Читать книгу Koer, hobune ja tüdruk - Barbara Cartland - Страница 5

“Ma müüsin koera maha,” sõnas krahv.

Manella vaatas onule hämmastunult otsa.

Seejärel ta küsis:

“Onu Herbert, mida sa öelda tahad? Sa pole ometi Välku maha müünud! See ei saa tõsi olla!”

“Mulle räägiti, et eelmisel aastal oli sinu isal lord Lambourne’iga jahil käies koer kaasas olnud, Lambourne’ile oli looma kiirus ja sõnakuulelikkus muljet avaldanud.”

“Isale meeldis Välk väga, aga ta on minu koer,” vastas Manella. “Ta kuulub mulle.”

Onu silmitses tüdrukut uurivalt, seejärel küsis:

“Kas sul on selle kohta kirjalik tõend?”

“Loomulikult mitte,” vastas Manella. “Pole eriti tõenäoline, et isa kirjutas üles kõik, mis ta mulle andis. Aga Välk on alati minu olnud.”

“Sa ei saa koera Londonisse kaasa võtta,” sõnas krahv. “Seega tuleb Lambourne talle homme pärastlõunal järele.”

Manella hüüatas ehmunult.

“Onu Herbert, sa ei saa… sa ei saa mulle niimoodi teha! Ma ei nõustu sellega ega kavatsegi Välgust loobuda!”

Avondale’i krahv sammus üle toa kamina ette.

“Manella, teeme ühe asja selgeks,” sõnas mees. “Sinu isa jättis sulle väga vähe raha ning nüüd oled sa minu vastutusel. Seega peaksid olema tänulik, et teen su heaks vaid seda, mis on sulle parim.”

Manella ei vastanud ja onu jätkas:

“Olen juba niigi palju vaeva näinud, et saaksid veeta hooaja Londonis, kus sinu saatjadaamiks on Westmoore’i hertsoginna.”

Manellale meenus ähmaselt, et Westmoore’i hertsoginna oli väga kaunis naisterahvas.

Neiu oli kuulnud isa rääkimas oma vennast Herbertist, kes olevat naise pärast päris arust ära olnud.

Manella ei lausunud endiselt midagi ja krahv jätkas:

“Enamik tüdrukuid hüppaks rõõmust lakke, kui saaksid hertsoginna endale saatjadaamiks. Ja muide, usun, et leidsin sulle ka abikaasa.”

Manella hingas sügavalt sisse.

“Onu Herbert, ma ei taha olla ebaviisakas, aga ma ei soovi endale kaasat, kes on mulle leitud. Tahaksin abielluda kellegagi, keda armastan.”

Krahv naeris ja see ei kõlanud kuigi rõõmsalt.

“Kallis vennatütar, vaestel pole võimalik valida,” vastas mees. “Olin eelmisel nädalal klubis, kui Dunsteri hertsogki sinna tuli.”

“Dunsteri hertsog oli isa sõber,” segas Manella onu jutule vahele.

“Ma tean,” vastas krahv. “Tean ka seda, et hertsog teeks ükskõik mida, et saada endale poeg ja pärija.”

“Ma ei suuda uskuda, et… pakud hertsogit… mulle abikaasaks,” sõnas Manella kõhklevalt. “Ta on vana… väga vana.”

“Mis see siia puutub?” küsis krahv. “Ta on hertsog, ta on rikas, ja kui sul on võimalus temaga abielluda, siis on ka sinu tulevik kindlustatud.”

“Ma arvan, et sa oled hull,” nähvas Manella. “Kui arvad, et ma võiksin… abielluda mehega, kes on... piisavalt vana, et olla minu… vanaisa.”

“Ma tean, et hertsog on tunnistanud, et ta ei suuda enam jahti pidada. Aga kui tal oleks poeg, siis saaks seda tema teha,” vastas krahv. “Ja enne, kui sa mulle veel mõne ninakusega vastad, Manella, luba endale meelde tuletada, et ma olen sinu hooldaja ja sa pead minu sõna kuulama, ning kui ma ütlen sulle, et sa abiellud hertsogiga, siis sa ka teed seda!”

“Sel juhul pead sa mind altari ette tirima ja ma võin sulle kinnitada, et seal olles ei nõustu ma laulatusest osa võtma!” lausus Manella vihaselt.

Silmis kurjakuulutav pilk, sõnas onu:

“Manella, sinu häda on selles, et sa oled ära hellitatud. Sa oled ilus tüdruk, ma ei väidagi vastupidist. Aga kui sa ei taha nälgida ja täiesti ilma rahata jääda, siis teed nii, nagu mina ütlen ja otsekohe!”

Onu astus üle toa ukse juurde.

“Lähen ütlen Gloverile, et lord Lambourne tuleb homme pärastlõunal siia. Ta ostab Välgu ja loodan, et saan talle müüa ka vähemalt kaks hobust. Ülejäänud kõlbavad veel vaid lihunikule.”

Rääkimise lõpetanud, lahkus krahv ust paugutades toast.

Mõnda aega suutis Manella vaid onule järele vahtida.

Neiu ei suutnud uskuda, mida oli äsja kuulnud, ei suutnud mõista, et see kõik oli olnud ilmsi, mitte unes.

Kuidas oli võimalik, et tema isa lihane vend käitub nii julmalt ja südametult?

Kuidas sai onu temalt ära võtta Välgu, keda Manella üle kõige armastas ja kes oli temaga kutsikast peale koos olnud?

Välgust oli kasvanud väga ilus setter. Ta oli jõuline, kuid elegantne. Tema musta-valgekirju karv oli kaunis, siidine ja kergelt lokkis ning Välku imetlesid kõik, kes teda nägid.

Majas järgnes koer Manellale peaaegu kõikjale, magas tüdruku magamistoas ja tegelikult käis igal pool, kus Manellagi.

Kui onu oli teatanud, et nad sõidavad Londonisse, siis polnud Manellale pähegi tulnud, et ei saa Välku endaga kaasa võtta.

Nüüd ei jäänud Manella ilma pelgalt majast, kus oli sündinud ja kasvanud.

Ta oli kaotamas ka Välku ja hobust Heronit, keda tüdruk oli alati enda omaks pidanud ning kellega kogu aeg ratsutanud.

Manella teadis, et tallis on vaid kaks hobust, kes võisid lord Lambourne’ile huvi pakkuda.

Üks neist on Heron.

Tagatipuks rääkis onu Manella abiellumisest kellegagi, keda neiu ei armastanud.

Onu tahtis, et ta abielluks vanamehega, kes soovis endale abikaasat vaid sellepärast, et saada endale poeg.

Hirmuhoog uhas Manellast üle nagu tõusulaine ja ta oleks tahtnud valjusti karjuda.

Seejärel aga käskis ta endal enesekontrolli säilitada.

Neiu pidi leidma võimaluse, et põgeneda jubedast ja hirmsast uduloorist, mis teda lämmatas.

Manella heitis pilgu kamina kohal rippuvale isa portreele.

Pilt oli maalitud siis, kui isa oli veel noor ning selle autoriks oli üks paremaid kunstnikke, kes oli maalinud ka Walesi printsi enne, kui viimasest sai valitseja.

Manella isa, Avondale’i kuues krahv, nägi pildil äärmiselt uhke välja ja oli tüdruku arvates nagu tõeline džentelmen.

See oli joon, mis Manella onul oli alati puudunud.

Neiu oli selle üle alati imestanud, kuivõrd erines isa oma nooremast vennast, Manella onust.

Tüdrukule meenus vahejuhtum, kui isale saadeti suur arve, mis vennal oli jäänud maksmata, selle peale oli isa öelnud:

“Arvatavasti on igas peres mõni must lammas, kuid Herbert on kindlasti mustem kui teised!”

Krahvil õnnestus venna võlad kuidagi ära maksta, see polnud talle ei esimene ega ka viimane kord.

Tegelikult olid nad rahalistes raskustes suuresti just Herberti pillava eluviisi tõttu.

Sõda oli muutnud asjad veelgi keerulisemaks.

Paljud üürnikud olid kolinud majadest välja, kuna need olid liiga suured.

Või siis ei suutnud nad maksta mõistlikku üüri, mida krahv küsis.

Samas läks talunikel hästi, sest turule ei toodud sisse välismaiseid kaupu.

Inglismaa seevastu pidi omaenda jõududega hakkama saama.

Aga niipea, kui sõda lõppes, oli talunikel kitsas käes.

Paljud pangad pidid isegi oma tegevuse lõpetama.

“Kui isa poleks just nüüd ära surnud,” mõtiskles Manella meeleheites.

Avondale’i krahv oli saanud eelmisel sügisel ootamatult südamerabanduse.

Krahvi tiitli oli pälvinud pere must lammas Herbert, kellel kunagi miski ei õnnestunud.

Et onu oli seda sündmust palju aastaid oodanud, siis pidi ta kõvasti pingutama, et matustel kurb näida.

Alati oli õhus olnud ka võimalus, et vend võib uuesti abielluda ning pärija saada.

Aga nüüd oli Herbert krahv!

Kohe pärast matuseid oli Herbert hakanud majas ringi vaatama, et midagi maha müüa.

Kuid enamik maale ja mööblit kuulusid krahvi põlispärandisse.

Herbert oli öelnud Manellale häbi tundmata:

“Mul on nüüd võimalus endale rikas pruut leida.”

Manella ei vastanud aga midagi ja Herbert lausus pilklikult muiates:

“Sa ei peaks nii peps olema! Tead sama hästi kui mina, et sinu isa oli vaene nagu kirikurott, nagu olin minagi pikki aastaid!”

Ta vaikis hetke ning seejärel jätkas:

“Kuid krahv, olgu ta siis rikas või vaene, on ikkagi midagi muud kui pere noorem poeg, kellel pole mingeid tulevikuväljavaateid!”

“Siis loodan, onu Herbert,” sõnas Manella, “et leiad kellegi, kellega saad õnnelikuks.”

“Olen õnnelik igaühega, kellel on piisavalt raha,” vastas onu.

Ta oli sõitnud tagasi Londonisse ja võtnud kaasa hulga esemeid, mis kavatses maha müüa.

Asjade hulgas oli ka Sèvres’i portselan, mis oli Manella emale väga meeldinud.

Manella oli üritanud onu nõude äraviimisel takistada.

“Ära ole rumal,” ütles krahv talle selle peale. “Sa ju tead, et ma vajan raha. Kui ma teen Berkeley väljakule Avondale’i residentsi, siis on sinul sellest kindlasti rohkem kasu kui mul.”

Manella vaatas onule hämmastunult otsa.

“Kuidas sa saad seda endale lubada?” küsis neiu. “Isa meelest oli maja ülalpidamine ja paljude teenijate palkamine alati liiga kulukas.”

“Ma tean seda,” tunnistas onu Herbert. “Aga tühjendan siinse maja ning jätan ainult põhitöötajad juhuks, kui tahan siin peo korraldada.”

Mees nägi Manella jahmunud näoilmet ning lisas:

“Ma pean ju oma tulevasele rikkale pruudile Avondale’i krahvide esivanemate majaga muljet avaldama.”

Onu Herbert oli Londonisse jäänud niivõrd kauaks, et Manella hakkas juba arvama, et onu rääkis kõike vaid suusoojaks.

Või ei suutnud onu leida rikast pruuti nii kergesti, kui oli alguses arvanud.

Eile oli onu aga ootamatult Londonist tagasi jõudnud.

Kui krahv majja astus, tundus Manellale, nagu oleks ta imepisikeseks muutunud.

Onu polnud üldsegi isa sarnane.

Manellale oli alati tundunud, et onu juures on midagi ebameeldivat.

Kui krahv kohale jõudis, märkas neiu, et mees on väga uhkelt riides.

Onu oli saabunud uues ja kallis kaarikus, mida vedasid hästitoidetud hobused.

Seega, nähes onu peauksest sisenemas, lootis Manella, et krahv on endale leidnud rikka kaasa, kellega abielluda.

Pärast pulmi oleks tüdruk krahviga nii vähe kokku puutunud kui võimalik.

Siis oli onu aga Manellale teatanud pommuudise.

Manellal oli pärast kuuldut raske selgesti mõelda.

Välk lamas kaminaesisel vaibal ja Manella laskus põlvili ning kaisutas koera.

“Ma ei saa sinust ilma jääda… lihtsalt ei saa!” lausus neiu murduval häälel. “Pealegi, olen kuulnud, et lord Lambourne käitub enda koerte ja hobustega halvasti. Oh, Välguke, Välguke, kuidas ma… saan öösel magada, arvates, et oled mõnes… külmas kuudis ja ma ei suuda mõista… miks ma pole… sinuga.”

Mööda Manella põski veeresid suured pisarad ja tüdruk pühkis need ruttu ära.

“Pean midagi välja mõtlema. Oh, Välk, ütle ometi, mida me peaksime tegema!”

Mõistes, et tüdruk oli mures, lakkus koer tema nägu.

Seejärel hõõrus ta ninaga Manella kätt, mille peale tüdruk koera ümbert kinni võttis.

Neiu kaisutas Välku tugevasti ja sõnas läbi pisarate:

“Ma ei saa sinust ilma jääda… ei saa! Kui ma pean… Londonisse minema ja… mõne jubeda vanamehega abielluma… siis ma suren!”

Kuigi see kõlas Manellalegi liiga melodramaatiliselt, teadis tüdruk, et see oli tõsi.

Kuidas sai ta edasi elada, teades, et Välk ja Heron ei kuulu enam talle?

Niigi õudne oli esmalt kaotada ema ja siis isa, keda Manella nii väga armastas.

Pärast isa surma elu justkui seiskus.

Tulevik tundus tume.

Aga Manella poleks onu jubedatele tegudele mõeldes osanud arvatagi, et teda lahutatakse loomadest, keda ta armastab maailmas üle kõige.

Või et ta viiakse Londonisse ja sunnitakse abielluma mehega, kelle onu välja valis!

Onu polnud isegi Manella arvamust küsinud!

“Ma ei… tee seda! Ei tee!” sõnas tüdruk otsustavalt.

Ta naaldus tahapoole ja heitis pilgu isa portreele.

Et Manella enam koera ei kaisutanud ning niimoodi rääkis, arvas Välk, et nad lähevad jalutama.

Koer kargas püsti ja jooksis ukse poole.

Seepeale hüüatas Manella:

“Sa näitad mulle, mida teha! Oh, Välk, kui tark sa oled! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?”

Ta hüppas püsti ja avas kabineti ukse.

Välk läks esimesena välja ning jooksis eemale.

Manella aga hakkas põgenemisplaani pidama.

Ta püüdis jääda rahulikuks, mitte minna pabinasse, et mõelda selgelt.

Neiu mõistis, et raske on teenida piisavalt raha, et üksi elada.

Peale selle pidi ta ennast hästi varjama, et onu teda üles ei leiaks.

Manella läks magamistuppa.

Istunud tualettlaua taha, vaatas ta peeglisse.

Ta oleks justkui enda peegelpildilt juhtnööre oodanud.

Manella oli terve elu maal elanud.

Sõja ajal oli neil vähe naabreid ning nad ei korraldanud peaaegu üldse pidusid.

Seetõttu polnud Manellal aimugi, kui armas ja ilus ta välja nägi.

Ta ei teadnud enda kaunidusest midagi.

Pärast isa surma oli Manella märganud, et onu silmitseb teda tihti tähelepanelikult.

“Onu Herbert, sa paned mind piinlikkust tundma!” sõnas Manella. “Kas mul on ninaots tahmane?”

“Mõtlesin just, et oled ilus noor naisterahvas,” vastas Avondale’i seitsmes krahv aeglaselt. “et oled ilus noor naisterahvas. Tegelikult saab sind kindlasti võrrelda Avondale’i krahvinnadega, keda on alati kaunitarideks peetud, olenemata ajast, mil nad elasid.”

Manellat oli see üllatanud, kuid ta oli häbelikult vastanud:

“Aitäh, onu Herbert. See on vist esimene kompliment, mille sa oled mulle teinud.”

Seepeale onu vaikis.

Mehe silmis oli pilk, mis oli muutnud Manella kartlikuks.

Tüdrukule tundus, nagu oleks onu arvates olnud tema välimus justkui varandus, millest Manella aga aru ei saanud.