Читать книгу Arstina läbi elu - Arvo Tikk - Страница 11

Minu koolitee algas 1937. aastal. Valida oli mitme kooli vahel. Lõpuks arvati kodus, et sobiv oleks Riiklik Inglise Kolledž (RIK), mis oli alles 1936. aastal asutatud. Koolil ei olnud isegi veel oma õiget maja. Algklassid käisid Imanta tänav 6 väikeses puumajas, kus eelnevalt oli olnud Kaarli ühisgümnaasium, mis selleks ajaks oli oma tegevuse lõpetanud. Imanta tänava koolimaja tagahoovis asus suuremas kivimajas Kubu tütarlaste eragümnaasium. 1944. aasta 9. märtsi pommitamise ajal põles kogu see piirkond maha ja on tänaseks tundmatuseni muutunud. Inglise kolledž oli ainuke riiklik alg- ja keskhariduslik õppeasutus Eestis, kuid tema tegevusaeg jäi küllalt lühikeseks – vaid viieaastaseks. Sellest on põhjalikult kirjutanud üks minu algkooliaegsetest pinginaabritest ja meie poistepundi liikmetest, praegu Washingtonis elav kirjandusteadlane ja publitsist Hellar Grabbi oma 2008. a ilmunud ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnaga pärjatud raamatus „Vabariigi laps“. Samuti on mälestusi RIKist avaldanud USAs töötanud keemiaprofessor Lauri Vaska oma raamatus „Riiklik õppeasutus Inglise Kolledž“ (2002).

Kooli võeti vastu eksamitega, need olid vist kahel päeval. Nõuti lugemise oskust, samuti kirjutamise ja arvutamise oskust. Millal ma lugema õppisin, ei mäleta, see juhtus nagu iseenesest juba enne kooli. Kui Kristjan Palusalu 1936. aastal tuli kahekordseks olümpiavõitjaks, siis lugesin sellest, kuidas Palusalu rahva poolt Balti jaamas juubeldades vastu võeti, juba raskusteta Päevalehest. Kuidagi sai selgeks ka gooti tähestik, sest seda kasutati palju ajalehtedes, ka vanemad raamatud olid sageli trükitud gooti tähtedega. Et heasse kooli sissesaamine oleks kindlam, saadeti mind Kevade tänavale Jakob Westholmi gümnaasiumi vastuvõtukatsetele. Seal tuli direktoriga vestelda, veidi lugeda ja arvutada näiteks seda, kui palju maksab pudel piima ja üks prantssai. Mina ei teadnud, kui palju prantssai maksab, küsisin seda direktorilt ja sain teada, et viis senti. Seejärel sooritasin hiilgavalt selle matemaatilise tehte: piim 7 senti pluss 5 senti saia eest. Nii sain sisse ka Westholmi gümnaasiumi esimesse klassi, kuid sinna ma seekord siiski ei jõudnud. Alles peale kuuenda klassi lõpetamist 1943. aastal astusin ma uuesti nüüd juba Jakob Westholmi nimelisse Tallinna 7. Keskkooli.

RIKis olid segaklassid ja kooli direktoriks oli Inglismaal koolitust saanud Paul Vaarask, hilisem TPI võõrkeelte kateedri professor ja juhataja. Olles juba 72-aastane, kaitses ta Thbilisi Ülikoolis oma doktoritööd inglise keelest. Kooli lastevanemate nõukogu esimeheks oli kindralleitnant Nikolai Reek. Tema tütar Tiiu oli minust kaks klassi eespool. Üldse oli selles koolis palju kõrgemate sõjaväelaste ja riigiametnike lapsi. Klassivend Hellar Grabbi meenutab oma mälestusteraamatus, et meie klassis oli kaksteist sõjaväelaste last. Klassid olid tol ajal suured. Hellar on oma raamatus kokku lugenud, et meie klassis oli 50 õpilast. Kooli õppemaks oli 70 krooni aastas. Õpilased kandsid vormi, seetõttu oli üks esimesi käike kooli kantseleisse, kust anti vormi õmblemiseks riidenäidised ja nõuded. Poistele oli ette nähtud lips ja pintsaku rinnataskule õmmeldav vapitaoline tammelehtedega embleem, millel oli kolm tähte – RIK. Tütarlastel oli sinine pluus, traksidega tumesinine seelik ja koolilips. Trakside või lipsu peal kandsid tütarlapsed hõbedast ringitaolist sõlge kooli nimetähtedega – RIK. Pidulikel juhtudel oli tütarlastel tume kleit ja sellel lai õlgu kattev eest lai teravate nurkadega valge krae, mis kinnitati lõua all hõbesõlega. Meie koolil, nagu kõigil teistelgi koolidel, oli oma vormimüts, poistel oli selleks sinine laia põhjaga nokkmüts, mille sinist ranti pidi jooksis sentimeetrilaiune kuldne pael ja mille vasakule poole oli kinnitatud ümmargune koolimärk tähtedega RIK. Lisaks vormile tuli koolis kanda ka kitlit.

Nagu nimi ütleb, oli kool inglise kallakuga. Inglise keel algas juba esimeses klassis. Vastavad õpikud tuli osta Kluge & Strömi raamatukauplusest Pikalt tänavalt. Need olid Inglismaalt tellitud ja üksnes ingliskeelsed. Meie inglise keele õpetajaks oli pr Kansberg. Õpilastega rääkis ta ainult inglise keeles ja mulle jäi mulje, et ta eesti keelt ei oskagi. Nõuded olid koolis küllaltki ranged.

Meie klassijuhatajaks oli pr L. Järvet, kelle iganädalastes klassijuhatajatundides arutati, mis sobib ja millest tuleks hoiduda. Sel ajal ilmus taskuformaadis „Õpilase A ja O”. Selles oli huvitavate faktide kõrval ka paar lehekülge õpilaste slängi, nagu dire, õps ja muud taolist. Klassijuhataja käskis need leheküljed raamatust välja rebida, sest niisugune sõnavara korralikule õpilasele ei kõlbavat. Vaevalt küll keegi lehti seetõttu välja rebis. Ühes klassijuhatajatunnis tulid jutuks ilusat elu kajastavad kaasaegsed filmid. Õpetaja seletas meile, et neid ei maksaks liiga tõsiselt võtta, sest tegelik elu erineb siiski filmidest. Vaatamata sellele, et meil oli ühtlane koolivorm, arutati klassijuhatajatunnis ka riietumise küsimusi. Ühel meie klassi tüdrukute liidril olid kitli kulunud küünarnukkidele õmmeldud peale tugevduslapid. Seda toodi esile kui otstarbekat riiete kasutamist. Moraal oli, et alati ei pea uhkust taga ajama ja võib ka kulunud asju parandada. Nii püüti meist kombekaid ja viisakaid inimesi kasvatada.

Koolis olid põhilisteks töövahenditeks sulepea ja tindipott, mis asetses iga koolipingi vastavas pesas. Täitesulepeaga kirjutamist ei lubatud, vaid tuli leida sobiv sulg. Kui tavaline sulg maksis kolm senti, siis oluliselt parem oli firma Iridinoid sulg, mis maksis kaheksa senti. Tindiplekid vihikutes oli igapäevane probleem ja puhtalt kirjutajaid tõsteti igati esile. Mulle meenub, et teises klassis demonstreeris klassijuhataja meile, kuidas peab välja nägema üks korralik vihik. See oli Tiiu Reegi kalligraafilise käekirjaga täiskirjutatud vihik, mis oli õpetajale antud järelkontrolliks – ka niisugune asi oli olemas. Vihikule oli pandud uus ümbrispaber ja vahel oli puhas kuivatuspaberileht, mis oli peenikese nööriga vihiku külge kleebitud. Nii püüti meile korda õpetada.

Soojemal ajal oli võimalik vahetunniks minna kooliõue jooksma ja mängima, külmemal ajal piirduti vahetunni ajal koridoris jalutamisega. Kui mõni võõras ilmus silmapiirile ja läks kas direktori juurde või õpetajate tuppa, siis pidid kõik koridoris seisma jääma, kuni võõras kadus ukse taha.

Eraldi võimlat koolil polnud. Oli üks suurem saal, kus toimusid võimlemistunnid ja aktused tähtpäevade puhul. Igal kolmapäeval enne tundide algust peeti saalis kooli ühispalvus. Kõik klassid olid kohal, direktor Paul Vaarask seisis kooli ees ahju juures, loeti midagi piiblist, peeti palve ja siis me laulsime klaveri saatel kirikulaule. Laulud valiti väikesest laulikust. Korra sain ma isegi märkuse selle eest, et laulik oli pidevast kitlitaskus kandmisest rulli keerdunud ja kõveraks paindunud.

Kool korraldas igal aastal Estonia kontserdisaalis suure aastapäevapeo kõnede, koorilaulu, õpilaste poolt ette kantud näidendite ja muusikapaladega. Meenub, et vähemalt ühel korral löödi selle sündmuse tähistamiseks kooli lipu vardasse tähtsate isikute poolt mälestusnael või -plaat.

Oma kooli vanematest klassidest me palju ei teadnud, sest meie koolimaja Imanta tänav 6 oli suhteliselt väike ja seal käisid ainult nooremad klassid. Vanemad klassid käisid teises vahetuses reaalkooli ruumides ning neid nägime üksnes koolipidudel.

Spordivõistlusteks Kadrioru staadionil jaotati kool kaheks majaks, üks oli Lembitu maja ja teine Kalevi maja. Selline jaotamine tulenes nähtavasti inglise kolledžite süsteemist, kuid meile oli see võõras ja arusaamatu. Meie, väikesed poisid, olime pealtvaatajate tribüünil. Ei mäleta, et keegi meist oleks ise võistelnud.

Algkooli esimeste klasside ajal oli meie peamiseks kooliväliseks tegutsemiskohaks Kadriorg. Seal sai mäenõlvadel suusatamas käidud, ka soome kelguga mäest alla laskmine oli tore ettevõtmine. Selle võimaldamiseks olid mõned sobivad tänavad paariks tunniks liikluseks suletud. Näiteks mingil ajavahemikul sai lõuna ajal Toompea tänavalt Kaitseliidu maja poole rahulikult soome kelguga alla lasta. Nähtavasti polnud see probleemiks, sest tolleaegne liiklus oli tänapäevasega võrreldes palju kordi hõredam. Kui avati uus mitmete saalide ja välibasseinidega Kadrioru Noortepark, siis sai vahel käidud seal aega veetmas.

Meie klassi poisid Erik Hansen ja Hellar Grabbi elasid Kadriorus. Minu elukoht oli Raua tänaval, ka küllalt lähedal Kadriorule. Käisime omavahel tihedalt läbi ja meil oli pidevalt ühiseid ettevõtmisi. Hellari isa kolonel Herbert Grabbi oli president Konstantin Pätsi vanem käsundusohvitser ja seetõttu paiknes nende korter Kadrioru lossis, alul vana lossi merepoolses tiibhoones, hiljem olid nende eluruumid uue lossi vasakpoolses tiivas, mis on praegu vabariigi presidendi kasutuses. Vahel käisime meiegi neis kohtades mängimas.

Teises klassis astusin noorkotkaste ridadesse. Sellest mäletan, et meie koolil oli oma rühm ja selle koondused toimusid Kaitseliidu maja Toompea-poolses otsas esimesel korrusel. Nooremad rühmaliikmed olid haukad ja vanemad kotkad. Alustasin haukapojana ja tõusin noorhaukaks, kuid haukaks enam ei jõudnud saada, sest enne tuli nõukogude võim. Koondustel kandsime vormi. Vormipluus oli paksemast sinisest träpsulisest riidest kõigi oma märkidega. Kaela oli seotud kolmnurkne kaelarätt. See oli vastavalt kooli värvidele poolitatud keskelt siniseks ja kollaseks. Meie rühm kuulus Kalevi malevasse.

Noorkotkaste organisatsioonis tegelesime praktiliste oskuste omandamise, mängude ja muuga. Käisime ka luuremängudel Kristiine heinamaal.

Alles hiljuti seal kandis sõites märkasin kahekorruselist kivimaja, kus meil oli peidik edasise tegutsemise juhistega. Omal ajal seisis see maja üksikuna lageda koha peal, nüüd aga on ta taksopargi ringi lähedal keset linna. Kaitseliidu majas oli töötuba, kus sai õhtuti käia meisterdamas. Mäletan, et suured poisid ehitasid seal süsta. Meie, väiksemad, tegime nn kunstsarvest sulepäid ja muid pisemaid asjakesi.

Rühmakoondustel arutati laagritarkuste omandamist. Mina meisterdasin kodus valmis vastavalt noorkotkaste käsiraamatu juhistele ühe jalakäijate silla ja neljakorruselise vaatetorni mudeli. Olid ka varrukatele õmmeldavad rombitaolised märgid mitmesuguste oskuste omandamise eest, mis näitasid, et sa olid näiteks teejuht, ürituste korraldaja, esmaabi andja, looduse tundja jne. Kokku oli haugastel kaksteist märki. Mina jõudsin neist ära teha vist kuus-seitse. Kõige raskem kõigist nõuetest, peaaegu võimatu, tundus mulle ülesanne pidada viieminutiline kõne etteantud teemal. Siis ma ei kujutanud ette, kuidas saab nii kaua vahet pidamata rääkida! Elu on mind õpetanud ja nüüd, tänu ülikooli õppejõu ametile, olen ma võimeline vajadusel ka viis tundi järjest kõnet pidama.

Haridusminister kolonel Aleksander Jaakson asetab urni Riikliku Inglise Kolledži uue Narva maanteel asuva koolimaja nurgakivisse 28. novembril 1938. aastal.