Читать книгу Taevas sõlmitud abielu - Barbara Cartland - Страница 5

Buckhursti hertsog pidas hobused kinni oma Park Lane’i maja uhke paraadukse ees.

Seda tehes võttis ta vestitaskust uuri ja lausus rahuloleval toonil:

“Üks tund, viiskümmend kaks minutit! Rekord, ma mõtlen, Jim!”

“Kaks minutit parem kui viimasel korral, teie hiilgus,” ütles Jim oma istmelt faetoni taga.

Naeratus kalgivõitu huultel, astus hertsog punasele vaibale, mille kaks valgete parukate ja silmapaistvate perekonnalivreedega teenrit olid kiiruga trepiastmetele laotanud.

Hertsog sammus marmorhalli, kust suurejooneline kahe poolega trepp viis teisele korrusele, ning ülemteener võttis ta kõvakübara ja sõidukindad.

“Markiis ja leedi Bredon on salongis, teie hiilgus,” ütles ta aupaklikult.

“Pagan!” pomises hertsog.

Ta tahtis juba teise suunda keerata, aga tema selja tagant kostsid sammud ja ta õemees, Hulli markii, tuli läbi lahtise ukse sisse.

“Tere, Buck, näen, et oled kohale jõudnud!” hüüatas markii tarbetult.

“Mis lahti on?” päris hertsog. “Perekonna nõupidamine?”

“Kardan küll,” vasta markii.

Buckhursti hertsogi huuled tõmbusid kriipsuks, aga ta ei öelnud esialgu midagi. Siis lausus:

“Ütle mu õdedele, Arthur, et ma ei lase neil kaua oodata, ja kanna hoolt, et šampanja teeks nende tuju paremaks, kui see minu eelduste kohaselt muidu oleks.”

Hulli markii ei naernud, vaid üksnes sammus õige suureliselt salongi poole, samal ajal kui hertsog läks trepist üles oma ruumidesse.

Talle oli maal öeldud, et õed soovivad teda näha, ja ta juba ootas, et nad hakkavad teda nagu tavaliselt mingi väärteo eest sõitlema.

Kuigi ta arvas, et see pole üldse nende asi, teadis ta varasemast kogemusest, et nad võivad sel teema väga sõnarohked olla.

Hertsogi kaks õde olid temast vanemad, ja kui tema oma isa unistuste ja ambitsioonide kehastusena siia ilma tuli, oli teda enamiku inimeste arvates kohutavalt hellitatud juba siis, kui ta hällis oli.

Kindlasti olid õed teinud oma parima, et teda ära hellitada, ja kui ta suureks kasvas, viisid ülesande lõpule lugematud ilusad naised, kes teda taga ajasid, iga ta tuju täitsid ja olid valmis usaldama talle mitte ainult oma südame, vaid ka reputatsiooni.

Kuna hertsog oli äärmiselt nägus mees, rikas ja Inglismaa ühe tähtsaima perekonna pea, siis polnud imeks panna, et ta oli igavesti ära hellitatud. Paraku oli tal ka liiderdaja maine, mis oli tema nime teinud seltskonnas kurikuulsaks.

Et klatšimooride eest oli võimatu midagi varjata, oli ta karikaturistide rõõm ja harva jättis mõni ajaleht oma kolumnites temale viitamata, nii et rahvas vaatas teda kui tegelast, keda võis imetleda, kadestada ja kiita.

Kui ta ilmus võidusõidurajale, tervitasid teda rõõmuhõisked selle ühest otsast teise palju valjemini kui kuningat, mis ei olnud üllatav, ja iga kord, kui ta sõitis mööda Piccadillyt, imetlesid teda peale seltskonnainimeste ka kõik tänavapühkijad.

“Ta põle mitte paljalt sportlane, vaid mees!” kuuldi üht veokijuhti ütlevat ja see võttiski kokku hertsogi kogu kütkestavuse.

Oli vältimatu, et nende arvates, kes pidasid end seltskonna tugisammasteks, läks ta liiga kaugele.

Tema armulood, mida tuli iga aastaga aina rohkem ja rohkem, ei vajanud liialdamist, et muutuda skandaalseks, ja seltskonda astuvate noorte neidude emad, kuigi ihates silmapaistvat ja aristokraatset väimeest, kiirustasid hirmuga peitma oma tütreid mehe eest, kes võis nende nime määrida.

Need ettevaatusabinõud olid täiesti asjatud, kuna hertsogit ei huvitanud noored tüdrukud, tema eelistas kogenud naisi, kelle abikaasad olid kas enesega liiga rahul või liiga argpüksid, et protestida selle aja vastu, mis ta veetis nende naistega.

Sellegipoolest olid tema pereliikmed üha mures keelepeksu pärast, mida hertsog esile kutsus kõigega, mida tegi, ja veelgi rohkem valutasid nad südant sellepärast, et kolmekümne nelja aasta vanuses ei ilmutanud ta vähimatki kavatsust perekonda luua ning oma tiitli ja mõisate pärijat soetada.

Riideid vahetades mõtles hertsog küünilise muigega, et kui ta läheb alla, kuuleb ta kahtlemata tavalist pikka halamist, et ta peab abielluma ja elama sündsamat elu.

“Mille kuradi pärast ma peaksin?” küsis ta valjusti, kuid tema toapoiss, kes teda riietumisel aitas ja oli tema juures palju aastaid teeninud, ei vastanud, teades, et hertsog räägib iseendaga ja mitte temaga.

“Homme lähen ma Newmarketisse, Yates,” ütles hertsog, “ja kuna mul läheb sind sinna jõudes vaja, oleks parem, kui sa lahkud tund aega enne mind.”

“Ma ootasin seda, teie hiilgus,” vastas Yates, “ja mul on kõik pakitud.”

“Hästi!”

Ent kui hertsog oma magamistoast väljus ja aeglaselt trepist alla läks, mõtles ta hoopis midagi muud.

Mitte ükski mees ei saanud olla elegantsem või suursugusem.

Kuigi hertsog oleks olnud äärmiselt pahane, kui talle oleks öeldud, et ta on dändi, oli ta kahtlemata moenarr, võib-olla isegi uhkeldaja, nagu teda koolipõlvest peale üsna õigesti oli kutsutud.

Vahe tema ja nende vahel, kes orjalikult püüdsid olla “moeõied”, oli selles, et tema kandis oma täiuslikult istuvaid riideid, nagu oleksid need osa temast, ega pööranud neile üldse tähelepanu.

Samal ajal ei olnud kellelgi osavamalt või elegantsemalt sõlmitud kaelasidet ja Yates teadis, et läige tema peremehe Hessiani saabastel tegi iga teise suurilmateenri kadedaks.

Hertsog jõudis halli ja et eesuks oli lahti, nägi ta kevadist päikesepaistet väljas, Hyde Parki puude noorte roheliste lehtede liikumist kerges tuules ning tundis äkilist kihku mitte astuda perekonna ette, kes teda ootas, vaid minna tagasi maale.

Kui oli midagi, mida ta mitte üks põrm ei suutnud kannatada, siis olid need ta õdede manitsused ja etteheited.

Kuigi nad kartsid teda liiga palju, et öelda talle kõike, mida tegelikult tahtsid, oli hertsog kindel, et järgmine pooltund tuleb ebamugav ja ta peab tahes-tahtmata asuma kaitsele.

“Võtaks neid pagan! Miks ei või nad mind rahule jätta?” mõtles ta, kui ülemteener tõttas talle salongiust avama.

Ta astus tuppa, olles teadlik äkilisest vaikusest, mis ilmselt tähendas seda, et kolm pereliiget olid just temast rääkinud.

Vanem õde, Hulli markiis, oli neiuna olnud suur iludus ja tema abielu markiiga peeti ülimalt sobivaks ja suurepäraseks partiiks.

Teine õde Margaret oli abiellunud endast tunduvalt vanema lord Bredoniga, kes polnud mitte üksnes äärmiselt rikas, vaid ka Lordidekoja tähtis liige ja kadedust ärataval positsioonil õukonnas.

Nüüd sammus hertsog kolme silmapaari pilkude saatel üle Aubussoni vaiba, mõeldes minnes, et kuigi ta sugulased teda puhuti vihale ajasid, olid nad väga meeldivad ja tal oli igati põhjust nende üle uhke olla.

“Kuidas läheb, Elizabeth?” küsis ta markiisilt, teda põsele suudeldes.

Enne kui õde jõudis vastata, suudles hertsog nooremat õde ja läks nende juurest eemale sinna, kus teda hõbekandikul ootas šampanja.

Ta valas endale klaasitäie, pani siis pudeli tagasi jäänõusse ja ütles naeratades:

“Hüva, ma kuulan! Mida olen ma teinud, mis toob teid siia, näod peas nagu metodisti jutlustajatel ja huultel kahtlemata hukkamõistvad sõnad?”

Markiis, kellel oli rohkem huumorimeelt kui õel, puhkes naerma.

“Nii sinu moodi jutt, Buck! Aga seekord ei ole me tulnud rääkima sinust, vaid Edmundist.”

“Edmundist?” kordas hertsog kuivalt. “Mida ta nüüd teinud on?”

“Sa vaevalt usud, kui me sulle räägime,” vastas leedi Bredon.

Hertsog seadis enda mugavalt kõrge korjuga tooli diivani vastu, kus istusid ta õed.

“Kui Edmund on jälle rahahädas,” ütles ta, “ei kavatse ma tema võlgu maksta.”

“Asi on hullem, “ ütles markiis.

“Hullem kui võlad?” küsis hertsog üllatunult.

Nõbu Edmund oli hertsogkonna eeldatav pärija ja keegi perekonnast ei sallinud teda silma otsaski.

Tegelikult oli ta väga ebameeldiv inimene, kes mitte üksnes ei pumbanud hertsogilt raha, vaid eiras ka kõiki sündsa käitumise reegleid, perekondlikke sidemeid igal võimalusel ära kasutades.

Edmund oli kaval ja osav ning väikestes asjades ebaaus, ning tulvil kadedust, vihkamist ja õelust, halvustas hertsogit igal võimalusel, kuigi oli täiesti valmis elama rahaga, mida tal õnnestus nõolt välja pressida.

Tekkinud vaikuses päris hertsog:

“No nii? Mida see Edmund siis plaanitseb? Ega see saa olla hullem sellest, mida ta juba teinud on.”

“Ta abiellus!” pahvatas Hulli markii.

Hertsog põrnitses õemeest, nagu ei suudaks ta uskuda, mida oli kuulnud.

“Abiellus?” imestas ta. “Kes abielluks Edmundiga?”

“Lottie Linkley,” vastas markii lühidalt.

Hertsogist oli näha, et see nimi ei ütle talle midagi. Siis ta hüüatas ja ta ilme muutus.

“Lottie Linkley!” kordas ta. “Sa ei taha öelda…”

“Tahan küll,” kinnitas markii, “ja Edmund mitte üksnes ei abiellunud temaga, vaid ta on ka kõigile teada andnud, et Lottie ootab juba last!”

“Ma suudan vaevalt uskuda, et see, mida sa mulle räägid, on tõsi,” ütles hertsog. “Lottie ootab last!”

Ta rääkis vaikselt ja markii ütles:

“Ma polnud temast nii kaua kuulnud. Arvasin, et ta on palju vanem, kui ta on. Aga tegelikult on ta, Edmundi sõnutsi, kolmekümne ühene.”

Hertsog jõi šampanjat, nagu oleks tal janu.

Ja mõtles selle juures, et viimane kord nägi ta Lottie Linkleyt esinemas rügemendi õhtusöögil, mille üks ta sõpru mingi lõbumaja privaatruumis oli andnud.

See oli väga tormiline õhtu, kus joodi palju oivalisi jooke ja igal härral istus kõrval äärmiselt veetlev noor naine.

Aga maiuspala tuli koos portveiniga, kui kanti sisse ja asetati laua keskele tohutu suur tort, millel põles nii palju küünlaid, kui palju oli möödunud aastaid rügemendi asutamisest.

Hertsogile kui kõige vanemale ohvitserile seltskonnas kuulus au küünlad ära puhuda ja siis ulatati talle mõõk, et ta tordi lahti lõikaks.

Kui ta asutas seda tegema, lükati tordi pealmine osa kõrvale ja Lottie, üll kõigest paar rügemendivärvides sulge, astus sealt välja nagu Veenus merevahust ning hakkas laulma lõbusat, kuid äärmiselt vulgaarset laulukest, mille refrääni oskas enamik kohalolijaid kaasa laulda.

Polnud kahtlust, et ta nägi välja väga kütkestav, teatraalses mõttes, ja iharalt võrgutav.

Aga õed ei tarvitsenud hertsogile öelda, et selle naise saamine Buckhursti hertsoginnaks oli mõeldamatu.

“Edmund muudkui räägib,” jätkas markii, “et kuna sinu puhul ei ole tiitlipärija saamisest juttugi, sest sa oled enda veendunud vanapoisiks kuulutanud, siis on tema kindlalt nõuks võtnud pärija muretseda, ja klubis juba veetakse kihla, kas Lottie laps on poiss või tüdruk.”

Hertsog tõusis püsti.

“Pagan võtaks!” hüüatas ta. “See on liig mis liig!”

“Me lootsimegi, et sa niimoodi mõtled, kallis Buck,” ütles õde Elizabeth. “Ja sa saad ju aru, et sul jääb üle teha ainult üht?”

“Abielluda!” ütles Margaret tarbetult.

Hertsog juba teadis, et seda hakkavad nad nüüd talle peale suruma, ning sammus nende juurest ära akna alla, et vaadata aeda maja taga.

See oli osavalt kujundatud, nii et lilled, põõsad ja puud sellel väikesel pinnal kõige kaunimalt esile tulid, aga tema ei näinud mitte nartsisside kulda ega sirelite esimesi valgeid ja lillasid õisi, vaid suuri puid Buckhursti pargis.

Nende taga seisis maja, mis oli seisnud sealsamas paigas nelisada aastat ja mille ta vanaisa viiskümmend aastat tagasi oli ümber ehitanud ja remontinud.

Perekonnas oli palju neid, kes olid teeninud oma maad riigimeestena, ja veel rohkem neid, kes olid olnud suured kindralid ja silmapaistvad admiralid.

Aga ehkki paljud neist olid olnud elupõletajad ja liiderdajad nagu tema ise, ei olnud terve perekonna ajaloo jooksul mitte ükski neist mõnda Lottie Linkley taolist naiseks võtnud, ja mõte, et see naine asub tema ema kohale, täitis hertsogi jälestusega.

Vaikusest enda selja taga teadis ta, et õdede silmad jälgivad teda, ja nad peaaegu hoidsid hinge kinni, oodates tema vastust. Ta pidi paratamatult pahameelega mõtlema, et Edmund oli neile trumpkaardi kätte andnud.

Ta ei osanud enam öelda, kui mitu korda olid Elizabeth ja Margaret teda peaaegu põlvili anunud, et ta abielluks ja perekonna looks.

Ta oli alati naernud nende üle ja öelnud, et aega on küll ja niikuinii eelistab ta olla vanapoiss ja selleks kuni surmani jäädagi.

Talle tegi nalja õdesid trotsida ja avalikult öelda, et abielu ei ole tema jaoks ja et ükski naine ei sunni teda iialgi altari ette astuma. Tegelikult oli saanud juba tavaliseks naljaks kutsuda teda Buck Vanapoisiks!

Oli isegi juttu olnud vanapoiste klubi asutamisest, kus tema oleks president

Liiga hilja sai ta nüüd aru, et kui enamik sõpru teadis, et ta naljatab või pigem lükkab edasi seda kurja tundi, mil tuleb naine võtta, siis Edmund oli teda tõsiselt võtnud.

“Just midagi niisugust, mida ainult tema teeb!” mõtles hertsog ärritatult.

Siis mõtles ta, et üksnes Edmund võis abielluda niisuguse naisega nagu Lottie Linkley ja kujutada ette, et kui ta tõesti pärib tiitli, siis inimesed aktsepteeriksid Lottiet kui Buckhursti hertsoginnat.

Ometi ei kahelnud ta, et kui Edmund kord hertsog on, ei muretseks ta enda põhjustatud seltskondlike skandaalide pärast kindlas teadmises, et mõisad ja varad, mis olid määratud hertsogkonna pärijale, tuleksid tema kätte.

Edmund oli alati olnud raha küljes kinni ja kuigi tal oli seda küllalt palju, et elada mugavalt nagu tavaline noor seltskonnainimene, oli ta aina arutult ekstravagantne, olles veendunud, et nõbu pigem maksab tema eest, kui lepib skandaaliga, mille tooks kaasa tema võlavanglasse saatmine.

Hertsog oli maksnud ja jälle maksnud ja viimane kord, mis oli natuke rohkem kui kuu aega tagasi, oli ta Edmundile kategooriliselt öelnud:

“Sa pead aru saama, et see on viimane kord! Ma ei kavatse sulle enam pennigi anda selleks, et see läheks nagu põhjatusse kurku, veini, hasartmängude ja naiste peale!”

“Kõike seda naudid sa ju ise ka,” oli Edmund häbematult vastanud.

“Mina suudan ise maksta kõige eest, mida iganes ma teen või ei tee,” nähvas hertsog, “Aga pea meeles, et perekonnapeana pean ma jagama perekonna varanduse õiglaselt nende vahel, kes vajavad abi.”

Ta nägi Edmundi huulil põlastavat muiet ja lisas:

“Armas jumal, mees! Kas sa ei saa aru, kui palju kulutab mõis varjupaikade, lastekodude ja pensionide peale? See summa on astronoomiline! Samal ajal on meie kohus kindlustada neid, kes on meid minevikus teeninud, ja ma ei kavatse lasta sul rahakassat oma isekate tujude heaks tühjendada.”

“Tõesti, nõbu!” vastas Edmund. “Ma ei suuda uskuda, et just sina mulle moraali loed! Kas sa saad aru, missugune maine sul on ja mida inimesed sinust räägivad?”

“Mind ei puuduta see mitte kõige vähematki,” lausus hertsog kõrgilt, “ja minu ekstravagantsused ei ole üldsegi seotud raha kaotamisega odavates mängupõrgutes nagu sinul, või naiste peale, kelle amet on su taskuid tühjendada.”

“Lennukad sõnad!” ilkus Edmund. “Mitte kõik me ei alustanud elu niisuguste hüvedega nagu sina.”

Hertsog sai aru, et nõoga polnud mõtet rohkem rääkida. Ta üksnes rõhutas, et see on viimane kord, kui ta teise välja aitab, ning kui too jälle võlgadesse satub, peab ta maha müüma oma vara või minema võlavanglasse ja tema ei tee aitamiseks midagi.

Edmund polnud isegi aitäh öelnud kopsaka summa eest, mille ta sai oma silmatorkavate võlgade klaarimiseks. Ta andis hoopis vastulöögi moel, mida hertsogi arvates mitte keegi neist oodata ei osanud, ja see oli kahtlemata väga tõhus.

Ta oli mõnda aega kahtlustanud, et Edmund püüdis laenata raha kui hertsogkonna eeldatav pärija, ehkki arvestades seda, et hertsog oli veel noor mees, ei olnud kreeditorid eriti agarad säherdusel ebakindlal tagatisel laenama.

Aga alati leidus neid, kes mängisid tõsiasja peale, et ta oli ise ennast kuulutanud vanapoisiks, samuti polnud teda ühelgi peol nähtud tüdrukuga, keda võinuks arvata hertsogile sobivaks kaasaks.

Nüüd oli kardetud hetk kätte jõudnud ja ta teadis, ilma et õed oleksid seda pidanud sõnadesse panema, et tal tuleb midagi ette võtta.

Ainult viivuks mõtles ta, et olgu ta neetud, kui peaks järele andma ainult selleks, et neile meele järele olla või et Edmundit lüüa.

Siis mõtles ta, kuidas Buckhursti juveelidega ehitud Lottie Linkley istub tema ema kohal laua otsas või magab voodis, kus Buckhursti hertsoginnad olid sajandeid maganud, ja teadis, et seda ei tohi ta lubada.

Ja peale kõige muu oli Buckhursti hertsoginna traditsiooniliselt kuninganna õuedaam.

Vaikus tema selja taga oli muutunud rõhuvaks ja hertsog keeras ümber.

“Väga hea,” ütles ta ja ta hääl oli kalk, “teie võit! Ma abiellun!”

Elizabeth Hull hüüatas heameelest, hüppas püsti, jooksis venna juurde, heitis talle käed ümber kaela ja suudles teda põsele.

“Ma teadsin, kullake, et sa oled mõistlik!” ütles ta. “Kuigi ma tean, et sa seda mõtet oled alati vihanud, olen ma kindel, et sa leiad mõne kaunitari, kes sobib hertsoginnaks, ja sa saad temaga väga õnnelikuks.”

Hertsog võttis õe käed oma kaela ümbert ära ja läks uuesti laua juurde, et endale veel klaas šampanjat valada.

“Mina teda ei leia,” ütles ta. “Kuna see on teie idee, ei kavatse ma selle teoks tegemisest osa võtta.”

“Mida sa mõtled?” küsis Margaret. “Ma ei saa aru.”

Hertsog täitis klaasi, enne kui vastas.

“Olgem vähemalt praktilised. Ma ei suuda meenutada, millal ma viimati kohtasin noort neidu, keda teie peaksite sobivaks Buckhursti hertsoginnaks, ja mul pole ei aega ega soovi niisugust otsida.”

“Kuidas sa siis abielluda saad?” päris Margaret.

“See on teie, ja ainult teie mure,” vastas hertsog. “Te olete viimased viis – või isegi kümme? − aastat mu kallal närinud, et ma endale naise otsiksin. Väga hea, eks otsige siis keegi!”

“Aga kuidas meie saaksime…” alustas Margaret, kuid õde katkestas teda.

“Kas sa tõesti ütled,” küsis Elizabeth, “et meie peame sulle valima naise, kellega sa abiellud?”

“Kas seda, või seab Edmund Lottie Linkley Buckhurst Parkis ja siin sisse ning kahtlemata kihutab minu hobustega Newmarketis.”

Elizabeth karjatas õudusest ja ütles:

“Ei-ei! Muidugi ei tohi seda juhtuda! Muidugi, kullake, me aitame sind igati, nii nagu saame.”

“Asi ei ole lihtsalt aitamises,” lausus hertsog kaledalt. “Teie ütlesite mulle, et minu kohus on abielluda, ja ma arvan, et kujunenud olukorras ei saagi ma midagi muud teha. Aga mina selles ei osale! Teie otsite mulle tulevase hertsoginna ja mina abiellun temaga, et kindlustada pärija, aga mis puutub kõigesse muusse, siis kavatsen ma oma elu elada nii nagu alati.”

Õde karjatas kohkunult:

“Oh, Buck, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!”

“Mõtlen küll!” vastas hertsog. “Sa tead niisama hästi kui mina, et paljalt mõte abielust on mind alati kohutanud kui talumatu ahistus ja kirjeldamatu tüütus.”

“See ei tarvitse olla…” alustas Elizabeth.

“Mu kallis Elizabeth, vaata enda ümber ringi. Kui paljud meie sõpradest on sinu meelest tõeliselt õnnelikud ja kui paljud naised, kel vähegi väljanägemist, on oma meestele truud?”

Kõneldes mõtles ta kõikidele abielunaistele, kes olid liigagi varmalt ta käte vahele langenud, ilmselt kordagi mõtlemata mehele, kellega nad abielus olid, või sellele, et murravad oma abielutõotust.

Üks põhjusi, miks hertsog nii kindlalt abielu vastu oli tõrkunud, oli põlgus meeste vastu, kellele nende naised sarvi tegid, ning ta tundis, et niisugust alandust ei tahtnud ta ise kunagi tunda.

Iga kord, kui ta lahkus teise mehe majast pärast amelemist tema naisega, teadis ta, et oli solvanud ja alandanud oma suguvenda.

Kuigi ta mõistis, et enamik ta kaasaegseid naeraks tema arusaamade üle, oli ta alati olnud kindel, et ei sea ennast iialgi niisugusesse olukorda.

Kui ta abielluks ja leiaks, et naine on teda petnud, mõtles ta, siis ta pigem kägistab naise ja tapab mehe, kes ta naise võrgutas.

“Mul on ainult üks tingimus,” ütles ta nüüd, “ja nimelt see: tüdruk, kellega ma abiellun, peab olema väga noor ja nii palju kui on võimalik kindlaks teha, puhas ning teistest meestest puutumata.”

“Aga muidugi! See on enesestmõistetav!” nentis õde Margaret.

Hertsogi huuled kõverdusid küünilises muiges.

Ta mõtles arvukatele naistele, kellega ta oli armuvahekorras olnud ja kes olid talle rääkinud, kuidas neid esimesena võrgutas kas ratsutamistreener või muusikaõpetaja.

Teised olid täiesti ausalt tunnistanud rohkeid armukesi, kellega nad olid oma meest petnud ammu enne seda, kui see nende ellu ilmus.

Niisuguste pihtimuste tõttu oli ta naistest väga halval arvamusel, isegi kui need ajuti teda kütkestasid ja tal pea segi ajasid, aga ta seadis neid vaid astme võrra kõrgemale lõbutüdrukutest, kes oma teeneid müüsid.