Читать книгу Elon Musk: Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku - Ashlee Vance - Страница 3

Avalikkus kohtus Elon Reeve Muskiga esimest korda 1984. aastal. Lõuna-Aafrika kaubandusväljaanne PC and Office Technology avaldas lähtekoodi videomängule, mille Musk oli disaininud. See teaduslik-fantastiline kosmosemäng nimega Blastar vajas 167realise juhise sisestamist. See oli veel ajal, kui varajased arvutikasutajad pidid tippima käsklusi, et masinad üldse midagi teeksid. Muski loodud mäng ei olnud küll arvutiteaduse ime, ent see oli kahtlemata suurem saavutus kui need, millega enamik 12aastaseid tollal aega veetsid. See meediakajastus tõi Muskile sisse 500 dollarit ja võimaldas teha mõningaid varajasi järeldusi poisi iseloomu kohta. Blastari 69. leheküljelt võime näha, et noormees soovis esineda ulmeautori kõlava nime E. R. Musk all ja et tema silme ees olid juba tollal visioonid uhketest võitudest. Lühike selgitus annab teada: „Selles mängus tuleb sul hävitada tulnukate kosmoselaev, mille peal on surmavad vesinikpommid ja staatuskiiremasinad. See mäng kasutab osavalt üleloomulikke olendeid ja animatsiooni ning sellepärast tasub seda tähele panna.” (Veel selle raamatu kirjutamise ajal ei tea isegi internet, mis masinad on staatuskiiremasinad.)

Poisis, kes fantaseerib kosmosest ning võitlustest hea ja kurja vahel, ei ole midagi ebatavalist. Aga poiss, kes neid fantaasiaid tõsiselt võtab, on tähelepanuväärsem. Just nii oli ka noore Elon Muskiga. Selleks ajaks, kui Musk oli jõudnud teismeea keskpaika, olid fantaasia ja tõelisus tema mõtteis segunenud sellise piirini, et tal oli raske üht teisest eristada. Musk hakkas tundma, et inimese saatus universumis on tema isiklik kohustus. Kui see pidi tähendama puhtama energia tootmise tehnoloogia edasiarendamist või kosmoselaevade ehitamist inimrassi eluruumi avardamiseks, mis siis ikka. Musk leiab võimaluse kõike korraldada. „Võib-olla lugesin lapsena liiga palju koomikseid,” ütleb Musk. „Koomiksites jääb alati mulje, et keegi püüab kangesti maailma päästa. Tundus, et on vaja muuta maailm paremaks paigaks, sest vastupidisel tegevusel ei ole mingit mõtet.”

Umbes 14aastasena tekkis Muskil täielik eksistentsiaalne kriis. Ta püüdis sellest üle saada nagu paljud andekad teismelised, pöördudes religioossete ja filosoofiliste tekstide poole. Musk katsetas mitme ideoloogiaga ja siis lõpetas enam-vähem sealsamas, kust oli alustanud, võttes omaks need sci-fi õppetunnid, mis ta oli saanud ühest teda kõige enam mõjutanud raamatust „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas” Douglas Adamsilt. „Ta rõhutab, et üks raskemaid asju on mõelda välja, milliseid küsimusi esitada,” ütleb Musk. „Kui sa suudad õige küsimuse välja mõelda, on vastust leida suhteliselt lihtne. Mina jõudsin järeldusele, et me peaksimegi tegelikult püüdlema inimteadvuse ulatuse ja mahu avardamise poole, et mõista paremini, milliseid küsimusi esitada.” Teismeline Musk jõudis seejärel ultra-loogilise missiooni väljenduseni. „Ainus asi, mida on mõtet teha, on püüelda suurema kollektiivse valgustatuse poole,” leidis ta.

Küllalt lihtne on mõista neid allhoovusi, kust saab alguse Muski eesmärgiotsing. Ta sündis 1971. aastal ja kasvas üles Pretorias, suures linnas Lõuna-Aafrika Vabariigi kirdeosas, vaid tunniajase sõidu kaugusel Johannesburgist.

Kuid kogu selle meeldiva poole juures mõjutas kaudselt kõigi elu apartheid. Lõuna-Aafrika oli tollal rahutu paik, täis pingeid ja vägivalda. Mustade ja valgete, samuti kohalike hõimude vahel toimusid sagedased kokkupõrked. Muski lapsepõlv langes kokku apartheidi perioodi kõige verisemate ja inetumate episoodidega. Poiss sai nelja-aastaseks just mõni päev enne Soweto ülestõusu, milles hukkusid sajad mustad üliõpilased, kes protestisid valge valitsuse dekreetide vastu. Aastaid pidi Lõuna-Aafrika kannatama sanktsioone, mille teised riigid sellele rassismipoliitika tõttu kehtestasid. Musk sai kogeda luksust lapsepõlves välismaal reisida ja seal sai ta aimu ka sellest, kuidas väljaspool tema kodumaasse suhtuti.

Aga Muski iseloomule avaldas veelgi rohkem mõju Pretorias ja selle ümbruses valitsev afrikaansi ehk rassistlik valgete kultuur. Hinnati hüper-maskuliinset käitumist ning au sees olid sitked ja tugevad tüübid. Kuigi ka Musk kuulus selle privilegeeritud rahva hulka, oli ta pigem autsaider, kelle veidrad kalduvused olid pigem vastuolus tollase valitseva suhtumisega. Muski arusaam, et inimkond vajab päästmist, pidi neis oludes elades saama pidevat kinnitust. Aga selle asemel, et aidata kaasa Lõuna-Aafrika otseste probleemide lahendamisele, nägi Musk juba algusest peale inimkonda pigem ühtse tervikuna. Ta nägi Ameerikat selle kõige klišeelikumas kujutuses kui kõigi võimaluste maad ja kõige tõenäolisemat paika oma unistuste teostamiseks. Nii juhtuski, et too üksildane ja kohmakavõitu Lõuna-Aafrika poiss, kes rääkis äärmise siirusega „kollektiivsest valgustatusest”, sai Ameerika kõige seikluslikumaks ja riskialtimaks ettevõtjaks.

Kui Musk viimaks 20. eluaastates Ameerikasse jõudis, märkis see tema tagasitulekut oma juurte juurde. Perekonna sugupuu avaldab, et Muski emapoolsed esivanemad, kes kandsid Šveitsi saksa perekonnanime Haldeman, lahkusid Iseseisvussõja ajal Euroopast New Yorki. Sealt liikusid nad edasi Kesk-Lääne preeriatesse – peamiselt Illinoisi ja Minnesota suunas. „Meie esivanemad olid farmerid ning Kodusõja ajal võitlesid meie pereliikmed nähtavasti mõlemal poolel,” ütles Scott Haldeman, Muski onu ja mitteametlik perekonna-ajaloolane.

Kogu lapsepõlve narriti Muski tema ebatavalise nime pärast. Esimese osa sellest sai ta oma vaarisalt John Elon Haldemanilt, kes oli sündinud 1872. aastal ja kasvas üles Illinoisis, enne kui kolis Minnesotasse. Seal kohtus ta oma naise Almeda Jane Normaniga, kes oli temast viis aastat noorem. 1902. aastaks oli paar end sisse seadnud kenas palkmajakeses Kesk-Minnesotas asuvas linnas nimega Pequot ja saanud oma esimese lapse Joshua Norman Haldemani, Muski vanaisa. Temast sai erakordne ja ekstsentriline mees ning Muskile suur eeskuju.7

Joshua Norman Haldemani on kirjeldatud kui sportlikku, äärmiselt iseseisvat poissi. 1907. aastal kolis tema pere elama Saskatchewani preeriatesse, kus tema isa suri juba natuke aega pärast poisi seitsmeaastaseks saamist, jättes pojale majapidamises ema abistamise kohustused. Ta harjus avara ja lageda maastikuga ning õppis ära metsikute hobuste taltsutamise, samuti poksimise ja maadlemise. Haldeman taltsutas kohalike farmerite jaoks hobuseid, saades selle tegevuse käigus ise sageli raskelt viga, ja organiseeris Kanada esimesed rodeod. Perepiltidel on näha dekoratiivsetesse nahksetesse jalakaitsmetesse riietunud Joshua, demonstreerimas oma piitsakeerutamisoskusi. Teismelisena lahkus Haldeman kodust, et minna õppima Palmeri kiropraktika kooli Iowas ning naasis seejärel Saskatchewani ning hakkas samuti farmeriks.

Kui 1930. aastatel algas suur majanduslangus, tabas Haldemani finantskriis. Ta ei suutnud enam pangalaenu maksta ning temalt võeti ära kogu vara ja 2000 hektarit maad. „Sellest ajast saadik ei usaldanud isa enam pankasid oma raha hoidmisel,” rääkis Scott Haldeman, kes läks hiljem kiropraktikat õppima samasse kooli, mille oli lõpetanud tema isa ja kellest sai hiljem üks maailma parimaid seljavalu asjatundjaid. Olles 1934. aastal oma farmist ilma jäänud, elas Haldeman mõnda aega samasugust nomaadielu, mida tema pojapoeg mitukümmend aastat hiljem Kanadas samuti harrastab. Kuna ta oli peaaegu 190 sentimeetrit pikk, leidis ta juhutöid ehitustöölisena ja rodeodel taltsutajana, kuni asus tööle kiropraktikuna.8

1948. aastaks oli Haldeman abiellunud Kanada tantsustuudio juhendaja Winnifred Josephine Fletcheriga (Wyn) ja loonud heal järjel kiropraktika vastuvõtu. Sel aastal sündisid peresse, kus juba kasvasid poeg ja tütar, kaksikud tütred Kaye ja Muski ema Maye. Lapsed elasid kolmekorruselises kahekümne toaga majas, mille juurde kuulusid ka tantsustuudio ruumid, et Wyn saaks tantsuõpetaja tööd jätkata. Haldeman, kes otsis alati midagi uut ja huvitavat, õppis lendama ja ostis eralennuki. Perekond sai vahepeal kodukandis kuulsaks sellega, et Haldeman ja tema naine mahutasid oma lapsed ühemootorilisse lennukisse ja käisid lõbusõitudel Põhja-Ameerikas. Haldeman ilmus lennukiga sageli ka poliitilistele ja kiropraktika-alastele nõupidamistele ning hiljem kirjutasid nad abikaasaga kahe peale raamatu nimega „Lendavad Haldemanid: tundke kaasa vaesele eralennukipiloodile” („The Flying Haldemans: Pity the Poor Private Pilot”).

Haldemani paistis saatvat edu igas ettevõtmises, kuid 1950. aastal otsustas ta sellest kõigest loobuda. Arst ja poliitik ühes isikus, oli ta juba kaua aega süüdistanud valitsust inimeste ellu sekkumises ja hakanud mõistma, et Kanada bürokraatia topib oma nina liialt eraisikute asjadesse. Mees, kes oli keelanud oma kodus vandumise, suitsetamise, Coca-Cola joomise ja rafineeritud jahu kasutamise, otsustas, et Kanada moraalne pale on hakanud määrduma. Samuti ajendas Haldemani elumuutusele tema jätkuv iha seikluste järele. Ja nii otsustaski pere järgmise mõne kuu jooksul müüa maha maja, eduka tantsukooli ja kiropraktika vastuvõtu ning kolida Lõuna-Aafrikasse – kohta, kus Haldeman ei olnud kunagi käinud. Scott Haldeman mäletab veel, kuidas ta aitas isal lahti monteerida perekonnale kuuluvat Bellanca Cruisaire’i (1948) lennukit, et see kastidesse pakkida ja laevaga Lõuna-Aafrikasse saata. Kord juba Aafrikasse jõudnud, pandi lennuk uuesti kokku ja perekond kasutas seda kogu maal ringisõitmiseks ja sobiva kauni elukoha väljavalimiseks. Viimaks otsustatigi Pretoria kasuks, kus Haldeman pani aluse uuele kiropraktika nõuandlale.

Perekonna seiklushimul ei näinud mingeid piire olevat. 1952. aastal tegid Joshua ja Wyn lennukiga 35 000 kilomeetri pikkuse reisi, lennates üle kogu Aafrika Šotimaale ja Norrasse. Wyn täitis navigaatori ülesannet ning kuigi tal ei olnud lennulitsentsi, pidi ta vahel ka lendama. Abielupaar ületas aga isegi seda kosmiliselt pikka lennureisi 1954. aastal, kui lennati 48 000 kilomeetrit Austraaliasse ja tagasi. Ajalehed kirjutasid nende ettevõtmisest ja arvatavasti on nende näol tegemist ainsate eralenduritega, kes on lennanud Aafrikast Austraaliasse ühemootorilisel lennukil.9

Kui Haldemanid parajasti ei lennanud, rändasid nad ringi ning käisid koos lastega pikkadel, tervelt kuu aega kestvatel ekspeditsioonidel, et leida Kalahari kõrbest Kadunud linna, väidetavalt kunagi ammu mahajäetud linna Aafrika lõunaosas. Tolleaegne perefoto ühelt niisuguselt käigult näitab viit last keset Aafrika võsastikku. Nad on kogunenud suure metallpoti ümber, mida soojendavad laagrilõkke söed. Lapsed on rõõmsate ja puhanud nägudega, istudes oma kokkupandavatel toolidel, jalad ristis ja raamatud käes. Nende selja taga on rubiinpunane Bellanca lennuk, telk ja auto. Selle vaikelu rahulikkus suudab varjata, kui ohtlikud olid niisugused reisid tegelikult. Kord juhtus õnnetus ja pereauto sõitis nii suure hooga vastu puud, et kaitseraud tungis läbi radiaatori. Kuna nad seiklesid asustamata paigas ning mingeid kommunikatsioonivahendeid ei olnud, võttis auto kordategemine Joshual kolm päeva aega, samal ajal kui teised pereliikmed püüdsid toitu hankida. Vahel juhtus ka seda, et öösiti tiirutasid laagritule ümber hüäänid ja leopardid ning ühel hommikul ärkas perekond selle peale, et nende suurest lauast umbes meetri kaugusel seisis lõvi. Joshua haaras esimese kättejuhtuva asja – see oli lamp – viibutas seda ja käskis lõvil ära minna. See läkski.10

Haldemanid võtsid laste kasvatamist laissez-faire suhtumisega, kehtestamata neile karme reegleid, mis jätkus ka järgmises põlvkonnas kuni Muskini välja. Nende lapsi ei karistatud kunagi, kuna Joshua uskus, et nii jõuavad nad intuitiivselt õige käitumiseni. Kui ema ja isa läksid pikkadele lennureisidele, jäeti lapsed koju. Scott Haldeman ei mäleta, et isa oleks kunagi tema kooli külastanud, kuigi tema poeg oli ragbimeeskonna kapten ja kooli prefekt. „Tema suhtus kõigesse nii, nagu see oleks olnud ootuspärane ehk just nii, nagu olema pidi,” sõnas Scott Haldeman. „Meile jäeti mulje, et me suudame kõike. Sa lihtsalt pidid otsusele jõudma ja siis seda tegema, Selles mõttes oleks mu isa Eloni üle tohutult uhke olnud.”

Haldeman suri 1974. aastal 72aastasena. Ta oli teinud oma lennukiga proovimaandumisi ega märganud kahe vaia vahele kinnitatud traati. Traat jäi lennukiratastesse kinni ja tõmbas masina tagurpidi ning Haldeman murdis kaela. Elon oli tollal pisipõnn. Aga kogu lapsepõlve ajal kuulis Elon palju lugusid vanaisa ettevõtmistest ja istus lugematuid kordi vaatama diapositiive, millel olid jäädvustatud perekonna reisid ja seiklused Aafrika looduses. „Mu vanaema rääkis lugusid, kuidas nad oleksid neil rännakutel mitu korda äärepealt surma saanud,” jutustab Musk. „Nad lendasid oma eralennukiga ilma ühegi abivahendita – neil ei olnud isegi raadiot ja aerokaartide asemel olid neil tavalised teedekaardid, millest mõned ei olnud isegi täpsed. Vanaisal oli sisemine kutse seikluste järele, tahtmine teha hulle asju.” Elon nõustub mõttega, et tema ebatavaline riskivajadus võib olla vanaisalt päritud. Mitu aastat pärast viimast diapositiivide vaatamist püüdis Elon isegi leida vana punase Bellanca asukohta, et seda ära osta, kuid ei suutnud seda leida.

Maye Musk, Eloni ema, kasvas üles, pidades oma vanemaid iidoliteks. Nooruses peeti naist nohikuks. Talle meeldisid matemaatika ja loodusteadused ning ta tuli uurimistöödega kenasti toime. Aga 15aastasena hakati märkama ka tema teisi voorusi. Maye oli väga kaunis. Pikk, tuhkblondide juustega, kõrgete põsesarnade ja nurgeliste näojoontega, mis tegid tema välimuse eriliseks. Kuna üks perekonnasõber pidas modellikooli, käis ka Maye mõnel sealsel kursusel. Nädalavahetuseti osales ta moeetendustel ja pildistamistel ning vahel võttis osa ka senaatorite või saadikute kodudes toimuvatest pidulikest sündmustest ning jõudis miss Lõuna-Aafrika finaali. (Maye on jätkanud modellitööga veel ka 60. eluaastates, ning tema fotod on ilmunud ajakirjade New York ja Elle esikaantel, samuti on ta osalenud Beyoncé muusikavideotes.)

Eloni isa Errol Musk ja Maye kasvasid üles samas kandis. Nad kohtusid esimest korda, kui 1948. aastal sündinud Maye oli umbes 11aastane. Errol oli võrreldes nohikliku Mayega popp kutt, aga oli olnud tüdrukusse aastaid armunud. „Ta armus minusse mu jalgade ja hammaste pärast,” väidab Maye. Ülikooli ajal olid nad vahelduva eduga paar ning Maye jutu järgi püüdis Errol teda seitsme aasta jooksul väsimatult kosida ja lõpuks suutis oma visadusega tema tahte murda. „Ta lihtsalt jätkas ettepanekute tegemist, kuni ma nõustusin,” meenutab Maye.

Nende abielu oli algusest peale keeruline. Maye jäi mesinädalate ajal rasedaks ja sünnitas Eloni 28. juunil 1971. aastal, üheksa kuud ja kaks päeva pärast nende pulmapäeva. Kuigi paari kooselu ei saanud pidada abielulikuks õndsuseks, suutsid nad endale Pretorias sisse seada igati mõnusa elu. Errol töötas mehaaniku ja elektriinsenerina ning vastutas suurte projektide – kontorihoonete, jaemüügi- ja elamukomplekside ning õhujõudude baasi eest, samal ajal kui Maye hakkas toitumisspetsialistiks. Pisut enam kui aasta pärast Elonit sündis tema vend Kimbal ja peagi pärast teda omakorda õde Tosca.

Elon oli pisipõnnina uudishimulik ja energiline. Ta omandas kõike kiiresti ja Maye, nagu paljud emad ikka, kinnitas, et tema poeg on väga andekas ja varaküps. „Ta paistis taipavat asju kiiremini kui teised lapsed,” sõnas ta. Kimbatusse ajas ema aga asjaolu, et Elon näis aeg-ajalt justkui transsi langevat. Kui keegi rääkis poisiga parajasti siis, kui tal oli silmis see kauge ja unistav pilk, ei jõudnud midagi pärale. Seda juhtus nii sageli, et Eloni vanemad ja arstid kartsid, et ta võib olla kurt. „Vahel ta lihtsalt ei kuulnud sind,” meenutab Maye. Arstid tegid Eloniga terve rea teste ja analüüse ning otsustasid eemaldada adenoidid, kuna see võivat lapse kuulmist parandada. „No see ei aidanud,” jutustab Maye. Eloni olekut mõjutas pigem see, kuidas töötas tema vaim ja mõtlemine, mitte see, kuidas toimis tema kuulmiselundkond. „Ta justkui siseneks oma ajju ja sa võid näha, kuidas ta on lihtsalt teises maailmas,” sõnab Maye. „Seda juhtub ikka veel. Nüüd jätan ma ta sel ajal rahule, sest tean, et ta mõtleb vaimusilmas uuele raketile või millelegi sellisele.”

Teised lapsed ei reageerinud tema unistavale olekule kuigi hästi. Sa võisid tema nina all harki-kokku hüppeid teha või kõva häälega karjuda, aga tema isegi ei märganud seda. Ta muudkui mõtles oma mõtteid ja ümbritsevad pidasid teda kas väga ebaviisakaks või väga kummaliseks. „Ma arvan, et Elon oli alati natuke teistmoodi, aga ta oli seda oma nohiklikul moel,” arvab Maye. „See ei teinud teda omaealiste hulgas populaarseks.”

Muski enda jaoks olid need hetked imelised. Viie-kuueaastaselt oli ta avastanud viisi, kuidas ümbritsevat maailma blokeerida ja keskenduda ainult ühele ainsale asjale. See võime arenes osaliselt välja sellest visuaalsest moodusest, kuidas Muski aju töötas. Ta võis näha vaimusilmas teatud kujutisi selgusega, mida me tänapäeval seostame arvuti abil tehtud insenertehniliste joonistega. „Tundub, nagu võtaks sisemine mõtteprotsess üle selle ajuosa, mis tavaliselt on hõivatud visuaalsete protsessidega – osa, mida kasutatakse silmade kaudu ajju jõudvate kujutiste töötlemiseks,” sõnab Musk. „Enam ma seda niimoodi teha ei oska, kuna mu tähelepanu nõuavad samaaegselt nii paljud asjad, aga lapsena juhtus seda sageli. Suur osa ajust, mida kasutatakse sissetulevate kujutistega tegelemiseks, leiab kasutust hoopis mõtlemise kohana.” Arvutid jagavad kõige raskema töö ära kaht tüüpi kiipide vahel. On graafilised kiibid, mis tegelevad teleprogrammi või videomängu järjestikuste kujutiste töötlemisega, ja infotehnoloogilised või arvutuslikud kiibid, mis tegelevad üldisemate ülesannete ja matemaatiliste operatsioonidega. Aja jooksul on Musk lakanud mõtlemast, et tema aju on nagu graafiline kiip. See võimaldab tal näha asju ka välismaailmas, neid oma mõttes uuesti esile manada ja kujutleda, kuidas need võiksid muutuda või käituda teiste objektidega koostöös. „Kujutiste ja numbrite jaoks võin ma töödelda nendevahelisi seoseid algoritmiliste meetodite abil,” selgitab Musk. „Kiirendus, hoog, kineetiline energia – kuidas objektid mõjutavad sedasorti nähtusi, saab väga elavalt selgeks.”

Kõige väljapaistvam omadus noore Eloni iseloomus oli tema kiindumus lugemise vastu. Juba väga varajases nooruses oli tal kogu aeg raamat käes. „Tema jaoks ei olnud midagi kummalist selles, kui ta luges kümme tundi päevas,” ütles Kimbal. „Kui oli nädalavahetus, võis ta lugeda läbi kaks raamatut päevas.” Perekond käis mitu korda ostureisidel, avastades vahepeal, et Elon on kadunud. Maye või Kimbal käisid siis lähimast raamatupoest läbi ja leidsid Eloni kuskilt kõrvalisest nurgatagusest, lugemas midagi oma transilaadses olekus.

Kui Elon vanemaks sai, läks ta kohe pärast tundide lõppu kella kahe ajal pärastlõunal raamatupoodi ja veetis seal aega kuni kella kuueni, kui tema vanemad töölt koju saabusid. Ta alustas ilukirjanduslike raamatute ja koomiksitega ning siis neelas juba aimekirjandust ja tõestisündinud lugusid. „Vahel ajasid nad mu poest välja, aga tavaliselt mitte,” tunnistab Elon. Tema lemmikraamatud olid „Sõrmuste isanda” ja Isaac Asimovi „Asumi” raamatud ning Robert Heinleini „Kuu on karm armuke” ja loomulikult „Pöidlaküüdi teejuht galaktikas”. „Ühel hetkel said nii kooli kui ka kodulähedases raamatukogus otsa raamatud, mida ma lugeda tahtsin,” sõnas Musk. „See oli vahest kolmandas või neljandas klassis. Ma püüdsin raamatukoguhoidjat veenda endale raamatuid tellima. Aga siis hakkasin lugema hoopis „Encyclopedia Britannicat”. See oli väga valgustav ja tuli kasuks. Sa ei tea seda, mida sa ei tea. Ja siis sa mõistad ühel hetkel, et kõik need asjad on seal raamatus olemas.”

Elon uuris tegelikult läbi isegi kaks entsüklopeediat – ning ka see tegevus ei aidanud kaasa sõprade leidmisele. Poisil oli fotograafiline mälu ning entsüklopeediad muutsid ta lausa faktimasinaks. Temast sai klassikaline kõiketeadja. Õhtusöögilauas võis Tosca mõtiskleda näiteks selle üle, kui suur on vahemaa Maalt Kuuni. Elon teatas selle peale täpse mõõtmistulemuse perigees ja apogees. „Kui meil oli mõni küsimus, soovitas Tosca alati: „Küsige meie geeniuselt,”” meenutab Maye. „Me võisime küsida temalt kõike. Tal oli loetu lihtsalt meeles.” Eloni raamatukoi kuulsust kinnistas veelgi tema kohmakas olek. „Ta ei olnud eriti sportlik,” sõnas Maye.

Maye jutustab loo Elonist, kes mängis ühel õhtul venna ja õe ning nõbudega. Kui üks neist kaebas, et kardab pimedust, selgitas Elon, et „pimedus on lihtsalt valguse puudumine”, mis muidugi hirmunud last palju ei aidanud. Noorukina tundus Eloni pidev vajadus teisi inimesi parandada ning tema jäme maneer teistele lastele eemaletõukavana ning see muutis ta veelgi üksikumaks. Elon arvas seejuures siiralt, et inimesed peaksid rõõmustama, saades teada, et nad on millestki valesti aru saanud või vigadest oma arutluskäigus. „Lastele ei meeldi sellised vastused,” selgitas Maye. „Nad ütlesid: „Elon, me ei mängi sinuga enam.” Mina olin emana selle üle väga kurb, sest ma arvan, et tema tahtis ka endale sõpru. Kimbal ja Tosca tõid alatihti oma sõpru koju, aga Elon mitte kunagi ja tema tahtis ka teistega mängida. Aga ta oli teistmoodi tüüp.” Maye ärgitas Kimbalit ja Toscat, et need Eloni ka mängu võtaksid. Nemad vastasid nagu lapsed ikka: „Aga, ema, temaga ei ole lõbus.” Kui Elon vanemaks sai, tekkis tal aga oma õe ja venna ning nõbudega – ema õepoegadega – väga tihe ja lähedane side. Kuigi koolis hoidis ta pigem omaette, oli Elon pereliikmete seltskonnas vaba ja suhtlemisaldis ning aja jooksul sai just temast nende ühistes tegevustes juht ja peamine algataja.

Mõnda aega oli elu Muski majapidamises üsna hea. Perekonnal oli tänu Erroli edukale inseneritööle üks Pretoria suuremaid maju. Säilinud on Muskide kolmest lapsest foto, mis on tehtud umbes ajal, kui Elon oli kaheksa-aastane, millel kolm blondi ja kleenukest last istuvad üksteise kõrval maja ees kivitrepil, taustal paistmas Pretoria kuulsad lillad jakarandad. Elonil on ümarad põsed ja lai naeratus.

Siis aga, natuke aega pärast seda, kui see pilt tehti, lagunes perekond koost. Vanemad kolisid eraldi elama ja lahutasid ühe aasta jooksul. Maye asus lastega elama perekonna teise koju Durbanis, Lõuna-Aafrika idakaldal. Paar aastat ema juures elanud, otsustas Elon, et tema tahab elada koos isaga. „Mu isa näis olevat kuidagi kurb ja üksik. Emal oli kolm last, aga temal ei olnud ühtegi,” selgitab Musk. „See oli minu arust ebaõiglane.” Mõned Muski pereliikmed on avaldanud arvamust, et Elonit ajendas selleks tema loogiline mõtlemine, teised aga arvavad, et poisi isapoolne vanaema Cora avaldas talle selles asjas tugevat survet. „Ma ei suutnud mõista, miks ta peaks lahkuma sellest õnnelikust kodust, mille ma tema jaoks loonud olin – sellest tõeliselt õnnelikust kodust,” sõnas Maye. „Aga Elon teab ise, mida ta teeb.” Justine Musk, Eloni endine abikaasa ja tema viie lapse ema pakub välja, et Elon samastus paremini perekonna alfaisasega ega mõelnudki oma otsuse emotsionaalse külje peale. „Ma ei arva, et ta oleks kummagi vanemaga väga lähedane olnud,” arvab Justine, pidades Muskide klanni üldiselt pigem jahedaks, igal juhul mitte kunagi nunnutavaks või eriliselt soojaks perekonnaks. Kimbal otsustas hiljem samuti Erroli juurde elama minna, öeldes lihtsalt, et temale meeldib loomu poolest oma isa juures elada.

Alati, kui jutt Errolile läheb, muutuvad Eloni pereliikmed kinniseks. Nad on jõudnud arusaamisele, et ta ei ole väga meeldiv inimene, aga nad keelduvad selle suhtumise tagamaid lähemalt selgitamast. Errol ei ole pärast lahutust uuesti abiellunud ja Elonil on kaks nooremat poolõde, kellesse ta suhtub vanema venna kombel kaitsvalt. Elon ning tema õde ja vend on otsustanud, et ei kritiseeri Errolit avalikkuse ees, et mitte oma poolõdesid kurvastada.

Ometi on teada nii palju, et Erroli-poolsel suguvõsal on juured Lõuna-Aafrikas. Muski klannil on selles riigis ligi 200aastane ajalugu ning nende nimi oli ka Pretoria esimeses telefoniraamatus. Erroli isa Walter Henry James Musk oli armeeseersant. „Ma mäletan temast seda, et ta ei rääkinud peaaegu kunagi,” meenutab Elon. „Ta lihtsalt jõi viskit ja oli morni olemisega ning oskas väga hästi ristsõnu lahendada.” Erroli ema Cora Amelia Musk sündis Inglismaal, perekonnas, mis oli tuntud kõrge intellektuaalsuse poolest. Ta nautis rambivalgust ja armastas oma lapselapsi. „Meie vanaema oli äärmiselt domineeriv isiksus ja ta armastas tohutult esineda,” meenutab Kimbal. „Temal oli meile väga tugev mõju.” Elon peab oma suhet Coraga – või Nanaga, nagu ta teda nimetab – äärmiselt tihedaks. „Pärast lahutust hoolitses ta minu eest väga,” kinnitab ta. „Ta tõi mind koolist ja me veetsime koos aega, mängides Scrabble’it ja teisi sedasorti mänge.”

Väliselt paistis elu Erroli juures uhke. Isal oli Eloni jaoks hulk raamatuid, mille poiss kaanest kaaneni läbi luges, samuti piisavalt raha arvuti ja muude asjade ostmiseks, mida Elon endale saada igatses. Errol viis lapsed mitmele kaugele reisile. „See oli hämmastavalt vahva aeg,” meenutab Kimbal. „Mul on sellest ajast palju ilusaid mälestusi.” Samuti avaldas Errol lastele muljet tarkuse ja suutlikkusega lahendada praktilisi probleeme. „Ta oli andekas insener,” ütles Elon. „Ta teadis, kuidas kõik füüsilised objektid töötasid.” Nii Elon kui Kimbal pidid käima Erroli töökohtades ja õppima, kuidas laduda müüri, paigaldada torustikku, panna majale aknaid ette ja paigaldada elektrikaablit. „Need olid lõbusad tegevused,” leiab Elon.

Errol oli Kimbali kirjelduse kohaselt „väga kohal ja väga intensiivne”. Vahel käskis ta Elonil ja Kimbalil istet võtta ning pidas neile siis kolm kuni neli tundi loengut, millele poisid ei saanud sõnagi vahele öelda. Isa ise paistis nautivat seda, et on poiste vastu nii range ega lase neil rõõmu tunda tavalistest lapsepõlve lõbustustest. Aeg-ajalt püüdis Elon veenda isa Ameerikasse kolima ja rääkis sageli oma plaanist kunagi hiljem Ameerikasse elama minna. Errol vastas sellistele unistustele pojale õpetust andes. Ta saatis kõik teenijad koju ja laskis Elonil teha kõik kodused toimetused, et poiss teaks, mida tähendab „ameeriklast mängida”.

Kuigi Elon ja Kimbal keelduvad sellest lähemalt rääkimast, on selge, et nad pidid isa juures elatud aastate jooksul kogema midagi kohutavat, mis neile sügavat mõju avaldas. Nad mõlemad räägivad teatud psühholoogilise piinamise talumisest. „Tal on väga tugev keemia,” kinnitab Kimbal. „Ja ma olen kindel, et Elon ja mina oleme selle temalt pärinud. Tema kasvatusmeetodid olid emotsionaalselt väga pingelised, aga see tegi meist need, kes me täna oleme.” Maye läheb turri, kui jutt Errolile viia. „Mitte keegi ei saa temaga läbi,” ütleb ta. „Ta ei ole mitte kellegi vastu kena. Ma ei taha temast mingeid lugusid rääkida, sest need on kohutavad. Teate ise, sellised, millest lihtsalt ei räägita. Ja nendega on seotud tema lapsed ja lapselapsed.”

Kui palun Errolilt võimalust vestelda temaga Elonist, vastab ta e-posti teel: „Elon oli minu juures kodus elades väga iseseisev ja keskendunud laps. Ta armastas arvutiteadust juba enne, kui keegi teine Lõuna-Aafrikas teadis, mis see üldse on, ning tema oskusi ja võimeid osati laialt hinnata juba siis, kui ta oli alles 12aastane. Elon ja tema vend Kimbal tegelesid laste ja noormeestena nii paljude eri asjadega, et raske on nimetada ainult üht, samuti reisisid nad koos minuga mitmel pool Lõuna-Aafrikas ja maailmas laiemalt, külastades juba kuueaastasest peale korrapäraselt kõiki mandreid. Elon, tema vend ja õde on musterlapsed, sellised, kelle üle iga isa võib uhke olla. Ma olen väga uhke selle üle, mida Elon on saavutanud.”

Errol saatis vastuse ka Elonile ja Elon hoiatas mind tema isaga suhtlemast, väites, et isa nägemust möödunud aja sündmustest ei saa usaldada. „Ta on täiesti peast segi,” ütleb Musk. Aga kui rohkem uurida, avaldab Musk vastu tahtmist: „Kohane oleks väita, et mul ei olnud õnnelik lapsepõlv,” ütleb ta. „See võib kõlada õnnelikuna. Selles ei puudunud ilusad hetked, aga see ei olnud õnnelik lapsepõlv. See oli pigem õnnetu. Errol oskab inimesi õnnetuks teha – see on kindel. Ta suudab võtta ükskõik kui õnnelikuna näiva olukorra ja pöörata selle halvaks. Ta ei ole õnnelik inimene. Ma ei tea… kurat küll… ma ei tea, kuidas keegi muutub niisuguseks nagu tema. Rohkem ei olegi mõtet midagi lisada, see teeks kõik lihtsalt veel keerulisemaks.” Elon ja Justine on vandunud, et ei luba oma lastel iialgi Erroliga kohtuda.

Kui Elon oli peaaegu 10aastane, nägi ta Johannesburgis Sandtoni kaubahallis esimest korda arvutit. „See oli elektroonikapood, mis müüs peamiselt hi-fi-kaupa, aga ühes nurgas hakati välja panema ka üksikuid arvuteid,” meenutab Musk. Ta oli sellest masinast, mida sai oma äranägemise järgi programmeerida, otsekohe lummatud. „See oli tõeline äratundmine: „Oh sa poiss! Ei ole võimalik!” mõtlesin ma. Ma lihtsalt pidin selle endale saama ja siis käisingi isale peale, et ta arvuti ostaks,” ütleb Musk. Peagi oligi tal oma Commodore VIC-20, tollal populaarne koduarvuti, mis tuli müüki 1980. aastal. Eloni arvutil oli 5 kilobaiti mälu ja see kasutas BASIC-programmeerimiskeelt. „Juhendis oli kirjas, et kogu masinaga seotu pidi selgeks saama 6 kuuga,” ütles Elon. „Minul tekkis sellega seoses otsekohe obsessiiv-kompulsiivne häire ning veetsin kolm ööpäeva ilma magamata ning õppisin kõik korraga selgeks. See oli minu jaoks nagu kõige uskumatum asi, mida ma olin kunagi oma elus näinud.” Hoolimata sellest, et Muski isa oli insener, suhtus ta sellesse masinasse pigem nagu ludiit ehk masinavihkaja ega hoolinud sellest. Elon meenutab: „Ta ütles, et see on mängimiseks ja et seda ei ole kunagi võimalik tõeliseks projekteerimiseks kasutada. Mina vastasin talle: „Mida iganes.””

Kuigi Elon oli raamatukoi ja tegeles peamiselt oma uue arvutiga, juhtis ta sageli ka Kimbali ja oma tädipoegade (Kaye poegade) Russi, Lyndoni ja Peter Rive’i seiklusrikkaid tegemisi. Ühel aastal otsustasid nad käia naabruskonnas ukselt uksele lihavõttemune müümas. Munad ei olnud ilusasti kaunistatud, aga poisid suutsid need ikkagi mõnesajaprotsendilise vaheltkasuga jõukatele naabritele maha müüa. Elon juhatas nende tegevust ka kodus valmistatud lõhkeseadeldiste ja rakettide ehitamisel. Lõuna-Aafrikas ei olnud müügil hobivalmistajate hulgas populaarseid komplekte koduseks rakettide valmistamiseks, seepärast segas Elon ise oma keemilised segud ja pani need kanistritesse või kestadesse. „See on hämmastav, kui paljude asjadega on võimalik plahvatust tekitada,” teatab Elon. „Salpeeter, väävel ja süsi on püssirohu peamised koostisosad ning kui sa segad tugevat hapet tugeva leelisega, mille käigus vabaneb palju energiat. Granuleeritud kloor koos pidurivedelikuga – see on üsnagi tähelepanuväärne. Mul on väga vedanud, et mul kõik sõrmed ikka veel alles on.” Kui poisid ei tegelenud lõhkeseadeldistega, panid nad ette kaitseprillid ja selga mitu kihti riideid ning pidasid õhupüssidega lahinguid. Elon ja Kimbal korraldasid liivakarjäärides maastikuratastel võidusõite, kuni Kimbal käis ükskord rattaga üle pea ja teelt välja ning veeres vastu okastraataeda.

Kui aastad edasi läksid, hakkasid vennad ettevõtlusesse tõsisemalt suhtuma, proovides ükskord isegi avada videomängu koha. Vanemate teadmata leidsid poisid oma arkaadile koha, rentisid selle ja hakkasid ärile luba taotlema. Viimaks pidid nad leidma kellegi, kes oli vähemalt 18aastane, et anda allkiri ametlikule dokumendile, aga ei Rive’ide isa ega Errol nõustunud seda tegema. Läks aega veel paarkümmend aastat, kuni Elon ja Rives hakkasid lõpuks koos äri tegema.

Poiste kõige julgemad ettevõtmised olid arvatavasti nende reisid Pretoriast Johannesburgi. 1980. aastatel oli Lõuna-Aafrika äärmiselt vägivaldne paik ja pea 60kilomeetrine rongisõit Pretoriast Johannesburgi oli tollal üks maailma ohtlikemaid reise. Kimbal peab neid rongisõite end ja Elonit vahest isegi kõige enam kujundanud kogemusteks. „Lõuna-Aafrika ei olnud mingi rahulik ega turvaline paik ning see avaldab mõju ka selle maa elanikele. Me nägime pealt ka tõelisi jõhkrusi. See oli osa ebatüüpilisest kasvatusest – täpselt samuti nagu hullumeelsete kogemuste pagas muudab sinu suhtumist riskidesse. Sa ei mõtle suureks saades sellele, et näiteks töökoha leidmine oleks keeruline. See ei ole piisavalt huvitav teema.”

Poisid olid tollal 13- kuni 16-aastased ning käisid Johannesburgis mõnel peol ja teatud nohikute ettevõtmistel. Ükskord läksid nad Dungeons & Dragonsi turniirile. „See oli aeg, kui me olime lausa super meisternohikud,” meenutab Musk. Kõik poisid armastasid rollimänge, mille eelduseks oli see, et keegi loob võistluseks vajaliku meeleolu, kujutledes esmalt elavalt mingit stseeni ja seejärel kirjeldades seda teistele. „Sa oled sisenenud ruumi, kus nurgas seisab kirst. Mida sa teed?.. Sa avad kirstu. Oled sattunud lõksu. Ja nüüd on terve trobikond mäekolle vabadusse pääsenud.” Elon oli Dungeon-meistrina suurepärane ning ta oli jätnud meelde koletisi ja teisi tegelasi iseloomustavad tekstid. „Eloni juhtimisel mängisime oma rolle nii hästi, et võitsime kogu turniiri,” sõnab Peter Rive. „Võitmiseks on vaja väga head kujutlusvõimet ning Elon suutis luua just vajaliku tunde, et oleksime kõik sellest haaratud ja motiveeritud.”

Elon, keda tema kaaslased koolis nägid, ei olnud sugugi nii innustav. Kogu kesk- ja ülaastme käis Elon paari õppeasutuse vahel edasi-tagasi. Ta veetis praeguses mõistes 8. ja 9. klassi Bryanstoni keskkoolis. Ühel pärastlõunal istusid Elon ja Kimbal kooli betoontrepil, kui üks poiss otsustas Elonile peksa anda. „Ma põgenesin selle gängi eest, kes oli mind jumal teab mille pärast jahtima hakanud. Ma arvan, et ma võib-olla põrkasin kogemata selle tüübi vastu samal hommikul toimunud kogunemisel ning tema oli selle peale tõsiselt raevus.” Poiss ronis Muski selja taha, lõi teda vastu pead ja lükkas ta siis trepist alla. Musk veeres kuni trepi alla välja, siis hakkasid poisid teda jalgadega taguma, mõned lõid Elonit vastu külge ja kõigi juht tagus ta pead vastu maad. „See olid üks kuradi poolearuliste kamp,” meenutab Musk. „Ma kaotasin meelemärkuse.” Kimbal vaatas õudusega toimuvat pealt ja kartis Eloni elu pärast. Ta kiirustas trepist alla ning nägi, et Eloni nägu on üleni verine ja paistes. „Ta nägi välja, nagu oleks just poksiringist väljunud,” meenutab Kimbal. Elon pidi haiglasse minema. „Ma ei käinud terve nädala koolis,” ütles Musk. (2013. aastal toimunud pressikonverentsi ajal tunnistas Elon, et oli lasknud teha endale ninaoperatsiooni, et vabaneda tolle peksmise tagajärjel tekkinud tüsistustest.)