et sulle näib praktilisena jätta kõik sinna, kus nad on, aga siin on tõepoolest tegemist erandjuhtumiga. Ja tänahommikused ended olid üsna muret tekitavad.”

Oli võimalik, et ülempreester ajas seda asja puhtal kujul murest perekondade pärast, kes lootsid Allaeda naasta. Ent ta oli ka kapten Hetnyse sõber – ja kapten Hetnys oli töötanud Radchi isanda selle osa heaks, kes oli tapnud leitnant Awn Elmingi. Selle osa heaks Radchi isandast, kes oli hävitanud transpordialuse Toreni Õiglus – ehk siis selle osa heaks Radchi isandast, kes oli hävitanud minu. Ning kahtlane oli ka ajastus, sest äsja oli saanud selgeks, et mina pole Anaander Mianaai selle poole toetaja. See ja igapäevase ennete heitmise jutuks võtmine. Oma pika elu jooksul olin ma kohanud päris paljusid preestreid ning leidnud, et üldiselt võttes olid nad samasugused kui teised inimesed – mõned olid suuremeelsed ja mõned ahned, mõned lahked, mõned õelad, mõned alandlikud, mõned ennasttäis. Suuremal osal olid erinevas proportsioonis ja erinevatel aegadel kõik need omadused. Just nagu kõigil teistelgi, nagu ma ütlesin. Ent ma olin õppinud olema ettevaatlik, kui mõni preester vihjas, et tema isiklik eesmärk oli tegelikult jumala tahe.

„Kui lohutav,” vastasin häält ja ilmet ühtlaselt tõsisena hoides, „on mõelda, et neil keerulistel aegadel muretseb jumal selle pärast, kes kus elama hakkab. Minul praegu selle teema arutamiseks aega ei ole.” Kummardasin nii täpselt väljapeetud aupaklikkusega nagu ülempreester enne ja kõndisin eemale, üle väljaku kuberneri ruumide poole.

„Kas pole huvitav,” ütles jaam mu kõrvas, „et jumalad on alles nüüd hakanud Allaia remondi vastu huvi tundma.”

Väga huvitav,” vastasin vaikides. „Tänan, jaam.”

„Abistav!” Kuberner Giarodi näol ja hääles oli ilmselge umbusk. „Kus ta laev on?”

„Teisel pool Tondiväravat.” Väravat, mis viis tupiksüsteemi, kuhu Athoeki asukad olid kavatsenud enne annekteerimist laieneda, see aga oligi jäänud tegemata. Liikusid ähmased kuuldused, nagu süsteemis kummitaks. Kapten Hetnys ja Atagarise Mõõk olid näidanud värava vastu seletamatult suurt huvi. Varsti pärast seda, kui Kalri Halastus süsteemi saabus, oli väravast välja triivinud uskumatult vana varustuskirst. Olin nüüd veendunud, et ka Kalr Viie purunenud teeserviis oli samuti tulnud väravast, vastutasuks külmutatud inimolendite laadungi eest. Inimesed olid mõeldud Athoekile odavaks tööjõuks, kuid kapten Hetnys oli nad varastanud ja müünud kellelegi teisel pool Tondiväravat. „Mäletad, mõne päeva eest me rääkisime, et külmutatud deporteeritud on varastatud.” Viimaste päevade sündmusi arvestades polnud tõenäoline, et ta oleks selle unustanud. „Ning oli raske ette kujutada, mis otstarbel neid võidi varastada. Ma arvan, et laev on olnud teisel pool väravat juba pikka aega, ning ostnud kehasid, et neid abistavatena kasutada. Varem osteti neid Athoeki orjakaupmeestelt – seepärast ongi tal annekteerimiseelsest ajast pärit ychana keha, mis siia saadetuna silma ei paistnud.” Vähemalt mitte eriti. „Kui annekteerimine selle varustusliini sulges, hakkas laev ostma Radchi ohvitseridelt, kes olid piisavalt korrumpeerunud ja ahned, et deporteerituid müüa.” Viipasin mu istme taga seisvale Viiele, et ta kasti avaks.

„See on Fosyfi oma,” ütles kuberner Giarod. Ja taipas siis. „Kapten Hetnys müüs selle talle.”

„Kuni praeguseni ei tekkinud sul küsimust, kuskohast kapten Hetnys sellise asja sai.” Osutasin pühendusele kaane siseküljel. „Sa ei pannud ka kunagi tähele, et keegi on hoolikalt eemaldanud serviisi algse omaniku nime. Kui sa loeksid notaid,” just selles keeles oli pühendus kirjutatud, „või oleksid selliseid asju piisavalt palju näinud, siis sa oleksid seda kohe märganud.”

„Mida sa öelda tahad, admiral?”

„Et meil pole tegemist Radchi laevaga.” Või tegelikult see oli Radchi laev. Oli olemas Radch, koht, kus Anaander Mianaai rohkem kui kolm tuhat aastat tagasi sündis ja oli siis üks väga auahne isik ühesainsas kehas. Ja siis oli tohutu ruum, mille Anaander oli nende rohkem kui kolme tuhande aastaga endale allutanud – Radchi kosmos, kuid mis oli neil kahel ühist? Mitte kõik Radchi ja selle vahetu ümbruse elanikud polnud toetanud seda, mida Mianaai oli teinud. See oli põhjustanud lahinguid. Sõdasid. Laevad ja kaptenid said hukka. Paljud neist olid olnud notaid. Sealtsamast Radchilt. „Mitte Anaanderi omaga, tähendab. See on notaide oma.” Notaid olid muidugi Radchi elanikud. Radchi kosmoses – ja kaugemal – kalduti arvama, et Radchil oli elanud ainult üks rahvas, aga asi oli palju keerulisem, või vähemalt oli olnud, kui Anaander oli alustanud Radchilt väljapoole liikumist.

„Admiral.” Kuberner Giarod oli kohkunud. Umbusklik. „Need on jutud. Selles sõjas lüüa saanud laevad, mis hulguvad kosmoses tuhandeid aastaid…” Ta raputas pead. „Selliseid asju leidub melodramaatilistes meelelahutussaadetes. See ei ole päriselt.”

„Ma ei tea, kui kaua see seal on olnud,” ütlesin. „Kindlasti juba annekteerimisest saadik.” Ilmselt juba varemgi, kui see oli ostnud Athoeki orjakaupmeestelt abistavate jaoks kehasid. „Aga see on seal. Ja,” jätkasin, tundes kergendust, et vangistatud abistavat läbi vaadanud meedik polnud minuga kohtunud ega oma abistavate leidmiseks häälestatud implante minu poole pööranud, vaid oli teinud kubernerile ettekande mind reetmata, „ta on siin. Ma ei usu, et keegi Allaia asukatest tema kohta kuigi palju ütleks.” Allaed oli aastaid tagasi kahjustada saanud ning jaam ei olnud võimeline seal toimuvat täielikult jälgima. See oli ideaalne peidukoht ka näiteks abistava jaoks. Vähemalt seni, kui ta vältis kokkupuutumist kellegagi, kelle implandid olid häälestatud jaamale pidevalt andmeid edastama – erinevalt ülejäänud jaamast liikus selliseid inimesi Allaias aga harva –, võis ta märkamatult ringi liikuda ning keegi ei arvanud, et ta poleks pidanud seal viibima. „Ma oletan, et ta märkas millegi tavatu toimumist, kui side paleedega ära kadus ja liiklus katkes, ning ta saatis abistava välja selgitama, mis see on. Isegi abistava vangistamise korral oleks ta saladus jäänud tõenäoliselt avastamata. Tal on kaitsereaktsioon, mis tapab ta kohe, kui ülekuulamiseks drooge kasutatakse. Ning implandid on varjatud, otsima aga keegi neid tõenäoliselt ei hakka. Võimalik, et kaitsereaktsioon hävitab ka kõik asitõendid.”

„Seda kõike järeldasid sa kodanik Fosyfi teeserviisist?”

„Tegelikult jah. Ma oleksin oma kahtlustest varem üksikasjalikumalt rääkinud, aga tahtsin rohkem tõendeid. Nagu sa märkisid, on seda üsna raske uskuda.”

Kuberner Giarod oli hetke vait ja kortsutas kulmu. Lootsin, et ta mõtleb, milline on olnud tema roll kogu selles loos. „Mida me nüüd teeme?” küsis ta siis.

„Ma soovitaksin panna talle jälgimiskiip ja võtta toidule.”

„Aga ometigi, admiral, kui see on abistav… abistav ei saa olla kodanik. Laev ei saa.”

Ootasin sekundi murdosa, et näha, kas jaam ütleb kubernerile midagi, kuid tema ilme ei muutunud. „Ma olen kindel, turvateenistusele ei meeldi, et see kong oleks alaliselt hõivatud. Mida muud meil temaga teha oleks?” Rõhutasin žestiga irooniat. „Määra ta tööle,” jätkasin. „Muidugi mitte midagi tundlikku, ei midagi sellist, mis annaks talle ligipääsu jaama haavatavatele süsteemidele. Kindlusta talle elupaik Allaias.”

Kuberner Giarodi ilme muutus vaevumärgatavalt. Ilmselt oli ülempreester temaga sellest juba rääkinud. „Admiral, ma saan aru, et majutamine on haldur Celari rida, aga pean tunnistama, et mulle ei meeldi autasustamine ebaseadusliku tegevuse eest. Keegi poleks tohtinud Allaias elada.” Ma ei öelnud midagi, ainult vaatasin talle otsa. „See on hea, et sa oma naabrite vastu huvi tunned,” jätkas ta väikese pausi järel kahtlevalt, nagu poleks ise selles päris kindel. „Aga mina isiklikult eelistaksin näha, et need eluruumid eraldatakse seaduskuulekatele kodanikele.” Ma ei öelnud ikka midagi. „Ma arvan, et oleks tõhusam Allaia majutuse osas ümber mõelda, teha remont sellele vastavalt ja samal ajal kaaluda mõnede kodanike saatmist planeedile.”

Mis oleks ju kena, kui nad tahaksid minna alla planeedile, kuid ma kahtlustasin, et kõnealused kodanikud olidAllaia praegused asukad ja nende tahtmisega ei arvestata. Ning tõenäoliselt oli suurem osa neist veetnud kogu oma elu jaamas, nad ei hoolinud töökohtadest, mida neile planeedil oleks pakutud, või poleks nad sealsete töödega hakkama saanud. „Nagu sa ütlesid, kuberner, on see haldur Celari rida.” Jaama halduri Celari käsutada oli Athoeki jaama tegevus. Sellised asjad nagu eluruumide jaotus kuulusid tema pädevusse, ja kuigi ta formaalselt võttes allus kuberner Giarodile, jäid jaama elu taolised pisiasjad tavaliselt kuberneri tähelepanu alt välja. Ning haldur Celar oli nii populaarne küll, et kuberner Giarod oleks eelistanud need asjad sõbralikult, lava taga ära klaarida.

Abistav halastus. 3. osa

Подняться наверх