Читать книгу Suurejoonelised pulmad - Barbara Cartland - Страница 5

Alderburne’i krahv tõstis pilgu kirjalt, mida ta parajasti käes hoidis, ning tema silmades paistis rõõm.

“See on tulnud, Elizabeth!” hüüdis ta.

Krahvinna, kes istus hommikulaua teises otsas, vaatas imestunult mehe poole.

“Mis on tulnud?” küsis ta.

“Kiri Kirbylt. Pagan võtku, sa ju tead, et olen seda mitu nädalat oodanud!”

“Jah, muidugi, Hugo, ning see on teinud sind väga pahuraks! Mida ta kirjutab?”

Krahv uuris kirja veel kord ja polnud mingit kahtlust, et teda rõõmustas iga sõna, mida ta luges. Viimaks ta vastas:

“Ta palub, et Letty sõidaks järgmisel kuul P&O liinilaeva Osakaga Singapuri.”

“Singapuri?”

Hüüatus kostis peaaegu karjatusena ja leedi Lettice Burne, kes istus laua ääres, pani tassi väriseva käega lauale.

“Singapuri, papa?” kordas ta. “Ei... Ei... ma ei saa... seda teha!”

“Kuule, Letty,” ütles isa rahustavalt, “me oleme seda varem juba arutanud. Sa lubasid mulle, et oled nõus abielluma Maximus Kirbyga.”

“Mitte... Singapuris, papa! Sa ütlesid, et ta tuleb... siia. Pealegi... see oli... kaua aega tagasi.”

Sõnad lõppesid haleda sosinaga ja nüüd olid leedi Lettice’i suured sinised silmad täis pisaraid.

“Ma ei taha... temaga abielluda, papa! Ma ei taha... abielluda... mitte kellegagi!”

“See on naeruväärne, Letty, nagu sa ka ise tead!” pistis krahvinna vahele.

Kuigi tema hääl kõlas üsna teravalt, olid ta silmad kartlikud, puhates oma nooremal tütrel.

“Kuid, Letty, kui Maximus Kirby siin käis,” lausus krahv niisugusel toonil, nagu räägiks väikese lapsega, “pidasid sa teda väga meeldivaks.”

“Ta tõi mulle... väikesed papagoid,” ütles Letty, hääl ikka veel värisev, “ja ma mõtlesin, et see oli... temast kena. Aga ma ei taha... temaga abielluda ja ma ei lähe... kodunt... ära. Ma tahan jääda... sinuga, papa.”

Krahvi pilk puhkas tütre näol, silmades peaaegu koomiline jahmatus.

Ta ei suutnud taluda pisaraid ja tal oli alati raske keelduda millest tahes, mida Letty temalt palus.

Letty oli nii võluv ja krahv oskas ilusaid naisi hinnata kõikjal, kus ta neid võis leida.

Polnud mingit kahtlust, et leedi Lettice Burne oli silmapaistvalt ilus. Tema heledad juuksed olid nagu päikesepaiste. Neiu roosakasvalge jume oli laitmatu, ta sinised silmad tumedatest ripsmetest ääristatud ja tema roosinupule sarnanev suu oleks rõõmustanud iga kunstnikku.

Võinuks oodata, et leedi Lettice on imetlusobjekt kui mitte kogu Londoni seltskonnale, siis vähemalt kõigile kõlblikele krahvkonna noorhärradele.

Ent kuigi nad parvlesid tema kõrval esimesel hetkel, mil ta välja ilmus, pöördusid nad kõige arusaamatumal kombel varsti minekule, et vähem ilusaid, kuid huvitavamaid noori naisi otsida.

Seega pärast tema esimest Londoni-hooaega seisis krahv, kes oli intelligentne mees, silmitsi faktiga, et ta noorem tütar ei astu tõenäoliselt niisugusesse briljantsesse abiellu, nagu ta tema jaoks oli kujutlenud.

Muidugi oli alati lootust, et mõni vanapoolne peer peab Lettice’i võrratut näokest kompensatsiooniks tema intelligentsuse peaaegu infantiilsele seisundile, ent praegusel hetkel polnud tal ka ühtki sellist silmapiiril.

“Häda pole üksnes selles, et Lettice’il ei ole midagi öelda, aga ta ei paista isegi kuulavat!” kaebas krahv oma naisele pärast üht balli, kui ta õhtu lõpu poole oli märganud kauni Lettice’i erakordset partnerite puudumist.

“Ma tean, Hugo,” oli krahvinna vastanud, “ning ma olen talle ikka ja jälle seletanud: mehed ootavad naiselt, et ta nendele keskenduks, kuulaks, mis neil on öelda, naeraks nende naljade peale.”

“Millest paganast ta küll mõtleb?” imestas krahv.

“No tõepoolest, sinu keelepruuk, Hugo!” oli krahvinna noominud.

“Palun vabandust, mu armas,” ütles krahv. “Sellegipoolest pead tunnistama, et see on ärritav! Mitte keegi ei saa olla kaunim kui Lettice ja ma ootasin, et saan endale rikka väimehe.”

Krahvinna ohkas. Ei saanud eitada, et nad kõik olid sellega arvestanud.

Alderburne Park oli kõige täiega võlgade katteks panditud. Nende võlad kuhjusid aasta-aastalt ning tegelikult näis, et nende ainus tõeline aktiva oli Lettice’i võrreldamatu ilu.

Kui nad maale oma mõisasse olid naasnud ja krahv kõige häälekamalt kulude üle nurises, mida Londoni hooaeg talle maksma oli läinud, oli välja ilmunud Maximus Kirby.

Esialgu polnud krahv temast mõtelnud kui tulevasest väimehest.

Kirbyt oli talle White’s Clubis tutvustanud peerist sõber, kes lausus häälel, mida ta ise sotto voce’ks pidas, ent mis vibreeris kogu hommikusalongis vastu:

“Mul on sinu jaoks üks noormees, Alderburne. Soovib osta hobuseid, keda Itta viia. Rikas nagu kröösus ja valmis maksma pöörast hinda kõige eest, mis teda köidab!”

Krahv leidis, et see polnud päris tõsi.

Maximus Kirby polnud mingil juhul niisugune lollpea, nagu ta oma sõbra sõnade põhjal oli eeldanud.

Kindlasti oli ta erakordselt rikas, aga ta oli ka piisavalt terane, et oodata oma raha eest väärtuslikku kaupa. Kuigi ta oli valmis krahvi parimate hobuste eest maksma ülemäära, lükkas ta ainsa käeliigutusega kõrvale need, kel polnud esmaklassilisi omadusi.

Krahv oli kutsunud ta Alderburne Parki hobuseid vaatama.

See oli krahvinna, kes torkas abikaasale pähe mõtte, et Maximus Kirby pole üksnes väga rikas mees, vaid ka täielikult esinduslik.

“Ma ütlen üht asja,” sõnas krahv oma naisele. “Kirby ei tarvitse olla küll sinivereline, aga kindlasti on ta hea päritoluga. Tegelikult peetaks teda igal pool džentelme­niks.”

“Ta on džentelmen!” ütles krahvinna kindlalt. “Ja kui ta ongi nii pikaajalisest Idas elamisest veidi ekstsentriline või ehk pisut uhkeldav, nagu võiks öelda, ei tee see teda mingil juhul vähem ihaldusväärseks partiiks.”

“Kas sa vihjad...?” küsis krahv pooleldi uskumatult.

“Ma nägin, kuidas ta eile pärast õhtusööki Lettyt vaatas,” vastas krahvinna. “Ma arvan, Hugo, varsti sa leiad, et ta palub enne lahkumist Letty kätt.”

“Kuid Letty peaks siis välismaal elama!” hüüdis krahv. “Kirbyl on Malaisias tohutud valdused, nagu mulle on räägitud.”

“Kuna Suessi kanal avati kümme aastat tagasi,” väitis krahvinna, “siis ei kulu Itta jõudmiseks nüüd ligikaudugi nii palju aega nagu varem. Heldeke, lord Avon rääkis alles eelmisel nädalal, et nüüd jõuab Indiasse kahekümne viie päevaga!”

“Ta on kahtlemata esinduslik,” tähendas krahv pikkamisi ning ta ei rääkinud praegu lord Avonist.

“Minu arvates on ta väga meeldiv,” möönis krahvinna.

Polnud kahtlust, et Mr Kirby oli endale Letty ema näol tugeva liitlase saanud.

Milline naine on iial suutnud vastu panna kummalisele mereröövellikule ja elumehelikule sarmile, mis annab mehele määratlematu köitvuse.

Lisaks faktile, et ta naisi automaatselt enda poole tõmbas, oli Maximus Kirby ka täitsamees, mis tegi ta populaarseks omasooliste hulgas.

Tõsi küll, temas oli jultumust, mis pani paljud armukadedad abikaasad ja armastajad hambaid kiristama, aga ta oli ka heade kommetega ja lugupidav ning tema elav magnetiline isiksus näis Alderburne Parki toovat värsket hingust, mis oli sealt enne ta tulekut puudunud.

Ta ostis mitte üksnes krahvi parimad hobused, vaid tegi ka ostupakkumise – mis innukalt vastu võeti – mitmele maalile, kuninganna Anne’i laegastega kapile ja paljudele raamatutele raamatukogust, millele krahv polnud isegi pilku heitnud pärast seda, kui oli selle pärinud.

Üksnes Dorinda märkas pärast Mr Kirby lahkumist kohkumusega tühje riiuleid, sest ta teadis, et neid ei täideta enam kunagi.

See oli hommikulaua teises küljes istuv Dorinda, kelle poole Letty nüüd uduste silmade ja ikka veel värisevate huultega paluvalt pöördus.

“Sina tead, Dorinda... et ma ei saa... abielluda,” ütles ta pehme lapseliku häälega. “Tee papale selgeks, et ma ei... salli mehi. Nad... kohutavad mind.”

“Mister Kirby on teistsugune,” lohutas Dorinda. “Mõtle, kui lahke ta oli, et sulle need ilusad väikesed papagoid kinkis, ning ma olen kindel, et kui sa Singapuri lähed, võib sul olla terve lindla eksootilistest lindudest. Kui vaimustav see oleks!”

“Mulle meeldiks lindla... siinsamas,” väitis Lettice.

“Nende jaoks oleks siin liiga külm ja nad sureksid. Isegi need pisikesed papagoid värisevad, kui tahes tule lähedale me nad ka paneme.”

Dorinda hääl oli kindel, ent samal ajal ka keelitav.

Aga Lettice, sinised silmad õe näole kinnitunud, nägi välja nagu pilt ahastavast kaunitarist.

Ta oli väheseid inimesi, kes vaatas Dorindale otsa. Võib-olla seepärast, et ta oli eksinud omaenese mõtetesse, ei näinud ta õe nägu nii, nagu nägid seda teised.

Igaühele, kes perekonda hommikulauas oleks jälginud, oleks märganud, et krahv ei vaadanud isegi oma vanemat tütart kõnetades otse tema poole.

Dorinda oli selleks ajaks juba harjunud, et inimesed temaga rääkides ainiti teise suunda vaatasid.

Peaaegu kakskümmend üks täis, oli ta leppinud faktiga, et ta kunagi ei abiellu. Samal ajal oli raske kuulata Lettice’it, kes oli ometi nii ilus, kinnitamas, et mehed kohutavad teda, nagu ta väga tihti tegi.

Dorindal oli harva võimalust vestelda mõne teise mehega kui isa või teenijad.

Lapsepõlvest saadik oli ta kannatanud moonutava nahahaiguse käes, mis kattis tema nägu, käsivarsi ja sääri inetute soomusjate laikudena.

Lihtne oli peita randmeid, mis vahetevahel nägid välja peaaegu verilihas, ning muidugi ka sääri. Ent keegi ei suutnud midagi ette võtta õudusega ta ülahuulel või suurte laikudega, punaste ja narmendavatega, mis moonutasid pidevalt tema otsaesist ja lõuga.

Arstid, kelle juurde krahvinna teda viis, teatasid esialgu, et see on üksnes teismeliseea sümptom.

“Paljudel tüdrukutel on selles vanuses halb jume,” väitsid nad ning määrasid igasuguseid kreeme ja ihupiimasid, mis ei teinud tervenemise heaks midagi ja tavaliselt üksnes suurendasid ärritust.

Kui Dorinda sai seitsmeteistkümneaastaseks, oli krahvinna murest meeletu.

Oli käes aeg esitleda Dorindat õukonnas; aeg, et ta osaleks Londoni hooajaüritustel; aeg, et nad korraldaksid tema auks balli Alderburne Parkis.

Ent mis kasu oli raha raiskamisest tüdruku peale, kellest inimesed võpatades kõrvale pöörduvad, tundes kui mitte just vastikust, siis haletsust kindlasti.

Oli ka palju neid, kes kahtlustasid, et haigus on nakkav – mõte, mis arstide teatel oli täiesti naeruväärne.

“Aga kuidas me saame inimestele öelda, et see ei ole nakkav?” küsis Dorinda. “Kui ma just pidevalt seda kinnitavat plakatit ei kanna.”

Polnud midagi, mida keegi osanuks ette võtta, ning lõpuks otsustas just Dorinda, et tal ei ole mingit kavatsust sundida end peale seltskonnale, kes teda ei taha.

“Unusta mind, ema,” ütles ta krahvinnale, “ja säästa raha Letty jaoks. Temast tuleb imekaunis tüdruk, nagu me kõik teame, kuid mitte miski, mida sa teed, ei saa mu koledat välimust muuta!”

See oli tõsi, kuigi krahvinna ei tahtnud seda tunnistada.

Ilusad kleidid ja püüdlikult viimistletud kübarad näisid Dorinda inetust üksnes rõhutavat ning seetõttu leppisid nad kõik viimaks paratamatusega.

Dorinda jäi koju ja lahkus haruharva Alderburne Parkist, välja arvatud juhud, kui ta pidi Letty järele vaatama, kes klammerdus õe külge nii tugevasti, et teda sai harva veenda kuhugi ilma õeta minema.

Dorinda taktitunne või ehk häbelikkus end mitte peale sundida inimestele, kes teda ei tahtnud, muutus harjumuseks, mida hakkasid aja jooksul kõik enesestmõistetavaks pidama.

Tal tuli sageli saata Letty peo- või ballisaali ukseni, sest muidu poleks Letty läinud. Seejärel märkamatu Dorinda kadus.

Temast sai nähtamatu asjatundja Alderburne Parki juhtimises, kui inimesed külla tulid.

Mõnikord tavatses ta endale kõvera naeratusega öelda, et ta on nagu üks vaimudest, mida arvati suurejoonelisel peatrepil ja läänetiivas kummitavat. Ent vaimudest erinevalt oli Dorinda ääretult kasulik.

“Oh, ma jätan selle Dorinda hooleks!” ütles krahv tihti. “Ta teab, mida ma nõuan.”

“Peate menüü kohta leedi Dorindalt küsima,” tähendas krahvinna tihti peakokale. “Teate isegi, et mulle ei jää need uute roogade nimed kunagi meelde.”

“Ma tahan Dorindat. Kus Dorinda on? Ma tahan teda!” vingus Letty alatasa.

Üksnes Dorinda oskas teda heasse tujju meelitada, ta õigeaegselt allkorrusele õhtusöögile saada või tema juukseid nii osavalt seada, et kunagi ei tekkinud mingit tarvidust professionaalset juuksurit palgata.

See oli Dorinda, kes oli viimasel aastal püüdnud Lettyle abiellumist millegi vaimustavana tunduma panna – sündmusena, mida ta peaks ootama.

“Mõtle, kui tore oleks elada alatises päikesepaistes!” ütles ta Lettyle pilvisel päeval. “Mõtle, millised lilled Singapuris kasvavad! Ma usun, et sul võib olla terve aed orhideesid täis. Ja kui armsad linnud seal on, Letty, säravad ja värvikad. Sa hakkad neid armastama!”

“Ma oleksin võinud teada,” mõtles Dorinda nüüd, “et papa annab uudised Lettyle nii taktitult edasi ja ärritab teda.”

“Ma ei... lähe siit ära,” ütles Letty parajasti. “Ma jään siia... siia koos Dorinda ja sinuga... papa. Ma armastan sind! Ma olen siin... väga õnnelik. Ma ei taha olla... abielus!”

“Kuid mõtle, Letty, millised võrratult ilusad riided sa saada võid,” keelitas krahv, “ja muinasjutulised ehted! Maximus Kirby saab sulle kinkida kaugelt ilusamaid briljante, kui mina iial olen suutnud emale osta, ja muidugi pärleid! Idas on võrratuid pärleid ja mulle on räägitud, et sealt võib neid osta palju odavamalt.”

“Mulle ei meeldi... pärlid,” mossitas Letty.

Krahv vaatas lootusetult üle laua oma naise poole.

“Ma arvan, Hugo, et parem jätame Dorinda hooleks Lettyle sellest reisist rääkida,” lausus krahvinna diplomaatlikult.

“Pean Kirbyle telegrammi saatma,” märkis krahv. “Ta ootab, et Letty jõuab sinna kümnendaks jaanuariks.”

“Ma ei lähe!” kuulutas Letty, tõustes ootamatult laua tagant. “Ma ei lähe mitte kuskile! Ma jään siia! Te ei armasta mind... te ei taha mind... aga ma ei kavatse lahkuda... lahkuda, ükskõik, mida te... öelda võite!”

Rääkides puhkes ta nutma ja jooksis toast minema, nähes seejuures välja nii armas ja graatsiline, et isa vaatas talle ainiti järele, silmades pigem imetlev kui vihane pilk.

“Sa pead teda veenma, Dorinda,” ütles ta lõpuks.

“Kindlasti mister Kirby ei oota, et Letty reisiks Singapuri üksinda?” küsis krahvinna.

“Muidugi mitte,” vastas krahv. “Ta ütleb oma kirjas, et kindlasti me soovime seltsilist teda saatma, ning ta on korraldanud leedi Ansoni, Panangi asekuberneri naisega, kes reisib samal laeval, asjad nii, et ta oleks Lettyle seltsidaamiks.”

“Seltsilist!” hüüatas krahvinna. “Keda meil oleks võimalik leida? See peab olema daam, kes Lettyle meeldib ja kes tahaks Singapuri sõita!”

“Keegi peab ju kindlasti leiduma,” tähendas krahv, hääles ärritusenoot.

“Muidugi peab,” nähvas krahvinna vastu, “kuid ma ei suuda ette kujutada, kes nimelt. Kas mister Kirby maksab ka toatüdruku sõidu kinni?”

Jälle uuris krahv kirja.

“Jah, tõepoolest, ta kirjutab, et on saatnud ühe hiinlanna, kes on oma töös väga kogenud, sealt väljunud laevaga teele. Nähtavasti on ta laevaliiniga juba kokku leppinud, nii et naine on Tilburys Osaka pardal, kui Letty laevale astub.”

“Pean tunnistama, et ta on väga ettenägelik,” möönis krahvinna vaigistaval toonil.

“Noh, võib-olla poleks meil käepärane üht oma toatüdrukutest ära saata,” väitis krahv. “Ja Letty peab niikuinii hiinlastest teenijatega harjuma.”

“Ma usun, et nad on suurepärased teenijad,” ütles krahvinna, kerge kadedus hääles. “Ausad, tublilt töötavad ja oma tööandjatele ustavad.”

“Siis ei ole ju toatüdrukuga mingit probleemi,” märkis krahv. “Aga kuidas jääb seltsidaamiga? Ilmselt peab Lettyl olema kaasas keegi, kes oskab teda heas tujus hoida.”

“Ma pean temaga kaasa minema, papa,” ütles Dorinda vaikselt.

Krahv näis ehmununa.

“Sina, Dorinda? Kindlasti oleks see...”

Ta peatus, otsekui sõnu valides.

“... piinlik,” lõpetas tütar lause. “Jah, muidugi oleks, papa, kui ma läheksin iseendana. Kuid ma ei tee seda. Ma lähen lihtsalt Letty seltsidaamina ja keegi ei saa teada, et ma olen tegelikult tema õde.”

Järgnes vaikus, kuni tema vanemad mõtet seedisid. Siis ütles Dorinda:

“Niipea kui Letty on kenasti abielus, tulen ma tagasi.”

“Üksinda laeval?” hüüatas krahvinna.

“Ma võin end täiesti ohutult tunda, ema,” tähendas Dorinda, hääles kerge lõbusus.

“Jah, jah, muidugi,” kinnitas krahv kohmetult. “Sellegipoolest on see vaevalt käitumine, mida ükskõik kes minu tütrelt ootaks.”

“Keegi ei saa teada, et ma olen sinu tütar,” väitis Dorinda. “Ma nimetan end lihtsalt miss Üheks-või-Teiseks. Ükskõik milline nimi, mis kõlab lihtsa ja tähelepandamatuna, sobib. Ma oskan Letty tuju üleval hoida. Ma kahtlen, kas ta abiellub kohale jõudes mister Kirbyga, kui ma kaasa ei lähe.”

Järgnes vaikus, nagu meenutaksid kõik kolm inimest laua taga, kui ebamugav ja raskesti käsitletav võis Letty olla, kui see talle sobis.

Tema hirm abiellumise ees oli väga õnnetu vahejuhtumi tulemus, mis oli toimunud kaks aastat tagasi.

Kuna Letty oli nii kaunis ja krahv soovis teda teistele näidata, oli ta Letty jahiballile viinud, kui tüdruk polnud veel kuusteist täis.

See ei olnud pretsedenditu teguviis, sest päris paljud selle jahiseltskonna nooremad liikmed, kes polnud seltskonnas seni veel debüteerinud, viibisid jahiballil koos vanematega. Tegelikult oli seal mitu Lettice’i eas tüdrukut.

Seljas uus ballikleit Londonist ja juustel valgetest roosidest pärg, ületas Lettice oma säralt iga naise ballisaalis, vanusest hoolimata.

Ball oli olnud lustakas nagu alati ning õnnetuseks oli krahv nii väga oma jahi- ja võidusõidusemude seltsi nautinud, et teda ei suudetud veenda lahkuma, kui naine niisuguse ettepaneku tegi.

Mingil moel, mida krahvinna kunagi ei suutnud päris hästi ära seletada, oli Letty temast eraldatud ning keegi üsna kombelõtv noor jahisportlane, kes liiga vabalt alkoholi oli rüübanud, oli teda suudelnud.

Noormehe kaitseks oleks võidud öelda, et ta leidis Letty tühja pilgu ja fakti, et neiu tema esimeste uvertüüride peale ei protesteerinud, olevat veenva tõestuse, et tal polnud midagi selle vastu.

Mees ei mõistnud, et Letty oli tema kavatsusest täielikus teadmatuses. Õigupoolest ei saanud ta esialgu isegi aru, mida mees ütles. Seejärel oli ta hirmust nii halvatud, et ei suutnud ei liikuda ega rääkida.

Ta suudles Lettyt kirglikult ja oli ta vaevalt vabastanud, kui Letty oli sügavas minestuses tema jalge ette langenud.

Kohe oli saadetud krahvinna järele, kes pidi mõnevõrra seosetud vabandussõnad vastu võtma ja hirmust poolhullunud Letty koju viima, et ta Dorinda hoole alla anda.

Mis tahes tavalise tüdruku puhul oleks niisugune episood kergesti unustatud või naljaks muudetud, kuid Lettyle jättis see parandamatu armi. See pani ta eemale põrkama isegi kõige vaiksemast ja ohutumast noorest mehest kartuses, et mees võiks teda rünnata.

“Sa ei tohi nii palju karta,” veenis Dorinda teda tavaliselt. “Ta on kõige tagasihoidlikum mees.”

“Ma ei taha... temaga tantsida,” vastas siis Letty. “Mulle ei meeldi, kui mehed mind puudutavad.”

“Kuid Letty, kallis, nad ei taha sulle haiget teha.”

“Nad... vaatavad mind! Nad ütlevad... igasuguseid asju,” protesteeris Letty.

“Nad ütlevad sulle ainult, kui ilus sa oled,” seletas Dorinda. “Sulle ju meeldib ilus olla, Letty, sa tead, et meeldib!”

“Mulle meeldib, kui sina ja papa mõtlete, et ma olen ilus. Aga ma ei taha, et mehed... mind vaatavad.”

“See on lausa naeruväärne, Dorinda!” oli krahvinna mitte ainult korra, vaid tosin kordi oma vanemale tütrele öelnud. “Ta peaks nüüdseks olema niisugustest lapsikutest mõtetest välja kasvanud!”

“Me peame talle aega andma, ema,” tähendas Dorinda vaigistavalt.

Ent oma mõttes ta mõistis, et Lettyl ei ole ka vanemaks saades lihtsam härraste seltskonnas olla – õigupoolest pigem vastupidi.

“Kindlasti ei kavatse Letty ka tegelikult Kirbyga abiellumisest taganeda?” küsis nüüd krahv, hääles ärritusenoot.

“Sa kuulsid, mida ta ütles, papa,” vastas Dorinda.

“Noh, ta ei tohi seda teha!” ütles krahv kindlalt. “Seekord panen ma oma sõna maksma. Tüdrukud abielluvad sellega, kellega neil kästakse abielluda, ja ei mingit vastuvaidlemist.”

Ta vakatas hetkeks ja lisas:

“Hertsog rääkis alles eelmisel nädalal, et tal ei ole oma tütardega mingeid tobedaid probleeme, ja lõppude lõpuks on tal neid seitse! Ta on nad kõik rikastele aadlikele mehele pannud ja ma võin kihla vedada, et ta ei pidanud niisugust pläma kuulma!”

“Häda on selles, Hugo, et sa oled Lettyt hellitanud sellest ajast peale, kui ta veel laps oli,” väitis krahvinna süüdistavalt.

“Pagan võtku! Kuidas ma võisin teada, et ta nii ebanormaalselt käituma hakkab?” küsis krahv vihaselt.

Ta tõusis lauast, lükanud oma tooli peaaegu vihaselt tagasi.

“Jumal teab,” tormitses ta, “juba niigi on halb, et meil ei ole pärijaks poega! Aga kui sul on kaks tütart – ja mõlemad veidrad –, siis on seda rohkem, kui ükskõik milline mees taluda suudaks!”

“Tõepoolest, Hugo!” noomis krahvinna. “Kuidas sa võid vaesest Dorindast nii halvasti rääkida?”

Krahvi pilk sööstis hetkeks oma vanema tütre poole, aga enne kui ta midagi öelda jõudis, lausus Dorinda:

“Sellest pole midagi, papa, ma saan täiesti aru. Sa võlgned mister Kirbyle raha, eks ole? Seepärast peab Letty temaga abielluma!”

“Hugo!” hüüatas krahvinna. “On see tõsi?”

Krahv sammus üle toa kamina juurde, kus halutuli heleda leegiga lõõmas.

“Noh, tegelikult, mu armas...” alustas ta.

“Kuidas sa võisid?” katkestas teda krahvinna. “Muutuda tema võlglaseks veel enne, kui Lettyl on sõrmus sõrmes! See on liiga alandav!”

“Noh, mul oli ajanappus,” vastas krahv, “ja kuna ta oli võtnud kuus mu parimat hobust, pidin ma veidi raha hankima.”

“Mis sellest rahast sai, mida ta sulle hobuste eest maksis?” nõudis krahvinna.

“Pead sa veel küsima?” tähendas krahv kibestunult. “Võla sissenõudjad, pagan neid võtaks, olid värava taga, nagu sa oleksid pidanud isegi teadma, kui sa oleksid kunagi kuulanud, mida ma sulle rääkisin. Mul oli valida, kas lasta end luudeni paljaks koorida ja majast loobuda või püüda Kirbyt liigutada.”

Krahvinna surus huuled kokku.

Hoolimata tema kahtlemata heast välimusest, paistis ta alati külma ja kinnisena. Nüüd tundus ta peaaegu hirmuäratavana, kui ta karmilt küsis:

“Kui palju sa temalt laenasid usus, et sinu väimehena ei hakka ta raha tagasimaksmist nõudma?”

Järgnes tiine vaikus, enne kui krahv vastas:

“Kui tahad tõtt teada, siis kümme tuhat naelsterlingit!”

Krahvinnalt kostis õudusehüüatus. Siis läks ta ainsagi sõnata toast välja.

Dorinda vaatas isa poole.

“Palun andeks, papa. Ma poleks pidanud seda ütlema.”

“Mul ei jäänud midagi muud üle, Dorinda,” väitis krahv. “Võlad olid kuhjunud taevani ja Kirby andis mulle rõõmuga raha vastutasuks lubaduse eest, et Letty temaga abiellub.”

Dorindalt pääses kerge ohe.

“Kui Letty nüüd keeldub, papa, pead sa talle raha tagasi andma.”

“Kuid sa tead sama hästi kui mina, et ma ei saa seda teha. Sa oled arveid näinud. Need ei ole sulle mingiks saladuseks.”

“Jah, ma tean, papa, ja olen sinuga täiesti nõus, et sa poleks kusagilt kümmet tuhandet naela saanud, kui sa poleks maja ja seda, mis perekonna maalidest veel alles on jäänud, maha müünud.”

“Ma kahtlen, kas isegi need oleksid kümme tuhat naela sisse toonud,” tähendas krahv masendatult.

“Kindlasti on sul õigus,” möönis Dorinda ohates.

Krahv sammus kamina juurest akna alla ja jäi ainiti vaatama lumest valget aeda.

“Ma mõtlesin, et kui Lettice on abielus,” lausus ta, “oleks Kirbyle lihtne ettepanekut teha, et ma ostan talle hobuseid ja saadan laevaga Singapuri – või mida tahes, mis teda huvitab. Ta on piisavalt rikas, et võimaldada mulle väikest vaheltkasu, mida ma niisuguste tehingutega võiksin teenida, ja see tähendaks mulle väga palju.”

“Ma tean, papa,” sõnas Dorinda. “Seega tuleb meil Lettyt kuidagi veenda temaga abielluma. Ma ei tahtnud ema ees midagi öelda, aga Letty on mulle ikka ja jälle rääkinud, et ta pigem sureb, kui talub mehe puudutust, olgu ta kes tahes.”

“Püha jumal!” hüüatas krahv. “Ma oleksin pidanud tolle sea maha lööma, kes teda suudles!”

“Kui me teineteise vastu ausad oleme,” tähendas Dorinda, “siis teame mõlemad, et kui see poleks olnud too mees, oleks võinud olla keegi teine. Letty ei ole nagu teised tütarlapsed.”

“Kuid ta on ilus, Dorinda. Kõige ilusam olevus, keda ette võib kujutada. Kindlasti peavad tal ju olema ka mõned normaalsed tunded? Naised tahavad olla armastatud. Nad tahavad olla abielus.”

“Mitte kõik naised.”

“Lettyle hakkab see meeldima, kui ta mõttega harjub,” ütles krahv, otsekui püüdes iseennast veenda. “Kõik, mida sa pead tegema, Dorinda, on teda veenda, et Kirby on temaga lahke ja õrn, ja Kirbyle tuleb öelda, et ta oleks niisugune.”

Ta pidas lühikese pausi ja jätkas:

“Ma kujutlesin loomulikult, et Kirby tuleb siia. Ma kavatsesin temaga ise neil teemadel rääkida.”

“Miks sa koos Lettyga Singapuri ei lähe, papa?” küsis Dorinda.

“Kahel väga heal põhjusel,” vastas krahv. “Üks on see, et Kirby ei ole mulle sõiduraha saatnud, ja teine see, et järgmisel kuul algavad võidusõidud ja ma pean kevadvõistlusteks siin olema, nagu sa hästi tead.”

“Jah, muidugi,” möönis Dorinda, “ning ema saatmisest poleks mingit kasu. Tal ei ole Lettyga kannatust ja see ei mõju hästi.”

“Pean tunnistama, et Letty suudab isegi pühaku kannatuse proovile panna,” lausus krahv. “Ainult sina suudad temaga mida tahes teha, Dorinda.”

“Niisiis oled sa nõus, et lähen koos temaga Singapuri?”

“Mul ei ole valikut, kuigi jumal ise teab, kuidas me toime tuleme, kuni sa ära oled.”

Järgnevatel nädalatel hakkas Dorinda uskuma, et see on tõsi.

Tal tuli nii paljude asjade eest enne lahkumist hoolitseda. Mõnikord heitis ta voodisse, tundes end liialt väsinuna, et üldse midagi mõelda.

Ta ei pidanud üksnes Lettyt võimalikult rahulikuna hoidma, vaid tal tuli osta ka rõivaid ning anda majakond­setele üle kõik tööd, mida Dorinda seni enesestmõistetavalt oli teinud.

Need tuli nüüd välja jagada teenijaskonnale, kes pani lisatöö andmist pahaks või kartis vastutust.

See oli Dorinda, kes planeeris kõik kuni viimase üksikasjani.

“Ma võtan endale nimeks miss Hyde,” teatas ta isale, “ja kuna ma pean seltsidaam olema, siis oleks parem, kui ma näeksin välja veidi vanemana, kui olen tegelikult – kuigi keegi ei vaata mind niikuinii!”

Isa ei vaielnud talle vastu ja Dorinda jätkas:

“Ma olen endale mõned uued kleidid tellinud ja sul tuleb nende eest maksta. Need ei ole väga kallid ja kõik on hallides toonides – pehmed tuvihallid, aga sellegipoolest hallid. Ma ei taha, et mind märgataks, kuid Letty rõivad peavad olema kõik ilusates rõõmsates värvides, mis talle nii hästi sobivad.”

“Muretse, mida vaid soovid, Dorinda,” lubas krahv. “Tegelikult ei tarvitse sa tunda, et pead väga kokkuhoidlik olema, sest Kirby saatis mulle tšeki kulude katteks. Ta oli piletite eest juba maksnud, nii et kulutamiseks jäi küllalt.”

“Oh, papa, ja sa ei kavatsenud selle kohta sõnagi öelda!” hüüdis Dorinda etteheitvalt.

Krahv nägi välja veidi häbistatuna.

“Fakt on see, et ma ei tahtnud su emale sellest teada anda,” tunnistas ta. “Ta laidab niigi, kui ma kelleltki raha laenan, ja nüüd, mil ta mõistab, kui sügavalt ma Kirby ees võlglane olen, ei julgenud ma tunnistada, et olen temalt veel rohkem raha vastu võtnud.”

“Parem ema mitte muretsema panna,” möönis Dorinda ja isa pani käe tema õlale.

“Sa oled hea tüdruk, Dorinda, ja kaugelt arukam, kui ükskõik milline poeg võiks olla. Kahju, et...”

Ta jättis lause lõpetamata ning Dorinda teadis, et isa tundis pidevalt pettumust oma abielust, mis oli talle andnud ainult kaks tütart, seejuures mitte eriti rahuldustpakkuvaid pealegi.

Sel õhtul silmitses Dorinda end oma magamistoa peeglist ning pööras siis pilgu kõrvale koledatelt armidelt ülahuulel ja otsmikul.

“Kui ma oleksin vaid ilus nagu Letty,” mõtles ta. “Oleksin võinud abielluda kellegagi, kes papat aitaks, ning papa oleks olnud nii uhke ja elevil, kui ma võiksin saada markiisiks või hertsoginnaks!”

Seejärel mõtles ta Maximus Kirbyle ja tundis kerget värinat, mis teda läbistas.

Ta oli Kirbyt teise korruse aknast jälginud, kui mees saabus, et nende juures peatuda.

Kirby astus välja faetonist, milles isa oli ta Londonist kohale sõidutanud, ja Dorinda mõtles, et ta ei ole veel kunagi kütkestavama välimusega meest näinud.

Tol hetkel polnud ta võimeline täheldama tema näo iga detaili, ent miski ta laiades õlgades, silinderkübara nurgas ja peahoiakus tekitas Dorindas ometi mõtte, et Maximus Kirby paistaks teiste meeste hulgas silma, olgu nad kus tahes.

Ta oli jooksnud akna juurest trepiotsale, et meest näha, kui ta halli tuleb.

Maha kükitanud, oli Dorinda trepikäsipuu võrede vahelt alla piilunud, nagu ta lapsena nii tihti oli teinud, ning kui Kirby eesuksest sisse astus, oli ta näinud tema nägu tervenisti ja teadnud otsekohe, et ta südamega on midagi kummalist juhtunud.

Ta polnud iial kujutlenud, et üks mees võib nii kütkestavalt huvitavana välja näha.

Kirby näojooned polnud mingil juhul klassikalised: tema silmade jultunud pilk, huulte kõverdumine muigeks ja lõua kandilisus andsid talle välimuse, mida tema – Dorinda teadis seda kindlalt – ja võib-olla ka ükski teine naine kunagi unustada ei suuda.