Читать книгу Tähtis päev - Anton Hansen Tammsaare - Страница 3

See oli nelipühi esimesel pühal, kui Kuusiku perenaine oma karjapoisi harjunud viisil varsti peale päikesetõusu üles äratas. Poiss tõusis heintel istukile, vaatas ringi, nägi, kuidas tööpoisid rahulikult magama jäid ja mõni nendest teist külge pööris, ning ta tundis, et täna iseäranis raske oli tõusta ja et uni iseäranis magus. Siiski pidi ta tõusma, sest ta teadis, et perenaine laisklemist ja venimist ei salli.

Poiss tuli lakast maha, pesi silmad puhtaks, pani uued riided selga ja uue mütsi pahe; püksisääred kääris ta juba kodus üles, et neid kastese rohuga mitte märjaks teha. Nüüd vaatas ta oma lumivalget leivakotti, mis laual juba valmis seisis, tegi selle suu lahti ja heitis pilgu sisse: siin oli tükk värsket rukki-, teine nisupüülileiba. Karpe ta ei avanudki, juba muidu aimas ta, mis seal sees on.

“Ole aga nüüd viks, aja loomad hea rohu peale, las tõmbavad kered täis; kui päike palavamaks läheb, siis võid lasta nad täna varem koju tulla,” rääkis perenaine lüpsikuga kambri astudes. “Ma piimapudelit sulle ei pannudki,” rääkis ta natukese aja pärast edasi, “mõtlesin, ega sa täna hooligi teisest, saialeiba ja võid muidugi. Liha panin sulle ka tillukese teise karbi otsa sisse, kui sa ise ei taha, ää siis koerale anna, too koju tagasi; tema jaoks on tükk rukkileiba, see käib talle küll … Mine aga aja nad nüüd karjaaiast välja, ma tulen aitan sul nad koplist kärmesti läbi saata.”