Читать книгу Wayward Pines. II osa - Blake Crouch - Страница 5

Ethan avas silmad ning oleks siis peaaegu asemelt üles karanud.

Voodijalutsi juures toolil istus Pilcher, kes nahka köidetud raamatu kohalt teda jälgis.

“Kus on Theresa?” küsis Ethan. “Kus on minu poeg?”

“Kas sa tead, mis kell on?”

“Kus on minu perekond?”

“Sinu naine on tööl, nagu tema kohus. Ben on koolis.”

“Mida kuradit sa minu magamistoas teed?” nõudis Ethan.

“Õhtupoolik on juba käes. Sa ei tulnudki tööle.”

Ränk surve kuklas sundis Ethanit silmi sulgema.

“Raske öö, mis?” küsis Pilcher.

Ethan võttis öökapilt veeklaasi. Tema ihu oli kange. Ta oleks justkui tuhandeks tükiks purunenud ja seejärel huupi kokku pandud.

Ta jõi klaasi tilgatumaks.

“Kas te leidsite mu auto?” küsis Ethan.

Pilcher noogutas. “Võid isegi aimata, et olime tõsiselt mures. Reklaamtahvli juures pole kaameraid. Me ei näinud, mis juhtus. Ainult tagajärgi.”

Aknast tulvas nii ohtralt valgust, et Ethan pidi silmi kissitama.

Ta põrnitses Pilcherit ega suutnud kuidagi ära arvata, mis raamatut mees luges. Miljardär kandis teksasid, valget Oxfordi-stiilis triiksärki, halli sviitrit. Pilcher oli riides tagasihoidlikult, nagu ikka linnas käies, kus teda peeti kohalikuks psühholoogiks. Arvatavasti külastasid tema ja Pam täna oma hoolealuseid.

Ethan alustas: “Pärast Peter McCalli sõitsin Pinesi tagasi. Oletan, et te kuulsite, mis seal juhtus.”

“Pam tegi ettekande. Väga traagiline.”

“Jäin viivuks karjamaad vaatama ning järsku oli midagi keset teed. Sõitsin sellele otsa ja kaldusin kõrvale. Kuna ma reageerisin liiga järsult, siis keerasin Bronco kummuli.”

“Avarii oli ränk. Sul vedas, et ellu jäid.”

“Jah.”

“Mis seal tee peal oli, Ethan? Minu mehed ei leidnud midagi peale Bronco vraki.”

Ethan ei taibanud, kas Pilcheril oli tõsi taga. Kas teelt leitud neiu oli olnud keegi vagabundidest? Jutud käisid linlastest, kes olid avastanud endal mikrokiibi ja selle välja lõiganud. Kes teadsid kaamerate paigutusest ja varjatud punktidest. Inimestest, kes kandsid päeval kiipi kaasas, ent aeg-ajalt jätsid selle voodisse, et öösel märkamatult uidata. Jutustati, et kaamerat peljates kandsid nad alati kapuutsiga jakki või dressipluusi.

“Mind häirib,” ütles Pilcher toolilt tõustes, “kui ma näen sind maadlemas küsimusega, millele vastamine peaks olema imelihtne. Või on su pea veel avariist sassis. Kas see selgitabki ebalust? Miks sa silmanähtavalt pead murrad?”

Ta teab. Ta paneb mind proovile. Või teab ainult seda, et neiu oli seal, aga mitte seda, kuhu ma ta panin.

“Ethan?”

“Üks neiu oli tee peal siruli.”

Pilcher võttis taskust foto ja hoidis seda Ethani näo ees.

See oli tema. Hetkvõte. Reibas neiu naeratas või naeris millegi peale, mida polnud näha. Taust oli ähmane, aga rohelusest võis arvata, et foto oli tehtud ühisel peenramaal.

Ethan tunnistas: “See on tema.”

Pilcheri nägu süngenes. Ta pani foto taskusse.

“Kas ta on surnud?” Ta küsis seda rusutult.

“Tal olid torkehaavad.”

“Kus?”

“Igal pool.”

“Kas teda piinati?”

“Paistab küll.”

“Kus ta on?”

“Viisin ta teelt ära,” ütles Ethan.

“Miks?”

“Ei paistnud õige jätta ta alasti keset teed, nii et kõik näeksid.”

“Kus ta laip praegu on?”

“Reklaamtahvli vastas üle tee madalate tammede salus.”

Pilcher istus voodile.

“Nii et sa viisid ta varjule, tulid koju, heitsid magama.”

“Läksin kõigepealt vanni.”

“Huvitav taktika.”

“Mis ma oleksin siis pidanud tegema?”

“Otsekohe mulle helistama.”

“Olin kakskümmend neli tundi üleval olnud. Rampväsinud. Tahtsin kõigepealt välja magada. Siis oleksin sulle helistanud.”

“Muidugi, muidugi. Vabandust, et ma sinus kahtlesin. Saa aru, Ethan, juhtunud on midagi enneolematut. Wayward Pinesis pole varem mõrva olnud.”

“Sa mõtled omavolilist mõrva.”

“Kas sa tundsid seda naist?” küsis Pilcher.

“Olen teda varem näinud. Aga vaevalt, et oleksin temaga rääkinud.”

“Tema toimikut oled lugenud?”

“Õigupoolest mitte.”

“Tal polegi toimikut. Igatahes mitte sellist, mida sa tohiksid lugeda. Ta töötas minu juures. Eile õhtul oleks ta pidanud missioonilt mäepõue naasma. Seda aga ei juhtunud.”

“Mis ametit ta sinu juures pidas? Oli ta nuhk?”

“Linlaste seas elab hulganisti minu inimesi. See on ainus viis, kuidas Wayward Pinesil käsi pulsil hoida.”

“Kui palju?”

“See pole oluline.” Pilcher patsutas Ethani põlve. “Ära ole pahane, poiss. Sina oled üks nendest. Pane end riidesse ja tule alla. Arutame seda kohvitassi juures edasi.”

# # #

Kui Ethan – seljas puhas, äsja tärgeldatud šerifimunder – trepist alla tuli, tundis ta kohvilõhna. Ta istus köögisaare juurde taburetile. Pilcher võttis kohvimasinast kannu ning kallas joogi kahte keraamilisse kruusi.

“Sa jood ilma piimata, jah?”

“Just.”

Pilcher asetas kruusid täispuidust lõikelauale.

“Hommikul laekus mu lauale seireraport,” lausus ta.

“Kelle kohta?”

“Sinu.”

“Minu?”

“Sinu eilne kapriis hakkas ühele analüütikule silma.”

Pilcher tõstis demonstratiivselt keskmist sõrme.

“Sulle kanti sellest ette?”

“Mulle kantakse ette iga kord, kui keegi midagi veidrat teeb.”

“Sa pead seda veidraks, et mind ärritab, kui keegi piilub, kuidas ma oma naisega olen?”

“Intiimhetkede jälgimine on rangelt keelatud. Tead ju küll.”

“Sellest, et see pole enam intiimhetk, saab analüütik aru vaid siis, kui ta intiimhetki jälgib. Õigus?”

“Sa õrritasid kaamerat.”

“Theresa ei näinud.”

“Aga kui ta oleks näinud?”

“Kas sa tõesti arvad, et keegi, kes on selles linnas olnud kauem kui viisteist minutit, ei tea, et ta viibib pideva jälgimise all?”

“Ma ei hooli, kas nad teavad, või aimavad. Kuni nad hoiavad asja enda teada. Kuni nad on viksid ja viisakad. See tähendab, et nad ei vehi kaamera ees.”

“Tead sa, kui raske on oma naist keppida, kui voodi kohal on kaamera?”

“Ükskõik.”

“David…”

“See on reeglite rikkumine, ja sa tead seda.” Esimest korda kõlas Pilcheri häälest viha.

“Kena.”

“Luba, et sa ei tee enam nii, Ethan.”

“Luban. Aga olgu see viimane kord, kui mulle mõista annad, et su analüütikud mind pealt vaatavad. Vastasel juhul pole neil varsti enam millega vaadata.”

Ethan võttis suure lonksu kuuma kohvi, mis kõrvetas tema kurku.

“Kuidas sa ennast tunned, Ethan? Sa ei paista päris tervena.”

“Halb on olla.”

“Viime su kõigepealt haiglasse.”

“Eelmine kord, kui ma sinu haiglas olin, üritasid kõik mind tappa. Aitäh, aga ma saan ise hakkama.”

“Ise tead.” Pilcher võttis lonksu ja krimpsutas nägu. “Käib küll, aga mõnikord olen ma kõigeks valmis, et istuda mõne Euroopa linna tänavakohvikus ja juua tõelist espressot.”

“Ole nüüd, sa ju armastad seda.”

“Mida ma armastan, Ethan?”

“Seda, mille sa oled siia teinud.”

“Muidugi, see on mu elutöö. Aga see ei tähenda, et ma ei tunneks puudust mõnest asjast, mis kuulus vana maailma juurde.”

Kui nad kohvi jõid, läks meeleolu veidi paremaks.

“Ta oli vahva neiu. Suurepärane neiu,” ütles Pilcher viimaks.

“Mis ta nimi oli?”

“Alyssa.”

“Sa ei teadnud tema asukohta enne, kui ma sulle ütlesin. Tal siis polnud kiipi?”

“Me lubasime selle välja võtta.”

“Sa usaldasid teda.”

“Jäägitult. Mäletad, ma rääkisin sulle ühest grupist?”

“Vagabundidest?”

“Jah. Saatsin ta agendina nende sekka. Need inimesed… kõik nad suutsid kiibi eemaldada. Nad saavad öösiti kokku. Me ei tea, kus täpselt. Me ei tea nende arvu või kuidas nad suhtlevad. Koos kiibiga poleks saanud teda sinna saata. Ta oleks kohe tapetud.”

“Nii et Alyssa sai sisse?”

“Eile öösel oleks olnud tema esimene kohtumine. Ta oleks näinud kõiki tegijaid.”

“Neil on kokkusaamised? Kuidas see võimalik on?”

“Kuidagi on nad tuvastanud meie elektroonilise valve nõrkused. Nad on süsteemi üle kavaldanud.”

“Ja sa väidad, et need inimesed on selle neiu surmas süüdi?”

“Ma tahan, et sa selle välja selgitaksid.”

“Tahad sa, et ma seda gruppi uuriksin?”

“Ma tahan, et sa jätkad sealt, kust Alyssal pooleli jäi.”

“Ole nüüd, ma olen ju šerif. Nad ei lase mind ligi.”

“Pärast sinu tormilist lõimimist on minu meelest siiski ebaselge, kelle poolt sa oled. Kui sa ennast õigesti müüd, peavad nad sind väärtuslikuks liitlaseks.”

“Kas sa tõesti arvad, et nad usaldaksid mind?”

“Ma arvan, et su vana partner usaldaks sind küll.”

Köögis jäi väga vaikseks.

Üksnes külmkapp surises.

Kusagil kaugel mängisid lapsed, avatud aknast kostis elurõõmsaid hääli: “Sina oled kull!”

“Kas Kate on vagabund?” küsis Ethan.

“Kate oli Alyssa kontaktisik. Kate näitas talle, kuidas mikrokiipi eemaldada.”

“Mida ma tegema pean?”

“Lähene oma endisele kallimale. Tee seda diskreetselt. Veena teda, et sa pole päriselt minu leeris.”

“Kes need inimesed on ja mida nad täpselt tahavad?”

“Arvan, et nad teavad kõike. Et nad on käinud teisel pool tara ja näinud, mis seal on. Et nad ihkavad võimu. Nad otsivad poolehoidjaid. Eelmist šerifit üritasid nad kolm korda tappa. Tõenäoliselt plaanivad sinuga sama teha. Seda tulebki uurida. See on kõige kõrgem prioriteet. Annan sulle kõik vahendid, mida vajad. Piiramatu juurdepääsu elektroonilisele järelevalvele.”

“Miks sa selle probleemiga seestpoolt ei tegele, oma inimestega?”

“Alyssa surm on meile kõigile olnud valus hoop. Mäe sisemuses on rohkesti inimesi, kes ei mõtle hetkel eriti selgesti. Nii ma usaldangi asja sulle. Ainuüksi sulle. Loodetavasti sa mõistad, mis on kaalul. Mida iganes sa ka ei arvaks sellest, kuidas ma linna juhin – ja selle oled sa mulle väga selgeks teinud –, igal juhul see töötab. Siin ei saa kunagi olla demokraatiat. Liiga palju on kaotada, kui kõik kuradile läheb. Selles osas oled sa minuga ühte meelt, eks?”

“Jah. Sa juhid üldiselt heasoovlikku diktatuuri, kus aeg-ajalt keegi siiski mättasse lüüakse.”

Ethan ootas, et Pilcher hakkaks naerma, kuid miljardär jäi ainiti üle köögisaare jõllitama, kohvikruusilt kerkiv aur näo ette kogunemas.

“See oli nali,” täpsustas Ethan

“Oled sa minuga või mitte?”

“Olen ikka. Aga ma olen Kate’iga aastaid koos töötanud. Ta pole mõrvar.”

“Ära pane pahaks, aga sa töötasid temaga koos teistsugusel ajastul. Ta on nüüd uus inimene, Ethan. Ta on Pinesi sigitis ja sul pole aimugi, milleks ta on võimeline.”