Читать книгу Kõige tumedam tund - Barbara Erskine - Страница 6

Pühapäev, 30. juuni

Lucy ärkas äkki ja jäi üles lakke vahtima. Ta süda põksus ärevalt. Unenägu, kui see üldse oli unenägu, oli lõppenud. Ta kobas mälu uduses tühjuses, kuid ei leidnud sealt midagi. Siis sirutas ta käe kella järele öökapil ja pööras selle numbrilauaga enda poole. Kell oli kolmveerand kolm öösel. Kolmanda korruse räästaalune ruum oli kuum, öö oli väga vaikne. Väljas sõitis üks auto mööda tänavat, autorataste surin ja mootori põrin sumbusid kauguses. Ohates ronis ta voodist välja ja läks akna juurde. Tänav kaks korrust allpool oli väga vaikne isegi siin südalinna lähedal.

Ta kuulis kriuksatust enda selja taga toas ja pööras ringi, silmad suured pimeduses. Midagi ei olnud. Selles vanas hoones kriuksuvad põrandalauad kogu aeg, ja ta naeratas virilalt. Öövaikuses haukus koer kusagil kaugemal piiskopilossi aia kandis.

Ja äkki ta tundis, et ta ei ole magamistoas üksi. Ta tajus liikumist kusagil nähtavuse piires.

Ta vaatas jälle ringi ja hoidis hinge kinni, kui varjutaoline, peaaegu läbipaistev kogu ilmus aeglaselt nähtavale voodi kaugemas otsas. Lucy suu kuivas.

„Larry?” sosistas ta.

Ruum jäi väga vaikseks.

„Larry, kallis?”

Aga see ei olnud Larry. Ühe hetke jooksul silmas ta trepimademe poolvalguses kõhna nurgelist nägu, Briti kuninglike õhujõudude hallikassiniseid vormirõivaid, ja siis see pilt kadus.

Lucy kobas meeleheitlikult lülitite järele, ning pooleldi pimestatuna, kui lambid lõpuks põlema lõid, vaatas meeletu hirmuga ringi. „Idioot!” sosistas ta. „Sa kujutad asju ette.” Ta käed, nagu ta märkas, olid hakanud värisema.

Pisarad tulid silma ja ta tundis, et on hakanud ohjeldamatult vappuma hoolimata sellest, et öö oli nii soe. „Larry.” Ta hääl murdus ja ta hakkas nuuksuma.

Astudes välja ilusast pööningutoast, mille tema ja Larry olid kord nii suure õhinaga kujundanud ja mida nad olid sellise rõõmuga jaganud, läks ta kitsast trepist alla teise korruse kööki maja tagaotsas ning lülitas sealgi lambid põlema. Ta jäi ateljee suletud ukse taha liikumatult seisma. See kuju oli olnud osaline ta unenäos, muidugi oli. Teda painas noore mehe isik portreel ja ta oli temast mõeldes magama jäänud ning loomulikult ka temast und näinud.

Kartes, et võib ümber mõelda, astus ta otsustavalt ukse juurde, lükkas selle lahti, sirutas käe ja kobas lülitite järele. Molbertilt vaatas talle vastu Evie irooniline pilk. Noormees ta selja taga oli huvitatud vaid naisest, kes istus väraval nii lähedal ta ees. Mehel polnud aega kellegi teise jaoks väljaspool pilti.

Lucy vaatas ringi, ta oli hirmul, et varjukuju ilmub magamistoast taas nähtavale, aga ateljee oli tühi. Ta pilk rändas tagasi säravsiniste silmadega noormehele ja ta neelatas tugevasti, püüdes mõistust kokku võtta. See poiss pildil on heledapäine, nurgelise näo ja jässaka kehaga. Mees, keda ta oli näinud magamistoas, oli tumedamate juuste ja silmadega, ta oli pikk ja sihvakas. Lucy oli näinud teda vaid sekundi murdosa jooksul, aga sellest oli küllalt nägemaks, et ta ei olnud noormees maalilt. Ka polnud ta Larry.

Korraga läbis Lucyt hirmuvõbin. Viirastus pidi ju kuuluma ta unenäkku, aga ühel silmapilgul oli tundunud nii reaalne. Ta läks ateljeest tagasi kööki ja haaras klaasi vett. Juues keeras ta ringi ning vaatas ukse vahelt tagasi ateljeesse. Ta hingas sügavalt sisse, et närve rahustada, ja pannud klaasi käest, liikus ettevaatlikult taas ateljee poole. See oli endiselt tühi. Evie vaatas teda ikka veel lõuendilt, ilme endiselt mõistatuslik. Ja vaenulik? Võib-olla sedagi. Aga noormees ta selja taga? Tundus peaaegu, nagu Evie ei teaks, et too on seal.

Nii, kes siis on see tumedajuukseline noormees ja see teine mees… mees ta magamistoas?

Järjekordselt tunnetas ta teravalt, kui tühi on korter ilma Larryta ta kõrval, ja äkki haaras Lucyt paanika. Enne kui ta sai ennast pidama, oli tal telefon käes.

„Robin, ma kardan. Saad sa siia tulla?”

„Luce? Mis viga?” Mehe hääl kostis summutatult. Uniselt.

„Palun.” Lucy käitumine oli terve mõistusega vastuolus. Ta sai sellest mingil moel aru, aga teda juhtis hirm.

Niipea kui ta telefoni käest pani, hakkas ta kahetsema, et helistas. Ta oli täiesti unustanud kellaaja. Milline isekas tobu ta küll on.

Kümne minuti pärast avas Robin juba ust. „Mis lahti on, Luce?” Ta jooksis galeriitrepist üles, kannul ta partner Phil.

Lucy seisis ikka veel värisedes keset kööki. „Olen nii loll. Ei oleks pidanud sulle helistama.”

„Ütlesid, et kardad. Mis siis juhtus?” Robin võttis tal ümbert kinni. „Rahune nüüd. Onu Robin on siin.”

„Nägin õudukat. Rumalat õudusunenägu,” kogeles Lucy. „Ärkasin äkki üles ja märkasin, et mu toas seisab üks mees. Siis ta kadus ja arvasin, et see oli vaim.” Ta peitis korraks näo Robini õlale. Nii lohutav oli olla teise inimolevuse läheduses, nii rahustav… ja ta oleks tahtnudki nii jääda. See tundus nii turvaline. Ent ta võttis end kokku ja astus sammu tagasi, tajudes, kuidas mõlemad mehed teda jõllitasid.

„Kas Larry vaim?” sosistas Robin.

Lucy raputas pead. Ta oli kord Robinile ühel oma raskel päeval usalduslikult tunnistanud, kui väga ta Larryt igatseb, kui kindel ta on, et Larry tuleb tagasi ta juurde, kuidas mees talle siis räägib, mis tegelikult juhtus, ja kui väga ta teda ikka veel armastab. Aga Larry ei olnud tulnud.

Lucy märkas, et Robin ja Phil vahetasid pilke.

„Olen hull. Tean, et olen peast segi. See oli unenägu. See pidi olema. Ma ei teadnud, mis kell on. Ma ei oleks pidanud sulle helistama… anna andeks.”

„Mul on hea meel, et sa seda tegid. Milleks siis sõbrad on?” lausus Robin õrnalt.

„Kuidas ta välja nägi, see kuju?” Phil tõmbas laua alt tooli ja istus ta kõrvale. Ta toetas end küünarnukkidele ning uuris Lucy nägu. Ta oli laiaõlgne mees, kellel oli vaieldamatult hea kehaehitus ja lainjad kullakarva juuksed. Mõistlik. Praktiline. „Kas suudad meenutada?” Ei tema ega Robin naernud Lucy üle.

Lucy seletas jälle, mis oli juhtunud, ning Robin läks keedukannu täitma. Ta lülitas selle sisse ja otsis kapist kolm kruusi. Tagasi pöördudes heitis ta pilgu ateljee poole. Uks oli kinni.

„Okei,” ütles ta Lucyle teekruusi ulatades. „Et sind rahustada, võiksime mina ja Phil sinna korraks sisse astuda ja vaadata, kas kõik on korras.” Lucy näol väreles naeratus. „Ta oli mu magamistoas.”

„Siis vaatame sinna kõigepealt.” Phil tõusis püsti.

Lucy oli jätnud ülakorruse tuled põlema. Tuba oli tühi. Ta voodi oli segamini, aga midagi hirmutavat seal polnud. Pärast seda kui nad olid ringi vaadanud ning ka teise magamistoa ja vannitoa läbi otsinud, keerasid nad ümber ja laskusid jälle alla. Siis läksid nad ateljeesse. Katusekonstruktsioonide klaaspindadelt peegeldusid vastu musta taevast kohtvalgustid ja vaikiv tunnistaja molbertil.

„Niisiis, kui ta ei sarnanenud selle poisiga ega ka Loliga, mismoodi ta siis välja nägi?” Robin silmitses teda tähelepanelikult.

„Ta oli keegi teine. Mitte see mees Evie maalil. Vorm oli küll samasugune. Nägu aga täiesti erinev.”

„Kas ta üritas sinuga rääkida?”

Järgnes hetk vaikust.

„Arvad sa, et ta oli siis vaim?” küsis Lucy sosinal.

Robin kallutas pea korraks järelemõtlikult küljele. „Ma ei tea isegi, mida ma arvan. Tõenäoliselt on sul õigus: ta on pärit su unenäost, aga unenäod annavad mõnikord edasi sõnumi, on ju nii?”

Lucy oli segaduses. „Ta ei öelnud midagi. Olin sellises šokis. Arvasin, et ta on mu mõttekujutluse vili. Alles siis, kui tulin siia tagasi ja vaatasin uuesti pilti, sain aru, et see oli hoopis keegi teine mees, ja läksin paanikasse.”

„Väga huvitav.” Phil võttis mõtlikult suure aeglase sõõmu oma kruusist. „Kas ta on siin pildil veel kusagil mujal, mis sa arvad? Võib-olla Evie teise õla taga?” Robin krimpsutas kahtlevalt nägu. „Siin pole ju ruumi. Vaata maali kompositsiooni. Nii see oli ilmselt mõeldud, kui ta seda maalis. Ilma selle mehe figuurita seisaks Evie liiga vasakul. Tema taga oleks tohutu suur tühi koht. Vean kihla, et ka Lol märkas seda. Temale pidi see paistma vale. Tal oli fantastiline silm. Ta pidi nägema, et midagi on tasakaalust väljas. Vahest ehk sellepärast ta arvaski, et see pole üldse Lucase töö. Evie vist otsustas ümber, kui mees oli sinna juba maalitud. Võib-olla läksid tülli.” Robin sirutas käe ja võttis Lucy oma. „Sina ju tead, mida see tähendab, Luce, eks? Sul tuleb kogu see lugu välja uurida. Kes need mehed olid ja mida nad Eviele tähendasid? Võib-olla tahab see kutt, et sa oma raamatu valmis kirjutaksid.”

Vaadates teda kõrvalt ja silmates ta kahvatunud nägu, naeratas Robin julgustavalt. „Oled sa valmis täna öösel siin omaette olema? Miks sa ei võiks meiega kaasa tulla?” Ta sai veel sõnasabast kinni, et mitte öelda: „Võib-olla ta ei tahagi, et sa selle kirjutad?”

Lucy raputas pead. „Ma ei saa siit ära minna, Robin. Sa tead ju küll, et ma ei saa.”

„Siis jääme meie siia.” Alati praktiline Phil sirutas käe veekannu järele ja täitis Robini pooltühja kruusi. „Sina valmistu magama all elutoas.”

„Jääksite?” Lucy ei mõelnud seda öelda. See lihtsalt lipsas tal suust, enne kui ta pidama sai. Ta ei tahtnud tunnistada, kui pingul olid ikka veel ta närvid juhtunust. Olla koos nendega siin toas oli üks asi. Hoopis midagi muud oli viibida üksi majas, kus trepiastmed kriuksuvad ja põrandalauad nagisevad.

„Muidugi jääksime. Kui su sinises vormis poiss midagi üritab, küll me teda siis alles üllatame.” Phil turtsatas naerma.

Lucygi naeratas. „Olete parandamatud.”

„Alati.”

„Aga tänan ikkagi.”

13. august 1940

18. juunil oli Churchill pidanud kõne, milles ta teatas kogu maale, et võitlus Prantsusmaa pärast on lõppenud ja algamas on lahing Inglismaa pärast. Maa ootas seda nädalate viisi, kuni 13. augustil algasid esimesed massrünnakud. Saksa hävitajate ja pommitajate tohutud formeeringud liikusid halastamatu möirgega üle La Manche’i väina, osa suunaga Londonisse, teised Doveri, Southamptoni ja Portsmouthi peale, seejuures täpselt ja eksimatult Lõuna-Inglismaad kaitsva lennuväljade ahela poole, ning seal eesliinil võitles ka Ralph.

Evie istus parajasti A-lennu baraki ees tühjal bensiinivaadil, kui sees helises telefon. Kõik mehed ta vaateväljas peatasid käsiloleva tegevuse. Temagi käsi tardus paberi kohal, hinge kinni pidades ja vaikselt loendades.

Ta kuulis barakist häältepominat ja siis visati telefonitoru hargile ning kuulda oli üksainus sõna „Õhkutõus!”

See oli sellel päeval juba kolmas.

Ta neelatas tugevasti, püüdes hoida kätt kindlalt paberil, et skitseerimist jätkata. Need poisid olid talle kõik juba tuttavaks saanud, naeratasid talle ja vahetasid nalju oma väljalende oodates. Nad olid sõbrad. Ja mõned neist kohe kindlasti ei tulnud enam tagasi. Möödunud kolme päeva jooksul oli üksteist pilooti hukkunud ning enamik lennukitest kas kahjustatud või hävinud. Ellujäänud mehed näisid olevat kurnatud. Maapealne meeskond oli vaid hädaga jõudnud lõpetada veel rivis olevate lennukite tankimise ja relvavarude täiendamise. Pilootidel oli vaevalt aega tass teed juua. Evie teritas pliiatsi ja pööras lehte, sundides ennast keskenduma sellele, mida ta tegi, et mitte lasta adrenaliinil enda üle võimust võtta. Ta ei tohi neile näidata oma hirmu. Tema ülesandeks on jääda nähtamatuks, olla professionaal oma alal, varjutada ja lisada heledust söejoonistustele: üks mees tõmbab pähe lennukiivrit, teine sõlmib salli ümber kaela; traktor veab kütusetanki tee pealt eest ära. Juba käivitatakse mootoreid, eemaldatakse ratastelt kinnituskiilud; propellerite vihisedes lisavad lennukid kiirust, ja siis ongi nad läinud – need, kes on veel alles Hurricane’ide eskadrillist. Nad sööstavad üles õhku ja ta kuuleb, kuidas kauguses hakkavad huilgama õhuhäiresignaalid.

Ta selja taga seisatas üks mehaanikutest, et vaadata visandilehte. „Pärastlõunal tuleb siia uus eskadrill. 911. eskadrill. Kas nägid kahte suurt Harrow’d, mis lendasid sisse täna hommikul kogu oma maapealse meeskonna ja varustusega?” küsis ta. Ta viipas käega ja Evie nägi tõesti kahte suurt lennukit, mis olid reastatud külg külje kõrvale puuderivi ette. „Need on Spitfire’i eskadrillist nagu su venna omagi. Midagi uut sulle joonistamiseks. Meie poisid rõõmustavad muidugi puhkuse üle, need vaesed nadikaelad. Fritsud on meid viimastel päevadel kõvasti nahutanud.”

Evie vaatas talle otsa ja manas naeratuse näole. „Meie poisid saavad hakkama.”

„Jah-ah. Kindlasti.” Mees tõmbas välimundri taskust õlise kaltsu ja pühkis sellega käsi. Ta vaatas üles taevasse, kus võis juba aimata lähenevat rünnakut. Sellal kui nad seda uurisid, lendasid neist üle kenas korras hävitajate formeeringud Tangmere’ist, et oma poistega ühineda. Ent juba hakkaski peale − mõne sekundi jooksul läks taevas lahti möll.

„Arvan, et oleks vaja ennast nende tagasitulekuks valmis seada… kui nad ikka tulevad,” sõnas ta ohates.

Evie saatis teda silmadega, jagades ta muret. Paari sekundiga oli ta visandanud mehe eemalduva kuju, ta longus õlad, ta peahoiaku, selle, kuidas ta veel kord heitis pilgu taevasse. Evie järgis ta pilku ja märkas nagu esimest korda pääsukesi, kes sooritasid sööstlende lennuvälja kohal, täielikus teadmatuses draamast kaugel ülal taevas… ja ta joonistas lehenurka väikese linnu.

Vaid mõni hetk hiljem rebisid kaks lennukit ennast lahti üldisest lahinguraginast ja Evie nägi mitmestki barakist mehi väljuvat, pilgud ülal taevas, sest madalal pea kohal käis üksikvõitlus. Relvad tärisesid, kui kaks lennukit teineteise eest põiklesid, kuninglike õhujõudude ümmargune tunnusmärk ja ruutu moodustavad mustad ristid selgesti nähtavad. Hurricane ja Messerschmitt 109 teineteise vastu. Evie märkas, et ta hoiab hinge kinni. Nad olid nüüd nii lähedal, et ta arvas nägevat lennukites mehigi. Siis sööstsid nad üles edasi päikese poole. Käis viimane kärgatus ja äkki oli kõik läbi. Saksa lennuk pööras ja hakkas allapoole langema, lennukikerest paiskusid välja leegid. Ta oli võtnud suuna otse nende poole. Evie jälgis teda − ta suu kuivas, ta ei suutnud liigutada, tajudes vaid vaevu enda ümber hõikeid, jooksvaid mehi, mootorite moonutatud uratusi, ning siis oli lennuk maa peal, kadudes leekidesse heki teises otsas, vaevalt viiekümne jardi kaugusel. Mitu sekundit oli Evie hirmust halvatud. Ta avastas, et oli visandiploki ja pliiatsi maha pillanud, oli vist peaaegu hingatagi unustanud. Mehed jooksid üle välja lennukivraki poole, kuid seal polnud enam midagi teha. Mehel lennukis tuli oma saatusega leppida. Evie hingas sügavalt sisse ja pühkis tigedalt silmist pisaraid. See oli ju vaenlane, tema pärast ei peaks endast niimoodi välja minema.

Nende omadest pöördus lahingulennult tagasi vaid viis lennukit, üks neist lõpetas, rattad püsti, peaaegu tema ees väljal. Evie hüppas ehmunult jalule ja nägi, et juba jooksid meedikud kanderaamiga välja. Ta märkas sedagi, et piloot oli end ilma välise abita rihmadest vabastanud ja vaarus lennuki juurest eemale, hoides kramplikult kinni käsivarrest, mis rippus lõdvalt külje pealt alla. Ta liikus paar sammu joostes ja peatus siis vankudes – ilmselt ei orienteerunud −, kuid mehed jõudsid juba kanderaamiga ta juurde.

Möödus mitu sekundit, enne kui Evie haaras mehaaniliselt visandiploki järele, ent võbisev käsi ei lasknud tal joonistamist jätkata.

Ta istus ikka veel oimetuna sama koha peal, kui lubatud uus eskadrill nähtavale ilmus, jäädes esialgu mootorite kõrvulukustava mürina saatel rivistuses lennuvälja kohal ringlema. Viisteist Spitfire’i hävitajat maandusid peagi üksteise järel ja jäid lõpuks paigale barakkide lähedale puude alla. Mootorid lõpetasid möirgamise ning lennuväljale laskus kummaline vaikus, kostis vaid lõokese kauge trillerdus.

Reede, 5. juuli

Pärast veidrat elamust muutusid ööd Lucyle raskeks. Robin soovitas, et tema ja Phil võiksid tulla ja seltsiks olla, aga ta keeldus. „Pean õppima siin omal käel hakkama saama,” kinnitas ta kangekaelselt. „Kui jälle tulete, hakkan teid igal öösel siia tahtma. Pean sellele ise vastu astuma. Kartsin küll, aga midagi ei juhtunud. See oli lihtsalt vari. Ta ei ähvardanud. Tõenäoliselt nägin teda unes või oli ta mu mõttekujutluse vili.” Ta vaatas Robinile otsa ja naeratas põgusalt.

Märgates ta silmades trotslikku väljakutset, ei esitanud Robin mingeid vastuväiteid. „Vapper tüdruk!” sõnas ta.

Mida Lucy talle aga ei öelnud oli see, et ta ei saanud mehe nägu oma peast välja. Tema varjuna kohalolek tundus talle mingil määral isegi reaalsem, kui oli see usaldusväärselt rõõmsa näoga figuur maalil. Mehe ilmumine oli põhjendatud. Ta oli niidiots Evelyni juurde ja ta ilmselt katsus Lucyle midagi öelda. Kas võis arvata, et kui sõnumi edasiandmine nurjub, ta tõenäoliselt enam ei tule?

Galeriis käis elav askeldamine, kuid ta sai kasutada juhuslikult tekkinud pause, mil külastajaid polnud, et panna paberile kavand raamatu jaoks, mille ta kavatses Evelynist kirjutada, täites selle nende väga väheste detailidega, mida ta oli suutnud näpata napist infost kataloogides ja Netis. Terve nädal oli juba möödunud ajast, kui ta oli kohtunud Michael Marstoniga ja ikka polnud ta temalt teadet saanud. Esialgu oli Lucy optimistlikult lootnud, et temaga võetakse kohe kontakti, nüüd ta juba kahtles, kas mees seda üldse kunagi teeb. Ehk oli ta lubanud aidata lihtsalt sellepärast, et temast lahti saada? Järjest rohkem tundus, et täpselt nii see oligi. Aga kui mees ei kavatsenud teda aidata, kuhu ta siit nüüd edasi läheb?

Heites varjukujust külastaja nüüd juba kindlalt mõtetest välja, laskis ta veel kord silmade eest mööda kohtumise Michaeliga.

Kas mees oli andnud talle mingit materjali, mille kallal tööd teha… vähemalt alustuseks? Ta läks ateljeesse ja seisatas maali ees. Michael oli maininud talu, kus Evelyn veetis lapsepõlve, ja oli vihjanud, et ta võiks anda ka aadressi. Ometi peaks ju olema mingi viis, kuidas seda kohta ka iseseisvalt üles leida, ja kas vahepeal mitte kasutada võimalust ja otsida seda maalilt?

Ta rebis pilgu lahti nägudelt portreel ning keskendus seekord hoopis maastikule. Värav, taevas, silmapiir. Kas on mingi kaudne vihje, mida ta võiks hakata lahti harutama, oletades, et see pilt on maalitud Evelyni vanemate talus? Värava juures ei torganud midagi silma. See oli talu viie latiga puuvärav, mida varjutasid hallid samblikutordid ja kahvatutoonilise sambla rohekad kühmud. Ei mingit juhtlõnga. Mitte midagi erilist. Aga silmapiir? Kriidikõrgustike siluett? Kas ta suudaks leida kellegi, kes tunneks selle koha ära? Kui see oli lemmikkoht, tõeliselt eksisteerinud koht, siis oleks see ehk võimalik. Kui see oli aga kujutluspilt, siis ei tähendaks see ilmselt midagi. Aga Evelyn ju maalis reaalseid kohti. Ta maalis kriidikõrgustikke, mida ta armastas, ja maastikku oma kodu ümber. Seda kinnitavad maalid, mida Lucy oli näinud kataloogides. Niisiis on täiesti võimalik, et koht on tuvastatav.

Mida veel oli Michael rääkinud? Ta oli maininud Evelyni venda Ralphi, kes oli hävituslendur.

Lucy uuris Evelyni selja taga seisva noore mehe nägu. Ta oli kindel, et ta esimene mulje pidi olema õige… et see noormees oli kunstniku armsam. Käepuudutus õlal, pilk silmades – need mõlemad olid liiga õrnad, liiga intiimsed, et olla venna ja õe vaheline armastus. Ta tõmbas silmad pilukile ja vaatas uuesti maali. Imelik, kuidas mõlema näo ilmed muutusid ühest hetkest teise. Vahest ehk oli see märk meisterlikust portreest? Või muutus lihtsalt valgus?

Kes see ka ei olnud, vähemalt on Lucyl üks nimi käes. Ralph Lucas. Nii ta siis alustab Ralphist.

13. august 1940

Tony Anderson lõpetas väljaõppe juunis. Pärast Prantsusmaa langemist oli Churchill käskinud saata kõik praktikantpiloodid otse eskadrillidesse ja Tony leidis, et teda ootab naasmine Edinburghi, kus ta alles hiljaaegu oli olnud juura eriala kolmanda kursuse tudeng. Ta suureks rõõmuks viis esimene määramine ta Dremis paiknevasse Spitfire’i eskadrilli, umbes kümmekonna miili kaugusele linnast. Seal veetis ta veel kaks kuud aktiivteenistuse väljaõppel, tutvudes meestega, kellest peagi said ta sõbrad. 12. augustil avastas eskadrill, et nad on ümber paigutatud ja suunatud Sussexisse, kus oli käimas lahing Inglismaa pärast.

Enamikku maast kattis tihe pilv ja nad lendasid sellest tublisti ülalpool, peatudes vaid korraks, et tankida. Kui nad lähenesid lõunarannikule, hakkas pilv viimaks lagunema ja päike valgustas maastikku nende all. Tony tundis, kuidas süda hakkas põksuma. Kõige kummalisem oli hetk, kui nad lähenesid Londonile ega näinud linnast muud, kui tohutut hulka õhutõrjeks mõeldud õhupalle, mis surusid end üles läbi tiheda pilve.

„Midagi toimub meist vasakul, poisid.” Tony kuulis ülema häält kõrvus ragisemas, kui just hakati kõrgust vähendama. Ta tõmbas silmad pilukile ja nägi ringi vaadates kauguses lennukeid. Kümnete viisi tiirles neid risti-rästi taevalaotuses. „Seekord pole meil võimalik neile lööki anda. Kütust on liiga vähe. Katsume pigem ohutult kohale jõuda, küll ka meile peagi võimalus avaneb.”

Ülalt õhust nägi Tony Tangmere’i lennuvälja ja siis tuli kohe Westhampnett − nii lähedal, peaaegu kohe kõrval. Viimane ei paistnud olevat muud kui vaid stardi- ja maandumisradadeta avar väli. Ta märkas barakke, tuulemõõdikuid, tsisterni ja betoneeritud platse puuderivi ees. Keset lennuvälja lebas, rattad püsti, Hurricane. Heki taga torkas mustas suitsupilves silma veel teise lennuki vrakk. Ta tundis ribide all pistet erutusest. See ta siis on. Nad olid nüüd keset kõige tihedamat tegevust. Tuli tema kord maanduda ja ta veeres puude poole ning peatus. Kui ta kiivri peast tõmbas ja kokpiti kupli üles lükkas, seisis ta ees keegi kaunis tütarlaps, visandiplokk ühes käes, pliiats teises, näol raevukas ilme – see oli küll viimane asi, mida ta oleks osanud oodata.

Reede, 5. juuli, hiline õhtutund

All galeriis siirdus Lucy pika ja kitsa esimese korruse ruumi tagumisse otsa. See oli nende näituseruum. Galeriialal oli kaks akent: tagapool kõrge kitsas hingedel lahti käiv ja vaatega väikesesse aeda ning eespool ümarakaareline suur tänavavaatega aken, mida praegu valgustasid kaks kohtvalgustit, mis olid suunatud mustal poodiumil seisvale pronkshaigurile. Kuigi aeg oli hiline, valendas väljas ikka veel taevas, ent ruumis oli pime. Lucy vajutas põlema lambi väikeses kontorinurgas, kus kahe mugava nahktugitooli vahel troonis idamaisel vaibal antiikne kirjutuslaud. Ta võttis laua taga istet ja lülitas arvuti sisse.

Otsides endale teed tavaliste kirjete seas, mis pakkusid võimalusi leida Ralph Lucast Facebookist, võtta kontakti Ralf Lucastega mitmel eri kontinendil, leida endale koht tervel tosinal Lucase sugupuul, millest ükski ei kuulunud asja juurde, müüa neile, osta neilt, isegi anda telefoninumber, leidis ta lõpuks siiski üles ka õige. See kirje oli kahetsusväärselt lühike.

Ralph James Lucas, hävituslendur (260. eskadrill, Spitfire), sündinud 1919.a, surnud 1940.a.

Lucy ajas selja sirgu. Kakskümmend üks. Evelyni vend oli olnud ainult kahekümne ühe aastane, kui ta hukkus.

Rohkem infot ta ei leidnud.

Hingates sügavalt sisse, lülitas ta arvuti ja lambi välja ning astus aeglaselt trepist üles.

Ta lükkas ateljee ukse lahti, jäi seisma ja uuris veel kord üksisilmi maali.

„Ralph?”

Hääl kõlas õõnsa ja kõhklevana. Puudus igasugune veendumus.

Vastust ei järgnenud.

Niisiis, kuna Ralph ei olnud see heledajuukseline noormees maalil, oli see siis ehk pärit Lucy unenäost, tema vaim, see mõistatuslik varjukuju, keda ta oli näinud oma magamistoas, üldsegi mitte kompositsiooni osa, aga ikkagi olemas, lava taga, hall kardinal, rahutu vaim? Mees, kes hoidus varju? Ja kui see nii oli, miks ta siis nüüd välja ilmus? Mis see on, mida ta tahab öelda? Kas ta kummitab teda, Lucyt, või kummitab ta Evelyni?

Ta leidis, et igatseb jälle meeleheitlikult Larry kohalolekut, et saaks temaga rääkida, arutada maali, jagada sundust kindlaks teha, kes see mees oli ja mil viisil kuulus ta Evelyni ellu, aga eelkõige tahtis ta tunda end turvaliselt, peitudes hellitlevalt mehe tugevate käsivarte vahele. Ta heitis veel viimase pilgu maalile, kustutas siis värisedes lambid ning sulges ateljeeukse. Sel ööl magas ta elutoa diivanil mähituna Larry vanasse punasesse hommikumantlisse.

13. august 1940

„Ja miks sa nii tige oled?” Paistis, et Eddiele tegi Evie raevukus nalja. „Mingeid kahjustusi ju pole. Niikuinii pidid sa pildi lõuendile kandma. Natuke tolmu ainult.”

„Ta astus sihilikult minu poole. Ükski teine ei tulnud mu lähedalegi.”

„Võib-olla oli ta lihtsalt viimane ja pidi jätma lennuki rivi lõppu.” Eddie naeris jälle, pani siis käe ümber Evie õla ja embas teda rutakalt. „Sa ju ütlesid, et ta palus vabandust.”

„Tema pidas seda naljaks. Mõned neist on nii ülbed!” Evie oleks peaaegu jalgu trampinud.

„Nemad võitlevad sõjas, Evie,” kostis Eddie leebelt. „Arvan, et neil on õigus olla vahetevahel ka ülbe. Võib-olla ta lihtsalt ei näinud sind seal bensiinivaadil istumas.”

„Seda ta ka ütles.”

„Siis on ju korras.”

Evie väänles ta käsivarrest vabaks, läks laua äärde ja jäi keskendunult, kulm kipras, visandiplokki uurima. „Nägin, kuidas üks lennuk täna alla lasti. See kukkus leegitsedes otse lennuvälja servale. Piloot hukkus. Tal ei olnud võimalik välja rabeleda.”

Eddie ohkas. „Seda juhtub nüüd igal pool, Evie. Sa tead küll.”

„Aga seal… otse minu ees.” Ta tõstis pilgu ja vaatas Eddiele otsa. „See oli vaenlase lennuk. Mul peaks hea meel olema.”

Eddie pistis käed taskusse. „Ta on ikkagi inimolend. Sa ei oleks sina ise, Evie, kui sa nüüd rõõmust tantsiksid. Aga kui temaga poleks seda juhtunud, oleks ta mõne meie poisi alla tulistanud. Me mõlemad teame seda. Võib-olla isegi rohkem kui ühe. Võib-olla ka su tänase noore sõbra.”

Evie vaatas teda altkulmu. „Oletatavasti jah.” Ta pilk langes jälle visandiplokile. „Hakka parem minema, Eddie. Pean all ema aitama, ning kui mul aega jääb, siis tulen üles ja teen siin veel tööd.”

„Kui?” uuris Eddie mitte sugugi teeseldud pahameelega. „Sa pigem ikka leia aega. Ära unusta, et olen nendesse piltidesse investeerinud.”

Selleks ajaks kui Evie oma hädaabinõuna kasutatavasse ateljeesse tagasi tuli, oli väljas juba pimedaks läinud. Ta vaatas, kas pimenduskate on kindel, ja lülitas siis tuled põlema, ujutades laua üle külma heleda valgusega.

Ta sirutas käe pliiatsi järele. Alates noore piloodiga kohtumisest lennuväljal kibeles ta teda joonistama, aga tal ei olnud mingit kavatsust pakkuda sellele ülbitsejale rahuldust teadmisest, nagu oleks Evelyn tähele pannud ta säravat välimust. Visandiplokk lebas avatuna leheküljelt, kuhu ta oli joonistanud purustatud Hurricane’i keset lennuvälja ja Messerschmiti suitseva kere heki taha. Ta pööras lehte ja jäi ainiti vahtima uut puhast lehte enda ees. Juba aasta tagasi oli hakatud piirama ajalehtede formaati, aga siiani ei olnud paberi kokkuhoidu rohkem enam mainitud. Sellest hoolimata kavatses ta olla ettevaatlik ega raisata mitte ainsatki tükikest.

Mehe ülbus – seda mäletas ta kõige selgemini −, tema jultunud naeratus, säravsinised silmad, metsikud juuksed, mis pääsesid valla, kui ta eemaldas kiivri ja kaitseprillid.

„Tervist, kaunike,” oli ta öelnud ja Evelyn oli vastuseks vihaseid sõnu turtsunud. Selle asemel et naeratada ja tervitada teda Sussexisse saabumise puhul, oli ta nimetanud teda isekaks ja hoolimatuks matsiks ja veel kellekski. Ta ei mäletanud enam kelleks.

Käsi liikus kõheldes üle paberi, kui ta laskis uuesti peast läbi kõik selle, mida ta oli öelnud… ning ta punastas. Üksinda siin tühjas ateljees pani meenutamine teda punastama. Miks? Miks oli ta olnud nii tigedust täis ja ebaviisakas, kui ta teadis, et sellel noorel mehel tuleb võib-olla surra oma kodumaa eest, mida ka Eddie oli talle oma võltsvagadusega meelde tuletanud.

Tony. Talle meenus ka nimi. „Tere, olen Tony.” Ja noormees oli käe sirutanud.

„Palju tänu, Tony. Rikkusite mu päevatöö, Tony. Miks te pidite just siia veerema, selle asemel et suunduda alla rivi teise otsa, Tony?”

Evelyn oli märganud pettumust ta näos. Tony oli see, kes punastas. Mõlema õnneks hõikas keegi barakist nende selja taga ta nime ja ta oli ajanud õlad sirgu ning tõstnud käed allaandmise märgiks üles. „Vabandust,” oli ta öelnud ja pööranud minekule.

Nüüd oli Evelyn suuteline vaimusilmas ette kujutama iga detaili ta näos, iga tedretähni, iga ta lahti pääsenud, korgitsana keerdus juuksekiharat, iga ta suukõverust.

Kannatamatult hüüatades naaldus ta laua kohale, küünarnukk paberilehel, nagu peaks ta seda kohal hoidma, ning hakkas pehmet pliiatsit kiiresti ja kindlalt juhtides joonistama.

Pühapäev, 7. juuli

„Ma ei leia ta kaarti.” Mike Marston tuhnis posti ja ajalehtede virnas Rosebanki maja köögilaual.

„Kelle oma?” Charlotte seadis lilli sinisesse keraamilisse vaasi.

„Tolle naise oma, kes tahab Eviest kirjutada. Ta andis mulle oma visiitkaardi. Taevas hoidku, mis ta nimi oligi? Miks ma selle kogu aeg ära unustan?” Ta kergitas ajakirjade virna toolil ja vaatas selle alla. „Loodan, et Dolly pole seda ära visanud.”

„Dolly ei viska ealeski midagi ära,” salvas Charlotte teravalt. „Kui ta seda teeks, oleks meil siin pisut rohkem ruumi.” Ta toppis jõuga vaasi kukekannuse sinakat vart.

Mike tõusis püsti ja silmitses teda muiates. „Sa ei pea ju neid vaeseid lilli niimoodi ründama. Nad muide annavad üsna kergesti alla, kui neid õrnalt lükata.”

Charlotte kirus endamisi. „Sulle võivad nad alluda. Aga minust tahavad jagu saada! Ma ei ole aga mingi allaheitlik tüüp või pole sa seda märganud?”

„Olen märganud.” Mike naeris.

Charlotte tõstis kahtlustavalt pea. „Kõlab, nagu sa nii ka mõtleksid.”

„Mõtlesingi.”

Sekundi murdosa jooksul valitses vaikus. Mike sirutas käe ja puudutas naise oma. „Ma ei ole sind valinud su majapidamisoskuste pärast, Charley, ja sa tead seda!” Ta haaras naise sõrmed pihku, kuid too võttis parajasti roosi ja vandus. „Võiksid okkad ära näpistada. Siis nad ei torgi.”

Charlotte ohkas. „Nii, kes sulle seda õpetas? Tean. Ära hakka ütlemagi. Evie? On mul õigus?”

Mike noogutas nukralt. „Ta armastas lilli.”

Charlotte leidis kaardi peeglilaualt, kus see toetus vastu pipraterade purki, ja hoidis seda korraks käes, vaadates ja uurides väikest visandit hoone esiküljest ning sealsamas ka selle asutuse nime elegantses kaldkirjas – Standishi Galerii −, ja tagaküljel pastapliiatsiga kritseldatud nime Lucy Standish. Ta kortsutas mõtlikult kulmu. Mike vaatas mujale. Ta võiks lasta sel kukkuda vanade kokaraamatute rivi taha ja see oleks igaveseks kadunud. Ta nägi vaimusilmas naise otsekui varjutatud melanhoolset nägu ja sirgeid tumedaid juukseid ning naeratas rahulolevalt. Kas on oodata mingisugust ohtu? Mitte mingisugust.

„Mike.”

Mees vaatas üles ja Charlotte sirutas käe. Mike muigas kaarti võttes. „Vähemalt üks meist töötab metoodiliselt.” Ta haaras telefoni. Charlotte jälgis teda, kui ta ühendust ootas, ja taipas õlgade järsust longuvajumisest, et sõnum läheb automaatvastajale.

„Tere, proua…” Mike tegi pausi, uuris kaarti ning keeras siis selle teise poole, kus oli kirjas nimi. „Proua Standish, siin Mike Marston. Ma mõtlesin meie hiljutise vestluse üle ja tahaksin teada, kas saaksite uuesti siia tulla, nii et võiksime välja töötada modus operandi1. Vabandage, et viivitasin ühenduse võtmisega. Olin väga hõivatud.” Ta vaatas Charlotte’i poole ja pilgutas silma. „Helistage mulle. Teil on mu siinne number.” Ta pani telefoni käest.

„Kas andsid talle ka oma mobiilinumbri?” küsis Charlotte.

„Ei. Ta helistas lauatelefonile, kui ta esimest korda kontakti võttis. Nii on parem, siis ta saab rääkida ka Dollyga.” Ta tõusis korraks püsti ja vaatas köögis ringi. „Sinu idee viia kogu Evie kraam ateljeesse võtab kohutavalt palju aega. Kas me ei peaks juba algust tegema?”

Ta siirdus elutuppa ja vaatas lootusetult ringi. „Nii palju kraami. Ei tea kohe, kust peale alata.”

„Sa võiksid ju jätta selle Dollyle ja mulle.” Charlotte tuli lillevaasiga ja asetas selle seinaäärsele lauale. Ta astus sammu tagasi, et imetleda tulemust. „Nüüd aga läheme kaubahalli ja toome sealt pappkaste. Tegelikult võiksime nädala alguses jätta töö tervikuna Dollyle. Siis, nagu sa soovitasid, saab proua Standish tulla siia nädala sees, kui meid ei ole. Me ei taha ju raisata oma nii hinnalisi nädalalõppe.” Ta tõmbas taskust pabertaskuräti ja tupsutas hoolikalt ära veetilga, mis oli roosi kroonlehtedelt lauale langenud. „Oled sa Dollyle rääkinud, mida sa teha plaanid?”