Читать книгу Armunud kuningas - Barbara Cartland - Страница 5

Tema Majesteet kuningas Maximilian tõusis diivanilt, millel ta oli lebanud, ja pani klaasi käest.

„Ma pean tagasi minema,” sõnas ta.

„Mais non, mon Brave!” ^[1.]

Hüüatus tuli ennast peeglist vaatleva naise punastelt huultelt.

Ta ei pööranud tähelepanu oma näole, mis oli vägagi võluv, vaid teemantidega ümbritsetud rubiinidest kaelakeele, mis kaardus ümber tema valge kaela.

„Sa ei tohi nii kiiresti lahkuda,” ütles naine.

Kütkestav aktsent muutis tema üsna tavalise hääle millekski väga ahvatlevaks.

Arvates siiski, et ta protest polnud küllaldane, liikus ta kuninga poole, lastes oma pitsidega šifoonnegliþeel lahti vajuda.

„Kas sinu meelest sobib su kingitus mulle, Mon Cher^[2.]?” nõudis ta mehe ees seistes.

Mehe silmad ei olnud suunatud kaelakeele, vaid sellest allapoole jäävale suurepärasele figuurile, mis oli juba terve Pariisi vaimustusse viinud.

La Belle^[3.] - just selle nime all tunti teda laval naeratas teadvalt, ja lasi aeglase õrna õlaliigutusega negliþeel oma paljaste jalgade juurde põrandale kukkuda.

Ta nahk oli väga valge, piht peenike ja rinnad ning puusad kaardusid viisil, mida mood küll nõudis, ent mida sellises täiuslikkuses võis näha väga väheste naiste juures.

Ta seisis ilmekas liikumatuses, jälgides kuninga pilku üle oma ihu libisemas.

Siis liikus ta vaikse ebamäärase häälitsusega mehe poole, põimis käsivarred ümber ta kaela, huuled otsimas mehe omi...

Tükk aega hiljem jalutas kuningas peegli juurde oma lipsu sõlmima.

Nad olid nüüdseks kohad vahetanud ja La Belle lebas diivanil rahuldatud rammetul ilmel, rubiinkaelakee endiselt valgel nahal kumamas.

„Sa sundisid mind hiljaks jääma,” ütles kuningas. „Aga peaminister lepib kahtlemata seletusega, et ma olin tähtsa asjaga seotud.”

„Mis võiks küll minust tähtsam olla?” uuris La Belle.

„Peaminister leiaks sellele küsimusele suure hulga vastuseid!” vastas kuningas naeratades.

Lõpetanud lipsu sidumise, vaatas ta pilkaval ilmel oma näo peegeldust, nautides ninast suuni söövitunud küünilisi jooni.

Teda vaadates mõtles La Belle, et isegi kui mees poleks kuningas, peaks ta teda ikkagi kõige tulisemaks ja rahuldust pakkuvamaks armukeseks, keda ta senini on tundnud. Ja naine võis otsustada pikaajalise kogemuse põhjal.

Võrgutatuna kaheteistkümneaastaselt, oli ta tõusnud täheks läbi üksteisele järgnevate voodite, kuni ta ilmus Le Théâtre Impérial de Châtelet'isse, kus kuningas oli teda näinud.

Naise armukeste seas oli olnud krahve, markiisid ja üks üsna vähetähtis Itaalia prints, aga kuningal oli võlu, mis oli naise arust vastupandamatu.

Tõsiasjast, et mees oli ka rikas ja valmis tegema naise elu väga mugavaks, oli küllalt, et veenda naist lahkuma Pariisist ja tulema kuningaga Valdastieni, maale, mida mees valitses.

Palee juures oli erateater, kus naine võis, mil iganes ta heaks arvas, austatud vaatajaskonnale tantsida.

Ent palju põnevam oli tantsida üksnes kuningale Château's, kuhu mees oli ta paigutanud ja mis oli ehitatud sajandi eest palee aeda.

Esimesena oli oma armukese sinna elama pannud kuninga vanaisa, kes oli liiga vana, et sõita pealinna nautima rõõme, mida ainult ilus naine võis talle pakkuda.

Et asjade korraldust veelgi lihtsustada, oli Château ühendatud paleega maa-aluse käigu abil, kuhu võis siseneda kuninglikust kabinetist salaukse kaudu, mille võti oli ainult monarhi käes.

„Millal sa jälle tuled?” küsis La Belle.

Ta ootas pinevalt vastust, kuna polnud iial kindel, mida mees vastab.

Ent oodates teadis ta, et oleks rumal üritada kuningat siduda mingi aja või isegi päevaga, mil ta tuleks naist jälle külastama.

Kõikvõimsa, kehastunud seadusena, väärtustas ta oma vabadust üle kõige muu ja naine teadis, et targem olnuks mehele mitte midagi öelda, vaid nagu ennegi kannatlikult oodata, kuni mees suvatseb teda külastada.

Kõigis oma eelmistes armusuhetes oli naine sedavõrd domineerinud meeste üle, kes teda ihaldasid, et naine hoidis neid põlvili ja tõstis nad kas ekstaasi või tõukas musta meeleheitesse.

Kuningas oli aga teistsugune.

Kuigi naine teadis, et erutab meest ja mees premeeris kahtlemata teda naudingu eest, mida naine andis, siiski polnud ta kunagi kindel, et ei leia ennast homme tagasi Pariisi reisimas ilma ühegi selgituseta ärasaatmise kohta.

Kui mees peeglist eemale pöördus, tõusis naine diivanilt, tõmmates oma negliþee pehmed hõlmad uuesti enda ümber. Ta teadis enda ametikogemusest, et ainult rumalad naised jäetakse maha, kui mees neid enam ei ihalda.

Ta seisis, vaadeldes meest oma tumedate silmadega, kui too kallutas end pisut, tõmmates selga oma kitsast pintsakut, mis tõi esile ta laiad õlad ja kehakuju atleetliku tugevuse.

Naine ütles pehmelt:

„Sa oled väga kena mees ja kui sa minust lahkud, loen ma tunde, kuni saan sulle jälle kord öelda, kui tugevasti mu süda tuksub sinu jaoks.”

La Belle rääkis tundeliselt, ent kuningas kõverdas pisut huuli, sest ta tundis ära read ühest etendusest, milles naisel oli vähe teksti, mis oli aga edukas ainult tänu tema tantsule.

Peamiselt olidki meest köitnud nii naise tantsimine kui ka suurepärane figuur. Ta oli La Belle'iga koos olles tihti mõelnud, et - nagu paljud teisedki naised mida vähem ta rääkis, seda veetlevam ta oli.

Kuninga silmad vilksasid üle naise, enne kui ta rääkima hakkas. Ta ütles ukse poole liikudes:

„Võib-olla ma korraldan teatris etenduse järgmise laupäeva õhtul. Ma mõtlen selle peale, ja kui võimalik, annan sulle sellest teada piisavalt vara, et jõuaksid seada uue tantsunumbri, mida ma veel näinud ei ole.”

Enne kui La Belle jõudis vastata, läks mees toast välja, sulge ukse ja jalutas kiirustamata trepist alla salakäigu sissepääsu poole, mis oli halli tagaosas.

Üksi jäänud viskas La Belle ennast turtsakalt diivanile trummeldades oma pikkade peenikeste sõrmedega selle kaarduval serval.

Ta teadis päris täpselt, miks kuningas oli soovinud tantsunumbrit, mida ta polnud varem näinud.

Aga sellepärast, et naine peab nüüd harjutama ja uue kostüümi välja mõtlema ja sellega täielikult hõivatud olema ajal, mil mehel pole tema järele vajadust.

Naise tegi maruvihaseks see, et ta tunnid pidid olema mehe järgi planeeritud ja tal puudus võim meest magnetina enda juurde tõmmata, nii et mees ei suudaks millelegi muule mõelda.

Ta teadis väga hästi - sest palju inimesi olid seda talle ütelnud - et ta pole esimene naine, kes püüdis meest täielikult vallutada, kuid pole seda suutnud.

Pikk rivi kauneid armukesi oli Valdastieni tulnud ja lahkunud, kui mitte pisarais, siis kindlasti alandatud egoga, sunnituna mõistma, et nad polnud nii vastupandamatult võluvad kui nad ise olid arvanud.

„Sa näed, et kuningas on helde, arvestav ja vaimustavalt kirglik,” ütles La Belle'ile üks ta sõpradest, enne kui ta Pariisist lahkus. „Aga ta on ka tabamatu, tundetu naiselike kannatuste suhtes ja muutumatult ning vihaleajavalt püüdmatu.”

La Belle polnud teda uskunud, olles üsna kindel, et kui ka terve maailma naised ei suudaks Maximiliani südant võita, siis temal see õnnestub.

Aga nüüd ta teadis, et kuigi mees uputas ta kalliskividesse, kuigi ta äratas naises iha, nii nagu naine temaski, oli ta siiski täiesti ja üdini enda peremees.

Naisel oli häiriv tunne, et kui ta homme peaks surema, telliks mees tema hauale lilled, kuid ei mõtleks temale enam kunagi.

Ta läks akna juurde, kirudes omaette banaalseimas kõnepruugis.

Ta vaatas välja, aga ei näinud mändidega kaetud kõrguvate mägede ilu ega rohelist orgu nende all, kus voolas hõbedase lindina jõgi läbi lilledest kirendavate aasade.

Selle asemel nägi ta rahvast täis bulvareid, kohvikute kohal hiilgavaid gaasilampe ja teatrisse trügivat vaatajaskonda, valmis lärmakalt ja metsikult aplodeerima, kui ta oma tantsu lõpetanud on.

„Ma olen tobu!” ütles ta endale. „Miks ma ei lähe tagasi ega jäta teda maha?”

Kuna vastus kohutas teda, pöördus ta järsult aknast ära vaatlemaks uuesti peeglist rubiine oma kaela ümber.

Ta kartis, kartis nagu paljud teised mõtlematud naised enne teda, et kaotab oma südame mehele, kelle jaoks ta oli ainult ilus keha ja suurepärane tantsijanna.

Kuningas, kõndinud mööda käiku, mis oli tihedalt vaipadega kaetud ja Valdastieni metsadest pärit esmaklassiliste pähklipuust paneelidega kaunistatud, avas käigu lõpus kuldse võtmega ukse, mis viis tema kabinetti.

Ust enda järel lukustades, polnud ta mõtted La Belle'i juures, nagu ta soovinuks, vaid peaministri juures, kes - nagu ta hästi teadis - ootas teda kannatamatult.

Ta oli samal päeval kokkulepitud kohtumisele üle tunni aja hiljaks jäänud.

Sellegipoolest polnud tal kavatsust vabandust paluda sel lihtsal põhjusel, et ta uskus end valitsevat kuningate jumaliku õiguse järgi ja selle põhjal peavad kõik tema alluvad alates peaministrist ja allapoole aktsepteerima teda nurisemata sellisena, nagu ta on.

Ta läks oma kabinetist hiigelsuurde barokkhalli, mis oli suursuguseim riigis ja kuulus kogu Euroopas.

Paleed oli sajandite jooksul ümber ja juurde ehitatud ning algupärasest, 16. sajandil püstitatud hoonest oli väga vähe järel.

Iga monarh oli püüdnud seda muljetavaldavamaks teha ja teised valitsejad, kui nad esimest korda Valdastieni tulid, olid täis kadedust palee kauniduse ja selles peituvate aarete pärast.

Kuningas läks mööda suurepärast kullatud ja elevandiluust treppi vastuvõtutuppa, kus tema teada pidi peaminister ootama.

Traditsiooni kohaselt võttis kuningas oma ministreid seal vastu.

Justkui näitamaks neile nende tähtsusetust ajaloos, olid seinad kaetud vaipadega, mis kujutasid eelmiste valitsejate saavutatud võite, ja maalitud lagi oli kohaliku meistrimehe esmaklassiline töö, inspireeritud Itaalia meistritest.

Kui kuningas sisenes vastuvõtutuppa, lootes eest leida mitte ainult peaministrit, vaid ka vähemalt tosinat kabinetiliiget teda ootamas, üllatus ta nähes, et ruumis olid ainult kaks meest akna all päikesevalguses seismas, ent siiski mitte vaadet silmitsemas.

Nad rääkisid teineteisega nii tõsisel moel, et viivuks polnudki nad teadlikud kuninga kohalolekust.

Kaks puuderdatud parukates lakeid olid tema jaoks ukse avanud ja talle jäi mulje - olgugi et ta ei kuulnud mida nood kaks rääkisid - et nad kõnelesid mornilt ja peaaegu ärevalt.

Kuningal oli, kui ta suvatses seda kasutada, arukat läbinägelikkust teiste inimeste suhtes ja - justnagu häirekellana kajas hoiatus ta kõrvus - ta teadis, et peaministri kiire palve temaga kohtuda ei tähendanud viisakusvisiiti, vaid sisaldas endas midagi väga tähtsat.

Ta lähenes kahele mehele, kes võtsid kohe valveseisangu, ning kui ta oli lähemale jõudnud, kummardasid nad sätestatud viisil, mis oli nüüd tavaks kõigis Euroopa kuningakodades.

„Tere päevast,” ütles kuningas peaministrile.

„Tere päevast, Teie Majesteet. Väga lahke teist kantslerit ja mind nii lühikesest etteteatamisest hoolimata vastu võtta.”

Kuningas noogutas kantslerile, krahv Hole'ile, mehele, kes talle eriti ei meeldinud, ja peaminister jätkas:

„Me soovime üht asja Teie Majesteediga arutada ning võime vaid loota, Sire, et te kuulate meid suuremeelselt ja ilma eelarvamusteta.”

Kuningas kergitas kulme ja ta ütles:

„Ma arvan, et see tuba on liiga suur isikliku vestluse jaoks, niisiis teen ma ettepaneku siirduda kõrvaltuppa, kus me võime ennast kindlasti mugavamalt tunda.”

„Teie ettepanek on väga teretulnud, Teie Majesteet,” vastas peaminister.

Kuningas läks ukse kaudu, millest ta äsja oli sisenenud, väikesesse, peene prantsuse mööbliga sisustatud tuppa.

Sättinud ennast kõrge seljatoega tugitooli, millele oli siidi ja kuldniidiga tikitud kuninglik vapp, osutas ta kerge käeliigutusega, et peaminister ja kantsler võtaksid istet.

Nood valisid kaks tooli tema oma lähedal ilmse sooviga mitte tõsta oma häält rääkimise ajal.

Kuningas vaatas nii ühele kui teisele riigimehele otsa, enne kui ütles:

„Niisiis, härrased? Te olete mind uudishimulikuks teinud selle pakilise probleemi suhtes, millega olete mu juurde saabunud ja mis mingil põhjusel, mida ma veel pole tuvastanud, ei nõua kogu kabineti kohalolekut.”

Peaminister näis hinge tõmbavat.

„Teie Majesteet, kantsler ja mina kiirustasime rääkima teiega, enne kui see probleem, nagu Teie Majesteet seda õigustatult nimetab, tõmbab endale teiste kabinetiliikmete ja viimaks ka parlamendi tähelepanu.”

Ta kõhkles, vaatas kantsleri poole justkui kinnituse saamiseks, ja jätkas siis:

„Kas ma võin otsekohene olla, Teie Majesteet, ja kohe välja öelda, mida me oleme tulnud ütlema?”

„Ma eelistaksin kindlasti kuulda otsekohe, mida teil on teatada,” vastas kuningas. „Nagu te väga hästi teate, peaminister, ei salli ma pikalevenivaid üksikasjalisi arutlusi, mis on tavaliselt üsna ebavajalikud.”

„Väga hea, Teie Majesteet,” soostus peaminister. „Paljude mu kolleegide arvamus on - mida jagab kogu riik - et tuleks tagada kuningavõimu jätkuvus. Oleks viga julgustada teatud rahvaid meie piiride taga arvama, et kui Teie Majesteediga peaks midagi juhtuma, on neil oma sõna öelda Valdastieni siseasjade kohta.”

Kui peaminister rääkima hakkas, oli kuningas jäigaks tõmbunud ja tema hääl oli üsna ilmetu, kuigi silmad olid karmid, kui ta ütles:

„Te vihjate sellele, peaminister, et te soovite, et ma abielluksin.”

„Kuna Teie Majesteet palus mul otsekohene olla, Sire, on vastus - jah!”

„Ma olen endiselt suhteliselt noor mees.”

„Muidugi, Teie Majesteet. Ent teil pole ühtegi venda ja ilma pojata lõpeb pereliin, millesse te kuulute.”

Kuningas vaikis teades, et see on tõsi, ja peaminister jätkas justnagu kartes, et on endale kaela tõmmanud monarhi viha:

„Meie maa lõunaosa inimesed on väga häiritud kuningas Gustavi elu kallale kippumisest, mis toimus kolm nädalat tagasi. Nagu Teie Majesteet teab, pääses kuningas surmast šansiga miljoni vastu, ent miski ei garanteeri, et mõrvar ei ründa uuesti.”

„Te tahate öelda,” ütles kuningas põlglikult, „et anarhiste leidub kõikjal. Sellest räägiti Pariisis, kui ma viimati seal olin, ja ma kuulsin, et Inglismaal kiputi isegi kuninganna Victoria elu kallale.”

„See on tõsi, Teie Majesteet, ja Valdastienis ei kardeta mitte ainult seda, et mingi ajuhälbega anarhist teid ründab, vaid teatakse ka, et Teie Majesteet on tihti muulgi moel ohus.”

Kuningas mõistis, et peaminister räägib tema harrastustest.

Ta nautis mägironimist ja oli uhke, et ka kolmekümne viieselt suutis ta ikka veel ronida mägedes jõu ja vahvusega, mida ta oli üles näidanud kümme või viisteist aastat tagasi.

Ta nautis ka metsikute hobuste taltsutamist, mis oli Valdastienis populaarne.

Hobused püüti metsadest või mägialadelt ja kui parimad neist olid toodud kuninga tallidesse, ratsutas ta uhkusega neil hobustel, keda isegi ta tallmeistrid kartsid.

Need olid vaid kaks tema harrastustest, mis peaministrit muretsema panid.

Küüniliselt naeratav kuningas aga teadis, et oli veel üks teema, mille kohta peaminister sõna ei võtnud, kuigi see oli tal mõtteis.

Kui ta viimati Pariisis oli, kutsus üks vihane prantsuse aristokraat ta duellile. Mees vandus, et kuningas oli võrgutanud ta naise.

Fakt, et naine ei vajanud mingit ahvatlemist ja asi oli võrgutamisest kaugel, ei takistanud kuningal väljakutset vastu võtmast.

Olgugi, et aristokraat oli tuntud duellant, kes oli tapnud kaks meest, langes ta kuninga kuulist haavatuna ja kuningas ise sai vaid tühise kriimustuse käsivarrele.

Kogu Valdastien oli põnevil kuulujutte puhunud ja arvamustega spekuleerinud, kui uudisest teada saadi.

Kuningas mõistis hästi, et peaministri ja tema kolleegide jaoks on see järjekordne tungiv põhjus kiirustada teda tagant troonipärijat muretsema.

„Ma ei pea Teie Majesteedile ütlemagi,” sõnas kantsler, „kui kindel on riik teie targa juhtimise all olnud ja et rahvas ootab veel paljusid jätkuva õitsengu ja rahulolu aastaid, aga samal ajal...”

Ta pilk kohtus kuninga omaga ja ta katkestas jutu.

Näis nagu pelgaks ta midagi rohkemat öelda, sest ootas saavat vastust, mis oma jõulises raevus võiks mõjuda füüsilise karistusena.

Kuningale, kes pigistas huuled kokku nagu kavatseks peaministri, kantsleri ja kõik teised kuradile saata, ennem kui abielluks, tuli meelde, et Valdastieni piiras märksa suurem oht.

Läinud aastal Pariisis oli imperaator talle keerutamata öelnud, et ta kardab Preisimaa auahneid plaane ja et Bismarck on otsustanud, milles imperaator kindel oli, ühendada kõik väikesed Saksa riigid üheks võimsaks kuninglikuks Saksamaaks.

Kuningas, kes polnud kunagi suuremat pidanud Napoleon III arukusest, polnud teda kuulanud.

Nüüd näis oht, väljendatuna teiste prantslaste poolt või toimetatuna talle kirjades monarhide poolt, kes valitsesid teisi tema riigiga sarnanevaid väikesi maid, paisuvat nagu tõusulaine.

Ta suutis oma kujutlustes näha Saksamaad üle Euroopa kaardi rullumas ja neelamas ükshaaval väikesi vürstiriike, kuni need moodustavad föderatsiooni, mis suudaks Britanniale ja Prantsusmaale võrdsetel alustel vastu astuda.

Peaministri üllatuseks ütles kuningas nüüd hoopis teise tooniga, kui ta oodanud oli:

„Ma kaalun kindlasti teie ettepanekut, peaminister. Ma mõistan, et teie ettepanek on arukas ja, olgugi et mul pole mingit soovi abielluda ega oma trooni jagada, mõistan ma oma rahva soovi saada troonipärija.”

Peaminister tõmbas hinge kergendusega, mis näis jõudvat tema keha sügavaima sopini.

„Ma võin vaid tänada Teie Majesteeti teie suuremeelse mõistmise eest,” ütles ta vaiksel häälel.

„Ma mõtlen selle üle järele,” ütles kuningas, „ja ma arvan, et oleks arukas esmalt külastada meie naaberriike, kellega me võiksime ühineda loomaks kindlat kaitseliitu, kui vajadus selle järele peaks tekkima.”

Peaminister, kes oli nutikas mees, taipas täpselt, mida kuningas öelda tahtis.

Ka tema kartis Saksamaad ja Bismarcki ambitsioone, kes, nagu kogu Euroopa teadis, manipuleeris nõrga kuningas Wilhelmiga, kes oli rohkem mures oma isikliku tervise kui riigi võimsuse pärast.

Kuningas tõusis püsti.

„Tänan teid, härrased, mind kutsumast,” ütles ta. „Ma annan teile oma plaanidest teada kohe, kui mul on aega olnud neid teha.”

Peaminister ja kantsler lahkusid oma visiidi edukusest ülevas meeleolus.

Üksijäänuna istus kuningas tugitooli, et vahtida mittemidaginägevate silmadega Fragonardi suurepärast maali vastasseinal.

Ta ei näinud nõtket kuju romantilises aias ega armujumalaid, kes hõljusid taevas tema kohal.

Ta nägi ainult uskumatut igavust kuninganna kohaloleku väljakannatamisest, kelle ainsaks väärtuseks mehe seisukohalt oli kuninglik veri.

Ta mõtles üksluisetele, ülespuhutud väikestele õukondadele, kuhu ta oli sattunud reisil mööda Euroopat ja monarhidele, keda ta oli kohanud kas siis mõnel kroonimisel või matustel, kui tema kohalolek oli nõutav.

Nad kõik olid väga sarnased, väga teadlikud oma tähtsusest, hirmul kõrvaldamise ees ja ei omanud muud kõneainet kui perekonnaafäärid ja kõmu, mis oli välja imbunud teistest täpselt samasugustest õukondadest nagu nende oma.

Meenutades keskpärast toitu, mida nad muutumatult serveerisid ja mida kuningas jälestas, ebamugavaid voodeid ja pikalevenivaid riigitseremooniaid, mõistis ta, et kuninganna toob ka tema paleesse kõik need ärritavad asjad, mida ta siiani oli vältinud nii palju kui võimalik.

Praegu, kuna ta oli poissmees, võis ta õukonnatseremooniaid kärpida miinimumini ja end lõbustada sama vabalt, nagu üks maal oma valdustes elav inglise härrasmees.

Ta käis jahil ja püssi laskmas, kui soovis, võõrustas vaid neid, kelle seltskonda nautis, ja jättis kogu ülespuhutuse, välja arvatud ühel või kahel riiklikul tähtpäeval aastas, peaministrile ja teistele valitsusliikmetele.

Järele mõeldes oletas ta, et Valdastieni elanikud näevad oma monarhi vähem kui ühegi teise Euroopa riigi elanikud, ja selle tõttu on rahvas, nagu kuningas pilkamisi mõtles, palju rahulolevam.

Kuninganna muudaks seda kõike!

Ta eeldaks, et saab esineda loendamatutel avalikel üritustel, ta tahaks haiglaid inspekteerida, saada lillekimpe ja sõita mil iganes võimalik riigis ringi, massid talle hurraa karjumas.

Ta sekkuks ka palee elukorraldusse, mis oli kuninga arvates, kuna tal oli annet organiseerimise peale, sellisenagi täiesti ideaalne.

Selle asemel, et koos oma eriliste vanade semudega lõunatada või õhtut omaette nautida, lugedes oma kabinetis või minnes läbi salakäigu külastama La Belle'i või kes iganes sel ajal Château's ka viibib, peaks ta pidama katkendlikke vestlusi mingi ilmetu Frau'ga.

Tema seltsidaamid oleksid kahtlemata veelgi ilmetumad ja igavamad kui naine ise ja selle kõige tüütus käis kuningal üle mõistuse.

Ent kuningas teadis, et tal on valikuvõimalusi vähe või üldse mitte.

Peaminister, nagu ta arvas, poleks hakanud temaga rääkima, kui teised riigimehed ja kindlasti ka rahvas poleks talle tõsist survet avaldanud, et ta päästaks neid saksa nuhtlusest.

Hullem veel oli väljavaade, et võõramaine valitseja võiks trooni endale võtta , kui tema pärijata sureks.

Ta teadis, kui meeleheitlikult olid kreeklased otsinud monarhi, kes nende üle valitseks ja olid hiljuti valinud Taani kuninga teise poja kuningas George I-ks.

Aga ta mõistis ka, et kui see oleks siin juhtunud, oleks Valdastien püsima jäämiseks liiga väike riik, ja kuningas ütles endale mõnevõrra vastu tahtmist, et on täiesti õiglane, et ta peab mõningaid ohvreid tooma.

Ta oli valitsenud kaheksa aastat ja oli iga hetke sellest nautinud.

Ta oli olnud ebakonventsionaalne, aga keegi polnud protesteerinud; ta oli olnud egoistlik ja isekas, ja inimesed imetlesid teda selle eest.

Kuna kõige eest tuleb varem või hiljem maksta, pidi ta nüüd maksma oma vabaduse eest, mida ta oli nautinud, aga ta leidis, et hind on väga kõrge.

„Jumal teab, kust ma leian naise, keda ma vähemalt taluda suudaksin!” ütles ta endamisi.

Otsekui oleks saatan teda mõnitanud, nägi ta silme eest möödumas printsesside rongkäiku - pikad, lühikesed, paksud, peenikesed, tõmmud, heledad, punapead - ja nad kõik näisid kuninga silmis äärmiselt ebameeldivatena ja mõte, et ta peaks neist kasvõi üht puudutama, pani ta judisema.