Читать книгу Tõde ja õigus I - Anton Hansen Tammsaare - Страница 12

Valmistuti heinatööle. Nii mõnigi muu vajaline töö jäi selle kõrval tegemata, sest polnud ju parata. Töid lükati igapäev tuleviku peale, nagu oli seda teinud eelminegi peremees.

Vikatid ja luisud olid kodus, löed ja rehad puudusid alles.

„Juss, pean ma ka sinu vikatile löö tegema või saad sa ise sellega hakkama?” küsis Andres sulaselt.

„Mis nüüd sina, peremees,” vastas sulane, „küllap saan isegi otsale.”

Nõnda jäidki sulase asjad tema enda teha. Aga teiste eest muretses peremees, muretses ka tagavarade eest, et oleks võtta, kui midagi murdub.

Rehapulkadeks oli Eedi soost sadakoori korjanud, aga neist ei jätkunud kõigile, pidi pihlakasi lisaks tegema. Rehavarred oli peremees vanast kodust kaasa toonud, sest ta oli kartnud, et siin soomail ehk puuduvad kohased kuused. Ta oli nad raiunud kõige paremal mäha ajal, nii et nad oleksid käele pehmed kui siid ja samet.

Algust tehti heinatööga mõni päev enne jaani. Ilm polnud küll sugugi heinailm, aina uitsetas vihma, aga rohi oli täiskasvanud ja jaanipäevast pidi algama kuiv ning palav. Seda kuulutas kalender ja seda tõotasid ka talvemärgid, mida vanad inimesed meelde pannud. Nõnda siis: vihmaga niitma, muidu pole kuivaga loogu võtta.

Vikatite ja jõudude proovi tehti välja all. Ühtede kui ka teistega jäi peremees rahule. Kõige halvem lugu oli ehk perenaise endaga, sest temal kadus viimasel ajal söögiisu, süda kippus toidu peale aina läikima.

„Noorikuga põle enam õige lugu,” lausus saunatädi saladuslikult, kui ta hädast kuulis.

„Ega hullu tea,” naeratas perenaine häbelikult vastu.

„Plika vist,” arvas saunatädi. „Plikad, raiped, ajavad ikka südame halvaks. Mul oli niisama, aeva käi aga põesa najal öökimas. Ja mitte toitu sees ei pea, tee mis tahes.”

„Kas sul siis ka neid on olnd?” küsis perenaine imestades, sest esimest korda kuulis ta saunatädi lastest.

„Kaks oli, teine poeg, teine tütar,” vastas saunatädi. „Läksid teised mõlemad surnuaiale. Seda ma jõlgungi seal iga pühapäev.”

„Änam põle olnd?” küsis perenaine.

„Ei änam,” vastas eit. „Aastate pärast oleks võind olla, aga ei tea, on see minus või vanamehes; ei ole, mitte änam ei ole. Ja ega tulegi, vanaks jääme.”

„Ükski oleks võind olla,” arvas perenaine.

„Jah, pesamunaks,” arvas eit. „Oleks ometi, kellele teeks ja korjaks. Aga nüüd elame nagu kaks kõdund kändu, ei ainsatki võsu, oota aga, et saaks lastele järele... Ega perenaine teagi, kus on meie surnuaed.”

„Ega tahagi teada,” ütles perenaine.

„Või minagi tahtsin, aga kes küsis,” lausus eit alistunult.

„Jah, kes küsib,” kordas perenaine.

Nõnda sai Vargamäe Krõõt teada, miks tema süda nii väga läigib toidu peale. Aga ometi ei võinud ta sellepärast töös tagasi tõmbuda. Endiselt pidi ta tegema koduse talituse ja pidi siis tõttama appi heinalistele, sest kolmekesi ei suudetud Vargamäe heinamaid vikatiga üle käia. Neligi inimest oli vähevõitu, Tagaperes võis näha nii mõnigi päev kuut-seitset.

Heinaaeg see oligi, mil Krõõt õieti mõistis, mis tähendab olla perenaine. Tõused ühes päikesega, lüpsad lehmad, saadad karja välja, ajad sead koplisse, koristad toad, küürid piimanõud, teed perele toitu ja viid selle heinamaale järele. Astud ja tõttad, nagu oleks sul mitu paari jalgu all. Rühmeldad ühes teistega heinateol, ja kui teised hakkavad mõtlema lõuna ning lõunauinaku peale, pistad sina tuhatnelja koju, sest seal inisevad lehmad, oodates pikisilmi lüpsmist, seal ootab karjane, kelle pead jällegi välja saatma. Oled sa kodus küllalt ümber tuuseldanud, lippad uuesti heinamaale pere juurde, et ka õhtupoolikul mõni tund abiks olla. Aga tööga läheb aeg lendes, päike ruttab õhtusse. Jällegi läheb perenaine kodu poole, nagu oleks tal tuli takus. Perele vaja süüa teha, sead ruugavad tänavas, sest koplis pole neil suuremat võtta, kõhud teistel tühjad kui lõntsed. Perenaist nähes karjuvad nad otse suure häälega, nagu oleksid nad mõned moonutatud lapsed. Nõnda räägibki nendega perenaine, sest õigeid lapsi tal veel ei ole.

Aga peab ka lehmade peale mõtlema, sest kuidas sa neile tühja käega alla lähed, kui nad tulevad pehmest soost ja inisevad perenaist silmates. Niikuinii ei ole piima tarbeks, aina aga keeda jahukörti lisaks ja vala kirnu hulka või loksuta teda kaljaga segi. Sellepärast siis: kuna supp keeda poriseb, mine kapsaaeda, jookse kartulisse, käi sirbiga või vikatikiipsuga – head selleks ei võeta – mööda aiaveeri ja põllupeenraid, koobitse ja korja, kitku ja kanna, sest see on perenaise kohus.

Teed ja tuuseldad hommikust õhtuni, aga tööhunnikut pole kusagil, mida kellegile näidata. Millega hommikul algad, sellega ka õhtul lõpetad. Ikka kordub seesama, nagu oleksid puuri pistetud orav, kes tallab seal oma ratast.

Meespere poeb õhtul magama, läheb sagedasti tüdrukki, sest tema käib ju välistööl. Perenaise välistööd ei võta keegi arvesse, peremees isegi mitte, nagu käiks perenaine heinamaal ja põllul ainult mängimas, aega viitmas. Viimasena koperdab perenaine üksinda talus, teeb ja tõttab, nagu oleks tal viimane päev teha ja tõtata.

Kui ta sängi poeb, norskab juba peremees, sest väsimus on tinana luies ja lihastes. Sest ka tema pole endale armu andnud, vaid on tööd kiusanud kui vihasemat vaenlast. Sulane sülitab ja vannub iga õhtu, et peremees tapab tööga ära, sest ega või ometi heinakaarel maha jääda, kui peremees ees lillutab.

„Söödab, kurat, hästi, aga tööga pinnib veel paremini,” ütleb Juss Maiele.

„Mis sa hädaldad, põle viga ühti,” vastab see, sest temal on praegu niisugune meeleolu, et töö ja kõik muud eluraskused oleksid nagu tühine mänguasi.