Читать книгу Printsi poole teel - Aune Past - Страница 6

Monacosse jõudmine on olnud aastakümnete pikkune tee. Seepärast palun reisihimulistelt pisut kannatust. Loo selguse pärast peame enne Pariisi Nuustakul, õigemini Raplas ära käima. Mälestustekild on sellest, kuidas sügaval nõukogude ajal üks rajoonikeskuse tüdruk Monacost unistama jäi.

Eks ole ju nii, et reisile läheme oma ootuste ja eelteadmistega, me näeme maailmas ennekõike seda, mida otsime või millest unistame. Meie kujutlusvõime annab tegelikkusele raamid, pakkudes nautimiseks pilte otsekui kunstigaleriis. See, kuidas me kohti ja inimest lahti mõtestame, annab maailmale värvid, lõhnad, maitsed ja meeleolud. Annab tähenduse sellele, mida kogeme. Me kogeme reisil ennekõike seda, milleks oleme valmis. Kui tegelikkus ootustest erineb, on pettumus kerge tulema.

Olgu, istume siis enne teeleminekut, et saaksin rääkida aastakümnete vanuse loo.

„Näe, vaata, mis ma laka pealt leidsin,” ütleb ema põrandale osutades. Minu ees triibulisel kaltsuvaibal ehk põrandariidel, nagu meil neid kutsutakse, lösutab kulunud välimusega meremehekast. Kastist õhkub külma, heina ja hanede lõhna. Nii lõhnab meie vana suure lakapealsega hobusetall. See on kõige põnevam hoone Kuusiku teel. Tänaseks ei ole siin küll enam hobuseid, kõik on jagatud uuselanike kuurideks. Aga meid, lapsi, kisub sinna lakapealsele koledal kombel.

Õues on vaikne, ei tea, kus kõik lapsed on. Mina olen sel hetkel toas ja oma punasetäpilisest flanellöösärgist suhteliselt eristamatu: põen juba mitu päeva mingit lööbega lastehaigust. Palavikust väsinud, toasolemisest tüdinenud. Muidu vägevad nisukarva patsid kurvalt kahel pool rippu. Paistab, et isegi meremehekast ei muuda päeva paremaks.

Aga ema teab, mida teeb. Mida rohkem keelatud, seda põnevam. On ju laka peale minek meile, lastele, rangelt keelatud. Eks seal on peidus muudki eestiaegset kui ainult õhk vanades rattakummides. Pole vaja, et lapsesuu kõigest kõneleks. Pole meie hoovis last, kes poleks laka peal kolistamise eest „triibulisi” saanud.

Ja nüüd on mu ees hästilõhnav salapärane kast. Kunagi punane olnud kast on veel pesemisest tolmukriimuline, kohati täkkeid täis, uhke lukuga, mis praegu küll avatuna oma taba küljes ripub. Ja nurgakaunistused! Keerulised vasksed nurgakaunistused oleksid kui raamatu piltidelt siia kasti peale karanud. Aegamisi libistan varbad pika öösärgi alt välja, kobistan end põrandale ja üritan kasti kaant kergitada. Kaas ei anna järele ja ma kükitan maha, et nüüd juba kogu oma lapsejõudu rakendada. Kas olen mina palavikust nõrk või on aastaid avamata kasti kaas pundunud, aga saladuslik kast paneb kõvasti vastu. Ja kui kaas lõpuks avaneb, kukun istuli põrandale. Põrandal upakil olles vaatan esimest korda tõtt uhke vuntsikandjaga. Olen just lugema õppinud ja veerin kasti kaant seestpoolt kaunistava vana pildi pealt „Monaco prints”.

Kogu pere on püüdnud haiguse ajal päevade kaupa mind lõbustada. Ema loeb vendade Grimmide muinasjutte, tädi Liine räägib lugusid Vigala mõisast. Eks need printsid ja printsessid, krahvid ja krahvinnad, Okasroosikesed ja Punamütsikesed keerlevad koos vahva vaeslapsega mu teadvuses omasoodu. Niimoodi seal põrandal printsiga tõtt vahtides on mul tunne, nagu oleksin konna musutanud (tädi Liine ütleb ikka „musutanud”, mitte kunagi „suudelnud”) ja printsi lugu oleks tõeks saanud.

Sellest hetkest hakkab Prints Monaco minu jaoks elama ja muinasjutumaa Monaco on leidnud kindla koha mu unistustes. Prints Monaco on minu jaoks samasugune nimi nagu Kondiiter Tohvri või Leinpere Toivo. Alles aastaid hiljem saan teada, et kondiiter on elukutse ja Tohvril ikka eesnimi ka olemas. Valitseb sügav ENSV aeg ja tegelikult vahet pole, kas Monaco asub Vahemere ääres või Marsil, kättesaamatu igal juhul. Seitsme mäe ja mere taga. Teisel pool hästivalvatud piire. Siin riigis ei valvata piire mitte niipalju sissetulijate, kuivõrd just väljakippujate pärast.

Mu kunstnikuhingega nooruke tädi Berta tuleb mind vaatama ja kingib raamatu, kuhu pühenduseks trükitähtedega kirjutatud:

„MU SÜDA USUB ÕNNE, SUURT, MERESÜGAVAT,

KUS MAGAVAD MUINASJUTUD JA IMED PUHKAVAD.”

/A. HAAVA/

Keset haiguse, salapärase meremehekasti ja lugude virvarri tuleb lapse ellu Prints Monaco kui lubadus, et meresügavune õnn ja imed on olemas. See väikese alevi sorgus patsidega haigustäpiline tüdruk võib nad koos Prints Monacoga üles leida.

Sätin oma nukupere ritta ja näitan neile Prints Monacot. Kõigi minu nukkude nimed on ilusad eestikeelsed: Tiiu, Riina, Tiina. On ka kaks poissi, üks on Tiit, teine, eriti tobeda olemisega, on Vasja. See kõik on enne Barbie ja Keni aega muidugi. Ükski mu nukkudest pole printsess. Aga Tiidust saab Prints Monaco. Kuna minu nukuprintsil pole nii uhkeid vuntse kui pildi printsil meremehekastis, siis tuleb välja otsida käärid ja kontoriliim. Pool oma patsi lõikan maha, sellest saab niisama vägevad vuntsid nagu meremehekasti printsil. Vedel kontoriliim ei taha neid uhkeid vuntse kuidagi õigesse kohta kinnitada, mässan päris kaua. Kõik see väsitab ja nõnda ma oma pooliku patsi, avatud kontoriliimi pudeli ja vuntsilise Prints Monacoga magama jäängi.

Ärkan selle peale, et ema vanaemale kurdab: „Laps on vist palavikust segi läinud.” See asi vajab nüüd küll selgitamist. Ma tean, mis tähendab segi läinud. Vana naabrimutt, kelle isake Stalin oma majast välja tõstis, elab nüüd kuuris koos kanade ja kirpudega, kannab aasta läbi kasukat ja on natukene segi läinud. Ma pean emale ja vanaemale asja seletama. Kuigi jah, kasukas võiks päris kena olla, aga kuuri ma elama minna ei taha. Ja ma seletan, et mitte palavikust või kogemata, aga ma täitsa ise tegin Prints Monacole vuntsid.

Ma ei tea, kui palju viieaastaseid tüdrukuid on pidanud poiste pärast kannatama. Minul oli see igatahes elus juba teine kord. Esimest korda sain poisi pärast haiget kaheaastasena. Kuuene naabripoiss oli mind kõvasti patsist sikutanud ja jalaga pikali löönud. Mina tõusin püsti, tatsasin poisi juurde ja kuna tal patse polnud, lõin jalaga. Kukkusime mõlemad istuli ja naabripoiss läks emale kaebama. Minu ema tegi naabrinaise kisa peale tema ja naabripoisi silme all mulle vitsaga triibulised. Ega sellest suurest naabripoisist muud kui häda tulnud. Aga et ma Prints Monaco pärast oma naha pean turule tooma, ei osanud küll uneski näha. Seekord, mine tea, kas palaviku tõttu või teeb asi emale nalja, aga selleks, et minust ikka tubli inimene kasvaks, saan patsist ehk sellest, mis patsist järel, ainult sakutada, nii et silmist lööb tuld.

Seegi on minu arvates karjuvalt ülekohtune, sest Prints Monaco peab ometi vuntsidega olema. Ma hakkan koguni kahtlustama, et see on keegi paha nõid, kes mu ema kuju on võtnud. Et olla päris kindel, et see paha nõid mulle kurja ei tee, palun salaja vanaema, et ta mulle vanema venna sünnitaks. Vanem vend, see on ikka kindel värk, aitab naabripoisi vastu ja muidu ka. Vanaema naerab ja ütleb, et ma peaksin emaga rääkima. „Kas sa saladust oskad pidada?” küsin seepeale vanaemalt.

„No natuke ehk ikka, muidu oleks meid ammu Siberisse saadetud,” arvab vanaema. Mis Siber on, tean ma ülihästi. Seal elas kuriloom Stalin, kes küll enne minu sündi ära suri. Aga mine hullu tea, tema kutsikad võivad seal alles olla. Vanaema teab, tema saadeti Siberisse, ema pääses peitu. Hiljem kasvatas ema sea, müüs selle maha ja sai vanaema Siberist kätte. Ma arvan ikka, et ju siis kuriloom tahtis inimeste kõrvale ka sealiha.

Kuidas asjad täpsemalt olid, ei tohi laps küsida. Sellest ei räägita. Aga sünnipäevadel lauldakse laule, mille peale täiskasvanud teadjad näod pähe teevad ja kangesti naeravad. Kui mina ükskord poes laulsin „Olen vaene Venemaa kolhoosnik, kitse ma ei jõua pidada”, sain emalt sellise siraka, et rohkem ma poes esinema ei kippunud. Tundub, et selliseid laule tohib ainult siis laulda, kui Lonkav-Heino akordioni mängib. Sest sünnipäevadel mängib Heino akordioni ja kogu suguvõsa laulab nii, et hing lustib. Igaks juhuks kobin ma edaspidi ka sünnipäevadel selle laulu ajal laua alla, kust ma siis kõigest hingest kaasa üürgan. Pelgan veel kaua aega, et midagi peab selles laulus ähvardavat olema, kui ema nii hullusti poes ehmatas. Nii et jah, Siberi jutuga saab vanaema kinnituse, et ta oskab saladust pidada, seepärast uurin edasi.

„Kuule, ema pärast mul seda venda just tarvis ongi. Ma arvan, et keegi on mu ema ära nõidunud. Muidu ta ei lööks mind ju vitsaga. Nii et emale ma seda küll rääkida ei saa. Aga sina ju võid mulle venna sünnitada?” pinnin kindlameelselt edasi.

„Ei, linnupojake, ei mina saa enam kedagi sünnitada,” ütleb vanaema.

„Kuule, nüüd sa küll valetad,” arvan. „Ema ütles, et sa oled tubli mutt ja sünnitasid kuus korda. Kui midagi kuus korda tehakse, siis peab seda asja küll oskama.”

„Kallike, nüüd ma olen vana. Ja peale sinu onu surma väikese beebina ma enam ei oska sünnitada.” Mälestus surnud beebist paneb vanaema silmad vett jooksma ja ma otsustan, et see venna teema on ka üks, mis on nagu kurilooma-jutt, et ajab inimesed nutma. Venna lootus luhtub täiega. Küsimus aga, kuidas saab beebi onu olla, jääb pikaks ajaks kiusama. Et kas enne oli beebi ja siis sai onuks, või sündis kohe onuna.

Niimoodi ma siis oma triibulise põrandariide peal, ise punasetäpiline, vanaemaga seda maailma asja arutan. Kui venda ei tule, siis pole vajagi, otsustan. Eks ma pean siis selle äravahetatud emaga ettevaatlikum olema. Hoolimata väikesest patsisakutamisest on elu ikkagi ilus. Ja enamuse ajast on ema väga kallis. Mitte keegi teine ei oska niisuguseid unelaule laulda kui ema.

Kuigi ma seda siis tükkis oma täpilise keha ja pooliku patsiga veel ei teadnud, oli mind vallanud eluaegne unistus. Unistuse oma printsist ja Shangri-La’st. Hiljem, kui ma juba soravalt lugeda oskan, saan teada, et see tore vuntsidega mees polnud mitte Prints Monaco, vaid Monaco vürst Albert I. Nii tuli Prints Monaco minu ellu. Kulus aastaid ja kukkus riike, enne kui ma esimest korda Monacot nägin. Printsi pole siiamaani näinud, küll aga tema lossi. Ja tean, et kuigi inglise keeles öeldakse „prince”, siis Monaco valitseja on eesti keelde tõlgituna „vürst”, see tuleb saksa keele mõjust.

Oleme Rein Minka sünnipäeval, kui Monika sellest kõneleb. Monika on pisikene nähvits tüdruk Alpiexpressist. Üks maailma avastamise tee ongi käinud koos Alpiexpressiga. Pidasin Monikat alati lume-inimeseks, sest oleme koos paljude mägede nõlvu nühkinud ja õige sageli on ta mind, endast hoopis suuremat, lumekuhjade alt üles otsinud ja uuesti lumelauaga allamäge mööda puutumatut lund liuglema lükanud.

Üllatusega avastan, et Monika tõeline armastus on hoopis Monaco. Ja kummalisel kombel samuti rohkem unistustemaa kui tegelikkus. Monika teabki, miks just vürst ja mitte prints. Kulub päris hulga veini, et kuulata tema põhjalikku ning põnevat selgitust. Aga mis siin imestada, kena tüdruk on aastaid olnud Vahemere ääres giidiks. Giidi põhjalikkusega hakkab ta keset peomeeleolu põnevalt selgitama:

„Selle tiitliga on selline lugu. Euroopas on olnud kasutusel printsi tiitel kõige kõrgema aadlitiitlina. Ehk siis prints on aadlitiitel, nagu krahv, vikont ja nii edasi. Printsi tiitli sai sünnijärgselt endale ka kuninga esimene poeg – siit ka teada-tuntud sõnad kroonprints ja vereprints (need ongi täpsustuseks, kui jutt printsidest käib). Samal ajal elasid ja olid ka niinimetatud aadlitiitli-printsid, kes olid väga kõrged või kõige kõrgemad aadlikud.

Aga siis, 19. sajandi algul, otsustati Saksamaal nimetada ümber vürstideks (fürst) kõik aadlitiitli-printsid, ja jäeti printsi tiitlit kandma vaid vereprintsid ehk kuningapojad. Seda ei tehtud ülejäänud Euroopas ja ega sellest suurt teatagi (ei inglane, venelane ega prantslane oskagi täna õieti määratleda, kes on vürst – see on üsna Saksamaa-keskne teema). Meie aga oleme ju nii sakslaste küljes kinni olnud ja seda välismaa elu ikka läbi „saksa silmade” vaadanud, ja ei saanud me teisiti, kui ahvisime sakslasi järgi (olime vist küll ainukesed väljaspool Saksamaad ennast).

Ka Vene knjazid, suurvürstid, nagu me neid nimetame, kasutasid Euroopas reisides tiitlit „prints”. Meie aga, sakslaste eeskujul, nimetame ka neid vürstideks – kuna kuningapojad nad ju ei ole, eks ole.”

Monika jutt katkeb mõne tantsutuuri ajaks, aga on selge, et ta mõtleb ka tantsides printsi teemale, sest järgmise veinipokaali juures otsib ta oma jutu kinnituseks autoriteetseid tunnistajaid.

„See printsi tiitel siis. Kui te mind ei usu, siis ma katsun mälu järgi tsiteerida autoriteete. Mida räägivad teatmeteosed? Silvetil on prints ja vürst sünonüümid. Võõrsõnade leksikonis peaks olema kirjas, et prints on monarhistlikes riikides valitsejaperekonna mittevalitseva meesliikme tiitel, aga Saksamaal ja Prantsusmaal kõrgeim aadlitiitel. Sama räägivad õigekeelsussõnaraamat, ENE seitsmes köide ja Henry Cecil Wyldi toimetatud Universal Dictionary of the English Language. Vürst on aga võõrsõnade leksikoni järgi väikeriigi valitseja või kõrgaadlik. Kõik Eestis ilmunud entsüklopeediad nimetavad Monacot vürstiriigiks, aastast 1901 konstitutsiooniliseks monarhiaks.”

Monikat kuulates tahaks kohe tema järgmisele reisile koha kirja panna. Aga meie plaan on sellelt sünnipäevalt otse Tallinnast autoga Monacosse sõita. Kuulame veel huviga, mida Monika meile teele kaasa jutustab.

„Eestlase jaoks on prints poisike. Eestlaste side aadliajalooga põhineb ju kõigepealt muinasjuttudel, paljukest me, sotsialismiaegsed õppurid, seda kuningriikide ajalugu ikka uurisime.

Ja ega meil enam midagi muud aita kui Albertit ikka edasi eestikeelsetes juttudes vürstiks nimetada. Kui tema kõrgeauline aga kuuldekauguses juhtub viibima, oleks kena siiski printsist rääkida. Nagu seda teevad prantslased ja inglased ja taanlased ja paljud teisedki. Vot.”

Monika räägib nagu professionaalne giid. Ilmselt on temalt seda printsi-vürsti värki palju küsitud.