Читать книгу Pagejad - Armin Kõomägi - Страница 7

Kui Arno isaga kooli jõudis, olid tunnid juba alanud, tsiteeris Gabriel mõttes klassikut ja sisenes ülikooli. Ta ei mäletanud, millal ta viimati oma isa nägi. Mõnikord inimesed mäletavad väga täpselt või vähemalt arvavad mäletavat mõnda ammu asetleidnud sündmust. Gabriel aga viimast isaga kohtumist ei mäletanud. See oli olnud ammu ja selles ei olnud midagi erilist. Gabrieli suhe isaga, mis oli alati olnud nagu kaugelt distantsilt mingi imeliku nähtuse ükskõikne seiramine, ärkas ellu peale seda, kui Gabrieli ja Delma lähedane sõprus avalikuks oli tulnud. Distants isa ja poja vahel sellest küll ei muutunud. Vahel küll tekkis selline tunne, et nüüd kohe tuleb isa ja virutab pojale kõrvakiilu, aga seda ei juhtunud kunagi. Tõstetud käsi tardus, isa pettunud silmadesse valgus lisaks põlgusele ka annus kahetsust ja sinnapaika see poja kasvatamine jäigi. See õhku rippuma jäetud käsi iseloomustas üldse kõige paremini isa sekkumist oma poja tegemistesse.

Võtame titeea. Laps kisab, isa vaatab telekat, ema teeb köögis süüa. Kisab. Kisab. Kisab. Lõpuks ajab isa end aeglaselt püsti, pilk venib suurivaevu mustvalgelt ekraanilt, nagu venitaks nätsu suust. Kui ta lõpuks kisaja juurde jõuab, on mähkmed juba vahetatud ja lutt suhu topitud. Nähtamatu haldjas on kõik korda ajanud. Õrn praekartulite lõhn reedab, et see haldjas tuli köögist. Ja läks sinna just tagasi.

Või näide mürsikueast. Gabriel-poiss põrutab tõukerattaga mäest alla. Lehvitab isale, kes seisab eemal mäe nõlval, lehvitab, muudkui lehvitab. No miks isa juba ei vaata ja vastu ei lehvita.

Isa aga seisab, seisab ja ei taipa, et käsi, ükskõik kumb, tuleks taskust välja tõmmata. Kui ta lõpuks seda siiski teha taipab, on juba hilja. Poiss ei märka teele jäävat betoonposti. Käib kõva mütsatus. Gabrieli isa on viimane, kes kohale jõuab. Üks tarmukas proua on selleks ajaks juba meelemärkuseta Gabrieli sülle haaranud ning jagab uudishimulikele korraldusi. Keegi kutsub välja kiirabi. Keegi ohverdab taskuräti, et poisi veritsevat otsaesist tupsutada. Keegi teeb pai ja lohutab. Nende selja taga seisab aga üks mees. Tõstetud käega. Igavesti hiljaks jäänud lehvitus.

Oluliste sündmuste puhul kippus isa alati natukene hiljaks jääma. Oli rohkem selline tagaplaani mees, kellest just teab mis palju ei sõltu, aga siiski tajuti, et küllap ta seal eemal udus miskit ikka toimetab.

Ülikool, kus õpiti ja õpetati elu pehmemaid väärtusi, oli täis nooruslikku saginat. Gabriel astus mööda pikki koridore, mille seintel vohas gräfiti. Ei olnud kooli juhtkonnal pealekäimist ega koristajatädidel puhastusvahendeid, et sellest lahti saada. Tudengid siin õppeasutuses erinesid silmatorkavalt mitte ainult inimestest tänavatel, vaid olid tehtud ka hoopis teisest luust ja lihast kui muude kõrgkoolide kasvandikud. Põlevate pilkudega tulevased maalikunstnikud vedasid enda järel hiigelsuuri lõuendeid. Neil plahvatasid tuumapommid, abordijäänused tantsisid valssi ja pühiti dollariga perset. Teises koridoris olid algajad arhitektid ladunud papist maketid üle terve põranda, nii et Gabriel pidi jalgu kõrgele tõstes Gulliverina ettevaatlikult üle tulevikulinna ronima.

Lõpuks jõudis Gabriel sihtkohta. Ühe klassiruumi ukse taha koondunud järjekord erines ülejäänud rahvast oma välimuse poolest. Siit kumas stiililist ning mõtestatud püüdlikkust, sisu ja kesta vahelise tasakaalu taotlust, ehk veidike siiski viimase kasuks. Higi asemel hõljus õhus segu elegantsetest ja trendikatest parfüümidest.

Noogutades kaasõppurite laiskadele, ent stiililiselt väljapeetud tervitustele, asus Gabriel tootedisaini osakonna lõputööde kaitsmise nimekirja uurima. Aega oli päris palju – Gabrieli nimi oli tagantpoolt kolmas. Loiult lonkis ta tuttava tudengi juurde, kes kuldsel taburetil istudes pilgu korraks raamatult tõstis.

„Aa, Gabriel, mis toimub, mees?” tervitas tudeng taburetilt ning luges edasi.

„Niisama möllan,” noogutas Gabriel ja toetas selja seina vastu. „Noh, tegidki ikka oma tabureti ära?”

„Õiget paned, vahi,” elavnes nooruk, lükkas raamatu kaenla alla ning tõusis. Taburet nagu taburet ikka, ainult et jalgade asemel olid kaks inimese jalga ning auk polnud istmiku keskel, vaid tsentrist selgelt eemale puuritud. Kogu mööblijupp oli uhkelt kuldseks värvitud.

„Näe, istu,” pakkus tuttav istet.

Gabriel istus. Taburet kõikus veidi, aga päris ümber siiski ei kukkunud. Number nelikümmend viis mehejalad hoidsid toolikese kuidagi ikka püsti.

„Saab istuda küll,” tunnistas Gabriel ja tõusis.

„Loogiline.”

„A miks auk keskel pole?“

„Auk… a kurat seda teab…“

Tuttav kehitas õlgu ja võttis kuldsel taburet-troonil istet. Ta lõi lahti oma raamatu ning süvenes ühe hetkega. Veidi aega vahtis Gabriel niisama ringi, aga kuna kõik olid jagunenud väikestesse seltskondadesse, siis ta teiste juurde ennast pressida ei viitsinud. Tuttav keeras loiult lehekülge.

„Mis asja loed?”

„On mingi imelik raamat,” vastas too pead tõstmata.

„Hea või?”

„Kurat, ma ise ka ei tea. Poest suvalt ostsin. Vaatasin, et päris seks kujundus ja siis lugesin esimese lehekülje ka läbi ja… Seal mingi taat tõmbas sportautoga kohe täpiks ära. Vaatasin lõppu, seal hammustas ühel tegelasel hai jala otsast. Tundus suht lubav ja ostsingi. Aga nüüd olen kurat juba sada lehekülge läbi lugenud ja mitte sittagi ei toimu. No kohe üldse mitte sittagi. Justkui seebiooper, sama põnev nagu kartulisalati retsept. Ma loen niigi ainult kaks raamatut aastas ja siis ka sihuke jama…”

Noormees ei suutnud pettumust varjata.

„Kaks sotti maksis ka veel.”

„Aga ikka loed,” muigas Gabriel.

„No perse, raha on makstud, nüüd tahaks ikka pulli ka saada.”

Gabriel juurdles. Kui vana koolivend on, kakskümmend viis? Kui ta peaks kuidagi seitsmekümne viieni välja venitama, siis on tal veel jäänud umbes sada raamatut läbi töötada. Noh, pole hullu, küll need seksi ja pulli raamatud ka veel tulevad. Mõni ikka. Nii et kogu elu vast raisku siiski ei lähe…

Gabriel lasi kaaslasel rahus edasi lugeda, kuid enam see eriti ei õnnestunud. Noormees lõi raamatu kinni ja libistas tabureti alla põrandale. Tõstis otsiva pilgu Gabrielile ja uuris pika veniva naeratuse saatel:

„Noh, sul endal nagu polegi midagi? Mõtet disainisid või?”

Gabriel soris põues ja tõmbas sealt välja ajalehte mässitud kummalise asjanduse.

„Mis, suitsukala või?”

„Kusejuhade uurimise aparaat,” vastas Gabriel ja harutas paberi lahti.

Vaikus, mille kestel seadeldist uuriti, lasi teiste koridoris viibivate noordisainerite jutukõminal Gabrieli ja tema kaaslaseni kosta:

„Vaadake, ei ole tõesti mingit vahet, kas disainida autot, kleiti või külmkappi. Tegelikult eksisteerib tänapäeval ainult üks magnet, mis paneb inimesi millegi vastu huvi tundma. Ja see, kes suudab meie argielu ümbritsevatest ka kõige proosalisematest asjadest selle magneetilise jõu üles leida ning vormi valada, vat see ongi kahekümne esimese sajandi disainer.”

„Mis magnetitest sa räägid, kas nendest, mis külmkapi ukse peale pannakse?”

Seltskonda läbis tögav naerutuhin, mille katkestas esimese kõneleja üleolev turtsatus.

„Ma räägin seksist, poisu.”

Gabriel kuulas, suu muigvel, ja vahtis, kuidas kuldsel taburetil õrnalt kusejuhade uurimise aparaati silitati.

„Mnjaa… täitsa äge disain… iga eesnäärme unistus…?“

Polnud kahtlust, et seadeldise kroomitud ja veidi utoopilise vormiga efektne välimus ning selle tegelik uroloogiline otstarve tekitasid silitajas mitmepidiseid tundeid.

Kevadine meretuul jahutas päikese vaeva mitme kraadi võrra maha. Üksik turvamees uitas sadamakail, otsides talvituma tõstetud jahtide ja kaatrite vahel tuule eest varju. Ta sikutas niruvõitu kraed kõrgemale, süütas külmast kangete kätega sigareti ja siunas mõttes ülemusi, kes töörahvale soojemat jopet eraldada ei raatsinud.

Veidi eemal, sadama ühes kõige suuremas angaaris avanes ärimees Venini pahur silm. Ta proovis avada ka teist silma, kuid leides selle mingi ollusega kinni kleepununa, otsustas asja sinnapaika jätta ja veidi puhata. Pilt võbeles ja oli udune ning Venin sulges ka ainsa lahti käiva silma. Pea oli tühi nagu vastsündinud lapsel. Uus hommik. Kas ka uus maailm ja uus elu? Järsku läbis Venini pead pikselöök. Kinniste silmade ees raksatas eetrihäire ning ükshaaval ilmusid ebateravale ekraanile pildikesed merest, isast, pudelitest, naistest ja tennisepallidest. Kõik oli alles. Lootus puhastavale taassünnile taandus. Jälle polnud õnnestunud mälu endalt maha raputada. Ta proovis liigutada pikast magamisest kangeid jäsemeid, kergitas ennast, avastas vastiku valu nimmepiirkonnast ning langes tagasi voodisse kellegi jala peale. See keegi, kelle jalale Venini sadakond kilo ootamatult peale vajus, niutsatas ning sikutas oma jäseme mehe raske kere alt välja. Venin ajas silma pärani. Päevitunud, raseeritud ja valgeks lakitud varbaküüntega pikk koib lipsas teki alla peitu. Mis ta nimi nüüd oligi, mõtles Venin, teine silm ikka veel kinni kleepunud.

„Maria?” katsetas mees häälega, millel oleks justkui summuti otsast ära keeratud.

„Irina?”

„Ksenia?”

Tekk venis pikaks, võttes kanuu kuju. Ju seal all keegi ringutas. Siis ilmusid tekikoti servale peened sõrmed. Jällegi päevitunud ning kaunilt hoolitsetud, heledaks lakitud tehisküüntega. Kümne näpu kohta tuli kolm peenikest sõrmust. Kõigil väiksed briljandid helklemas. Kas tuleb brünett või blondiin, mõtiskles Venin. Hoopis punapea ronis teki alt välja. Jah, mälu pole enam päris see mis vanasti. Ta märkas laual suurt tühja Smirnoffi, kolme šampanjapudelit ja ühte tennisepalli ning andis endale oma väikese mälukaotuse andeks. Kuigi vahel ta tõesti unistas päevast, mil ta enam mitte midagi ei mäleta. Nullpäev. Puhta mäluga elu teise poolde, miks ka mitte. Miks peab alati kõike algusest lõpuni kaasas kandma?