Читать книгу Novellid - Anton Hansen Tammsaare - Страница 4

Juba teist aastat tõi jõuluvana Uunole kingiks sõdureid, ratsanikke, kahureid, lennukeid, soomusautosid ja tanke. Need kõik meeldisid talle väga, sest sõdurid ja ratsanikud võis ritta seada, nagu marsiksid nad, lennukitega võis mööda tuba joosta, nagu lendaksid nad, kahurid võis vinna tõmmata ja siis lasksid nad ning autod ja tankid võis üles keerata, nii et nad jooksid tükk maad mööda põrandat kas vaikselt või mürinal.

Aga kui Uuno kogu seda toredust Maretile näitas, kes oli temast paar aastat vanem, kirtsutas see oma õhukesi huuli, nagu tahaks ta öelda: mis see ka on. Ja et õele näidata, et see on ometi midagi, tõmbas Uuno kahuri vinna ja hüüdis:

«Vaata nüüd!»

«Noh, hea küll, ma vaatan,» vastas Maret.

Uuno sihtis rivisseisvaile sõdureile ja ratsanikele ning laskis pakipulgast kahurikuuli suure toredusega minema. Aga kuul ei tabanud ühtki sõdurit ega ratsanikku ja sellepärast ütles Maret:

«Näed nüüd — mitte midagi!»

«Ega päriskuulgi alati pihta lähe,» püüdis Uuno end vabandada ja lisas: «Vaata veel!»

«Noh, ma vaatan,» nõustus Maret.

Uuno tulistas teist korda sõdureid ja ratsanikke, aga jällegi tagajärjeta. Alles kolmandal korral tabas valge pakipulk sõdureid ja niitis neist mitu tükki maha. Isegi üks ratsanik lendas uppi ja tal tuli pea otsast ära.

«Vahi nüüd!» karjus Uuno võidurõõmsalt. «Näed, kohe mitu korraga ja kindralil pea maas.»

«Pea maas, — aga verd pole ühti,» ütles Maret halvustavalt ja pööras vaevalt silmad venna lahinguplatsile.

«Kas siis kohe veri?» küsis Uuno, kui oli natuke aega järele mõtelnud.

«Aga kui sõda,» ütles Maret.

«See pole ju sõda,» hüüdis Uuno võidurõõmsalt, «see muidu niisama!»

Sellele kas ei tahtnud või ei osanud Maret midagi vastu öelda, igatahes jättis ta asja seks, nagu oleks venna väide põhjendatud. Natukese mõtlemise järel ütles ta ometi uue hooga:

«Aga suitsu ja pauku ei ole ju ka, kui sa lased. Ei ole midagi. Oleks ometi suits ja paukki.»

Jah, oleks ometi suits ja paukki! mõtles Uuno, sest ta tundis, et Mareti sõnad on põhjendatud. Sest milleks üldse lasta, kui puudub suits ja pauk!

Aga Maretil oli veel üks väide tagavaraks, mis pidi vennale tõendama, kui väga tähtis on tema tegevus sõdureid ja ratsanikke pommitades.

«Vaata,» ütles ta, «mahalastud sõduritel on silmad lahti, aga miks on neil silmad lahti, kui nad on pommiga maha lastud? Pomm lööb ju surnuks ja surnul on silmad kinni!»

«Ei ole ühti,» vaidles Uuno vastu. «Kui Valtu suri vingu, siis olid tal silmad lahti, ma ise nägin, kui ema tõi ta toast jalgupidi õue.»

«Ega siis sõdur pole koer, et ta sureb lahtiste silmadega,» ütles Maret. «Kui vanaema oli puusärgis, siis olid tal silmad kinni ja pisi Mikul olid ka, enne kui isa pani kirstuIe kaane peale.»

«Küll oled sa rumal!» hüüdis Uuno nüüd. «Kas siis vanaema ja Miku surid pommist? Neil oli ju haigus.»

«Mis sest,» vastas Maret. «Kui inimene magab, siis on tal ikka silmad kinni.»

«Sõdurid ei maga ju, nad on surnud, kui pommiga.»

«Ema jälle ütles, et surm on seesama, mis unigi, ainult et pikem ja raskem. Ja isa paneb alati silmad kinni, kui ta viskab pikali, nagu minu Tiiugi.»

«Ega siis sinu Tiiul pole hinge sees!» hüüdis Uuno põlglikult.

«Ikka rohkem kui sinu sõduritel. Tiiu paneb silmad kinni, aga sõdurid ei pane, seisku nad püsti või olgu pikali.»

Ja Maret võttis oma punapalgelise Tiiu ning laskis ta venna ees mitmed-setmed korrad pikali ja tõstis püsti, nii et nuku silmad vajusid kinni ja läksid lahti, nagu uinuks ja ärkaks või sureks ja elustuks ta siinsamas väikesel käeliigutusel korduvalt.

«Ega ta siis nüüd kuku pommiga,» katsus Uuno veel kord vastu vaielda. Aga Maret oleks nagu neid sõnu just oodanudki, sest kohe seadis ta oma Tiiu püsti seisma ja ütles:

«Pommita, nii et ta kukub, küll siis näeme, kas silmad lähevad kinni.»

«Tiiu on ju tüdruk, minu sõdurid tüdrukute peale ei lase,» ütles Uuno.

«Sest pole ühti, et tüdruk, nüüd lastakse ka tüdrukute peale,» seletas Maret ja lisas natukese aja pärast vennale julgustavalt: «Isa loeb ju lehest, et nüüd pommitatakse naisi ja lapsi, miks siis tüdrukuid ei või.»

See veenis Uunot ja ta korjas põrandalt pakipulki, et hakata Tiiut tulistama, kes seisis hiiglasena sõdurite ja ratsanike kõrval, sinised silmad pärani lahti, kuldsed lokid roosa siidpaelaga kokku seotud ja punane undruk laiali, nagu lehvitaks teda tuulepuhang. Aga kui kahur oli juba vinnas ja pakipulk pommina otsapidi torus, ütles Maret:

«Ära sa silma sihi, need on Tiiul kõige õrnemad, lase ta muidu pikali.»

«Minu pommid ei võta teda muidu, kui pean pähe. Tiiu on ju hirmus suur,» arvas Uuno.

«Küll nad võtavad,» arvas Maret. «Tiiu pole ju mees, et oleks nii kole tugev, tema seisab vaevalt jalul.»

Uuno laskis esimese pommi lendu, see jooksis mööda. Teine tabas Tiiu laia undrukut, aga ei teinud talle enesele midagi, sest ta seisis nagu noor jumalatar, silmad pärani, kellesse ei hakka maised asjad. Eks pomm tabas teda rindu ja pani ta pisut nagu tuikuma, aga ometi ei kukkunud ta maha.

«Eks ma öelnud kohe, et peab pähe, muidu ta ei lange,» seletas Uuno.

«Lase nüüd, lase ikka, ega siis sõjas kahest-kolmest pommist midagi aita,» sundis Maret venda.

Nõnda jatkas Uuno pommitamist. Aga esimene tabamus pähegi ei rabanud Tiiut jalust, nagu oleks ta surematu.

«Peaks olema raskem kahur, siis ma näitaksin,» ütles Uuno ikka uusi ja uusi pomme sinisilmse Tiiu pihta saates. Viimaks sündis ime: üks pomm tabas teda ei rindu ega pähe, vaid ainult kätte, ning ennäe, ta langes maha — esiteks nagu küljeli, pärast ometi ilusasti selili, nii et silmad läksid kinni.

«Valmis! Surnud!» hüüdsid lapsed nagu ühest suust ja Maret lisas omalt poolt: «Vaata nüüd isegi, et silmad on kinni, aga sinu sõdurite silmad on lahti.»

«Mis siis sest?» küsis Uuno, nagu oleks ta eelmise arutluse kõik juba unustanud.

«Neil pole ju hinge sees, kui silmad on lahti ja ise surnud,» seletas Maret. «Aga Tiiul on, sest tema paneb kohe silmad ilusti kinni, nii kui lased ta pommiga pikali.»

«Aga miks ta ei karju, kui annad talle vitsu?» küsis Uuno.

«Ega tal siis niipalju hinge ole, et ta karjuks, ta ainult paneb silmad kinni, kui heidab magama või hakkab surema. Sinu sõdurid jätavad surres silmad lahti, nagu oleksid nad loomad. Aga nad ei ole ju, sest neil on kaks jalga ja kätt, nii et on inimesed nagu meiegi.»

«Meie oleme lapsed,» püüdis Uuno õele vastu vaielda, «ema ütleb, et oleme.»

Lapse ja inimese suhtes Maret ei teadnud otsekohest ja selget vastust. Seepärast kargas ta uuesti sõduritele ja püüdis veel kord väita, et nemad peavad ometi surres silmad kinni panema. Kuigi Mareti seletused muutusid lõpuks nii segaseiks, et nad rääkisid ennem tema väite vastu kui poolt, ometi veensid nad Uunot tõsiasjas, et tema sõduritel on vähem hinge sees kui Mareti Tiiul. See vaevas ta südant ja ta ei leidnud muidu rahu, kui pidi isaga asjast juttu tegema — isaga seepärast, et kõik jõulukingid tulid jõuluvanalt ja temaga pidi salajases ühenduses seisma isa, mitte ema. Jõuluvana ei armastanud naistega asju ajada või kui, siis ainult niipalju, et tegi ukse praokile ja pistis jõulukingikoti emale pihku, ilma et iseend talle näitaks. Ema võis jõuluvana ainult selja tagant vaadata, kui ta läks kuuldamatul sammul trepist alla või väravast välja. Nõnda oli loomulik, et Uuno ütles lõpuks isale:

«Kirjuta jõuluvanale.»

«Milleks?» küsis isa ja lisas: «Jõulud on ju möödas.»

«Minu sõduritel pole hinge sees, sellepärast,» seletas Uuno.

«Kes seda ütleb?» imestas isa. «Kuulen esimest korda, et sõduritel pole hinge sees.»

«Maret ütleb, et nad ei pane silmi kinni, kui surevad,» kurtis Uuno.

«Ah nii!» venitas isa mõtlikult, kuna Uuno oma kurtmist jatkas:

«Aga Tiiu paneb silmad kinni, kui jääb magama või hakkab surema.»

«Kes see Tiiu on?» küsis isa.

«Kas sa siis seda ei tea?» imestas Uuno. «Tiiu on ju Mareti nukk.»

«Selle nimi oli ju ikka Margareete.»

«See oli eile, mitte enam täna, sest eile oli ta sakslane, aga täna on ta juba eestlane.»

«Nii ruttu!» hüüdis isa.

«Maret ütleb, et aeg on niisuke.»

«Nii, nii,» lausus isa nõustuvalt.

«Noh, ja nüüd ütleb Maret, et tema Tiiul on rohkem hinge sees kui minu sõduritel, sest et paneb silmad kinni ja teeb lahti.»

«See on sellepärast, mu poiss,» seletas isa nüüd, «et Tiiul on pärisriided seljas ja nii ilusad lokid. Inimesel ei tule muidu õieti hing sisse, kui peavad olema hästi ilusad riided ja lokid.»

«Siis mina tahan oma sõduritele ka hästi ilusad riided ja lokid, nii et tuleks hing sisse,» ütles Uuno.

«Kallis poiss, mis parata, kui sõduritel ei ole enam ilusaid riideid ja lokke! Enne oli, aga nüüd enam ei ole. Siis oli, kui sõdur võitles veel mõõga ja piigiga, aga nüüd on ju ainult pommid. Pommid õhust ja veest, pommid maa ja vee alt, nii et ilusaid riideid ja lokke pole enam vaja, sest ammu enne oled surnud, kui teised neid näevad. Ainult tüdrukutel on veel ilusad riided ja lokid, nii et nad paneksid silmad kinni ja teeksid nad lahti, nagu oleks neil hing sees.»

«Mina tahan oma sõduritele ka hinge sisse, et silmad käiksid kinni ja lahti!» hüüdis Uuno, kel peaaegu nutt varaks, sest isa seletusist taipas ta umbkaudu ainult niipalju, et sõduritel ei ole ega tulegi hinge sisse ja sellepärast ei käi nende silmad kinni ja lahti.

«Võiks ju jõuluvanale kirjutada, ehk saab tema aidata,» ütles isa, et poega lohutada ja rahustada.

«Kirjuta jah, isa, jõuluvanale, et ta teeks mu sõduritele hinge sisse!» hüüdis poiss.

«Aga seda ei saa enne, kui tulevaks jõuluks, sest jõuluvana ei võta enne kirju vastu.»

«Miks ta ei võta?»

«Tal pole aega, sest on muud tegemist. Aga paar kuud enne jõulu, siis. Nii et kui uued jõulud lähenevad, siis tuleta mulle meelde, nii et kirjutan. Ja siis paneb jõuluvana kõik oma suured ja väikesed töökojad käima ning valmistab palju-palju riideid ja lokke, nii et aitab kohe kõigile sõduritele hinge sissepanemiseks.»

«Nii et silmad käivad kinni ja lahti?» usutles Uuno.

«Nii et lahti ja kinni,» kinnitas isa.

«Kas ratsahobustel ka?»

«Ega siis hobustel, neil pole ju ilusaid riideid.» «Aga kui ka neile ilusad riided, kas siis tuleb hing sisse?» huvitus poiss.

«Sa teed lõpuks oma väikesele toolile ka riided ja lokid, nii et temalgi tuleks hing sisse,» naeris isa.

Uuno ei saanud hästi aru, mille üle isa naerab, aga siiski hakkas ta ka ise naerma ja ütles:

«Ja lumememmele ka ilusad riided ja lokid, nii et tuleb hing sisse.»

«Ning aiateivastele ka riided ja lokid, nii et oleks kõigil hing sees,» jatkas isa.

Nüüd naeris Uuno juba täiest südamest, sest oli väga naljakas mõtelda, et ka aiateivastel oleksid riided seljas ja lokid ning silmad, mis käivad kinni ja lahti. Nali peitus selles, et teibad meenutasid Uunole isa särke ja pükse, mis olid millalgi aia otsas rippunud, kus tuul nad suureks ja ümarikuks puhus, nagu ei ripukski särgid ja püksid, vaid isa ise. Miski polnud Uunole suuremat naeru toonud kui lipnevad särgid ja püksid, mis lähevad vahetevahel ei tea miks tuult täis.

Uuno südamlikku naeru kuulis ka Maret ja tuli vaatama, mis naerulinnupesa ta leidnud. Ja kui oli kuulnud, milles asi, hakkas ka tema naerma ja nõnda naersid nad kõik üheskoos, nii et Uuno unustas oma hingetud sõdurid hoopis. Ainult õhtul, kui ta oli juba asemel, meenusid talle tema sõdurid uuesti ja ta ütles emale:

«Nüüd saavad mu sõdurid endale hinge.»

«Kuidas nii?» imestas ema.

«Isa kirjutab jõuluvanale, kui tulevad uued jõulud, tema teeb — paneb kõik vabrikud käima, nii et saab palju-palju ilusaid riideid ja lokke, küll siis hakkavad kõigil silmad kinni ja lahti käima.»

«Siis ole aga hea laps ja jää ilusasti magama, ega jõuluvana muidu seda tegema hakka,» manitses ema. «Ainult headel lastel ja sõduritel tuleb hing sisse.»

«Ainult headel...» sonis Uuno pooleldi juba uneuimas.

Aga niipea kui ta oli magama uinunud, nägi ta, et uued jõulud ongi juba käes, ja ta kuulis selgesti, kuidas isa ütles temale:

«Noh, Uuno, jõuluvanalt tuli kiri, ta kutsub meid enda poole, vist on ta juba sõduritele hinged sisse teinud. Pane end kähku riidesse, et me hiljaks ei jääks. Las ema ajab sulle kõik soojad vussakad kuue alla, et poleks külma karta, sest jõuluvana kodu on lumes ja pakases. Läkiläkil tõmba kõrvad kõvasti maha ja seo paeltega lõua alla kinni, nii et...»

Uuno ei läbenud isa sõnu lõpuni kuulata, vaid tõttas kärmesti-kärmesti riietuma, kartes, et isa jätab muidu hoopis minemata või läheb üksi. Aga oh häda. Uuno riided ja sukad ning saapad olid kõik nagu tina tuhka kadunud. Ta hakkas ema hüüdma ja otsima, aga ka tema oli läinud ühes riietega. Ärevalt ja täis hirmu jooksis Uuno toast tuppa, mis olid nagu palju suuremad kui tõelikult, ainult kangesti mingit kolu täis, nii et ei pää.senud kuidagi edasi.

«Täna pane endale puhas pesu ja puhtad riided, sest muidu saab jõuluvana kurjaks,» rääkis isa, seistes keset tuba. Tal oli juba kasukas seljas, krae ülal ja müts sügavalt silmile vajutatud, nii et Uuno neid vaevalt nägi.

«Ema, ema!» karjus ta mööda tube joostes, millede arv näis aina kasvavat. Aga ta karjus asjata ja viimases hädas mõtles ta, et kui leiaks läkiläkigi. Nõnda siis hakkaski ainult seda otsima. Kui ta selle lõpuks kusagilt kätte sai, siis polnud see tema oma, vaid hoopis suurem — Uuno pea uppus üleni temasse, ühes silmade ja kõrvadega. Samal ajal kuulis ta aga isa häält, mis ütles:

«Soo, mu poiss, nüüd võime minna.»

Ja ta võttis Uunol käest kinni, et talutada teda välisukse poole. Poiss tahtis seletada, et tal on küll suur karbus peas, muidu aga ainult öösärk seljas ja paljad tuhvlid jala otsas, aga sõnad ei tulnud kuidagi suust, sest ta kartis, et niipea kui isa tema tõsist seisukorda märkab, jätab ta tema sinnapaika ja astub üksi teele. Nõnda laskis Uuno enda poolalasti välja külma kätte viia, sest isa ei pannud midagi tahele. Väljas seisis aga lumi hangedes, millest nad läbi sumasid, sest Uuno tundis külma poolte reiteni.

«Kas kõik tee on niisuke?» küsis Uuno.

«Pärast läheb paremaks, aina paremaks,» vastas isa, hoides ikka veel Uuno kätt.

Ja nõnda see oligi, sest varsti ei tunnud poiss enam külma ega lund, ainult tähed särasid taevas ja kuu oli pistetud lähedase kuuse latva, ise kollane-kollane. Ja äkki seisid nad madala maja ees ning isa ütles:

«Koputa!»

«Millega?» küsis Uuno.

«Kepiga,» vastas isa, kuna tema hääl kostis nagu kaugelt-kaugelt.

Ja Uuno koputas isa kõvera kepiga, mis ei tea kust talle kätte ilmunud, ning keegi naeratav vanamees, ilmatu suured vildid jalas, ise üleni valge, nagu oleks tal lumest kasukas, habe ja juuksed, mis paistsid mütsi alt, avas ukse ning ütles:

«Astu aga sisse, ma olen jõuluvana.»

Poiss jäi ootama, et isa läheks ees, aga siis märkas ta äkki, et ta seisab ihuüksi jõuluvana maja lävel. Kuhu isa läinud või miks ta Uuno üksinda siia jätnud, sellest polnud poisil vähematki aimu. Aga see ei teinud talle, ei tea miks, mingit muret. Ta toetus isa kõverale kepile, nagu oleks ta juba täismees, ja astus üle läve sisse. Iseeneselegi ootamata ütles ta:

«Minu sõduritel pole hinge sees.»

«Kuidas on see võimalik?» imestas jõuluvana.

«Nad ei pane silmi kinni, kui surevad või heidavad magama,» seletas Uuno.

«Mina toon lastele nukud ja mängukannid,» rääkis jõuluvana nüüd, «aga lapsed ise peavad neile hinge sisse panema. Miks ei pane sa oma sõduritele hinge sisse?»

«Mul ei ole hinge,» vastas Uuno.

«Näen esimest korda last, kel pole hinge,» rääkis jõuluvana üllatunult. «Seni on kõigil lastel hing sees olnud ja nende hingest on mängukannidki osa saanud, et nad elaksid. Ainult vanadel pole enam hinge, sellepärast on ka nende mängukannid surnud.»

Neid sõnu kuulates märkas Uuno, et ta seisab porgandina paljas jõuluvana ees, ainult karbus on endiselt üle silmade ja isa kõver kepp käes. Sellepärast ütles ta:

«Mul pole hinge, sest et pole ilusaid riideid ja lokke.» «Ma annan sulle ilusad riided ja lokid, tahad sa?» küsis jõuluvana.

«Ei,» vastas Uuno, «anna mu sõduritele hing, nii et nende silmad käiksid kinni ja lahti.»

«Kallis poiss, sinust ei saa küll kunagi ei maavalitsejat ega malevajuhti,» ütles jõuluvana nukralt. «Maavalitsejad ja malevajuhid tahavad kõik sõdureid, kel pole hinge sees.»

«Miks nii?» küsis Uuno imestanult.

«Kui sõduril pole hinge, siis on ta hästi vahva,» seletas jõuluvana. «Aga sõdur peab vahva olema. Ta peab nii vahva olema, et läheb tule ja mõõgaga ka kaitsetute naiste ja laste, vanade ja nõtrade, iseoma isa ja ema, õdede ja vendadegi vastu.»

«Kui sõduril pole hinge, siis ta sureb nagu loom, silmad lahti,» seletas Uuno, nagu tahaks ta jõuluvanale vastu vaielda. «Mina tahan sõdureid, kes surevad nagu inimesed, silmad kinni.»

«Hea küll, mu poiss,» rääkis jõuluvana nagu alistunult, «kui sul endal pole hinge, siis annan selle su sõdureile. Aga sõdurid, kel pole sinu hinge, ei kuula ka sinu sõna. Tahad sa sõdureid, kes ei kuula su sõna?»

«Kui nad ei kuula, ütlen isale.»

«Kus on su isa?» küsis jõuluvana.

Ja Uuno hakkas oma isa otsima, kuid tegi seda asjata: isa oli ja jäigi vajaka.

«Näed, sul ei ole isa,» ütles jõuluvana. «Tahad sa ikka veel sõdureid, kes ei kuula su sõna?»

«Ikka,» vastas Uuno, «ainult kui nende silmad käiksid kinni ja lahti.»

«Sündku siis sinu tahtmine,» ütles jõuluvana ja laksutas oma suuri käsi, pannes lumehelbed lendlema, mis nagu udusuled langesid kergetena Uuno silmnäole. Ja kohe avanesid mingisugused salauksed, kust astusid ette rivis södurid, ilusad riided seljas ja toredad tutiga mütsid peas. Nende silmad olid pärani lahti, nagu oleksid need võetud Mareti Tiiu peast, ja nende näoilme oli kivistunud, nagu seda näeb ainult vahvail pärissõdureil paraadimarsil.

«On neil kõigil hing sees?» küsis Uuno.

«Neil on ju ilusad riided seljas, nagu oleksid nad noored tüdrukud, kelle hing on lintides ja lokkides.»

«Ja nende silmad käivad kinni ja lahti?» päris Uuno.

Vastuse asemel käsutas jõuluvana sõdurid nagu üks mees selili ja ütles siis:

«Vaata ise.»

Ja Uuno käis ning vaatas, aga ta ei leidnud ainustki, kelle silmad oleksid olnud lahti.

«Võin ma need kõik endale võtta?» küsis ta jõuluvanalt.

«Niipalju kui tahad,» vastas see.

«Aga kuhu ma nad panen?» küsis Uuno nõutult.

«Hea nõu on kallis,» lausus jõuluvana ja võttis kusagilt suure koti, mille laotas pikalt ja laialt põrandale, öeldes Uunole: «Tule, aita suu lahti hoida.»

Aga kui Uuno kotisuud puutus, tundis ta, et see on pehme nagu karu, mille ta õhtuti asemele kaasa võtab, et oleks seltsim magada, kuna jõuluvanast, kes nüüd lähedal, hõõgus külma. Ometi ununes see silmapilkselt kõik, sest sõdurid hakkasid liikuma, marssides korralikus rivis lahtihoitud kotisuust sisse. Kusagilt ilmusid aina uued ja uued rivid, kõik paraadimarsil, silmad pärani, näod ilmetult kivinenud, ja neile järgnesid ratsanikud lehvivate lippudega, kõik kotisuust sisse, mida hoidis Uuno ühes jõuluvanaga, kelle valge habe puutus vahetevahel tema nä.gu, kõditades nagu sibav kärbes. Ratsanike kannul sõitsid kahurid, soomusautod ja tankid ning kõige kohal mürisesid lennukid, aga nemadki pääsesid ilusasti kotisuust sisse, nii avar oli see. Viimaks hakkas Uuno kartma, et kogu seda mürisevat ja ragisevat hulka saab niipalju, et ei mahu kuidagi tema mängunurka, sellepärast ütles ta:

«Aitab! Jätame teistele ka.»

«Hea, et mõtled ka teistele,» lausus jõuluvana ja hakkas kotisuud siduma. Kui see tehtud, aitas ta Uunole koti selga ja ütles: «Nüüd katsu, et koju saad, muidu mõtleb ema kes teab mis.»

Kott seljas, tuli Uuno jõuluvana juurest välja ja sammus edasi. Aga et kandam oli raske, siis mõtles ta jällegi isale, et kuhu see küll pidi jääma, oleks aidanud ometi kotti kanda. Ja kuidas oskab ta üksinda koju tagasi minna? Aga siis kuulis ta kaugelt selja tagant nagu läbi tuisu ja tormi jõuluvana häält:

«Kott näitab teed, kott näitab teed!»

Ja et kotil oleks võimalik teed näidata, pöördus Uuno ümber ja hakkas minema tagurpidi — kott juhiks ees, tema ise järel. Kui kaua ta nõnda läks, seda ei teadnud ta, aga lõpuks väsis ta ära ja pani koti maha, et puhata. Aga siis nägi ta, et kotisuu on halvasti seotud ja kipub lahti minema. Ta hakkas häda parandama. Aga mida eriam ta parandas, seda hullemaks asi muutus. Viimaks ei saanud Uuno muud, kui pidi kõigest jõust kahe käega kotisuud kinni hoidma, sest muidu oleks ta hoopis lahti läinud. Aga ta tundis, kuidas ta sõrmed kord-korralt ikka rohkem väsisid ja lõdvenesid, nii et varsti polnud tal enam vähimatki jõudu hoidmiseks. Ja kui lõpuks see silmapilk kätte jõudis, pahvatas kotisuu lahti ja sealt tormas kogu vägi hirmsa rüsinaga välja, nii et osa sõdureid ja ratsanikke tallati siinsamas surnuks. Uuno tahtis vaadata, kas surnuil on nagu kord ja kohus silmad kinni, aga kuidagi ei saanud, sest ikka tormasid uued hulgad üle langenute, nagu oleksid need tühine puru, mis määratud tee sillutamiseks. Kes olid ellu jäänud, need sattusid millegipärast kohe tülli. Ratsanikud kihutasid sõdureile, kuulipildujad ja kahurid tulistasid ratsanikke, soomusautod ja tankid kihutasid kõigest raginal üle. Uuno mõistis, et nõnda hävib varsti kõik, ja ta hakkas käskima ning karjuma, aga keegi ei pannud teda mikski. Kõik, ka soomusautod ja tankidki, naersid tema üle ja irvitasid valju häälega.

«Kus mul käskija! Endal pole hingegi sees!»

Ja äkki pöördusid nad kõik tema vastu, nii et ta pidi varju otsima, kus hakkas kordamööda hüüdma isa ja jõuluvana. Aga enne kui kumbki saabus, hakkasid lennukid põrisema ja pomme sadas alla kui rahet. Mõned neist tabasid Uunot ja ta langes selili, pannes silmad ilusasti kinni, et ta ei sureks kui loom. Kuna ta nõnda seal lamas, kuulis ta äkki jõuluvana häält, mis küsis:

«Kus on kott?»

«Ma olen surnud,» vastas Uuno viimse jõuga.

«Kus on kott?» kordas jõuluvana endist küsimust.

Ja kuigi Uuno teadis, et ta oli surnud, ometi hakkas ta ei tea kuidas kotti otsima, mida polnud kusagilt leida.

«Ma ei leia!» hädaldas ta viimaks.

Aga jõuluvana vastas talle üsna ükskõikselt:

«Kui pole kotti, siis pole parata. Headel lastel on kott või hing, aga sinul pole kumbagi.»

«Anna mulle ükski sõdur, kel hing sees!» karjus Uuno, endal nutt varaks.

«Tule tuleval jõulul, siis võid jälle valida, kas hinge või koti. Seni oled oma nukkudega hingeta nagu sõdurid, keda armastavad maavalitsejad ja väejuhid, sest nad on nii vahvad, et tapavad kaitsetuidki.»

Jõuluvana oleks ehk veel midagi ütelnud, aga Uuno ei saanud teda enam kuulata, sest ta hakkas suure häälega karjuma ja ärkas üles.