Читать книгу Uhke printsess - Barbara Cartland - Страница 4

Ilona galopeeris metsiku hooga puude vahel ja vaatas üle õla tagasi.

Mets hõrenes ja peagi nägi ta säravrohelise rohu ja rikkalikult lilledega kaetud avarat steppi.

Vaatepilt oli kaunis. Rohtla lõppes kauguses puudega kaetud nõlvade all, mis järjest kõrgemale tõustes puudutasid lumiste tippudega mägesid.

Ilona taipas, et lagedal maal olles hakkab ta hästi silma neile, kes talle järgnesid.

“Kas võib miski,” küsis naine endalt, “olla veel masendavam, kui ratsutamine kahe eaka armeeohvitseri ja paari teenri saatel?”

Palee treppidest alla laskudes ja eskorti nähes ei uskunud Ilona oma silmi.

Kui nad minema hakkasid ja Ilona arvates nagu matuserongkäigus edasi liikusid, teadis naine, et ei kavatse enam kaua sellisel viisil ratsutada.

Üks, mida Ilona teel koju oodanud oli, olid hobused.

Dabrozkast lahkudes oli ta olnud vaid kümneaastane, kuid ta ei olnud unustanud, millist põnevust pakkus ratsutamine üle rohumaade erakordselt tulistel hobustel.

Võrdväärselt Ungari kõige kuulsama ja suurema Hortobágy Puzia tõuga peeti Dabrozka hobuseid sama metsikuteks.

Nagu Dabrozka rahva nii voolas ka nende hobuste soontes kõige rohkem Ungari verd.

Kuigi mitmed Euroopa maad ja rahvad olid dabrozkalaste veres ja iidses ajaloos esindatud, eelistas Ilona mäletada vaid nende Kreeka ja Ungari esivanemaid.

Ilona tundis, et sarnanes oma välimuselt, iseloomult ja isikupäralt rohkem neile kui kellelegi teisele.

Praegu valitses temas ungarlane viies ta otsusele põgeneda ja nautida vaba tuult oma näol ning kogu ümbritsevat ilu.

Hobust puude vahelt välja juhtides nägi Ilona vasakul jõge, mis hõbedase paelana orgu poolitas.

Impulsi ajel pööras naine hobuse pead ja sööstis järsust kaldast alla. Ilona teadis, et liigub ohtlikult kiiresti, kuid ta oli kindel selle Dabrozka looma vankumatus sammus ega kartnud kukkumist.

Veepiirini jõudes vaatas naine tagasi ja nägi, et tema neljast saatjast, kes talle puude vahel järgnesid, ei olnud veel märkigi.

Nagu Ilona oligi oodanud, oli vesi jões madal ja kuu aja pärast kahaneb see veelgi.

Praegu vulises vesi hõbedaselt üle oma kivise sängi. Vesi oli selge ja võimaldas hõlpsasti põhja näha.

Ilona puudutas kergelt piitsaga hobust, millele loom otsekohe reageeris. Ta juhtis oma ratsu jõkke ja leidis, et tema oletus osutus õigeks. Vesi ei olnud ületamiseks liiga sügav, tegelikult ei ulatunud see isegi sadulani.

Nad ronisid teisel pool kaldale ja kadusid tiheda männimetsa varju, kuni oli veel võimalus märkamatuks jääda.

Ilona kummardus oma hobuse kaela patsutama.

“Me saime hakkama, poisu,” ütles ta õrna häälega. “Ja nüüd võime lõbutseda!”

Neid sõnu öeldes mõtles Ilona, et ta isa saab küll väga pahaseks, kuid ta ei tundnud selle ees mingit hirmu.

Isa teeb talle peapesu, selles ei olnud kahtlustki, kui teda eskortivad mehed on nii rumalad, et oma kohustuste täitmise nurjumisest ette kannavad.

Ilonal oli tunne, et kui meestel õnnestub teda tervena paleesse tagasi viia, ei hakka nad endale pahandusi kaela tõmbama.

Männid lõhnasid sooja päikese käes hästi ja kuna ei olnud enam kiiret, jätkas ta puude vahel teed, rahulikult oma ümbrust silmitsedes.

Ilona lootis silmata metsloomi, kes teda lapsepõlves vaimustanud olid.

Dabrozkas võis kohata mägikitse, karu, hunti, ilvest, hirve ja metssiga.

Ilona ei unusta kunagi, kuidas talle väikese tüdrukuna toodi näha veel beebieas karupoegi, keda mustlased taltsutasid ja endaga laadale kaasa võtsid.

Ilona oli teada saanud, et vana karu on võimatu taltsaks teha või välja õpetada, kuid pojad, kui nad on emast piisavalt vara lahutatud, on väga vagurad ja harva metsikud, nagu nad vabas looduses oleksid.

Metsas ei olnud siiski karust jälgegi, ainult rohkesti linde, kes Ilona lähenedes lendu tõusid, mõned neist sissetungimise peale valjusti protesteerides.

Läbi männiokste tungivad päikesekiirtevihud muutsid paiga nõiduslikuks, mida Ilona samuti unustanud ei olnud.

See kõik oli osa tema lapsepõlve legendidest ja muinasjuttudest.

Ilonale meenus, kuidas ta oli uskunud, et männimetsa sügavuses elutseb draakon, paharettidest mäevaimud redutavad küngaste sees ja müstilised õhulised olendid, nagu Kreeka jumalad, elavad mägede lumiste tippude vahel.

Ilona ümises endamisi väikest viisijuppi, minevikust pärit lihtrahva laulukest, kui ta äkki hääli kuulis.

Instinktiivselt tõmbas ta ohjad pingule ja jäi kuulatama.

Ta kõrvu kostis mitme inimese hääli ja ta pidas seda veidraks, kuna tavaliselt ei olnud sellisel tunnil metsas kedagi.

Talupojad peaksid olema põldudel ja kupja range järelevalve all viljarikkaid aakreid harima.

Siis arvas Ilona, et need võiksid olla puuraidurid, keda ta jutustamas kuulis.

Ta püüdis meenutada, kas praegu on see aastaaeg, mil puid langetatakse ja suuri palke mööda jõge alla orgu veetakse.

Ilona arvates oli palgiparvetuseks jões liiga vähe vett ja pealegi tundus seal puuraidurite kohta liiga palju hääli olevat.

Uudishimulikult liikus ta häälte suunas edasi.

Mändide vahel pehmel samblal ja selle all oleval liival astudes ei olnud hobuse kapju õieti kuuldagi.

Siis nägi Ilona ootamatult puude vahelt suurt raiesmikku ja seal hulka inimesi. Neid võis olla viiskümmend või rohkem.

Ilona silmitses neid huviga.

Neil olid jalas valged kottis püksid ja seljas tikanditega kaunistatud valged kuued, mis rippusid husaari kombel ühel õlal.

Peas olid neil suure uhkeldava sulega mustad ümarad viltkaabud, mis lisasid neile dabrozkalastele iseloomulikku bravuuri.

Ilona otsis silmadega, kas koosolijate seas ka naisi on, kuid kõik olid eranditult mehed. Ta pani imeks, et nad ei näinud välja nagu kehvikutest talupojad, keda võis metsas kohata.

Ilona jälgis silmale avanevat pilti nii süvenenult, et ei märganud, kui hobune puude vahelt välja astus ja ta raiesmikul olevate meeste vaatevälja viis.

Kõik rääkisid väga kiiresti ja energiliselt, vehkisid kätega, ja nii palju kui Ilona aru sai, olid nad ägedalt kellegi või millegi vastu.

Ilona taipas kuulates, et eemaloldud aastad olid lihtrahva keele mõistmise talle keeruliseks muutnud. Enne kodust lahkumist ei olnud see talle mingit raskust valmistanud.

Emaga oli Ilona alati ungari või prantsuse keeles rääkinud, kuid dabrozka keeles oli palju intonatsioone ja mitmeid erinevaid aktsente.

Lihtrahvas rääkis segakeelt, mis tulenes nende kodupaika ümbritsevatest erinevatest rahvastest ja keeltest.

Pealegi oli ungari keeles palju rumeenia- ja venekeelseid sõnu.

Kuid kahes kuuldud sõnas oli Ilona päris kindel. Üks neist oli “võitlus” ja teine “ülekohus”.

Siis aga märkas oraatorliku tulisuse ja siirusega kõnelnud mees korraga Ilonat.

Sõnad surid mehe suul ja Ilonale tundus, et mehe näol oli naeruväärne ilme, kui ta tummalt naist jõllitas.

Enamik meestest olid Ilona poole seljaga, kuid nüüd pöördusid nad ringi ja jäid samuti teda ainiti vahtima.

Valitses vaikus, mis tundus mõjukam lärmi tõttu, mida nad äsja teinud olid.

Siis osutas kõnelenud mees Ilona poole ja karjus:

“Kes ta selline on? Mida ta tahab? Meid on reedetud!”

Mahalangenud palkidel istuvate meeste seas pääses äkki sumin lahti ja nad tõusid jalule.

Esimest korda tundis Ilona hirmuvärinat.

Olgugi et mehed olid püsti tõusnud, ei olnud nad naisele lähemale liikunud. Siiski tunnetas Ilona ohtu, midagi, mida ta ei mõistnud ja see oli ähvardav.

Teistest tagapool olnud ja esialgu istuma jäänud mees tõusis nüüd püsti.

Ta jalutas Ilona poole. Ilona nägi, et mees oli väga pikk ja näis teistest paremini riides olevat.

Ta jõudis Ilona juurde ja naine tõdes, et mees oli äärmiselt nägus oma korrapäraste, peaaegu klassikaliste näojoontega, mida ta alati dabrozkalaste kreeklastest eelkäijatele oli omistanud.

Olgugi et mehe juuksed olid väga tumedad, olid tema silmad üllataval kombel täiesti helesinised.

Ungarlaste seas võis selliseid iseäraliku värviga silmi ette tulla ja mõnikord ka dabrozkalaste seas, kuid Ilona ei olnud kunagi näinud meest, kes oleks nii kütkestav ja ligitõmbav.

“Mida te soovite?” küsis mees.

Ilona sai aru, et mehel on haritud kõneviis ja ta räägib puhast kõrgklassi dabrozka keelt, mis sarnaneb väga ungari keelega.

“Nagu te näha võite,” vastas Ilona, “ma ratsutan.”

Ilonale tundus, et mehe huulil oli kerge muie kui ta vastas:

“Seda ma näen. Ei ole kuigi arukas seda siinkandi metsades teha.”

“Miks mitte?” küsis Ilona imestunult.

Oma isa tütrena teadis ta, et võib ratsutada igal pool Dabrozkas, kus vaid soovib, ja mitte ükski maalapp, kellele see ka ei kuuluks, ei olnud kuningale või tema perekonnale suletud.

“Kas te olete üksi?” küsis mees.

“Ma arvan, et igasugune vastus sellele küsimusele on tarbetu,” nähvas Ilona vastu.

Ilona tuli järeldusele, et mees oli olnud häbematu.

Mees ei pruukinud teada, kes Ilona on, kuid mehe hääles oli toon, mida Ilona pahaks pani. Ta küsis oma küsimusi käskival toonil, milleks tal Ilona arvates kindlasti õigust ei olnud.

Mees pööras pilgu hobuse jalgadele ja nägi, et need olid märjad.

“Te olete üle jõe tulnud!” ütles ta süüdistavalt. “Ma soovitan teile, noor daam, minna sama teed tagasi, mida mööda tulite.”

“Ma lähen tagasi siis, kui ma selleks valmis olen ja mitte hetkegi varem!”

Ilona ei teadnud, miks ta end nii põikpäisena tundis.

Tavaliselt oleks ta täiesti kuulekas olnud ja valmis tegema kõike, mida temalt paluti, kuid nüüd oli ta trotsi täis ja ta lõug tõusis üles, kui ta ütles:

“Ma ei kujuta ette, mis siin sünnib, kui te just mingit salajast ja õõnestavat tegevust ei korralda, mille üle te ise häbi tunnete.”

Ilona rääkis selgelt ja lähemal olevad mehed olid ilmselt ta sõnadest aru saanud.

Äkitselt toimus meeste seas liikumine ja nad hakkasid üksteisega tasasel häälel rääkima.

Helesiniste silmadega mees pani käe Ilona hobuse sadulale ja hakkas teda juhtima metsa poole, kust naine tulnud oli.

“Olge hea ja võtke oma käsi minu sadulalt ära!” käskis Ilona.

“Ärge olge väike rumalpea,” vastas mees põlglikult. “Kui te teaksite, mis teile hea on, siis te lahkuksite ja unustaksite, mida siin nägite või kuulsite.”

“Ja miks ma peaksin seda tegema?”

“Sest, nagu ma juba ütlesin,” vastas mees, “võib vastupidine käitumine ohtlik olla.”

“Ohtlik? Kellele ohtlik?”

Mees ei vastanud, ent juhtis hobust puude vahel edasi.

Ilona tõmbas järsult ohjadest, nii et hobune seisma jäi.

“Mulle ei meeldi teie toon!” ütles naine. “Mind ei käsuta ei teie ega keegi teine.”

Mees vaatas hetke naist ja ütles siis:

“Nüüd kuulake mind ja kuulake hoolega.”

Mehe hääles oli midagi sellist, mis Ilona huulile tõusnud sõnu kustuma sundis.

Ilona vaatas alla mehe poole ja oli vagusi.

“Ma ei tea, kes te olete või mis teil siia asja on,” rääkis mees. “Arvatavasti olete siinmail külaline. Kuid lubage end paluda, teie enda ja teiste huvides, et te siit kiiresti lahkute. Unustage, mida nägite!”

“Mida ma nägin?” küsis Ilona. “Metsa keskele kogunenud hulka mehi, kes ülekohtust räägivad.”

“Nii et te siis kuulsite seda?”

“Kuulsin,” vastas Ilona. “Kuid ma olen valmis seda unustama, kui te mulle selleks hea põhjuse annate.”

“Ma arvasin, et andsin selle juba,” vastas mees, “ent kui te soovite palju halba teha, võib-olla ka tahtmatult, kui te soovite hävitada Dabrozkale väga vajalikke mehi, siis lobisege sellest, mida siin nägite ja kuulsite.”

Mehe hääles oli siirust, mida seal enne ei olnud.

Kuna Ilonal oli tunne, et mees rääkis tõtt ja et see oli tähtis, andis ta alla.

“Hea küll,” lausus ta vaikselt. “Teil on minu sõna, et ma ei räägi oma siinviibimisest kellelegi.”

Ilona arvas, et nägi kergendust mehe näol.

Samas, kuna tal oli mõte, et mees võib oma tahtmist saades endaga liiga rahul olla, ta lisas:

“Siiski ei näe ma põhjust, miks te nii talumatult käskiv peate olema ja mind kamandama.”

Esimest korda mees naeratas. Kahtlemata muutis see ta veelgi võluvamaks.

“Millisena te mind näha sooviksite?” uuris mees. “Alandliku ja leplikuna?”

Mees pilkas teda ja Ilona silmis helkis väike pahameele säde.

Siis hämmastas mees Ilonat veel sellega, et enne kui Ilona ta kavatsustest aimugi sai, sirutas ta käed ja tõstis naise sadulast maha.

Veel enne kui Ilona vastu hakata jõudis, enne kui tal vähimatki aimu oli, mida mees teha plaanis, surus mees oma suu Ilona huultele ja suudles teda!

Ilona oli sedavõrd üllatunud, et tardus liikumatult paigale, kui ta huuled mehe huulte vangistuses olid ja mehe käed ta ümber põimusid.

Seejärel, sama kärmelt, kui ta naise maha oli tõstnud, seadis ta Ilona jälle sadulasse tagasi.

Kui Ilona instinktiivselt ohjadest haaras, et tasakaalu säilitada, ütles mees:

“Te olete selleks liiga ilus, et end poliitikaga vaevata! Minge koju, kaunitar, ja flirtige oma iluga!”

Naine jõllitas hetke sõnatult meest, võimetu end kokku võtma või aru saama, mis oli toimunud.

Kui mees oli rääkimise lõpetanud, andis ta hobuse laudjale tugeva laksu, mille peale loom edasi sööstis, ja kohe nägi Ilona otse enda ees jõge.

Enne kui Ilona juhtunust arugi sai, sumpas hobune juba vees.

“Kuidas ta julges… kuidas ta julges mind suudelda?”

See on ennekuulmatu! Uskumatu! Lubamatu!

Ja siiski, mõtles naine abitult, ei olnud ta selles suhtes midagi ette võtnud!

Ta oleks võinud kisendada, mehele piitsaga äiata või vähemalt ägedalt ja meeleheitlikult vastu hakata, nagu iga korralik neiu seda teinud oleks.

Kuid Ilona ei teinud midagi!

Ta lihtsalt lasi mehel end käte vahel hoida ja oma huuli suudelda.

Ilonat ei olnud keegi kunagi varem suudelnud.

Tegelikult ei olnud keegi iial seda üritanudki ja Ilona ei teadnud, et mehe suu võib nõnda vangistada ning tema huuled olla nii kindlad, tugevad ja nõudlikud.

Ilona oli alati kujutlenud, et suudlus on midagi väga pehmet ja õrna, kuid see võõra suudlus näis Ilonat häirivat moel, mida ta isegi endale seletada ei osanud.

Nagu oleks mees tema üle võimu omanud ja Ilona talle alistunud.

Ilona tundis, kuidas ta põsed sellest mõttest õhetasid.

Ta oli nii sügavalt mõttes, et märkas alles jõe teisele kaldale jõudes oma eskorti seal ootamas.

Ohvitserid ja teenrid nägid äärmiselt hukkamõistvad välja! Neil oleks selleks ka tuline õigus, kui nad teaksid, mis juhtunud oli!

“Tänu taevale, teie kuninglik kõrgus on terve!” hüüatas kolonel Ceáky. “Kuid te ei oleks tohtinud üle jõe minna!”

“Miks ei?” küsis Ilona.

“Me saame aru, printsess, et teie hobune hakkas perutama,” rääkis kolonel pikkamisi, nagu hoolikalt sõnu valides, “ja see oli õnnetu juhus, et teid Sárose territooriumile viidi.”

“Ilmselt ei juhtunud midagi halba,” märkis teine ohvitser.

“Ei, muidugi mitte,” nõustus kolonel. “Kuid me peame paluma teil järgmine kord ettevaatlikum olla, printsess.”

Ilona pööras oma hobuse ees laiuva stepi poole.

Ta sai väga hästi aru, et koloneli jutt perutavast hobusest oli vabandus nende endi jaoks, et nad oma ülesannete kõrgusel ei olnud ja Ilonal põgeneda olid lasknud.

Kuid see ei läinud Ilonale korda.

Teda huvitas hoopis tõsine noot mehe hääles, kui ta Sárose territooriumile sattumisest rääkis.

“Nagu te teate, kolonel,” ütles Ilona valjusti. “Ma olen alates kümnendast eluaastast Dabrozkast eemal olnud. Ma ei mäleta, et neil päevil oleks jõe ületamine keelu all olnud. Muidugi võis see mul meelest minna.”

Ilona märkas, kuidas kolonel Ceáky vaatas majori poole nagu kaheldes, mida Ilonale vastata.

Ta nägi mehe silmades ilmet, mis väljendas peaaegu hirmu, kuid Ilona arvates võis see olla tingitud faktist, et nad kartsid tema isa.

Kes ei kartnud?

Juba kodus oldud kahekümne nelja tunni jooksul oli Ilona aru saanud, et kõik palees roomasid ja tundsid hirmu ta isa ees.

“Miks ma küll Pariisi ei jäänud?” küsis Ilona endalt.

Siis meenus talle, et tal ei olnud valikut.

“Ma tahaksin tõtt teada,” ütles Ilona kolonelile. “Mida te sellega öelda tahate, et ma ei peaks Sárose territooriumile minema?”

Ta vaikis hetke ja lisas kerge naeratusega huulil:

“Ükskõik, mida te mulle räägite, ma ei hakka seda kuningale kordama.”

Ilona oli üpris kindel, et kolonel oli veidi rahulikum vastates:

“Meie riik, kuigi teie kuninglik kõrgus ei pruugi seda teada, on jagatud kaheks piirkonnaks. Need on Radáki ja Sárose maad.”

“Aga kindlasti valitseb papa kogu Dabrozkat, nagu mu vanaisa seda tegi ja tema isa enne teda?”

“Teoreetiliselt küll,” vastas kolonel. “Kuid viimase viie või kuue aastaga on asjad drastiliselt muutunud.”

“Mil moel?” küsis Ilona.

Talle pakkus asi suurt huvi ja kuigi nad olid stepi tasasel rohumaal, ei teinud ta mingit katset hobust galopeerima panna, nagu ta seda muidu oleks teinud.

Teenrid ratsutasid neist veidi tagapool ja Ilona taipas, et kui nad vaikselt räägivad, siis ei saa teenrid tema ja ohvitseride vahelist juttu pealt kuulata.

“Jätkake palun,” ütles Ilona.

“Sárose printsid on alati olnud Dabrozka kõige suurejoonelisemad ja võimsamad valitsejad,” rääkis kolonel, “ ja sinu vanaisa valitsemisajal oli kuninga järel tähtsuselt teine mees riigis prints Ladislas.”

“Võiks koguni öelda, et nad jagasid võimu,” ütles major Kassa vahele.

“Jah, see on õige! Kaks meest juhtisid koos väga võimekalt riiki,” oli kolonel nõus.

Ta pidas pausi ja ütles siis:

“Asjalood olid sootuks teised, kui teie isa, Jozef Radák trooni päris.”

Ilonal ei tarvitsenud küsida, miks see nii oli.

Tema isa äkiline iseloom, ülbe hoiak ja julmus olid Ilona ema Dabrozkast minema kihutanud ja ta ise vihkas isa sellest ajast peale, kui ta nii vana oli, et mõelda oskas.

“Mis praegu toimub?” küsis Ilona.

“Dabrozka koosneb kahest erinevast osast,” seletas kolonel. “Ja inimesed elavad kas Radáki või Sárose alal.”

“Kahe poole vahel on peaaegu sõjaolukord,” selgitas major Kassa.

“Sõjaolukord?” hüüatas Ilona.

Prantsusmaalt lahkudes oli ta lootnud, et ei pea enam iial sõjale mõtlema ja siiski näis, et ta ei saa seda isegi Dabrozkas vältida.

“Dabrozkalased on väga raskes olukorras,” rääkis kolonel edasi, “kuna nende valitsejad on vaenujalal. Mõned inimesed peavad seda ettekäändeks, et vanu arveid klaarida, vana vimma uuendada ja igivanade solvangute eest kätte maksta.”

“Te tahate öelda, et Sárose pool võitleb meie vastu?” küsis Ilona.

Hetkelise pausi järel vastas kolonel kõhklevalt:

“Prints Aladár Sáros ei kiida heaks ega tunnista paljusid Tema Majesteedi poolt kehtestatud uusi seadusi. Ta keeldub neid täitmast ja kaitseb oma inimesi, kui neid on vahi alla võetud.”

“Kas ta kasutab nende kaitsmiseks jõudu?” küsis Ilona.

“Kaks ööd tagasi,” vastas kolonel, “tungiti Vitózi vanglasse ja vabastati kõik vangid!”

“Kas valves olevad sõdurid… tapeti?”

“Kedagi ei tapetud,” ütles kolonel. “Nad kõik seoti kinni ja visati järve! Järv ei olnud uppumiseks küllalt sügav, kuid sellist alandust nad nii pea ei unusta.”

Koloneli hääl oli sünge.

Ilona naeris, ta ei saanud sinna midagi parata.

“See ei ole naljaasi, teie kuninglik kõrgus,” ütles major Kassa etteheitvalt.

“Palun vabandust,” vastas Ilona, “aga ma alles eile mõtlesin palee valvureid vaadates, kui mukitud nad välja näevad oma uutes vormirõivastes, mis isa neile välja on valinud! Näha neid kinniseotuna järves istumas pidi Vitózi elanikele tõelist nalja pakkuma, kuigi ohvrid ise seda häbiväärseks pidasid.”

“Ma püüan teie kuninglikku kõrgust ainult hoiatada,” ütles kolonel Ceáky manitseval toonil, “et te ei läheks Sárose territooriumile. Teie au võidakse haavata ja mis veel hullem, ma ei imestaks sugugi, kui teid röövitaks!”

Ta pidas pausi, enne kui ütles paljutähendavalt:

“See oleks kindlasti mõjuv viis panna Tema Majesteet mõnesid oma uusi seadusi tühistama.”

“Millised need uued seadused on, mis nii palju tüli on tekitanud?” küsis Ilona.

Kolonel näis ebamugavust tundvat.

“Ma arvan, et võib-olla te peaksite kuningale selle küsimuse esitama, teie kuninglik kõrgus.”

“Te teate väga hästi, et mul ei ole tahtmist seda teha,” vastas Ilona. “Mina tunnen papa ees täpselt sama suurt hirmu nagu teiegi, kolonel.”

“Hirmu? Hirmu?” hüüatas kolonel. “Ma tunnen Tema Majesteedi vastu suurt austust ja allun tema korraldustele.”

“Kuid te kardate teda,” käis Ilona peale. “Olge nüüd aus ja tunnistage üles! Papa on väga hirmuäratav inimene. Sellepärast on mulle suureks kergenduseks olnud, kui raske see ka oli, et ma kõik need aastad Dabrozkast eemal olen elanud.”

Ilona ohkas kergelt ja vaatas enda ümber ringi.

“Samas olen ma taga igatsenud selle maa erakordset ilu ja loomulikult meie võrratuid hobuseid!”

Ilona kummardus oma ratsut patsutama. Ta oleks võinud nüüd kannuseid anda, kuid ajas end sadulas jälle sirgu ja ütles resoluutselt:

“Rääkige mulle tõtt, kolonel, ja siis me galopeerime üle selle oivalise maastiku.”

Kolonel vaatas Ilona poole ja naisele tundus, et mehe silmad leebusid, nagu oleks naise ettepanek talle vastupandamatu olnud.

“Hea küll siis,” vastas mees. “Ma räägin teile, printsess, kahest seadusest, mis paljusid kõige enam raevu ajavad. Esiteks – kuningas otsustas, et pool iga inimese viljasaagist läheb riigile!”

“Teisiti öeldes… temale!” ütles Ilona vaikselt.

“Teiseks,” jätkas kolonel, nagu poleks keegi midagi vahele öelnud. “Ta saatis kõik mustlased surmanuhtluse ähvardusel riigist välja.”

“See on ju naeruväärne!” pahvatas Ilona. “Mustlased on alati meie seas rahumeelselt elanud. Ma mäletan, et mamma rääkis mulle, kui julmalt neid Rumeenias koheldi ja kõigist neist piinadest, mida nad taluma pidid.”

Ta vaikis hetke, enne kui mõtiskledes jätkas:

“Ka Ungaris on neil Maria Thérèsa ja Joseph II võimu all olles pikk tagakiusamise ja piinamise ajalugu.”

“See on õige, printsess,” pomises major Kassa.

“Kuid siin on neid alati võetud nagu osa meie elust,” ütles Ilona.

“Kuningas ütles, et neil tuleb maalt lahkuda,” märkis kolonel Ceáky.

“Aga kuhu on neil minna?” küsis Ilona. “Ainus võimalus on Venemaale ja kuna venelased meid ei salli, on ebatõenäoline, et nad meie mustlasi vastu võtavad.”

“Kõik need argumendid on väga veenvalt kuningale esitatud prints Aladári poolt.”

“Teil ei tarvitse öeldagi, et kuningas teda kuulda ei võtnud,” pomises Ilona.

“On mitmeid teisigi hiljuti välja kuulutatud seadusi, mis põhjustavad suuri lahkarvamusi,” lisas kolonel. “Sõjaväge on suurendatud, kuid olukord on ausalt öeldes muret tekitav.”

“See ei üllata mind!”

Ilona naeratas esmalt kolonelile ja siis majorile.

“Tänan teid, härrased, valgustamise eest. Võite rahulikud olla, et ma ei reeda teie usaldust.”