Читать книгу Gussev - Anton Tšehhov - Страница 4

I

Juba on pimedaks läinud, varsti on öö.

Gussev, tähtajata puhkusele lastud reamees, kergitab end koikus ja sõnab tasase häälega:

«Kuule, Pavel Ivanõtš! Üks soldat rääkis mulle Sutšanis: laev olla, kui nad sõidus olnd, kalamürakale otsa sõit ja augu põhja löönd.»

Teadmata seisusest mees, keda ta kõnetab ja keda kõik laevalaatsaretis Pavel Ivanõtšiks nimetavad, vaikib, nagu ei kuulekski.

Ja jälle sigib vaikus… Tuul ulub taglases, laevakruvi müriseb, lained laksuvad, koikud kriiksuvad, kuid kõige sellega on kõrv juba ammu harjunud, ja näib, nagu oleks kõik ümberringi unehõlmas ja hääletu. Igav on. Need kolm haiget – kaks sõdurit ja üks madrus kes kogu päeva kaarte mängisid, magavad juba ja sonivad.

Hakkab vist kõigutama. Koiku kerkib pikkamisi Gussevi all ja laskub, justkui ohkaks – ja niiviisi üks kord, teine, kolmas… Miski põrkas kõlinal vastu põrandat: vist kruus kukkus maha.

«Tuul on ennast ketist lahti kiskund…» ütleb Gussev kuulatama jäädes.

Seekord Pavel Ivanõtš köhib ja vastab ärritatult:

«Kord sõidab sul laev kalale otsa, kord on tuul ennast ketist lahti kiskunud… Kas tuul on siis loom või, et ta ennast ketist lahti kisub?»

«Ristiinimesed räägivad nõnda.»

«Ristiinimesed on samasugused tumedad nagu sinagi Paljugi mis nad räägivad! Endal peab pea otsas olema ja mõtelda on vaja. Arutu inimene.»

Pavel Ivanõtš jääb kergesti merehaigeks. Kui kõigutab, on ta vihane ja ärritub kõige tühisema asja pärast. Aga vihastada ei ole Gussevi arvates absoluutselt mitte mingit põhjust. Mida imelikku või veidrat on näiteks kalas või tuules, mis ennast ketist lahti kisub? Oletame, et kala on mäesuurune ja selg on tal kõva nagu tuurakalal; samuti oletame, et seal, kus on maailma ots, seisavad paksud kivimüürid ja müüride külge on needitud kurjad tuuled… Kui nad ei ole ennast ketist lahti kiskunud, miks nad siis kihutavad nagu pöörased üle kogu mere ja visklevad justkui koerad? Kui neid kinni ei needita, kuhu nad siis kaovad, kui on vaikne?

Gussev mõtleb kaua mäesuurustest kaladest ja jämedaist roostetanud kettidest, siis läheb tal igavaks ja ta hakkab mõtlema oma kodupaigast, kuhu ta nüüd pärast viieaastast teenimist Kaug-Idas tagasi pöördub. Ta näeb oma kujutluses suurt lummetuisanud tiiki… Ühel pool tiiki on telliskivikarva portselanivabrik pika korstna ja mustade suitsupilvedega; teisel pool – küla… Äärest viiendast talust sõidab reega vend Aleksei; tema taga istub pojuke Vanka, suured vildikud jalas, ja tüdrukuke Akulka, samuti vildikutega. Aleksei on purjus, Vanka naerab, aga Akulka nägu ei ole näha – ta on ennast sisse mähkinud.