Читать книгу Liiga vali üksindus - Bohumil Hrabal - Страница 4

Olen kolmkümmend viis aastat töötanud vanapaberis ja see on minu love story. Olen kolmkümmend viis aastat pressinud vanapaberit ja raamatuid, kolmkümmend viis aastat määrinud end literatega, nii et olen hakanud sarnanema entsüklopeediatega, mida olen selle aja jooksul kokku pressinud vähemalt kolmkümmend kuupi, olen kann, mis on täis elavat ja surnud vett, ja kui mind vaid pisut kallutada, voolavad minust välja ainult kaunid mõtted; olen vastu omaenda tahtmist haritud, ja ega ma õieti ei teagi, millised mõtted on minu omad ja tulevad minu seest ning millised on kusagilt loetud, ja nii olen ma nende kolmekümne viie aasta jooksul sulanud kokku iseenda ja mind ümbritseva maailmaga, sest kui ma loen, siis ma tegelikult ei loe, ma võtan kauni lause noka vahele ja lutsutan seda nagu kommi, mekin seda nagu klaasikest likööri, kuni mõte valgub minu sisse nagu alkohol ja imendub minusse, nii et see pole enam mitte ainult mu ajus ja südames, vaid tulvab ka mu arterites ja jõuab viimse veenitipuni välja. Iga kuu pressin kokku keskmiselt kakskümmend kuupi raamatuid, aga et leiaksin jõudu selleks Jumalale meelepäraseks tegevuseks, olen nende kolmekümne viie aasta jooksul ära joonud nii palju õlut, et sellest laarist saaks täita viiekümnemeetrise ujumisbasseini või terve rea jõulukarpkalade sumpasid. Niisiis olen targaks saanud vastu omaenda tahtmist ja tajun nüüd, et mu aju on hüdraulilise pressiga kokkusurutud mõtete ja ideede pakid, minu põlenud juustega pea on Tuhkatriinu pähkel, ja ma tean, kui palju kaunimad pidid olema ajad, kui kogu mõtlemine oli kirjas ainult inimmälus; kui keegi oleks tahtnud tollal raamatuid kokku pressida, oleks tal tulnud pressida inimpäid, aga ega sellestki poleks kasu olnud, sest tõelised mõtted tulevad väljast ja ujuvad inimese ümber nagu nuudlid supis, nii et selle ilma Jekonjad võivad jäädagi raamatuid põletama, ja kui need raamatud on tabanud midagi, mis tõeliselt kehtib, siis kõlab põlevate raamatute tasane naer, sest korralik raamat osutab alati mujale ja välja. Ostsin endale väikese kalkulaatori, mis korrutab ja jagab, sellise väikese, rinnataskusuuruse riistapuu, ja kui olin julgust kogunud, avasin kruvikeerajaga selle tagumise külje ja mind tabas rõõmus jahmatus, sest avastasin rahuldustundega kalkulaatori seest ainult väikese plaadi, mis polnud suurem kui postmark ega paksem kui kümme raamatulehte, ja muud seal ei olnudki kui paljas õhk, matemaatilistest variatsioonidest kubisev õhk. Kui mulle jääb silma korralik raamat, kui ma võtan tekstist välja kõik trükitud sõnad, siis jäävad järele vaid õhus lendlevad pidetud mõtted, mis sõltuvad õhust, õhk hoiab neid elus ja õhku nad kaovad, sest kõik on ju lõppude lõpuks vaid õhk, nii nagu pühal armulaual veri ühekorraga on ja ei ole. Olen kolmkümmend viis aastat pakendanud vanapaberit ja raamatuid ning elan maal, kus juba viisteist põlvkonda osatakse lugeda ja kirjutada, elan endises kuningriigis, kus on olnud ja on siiani kombeks pressida kinnisideeliselt ja kannatlikult ajju mõtteid ja pilte, mis toovad kirjeldamatut rõõmu ja veel suuremat kurbust, elan inimeste keskel, kes on pressitud mõtete paki eest nõus andma elugi. Ja nüüd kordub see kõik ka minus, olen kolmkümmend viis aastat vajutanud oma pressi rohelist ja punast nuppu, kolmkümmend viis aastat kummutanud õllekannu, aga mitte selleks, et juua, joodikud ajavad mulle õuduse peale, mina joon, et toetada oma mõtlemist ja pääseda paremini ligi tekstide üdile, sest see, mida ma loen, pole meelelahutus ega ajaviide ega isegi mitte abinõu, et kiiremini uinuda, mina, kes ma elan maal, kus juba viisteist põlvkonda osatakse lugeda ja kirjutada, mina joon, et lugemine ei laseks mul enam kunagi magada ja tooks mulle kananaha ihule, sest jagan Hegeli seisukohta, et õilis inimene pole tingimata veel aadlik ja kurjategija pole tingimata veel mõrtsukas. Kui mina oskaksin kirjutada, kirjutaksin raamatu inimolu suurimast õnnest ja suurimast õnnetusest. Olen raamatutest ja raamatutega saanud teada, et taevas pole sugugi humaanne ja inimene, kes mõtleb, pole samuti humaanne, ja mitte sellepärast, et ta ei tahaks seda olla, vaid et see on lihtsalt vastuolus kaine mõtlemisega. Minu hüdraulilises pressis hukkuvad minu käe läbi haruldased raamatud ja mina ei saa kuidagi vastu sellele voole ega voolule. Ma pole enamat kui õrn lihunik. Raamatud on mulle õpetanud tundma hävingust rõõmu ja seda ihalema, ma armastan pilverünkade tormlemist ja lammutusbrigaade, võin seista tunde, jälgides, kuidas pürotehnikud mõõdetud liigutustega just nagu hiiglaslikke kumme pumbates lasevad õhku majade ridu ja terveid tänavaid, naudin viimse sekundini selle esimese hetke ootust, mis kergitab õhku kõik tellised ja kivid ja sarikad, et siis saabuks hetk, kui majad varisevad vaikselt nagu rõivad, nagu meretagune aurik, mis vaob katla plahvatuse järel kiiresti ookeanipõhja. Ja pärast seisan tolmupilves ja varingu muusikas ja mõtlen oma tööst sügaval keldris, kus seisab mu press, mille ääres olen töötanud kolmkümmend viis aastat elektripirnide valguses ja kuulanud, kuidas üleval hoovis kaiguvad sammud ja mu keldri laes olevasse avasse tühjeneb kottide, karpide ja kastide sisu, hoovi keskel olevasse avausse valatakse justkui taevasest küllusesarvest vanapaberit, lillekaupluste närtsinud varsi, suurpoodide pakendeid, aegunud kavalehtesid, sõidupileteid ja jäätisepabereid, maalrite värvipritsmetega poognaid, lihakarnide märgi ja veriseid paberikuhilaid, fotoateljeede teravaid pildiservi, kantseleide paberikorvide sisu koos kirjutusmasinakassettidega, sünni- ja nimepäevade lillekimpe, kuid vahel kukub mu keldrisse ka tänavakive, mis on mähitud ajalehte, et paber rohkem kaaluks, ja eksikombel valesse kohta pandud papinuge ja kääre, haamreid ja sõrgkange, lihunikukirveid ja kuivanud kohviga topse, vahel ka närtsinud pruudikimpe ja mõni värske kunstlilledest matusepärgki. Seda kõike olen ma kolmkümmend viis aastat oma pressiga kokku pakkinud, kolm korda nädalas viivad veoautod mu pakid jaama vagunitesse ja sealt liiguvad need edasi paberitehasesse, kus töölised lõikavad traadid katki ja kummutavad mu töö seebikivi ja hapete lahusesse, milles lagunevad isegi žiletiterad, millega ma alailma kätte lõikan. Ent nii nagu tehastest läbi voolavates sogastes voogudes võib vilksatada mõni kaunis kala, nii võib vanapaberi voos vilksatada mõne haruldase raamatu selg, ja siis vaatan ma pimestatult hetkeks mujale ja õngitsen seejärel raamatu välja, pühin põlle vastu puhtaks, avan ja hingan sisse teksti hõngu, et siis homerosliku ennustusena lugeda läbi esimene lause, millele mu pilk pidama jäi, ja panna raamat teiste kaunite leidude hulka kastis, mis on vooderdatud pühapiltidega, mille keegi oli eksikombel ühes palveraamatutega mu keldrisse puistanud. Siis järgneb minu missa, minu rituaal – ma mitte üksnes ei loe iga sellist raamatut läbi, vaid asetan neid ka iga paki südamesse, sest ma pean ju iga pakki kaunistama, pean igale pakile andma oma iseloomu, oma allkirja. See on minu piin: et iga pakk oleks erinev, pean igal tööpäeval keldris rabama kaks tundi üle aja, pean tulema tööle tund enne tööpäeva algust, pean töötama mõnikord ka laupäeval, et pressida ära see lõpmatu vanapaberimägi. Möödunud kuul loobiti mulle keldrisse kuus kuupmeetrit kuulsate meistrite reproduktsioone, kuus kuupmeetrit läppunud Rembrandte ja Halse, Monet’sid ja Manet’sid, Klimte ja Cézanne’e ja muid Euroopa maalikunsti hiidusid, ja nii ma nüüd raamin iga paki küljed reprodega ja õhtul, kui pakid seisavad lifti juures rivis, ei suuda ma ära imetleda seda kaunistatud pakkide ilu, mis tulvab küll „Öisest vahtkonnast“, küll „Saskiast“, teisal jällegi „Einest murul“, „Poodu majast“ või „Guernicast“. Ja mina olen ainus inimene maailmas, kes teab, et iga paki südames on peidus kas avatud „Faust“ või „Don Carlos“, ühes lebab jäledate veriste pappkaante vahel „Hyperion“, teises puhkab tsemendikottidest ümbritsetud „Nõnda kõneles Zarathustra“. Ja nii olen mina ainus terves maailmas, kes teab, millises pakis lebab nagu hauakambris Goethe või Schiller, Hölderlin või Nietzsche. Nõnda olen mingis mõttes korraga nii kunstnik kui ka vaataja ja seepärast olengi iga päev nii armetu ja surmani väsinud ja muserdatud ja šokeeritud, ning et veidigi kahandada ja pisendada seda meeletut kurnatust, kummutan õllekannu õllekannu järel ja teel Husenskýte kõrtsi järjekordse õlle järele on mul piisavalt aega mediteerida ja kujutleda, kuidas mu järgmine pakk välja hakkab nägema. Joon ainult sellepärast sääraseid kvantumeid õlut, et oskaksin paremini ette näha, sest ma ju matan igasse pakki haruldase reliikvia, avatud lapsekirstu, millele on puistatud närtsinud õisi, hõbepaberikillukesi ja helkivat karda, et sellest saaks õdus pesa raamatutele, mis sattusid mulle siia keldrisse sama üllatavalt, nagu sellesse keldrisse sattusin ka mina ise. Just seepärast venib mu töö, seepärast kõrgub hoovis vanapaber täpselt nagu keldris vanapaberimägi, mis on siia laeavast puistatud, kerkib üles ja jätkub kuni hoovi laeni. Just seepärast kaevab mu ülemus hargiga läbi vanapaberikuhila ava ja hüüab mulle läbi selle alla, endal nägu vihast lõkendamas: „Haňťa, kus sa oled? Taeva päralt, ära jõllita neid raamatuid ja tee ometi tööd! Hoov on täis, aga sina unistad seal all ja mängid lolli kuubis!“ Ja mina küürutan paberimäe jalamil nagu Aadam võsas, piilun, raamat näppude vahel, hirmunult teise maailma, teistsugusesse kui see, milles äsja olin, sest kui ma lugema hakkan, olen hoopis mujal, olen teksti sees, ja ma ise ka imestan selle üle ja pean süüdlaslikult tunnistama, et ma tõesti unelesin, olin kaunimas ilmas, otse tõe südames. Hämmastun iga päev kümneid kordi, kuidas ma ometi võisin iseendast nii kaugele eemalduda. Lähen töölt koju täiesti võõrandunult ja võõrdunult, mõõdan vaikselt ja süvenenult mediteerides tänavaid, möödun trammidest, autodest ja jalakäijatest nende päeva jooksul leitud raamatute vines, mida ma portfellis koju kannan, lähen oimetult rohelisega üle tee, ilma et seda teaksin, ei põrka kokku ei tänavalaternate ega inimestega, lihtsalt sammun ja haisen õllest ja higist, ent naeratan, sest mul on kotis raamatud, millest loodan õhtul teada saada midagi enda kohta, mida ma seni ei teadnud. Sammun nõnda mööda lärmakaid tänavaid, ei lähe kunagi punasega üle, oskan käia alateadvuslikus teadvusetuses ja poolunes, teadvusekünnisealuses inspiratsioonis, iga päeval pressitud pakk värahtab minus vargsi ja tasakesi ning äratab kombitava aistingu, et minagi olen pakk pressitud raamatuid, et minuski on peidus väike gaasiboileri süüteleek, gaasikülmiku väike kontrolltuluke, tilluke igavene tuli, mida ma iga päev toidan mõtete õliga, mille olin tööl olles tahtmatult omandanud raamatutest, mida nüüd portfellis koju kannan. Nii ma lähen koju nagu põlev maja, nagu põlev laut, elu valgus sünnib tulest ja tuli omakorda puu surmast, vaenulik lein hõõgumas tuha all, ja mina olen pressinud kolmkümmend viis aastat hüdraulilise pressiga paberit, mul on pensile jäämiseni veel viis aastat ja see mu masin lahkub töölt koos minuga, ma ei jäta teda maha, kogun selle jaoks raha, mul on selleks eraldi hoiuarve ja me läheme pensionile koos, sest selle masina ostan ma ettevõttelt ära, viin koju, sätin kuhugi oma onu aeda puude vahele, teen päevas ainult ühe paki, aga see on siis ka väekas pakk, pakk nagu skulptuur, nagu kunstiteos, pakk, millesse panen kõik oma noorpõlve illusioonid, kõik, mida oskan, kõik, mida olen õppinud kolmekümne viie aastaga tööl ja tööst, et pensionil olles meisterdada hetke ja inspiratsiooni ajel, üksainus pakk päevas raamatutest, mida mul on nüüd kodus üle kolme tonni, sellest saab pakk, mida ei pea häbenema, sellest saab unelmate pakk, meditatsiooni vili, enamgi veel, ma laon pressi künasse raamatuid ja vanapaberit, ikka veel selle tegevuse käigus, mille tulemusel peab sündima kaunis loometöö, ja enne viimast vajutust puistan konfette ja litreid, igasse päeva üks pressitud pakk ja aasta lõpuks aias üks näitus, kus iga külastaja võib ise, aga minu järelevalve all, teha oma paki, ja kui pressi plaat pärast rohelise nupu vajutamist enda ees lükkab, hirmsa jõuga purustab ja pressib vanapaberit, mida kaunistavad raamatud, lilled ja muu säärane prügi, mida inimene on kaasa toonud, võib tundlik vaataja tunda, et mu hüdrauliline press suruks kokku justkui teda ennast. Juba istungi kodus hämaras, istun taburetil, mu uneraske pea vajub allapoole, kuni viimaks puudutan märgade huultega oma põlvi, vaid nii suudan tukastada. Vahel magan Thoneti tooli asendis keskööni ja kui ärkan, kergitan pead ja mu püksisäär põlve kohal on süljest märg, sest olin endale kaissu pugenud ja kerra tõmbunud just nagu kassipoeg talvel, nagu kiiktooli jalased, sest mina võin lubada endale luksust olla hüljatud, ehkki ma pole kunagi hüljatud, ma olen lihtsalt üksi, et elada mõtetega asustatud üksinduses, sest mina olen veidi selline lõpmatuse ja igaviku kraakleja ja Lõpmatus ja Igavik vist veidi hoolivad minusugustest inimestest.