Читать книгу Armastus Genfi järve ääres - Bella Swanlake - Страница 5

Kuu aja pärast lõpetas Denise kolledži ja hakkas otsekohe endale tagasihoidlikku ühetoalist korterit otsima. Nii nagu õde oli ennustanud, leidus see korter samas majas, kus ta seni oli elanud. Väike elutuba, kuid see-eest ruumikas köök. Väga hea ühele inimesele, otsustas Denise.

Palju aega võttis vanemate korteri ja antiikmööbli müük. Endale jättis Denise vaid kõige armsamad asjad: diivani ja ühe tugitooli, väikese ümmarguse laua nelja tooliga, vanaaegse tammepuidust voodi ja nikerdatud tammepuhveti kööki.

Vana korteri müük ja uue ost, samuti lahkumine vanematest jäänud varast osutus Denise’i jaoks küllaltki vaevanõudvaks tegevuseks, mis võttis palju aega ja jõudu. Kuid üheksateistkümnese jõud taastub kiiresti. Ja tulemus ületas kõik ootused: mööbel ja vanad esemed tõid sisse rohkem raha, kui Denise oli arvestanud. Peaaegu Genfi kesklinnas asuva korteri müüs ta kahe päeva jooksul väga soodsa hinnaga. Saadud raha pani Denise oma arvele panka. Koos vanemate hukkumise järel saadud kindlustusega piisas sellest summast väikese, tagasihoidliku hotelli ostmiseks.

Nüüd tuli Denise’il, vastavalt vanema õe poolt heaks kiidetud plaanile, töökoht leida. Siingi tal vedas. Vaevalt oli ta Tribunede Genève’i avanud, kui ta leidis sealt kuulutuse, et restoranis Järve Pärl on vaja ettekandjat. Ta tõmbas kuulutusele punase vildikaga joone ümber ja puhkes õnnest naerma. Kas tõesti on tema elu must ajajärk läbi ja nüüd saavad kõik unistused teoks?

Järve Pärl… Just see restoran, mis asus Mon Repos’ pargis, oli tema lemmik, kuigi nad olid vanematega seal vaid ühe korra söömas käinud. Ent väga pidulikul puhul – Denise sai kümneaastaseks. Aga kohvi suveterrassil suurepärase vaatega järvele oli ta joonud palju kordi ja mäletas hästi, kuidas see toimus.

Ta oli alati valinud kõige parema laua, võttis istet, ning kohe tuli tema juurde koolitatud ettekandja korralikult triigitud vormis, ees väike valge põlleke. Ta naeratas ja uuris sõbralikult, mida mademoiselle soovib. Denise tellis harilikult kohvi piimaga.

Otsekohe toodi talle tassike kuuma aromaatset jooki, tilluke piimakann ja paar tükki suhkrut. Milline õndsus! Denise jõi kohvi väikeste lonksukestega ja hajameelselt, kuid võitja ilmel jälgis möödakäijaid. Suvel oli neid pargis palju. Kuuldus mitmekeelseid kõnekatkeid.

Suvel tõmbas Genf ligi tuhandeid välismaa turiste. Restoranist möödus salk jaapanlasi lühikestes pükstes ja kohustusliku panamaga, õlal rippumas kõiksugu fotovarustust. Helevalges riietuses jalutasid mööda araablased oma naiste saatel, kes olid riietatud pikkadesse, eelistatult hallides toonides rõivastesse, ning nende sümpaatsed lapsed, kellele veel oli lubatud mõningad kehaosad katmata jätta. Araablased tulid Genfi, kus sel ajal oli kolmekümnekraadine soojus, et jahutada end nende viiekümne-kraadisest.

Hoolitsetud Ameerika prouad helesiniseks või roosaks värvitud juustega ohkasid vaimustatult, nähes kuulsat purskkaevu, mille juga keset Genfi järve ulatus tohutult kõrgele. Purskkaevust oli ammu saanud Genfi sümbol, kuid kohalikud elanikud, kelle hulka arvas end ka Denise, tegid näo, et ei pööra sellele tähelepanu – purskkaev, ja mis siis? Kuid kuumal päeval, istudes Järve Pärli terrassil tassikese kohviga, imetles Denise tahtmatult pisikestest tilgakestest koosnevat seina, milles purunes ja tuhandetes tulukestes lõõmas päike.

Seejärel liikus tema pilk laisalt järve vastaskaldale, kus asus Rooside park. Pisut vasakule jäi väga rikaste inimeste villade rajoon. Järve eenduval neemel asus Hermanse’i linnake oma suurepäraste kunstigaleriidega, aga edasi tuli juba Prantsusmaa. Ja paljude Prantsuse linnakeste hulgas imepärane kuurort Evian. Kõige selle kohal kõrgus suursugune Mont Blanc, mille tipud on isegi suvel alati kaetud lumega. Milline ilu!

Siinkohal Denise toibus, katkestas oma lõputud mälestused ja otsustas helistada kuulutuses toodud telefonile.

Teda kutsuti vestlusele samal päeval kell kolm. Tuli kiirustada.

Denise pesi hoolikalt juukseid ja kammis neid kaua, seni kuni need pragisema hakkasid. Juuksed sädelesid päikese käes nagu sula kuld.

Aga mida selga panna? Kui midagi uhket, siis ei mõisteta, milleks mulle lihtsa ettekandja töö. Liiga tagasihoidlikult riietudes aga ei osutata mulle piisavalt tähelepanu ja sellele kohale võetakse keegi teine.

Denise lähenes sisseehitatud peegeluksega kapile. Ta valis kaua ja võttis lõpuks riidepuult otsustavalt helesinise siidist seeliku koos valge lühikeste varrukatega pluusiga. Proovis. Justkui sobiks. Pidulik, samas tagasihoidlik, mõtles ta.

Jalga pani ta uued valged kõrge kontsaga kingad, õlale riputas seeliku värvi helesinise nahast koti ja läks uuesti peegli ette. Nähtuga rahule jäädes naeratas ta oma peegelpildile ja pöörates järsult kontsadel ringi, väljus korterist.

Kuulnud koputust kabineti uksele, lausus restorani Järve Pärl omanik monsieur Jean Jobelle karmilt: “Sisse!”

Sisenes tütarlaps, kelle välimus vastas täielikult monsieur Jobelle’i esteetilistele nõudmistele, mida ta inimsoo kaunimale poolele esitas – noor, veetlev, pikka kasvu, sportliku kehaehitusega ja, mis peamine, tal olid luksuslikud heleda kastani värvi kuldse läikega juuksed.

“Ma olen Denise Delacroix. Määrasite mulle intervjuu kella kolmeks.”

Monsieur Jobelle võpatas kergelt.

“Mis, kas teie tahate ettekandjana tööd leida?” imestas ta. “Ja teil pole mingeid ambitsioone?”

Mees vaatas tähelepanelikult neiu hallikassinistesse silmadesse.

“Kui ausalt öelda, siis ambitsioonid mul on,” vastas Denise tagasihoidlikult. “Tahan teie juures töötada, suvel aga astuda hotellimajanduse instituuti.”

Kuid oma muudest plaanidest otsustas ta vaikida.

“Ja mida arvavad sellest teie vanemad?” jätkas omanik ülekuulamist.

“Minu vanemad hukkusid lennukatastroofis kaks aastat tagasi.” Denise silmad muutusid kurvaks. “Kuid minu vanem õde kiitis selle mõtte heaks ja peab seda mõistlikuks.”

Nüüd on selge, miks see olevus selle sammu ette võttis, mõtles monsieur Jobelle ja temas ärkas kaastunne. Pärast vanemate surma tema eluline ja ilmselt ka finantsiline olukord muutus ning ta vajab lihtsalt raha. Raha õppimise jaoks.

“Aga milline on teie töökogemus?” küsis monsieur Jobelle palju pehmemal toonil.

“Ma lõpetasin peaaegu teie restorani vastas asuva kolledži Lausanne’i tänavas,” alustas Denise. “Alati, kui me organiseerisime heategevuslikke lõunaid vanuritele ja invaliididele, aga seda juhtus, uskuge mind, üsna sageli, töötasin ma ettekandjana. Loomulikult ma mõistan, et seda on sellise suurepärase restorani jaoks vähevõitu, kuid… küll ma õpin.” Nende sõnade juures monsieur Jobelle noogutas heakskiitvalt.

Denise vaatas mehele usaldavalt silma.

Mu jumal! Milline veetlev olevus! Tundub, et muutun sentimentaalseks. Tähendab, vananen, mõtles restorani omanik. Valjusti aga lausus:

“Teie õnn, et algab suvine turismihooaeg. Külastajate hulk on meeletu ja me vajame tõepoolest ettekandjaid. Ma ei hakka rääkima, mida on vaja teha, sellest räägib teile vanemkelner.”

Monsieur Jobelle vajutas nupule ja kamandas:

“Claude Agossa, minu juurde!”

Minuti möödudes sisenes kabinetti pikk, sihvakas, kelneri riietuses umbes kahekümne viie aastane mustanahaline.

“Saage tuttavaks, see on Claude Agossa, meie vanemkelner, aga see on meie uus ettekandja Denise Delacroix,” tutvustas neid monsieur Jobelle teineteisele.

Aru saanud, et kaunis tütarlaps pole mitte klient, vaid kolleeg, see tähendab samal tasemel, naeratas mustanahaline sõbralikult, paljastades seejuures oma tugevad lumivalged hambad.

“Väga meeldiv.”

“Minul samuti,” vastas Denise viisakalt.

“Claude, Denise’il puudub suurem töökogemus. Ma võtan ta, kuidas öelda, oma vastutusel ja seetõttu palun sul ta oma šefluse alla võtta ning talle ettekandja tööd õpetada. Said aru?” teatas ülemus karmilt.

“Jah, monsieur, sain kõigest aru.”

“Muide, Denise,” jätkas monsieur Jobelle. “Claude on möödunudaastase Genfis toimunud kelnerite konkursi võitja. Loodan, et ta on teile hea õpetaja. Hakkan ka ise tähelepanelikult teie tööd jälgima, sest, kordan, võtan teid oma isiklikule vastutusele. Meie asutuses kehtib range kord. Kuid iga töötaja initsiatiivi, mis aitab kaasa restorani heale käekäigule, tunnustatakse. Nii materiaalselt kõikvõimalike preemiatega kui ka liikumisega karjääriredelil. Kas pole nii, Claude?”

Ta vaatas mustanahalise poole.

“Just nii, monsieur Jobelle,” vastas too kuulekalt. “Möödunud aastal olin ma lihtne kelner, aga pärast võitu konkursil sain kohe vanemkelneriks. Tänu teile, monsieur.”

Monsieur Jobelle kortsutas kulmu.

“Palun, ilma meelitusteta. Tead ju, et ma neid ei armasta.”

Ta rehmas käega.

“No nii, minge nüüd. Tööle tuleb Denise homme, kell kaheksa hommikul. Ta töötab terrassil, teenindab hommiku- ja lõunasööke. Kolm päeva tööl, üks vaba. On selge?”

“Jah, monsieur,” pahvatasid Denise ja Claude üheaegselt.

“Siis on kõik. Teile, Denise, peab veel vormiriietuse otsima. Claude aitab.”

Monsieur Jobelle naeratas ja noogutas, andes sellega märku, et audients on lõppenud.

Noored väljusid koridori.

“Ma vaatan, et sa võlusid meie peremehe lausa ära!” lausus Claude vaimustunult. “Pole teda kunagi nii järeleandlikuna näinud.”

“On ta siis nii range ülemus? Mulle tundus ta üsna heasüdamliku vanainimesena,” kirtsutas Denise nina.

“Ära teda kunagi vanaks nimeta,” ehmatas Claude, “muidu satud pahandustesse!”

“Ei nimeta, ei nimeta,” rahustas teda Denise.

Claude vaatas teda tähelepanelikult.

“Siis on hästi. Aga nüüd mine vormi järele. Kauplus asub Marche’i tänavas kesklinnas.”

Ta võttis paberilehe, sirgeldas sinna aadressi ja ulatas paberi Denise’ile.

“Maksad ise, aga võtad tšeki ja raha annab kassapidaja sulle homme tagasi. Aga kingad… Kingad ostad oma raha eest. Naised räägivad, et kõige paremini sobivad täistallaga, et siis väsivad jalad vähem. Mina seda eriti ei jaga. Võid ise nendega nõu pidada.”

“Oi,” rõõmustas Denise, “mul on just ühed sellised täistallaga kingad, nii et pole vaja kulutada.”

“Niisiis, homseni. Ootan sind homme kell kolmveerand kaheksa. Ära siis hiljaks jää! Vahetad riided ja hakkad minu järel käima ning tegema kõike seda, mida minagi. On selge?”

“Selge,” vastas Denise lõbusalt.

“Arvan, et meie koostöö laabub ja me saame sõpradeks,” ütles Claude lahkumisel ja sirutas talle käe.

Denise väljus restoranist ja suundus bussipeatusesse.

Kui suurepärane päev täna on! mõtles ta bussis istudes. Mul õnnestus see! Õnnestus!

Buss sõitis vilkalt edasi – Genfis on busside jaoks vabastatud parem sõidurida, millel keegi teine ei tohi sõita. Ja isegi siis, kui autod tipptunnil ummikutes vaevlevad, kulgeb linnatransport graafiku kohaselt.

Ja oligi tuttav peatus Marche’i tänaval. Ta väljus bussist ja vaatas ringi. Kauplus oli päris lähedal. Suurepärane! Surudes lehekese aadressiga peopessa, liikus Denise edasi.

Marche’i tänava nurgal tubakatarvete firmakaupluse ees seisis noor muusik ja mängis saksofoni. Avatud pillivutlaril helkis peenraha. Seda oli üsna vähe – erinevalt teistest eurooplastest olid Genfi inimesed kokkuhoidlikud, võiks isegi öelda, et ihnsad. Münte viskasid saksofonimängijale enamasti turistid, eelkõige ameeriklased, kellel ilmselt polnud meelest läinud, et nende oma president Bill Clinton mängis sama pilli.

Kui mul kõik hästi läheb, viskan ka talle mündi, plaanis Denise. Mängib ta ju tõepoolest kenasti.

Kauplus oli tühi. Müüjatar igavles laua taga. Kui Denise sisenes, tõstis ta pilgu tulijale.

“Mida soovite, mademoiselle?”

Denise selgitas talle ja nad hakkasid kahekesi sobilikku riietust valima.

Selles vormis tuleb töötada terve päev ja mind hakkavad jälgima sajad silmad, sellepärast pole mõtet kiirustada, tuleb valida parim sellest, mis on mugav, praktiline ja ilus, mõtles ta, ja piinas müüja täitsa ära. Kuid poest väljudes oli tal suurepärane tuju – ta oli suutnud endale valida just selle, mida ta tahtis.