Читать книгу Dracula - Bram Stoker - Страница 6

Avastus, et olen vangis, ajas mu meeleheitele. Tormasin treppidest üles-alla, katsusin kõiki uksi avada ja vaatasin igast aknast välja. Varsti veendusin, et olen täiesti abitu. Kui ma nüüd, mõni tund hiljem, seda meenutan, siis näib mulle, et mind oli vallanud hullusehoog, sest ma käitusin nagu rott lõksus. Ent oma abituses lõplikult veendudes võtsin rahulikult — rahulikumalt kui kunagi varem oma elus — istet ning hakkasin mõtlema, mida küll teha. Murran praegugi selle üle pead ega ole veel mingile otsusele jõudnud. Mulle on selge ainult see, et krahvile ei tohi ma öelda, mida mõtlen. Ta teab väga hästi, et olen vangis, ja kui ta mind vangis hoiab (kahtlemata on tal selleks omad põhjused), siis valetab ta mulle kindlasti, kui ma usaldan talle öelda, mis mulle on selgunud. Arvan, et kõige targem, mida ma teha saan, on jätta oma avastused ja hirmud enda teada ning hoida hoolega silmad lahti. Ma tean, et emba-kumba, kas mu hirmul on suured silmad nagu laste hirmudel, või ma olen sattunud kohutavalt täbarasse olukorda; ja kui see nii on, siis pean väga arukalt tegutsema, et eluga pääseda.

Olin vaevalt sellele järeldusele jõudnud, kui kuulsin alt massiivse välisukse paugatust ning taipasin, et krahv saabus koju. Ta ei tulnud kohe raamatukogusse, seepärast läksin hiljukesi oma tuppa ning leidsin ta minu voodit üles tegemas. See oli imelik, kuid kinnitas mu arvamust, et lossis pole ühtki teenrit.Veendusin selles lõplikult, kui ma hiljem uksepraost piiludes nägin teda söögitoas lauda katmas, sest kui ta kõik teenrite tööd ise ära teeb, siis tõendab see, et tal pole kedagi, kelle hoolde neid anda. See kohutas mind, sest kui lossis pole kedagi teist, siis mängis ju krahv ise ka toda kutsarit, kes mu kalessiga siia sõidutas. See oli hirmus mõte; kui mul on õigus, siis mida see tähendab, et ta suudab sõna lausumata, käeliigutusega hunte kuuletuma sundida? Miks kõik inimesed Bistriţas ja postitõllas minu pärast nii hirmsasti kartsid? Miks kingiti mulle krutsifiks ning anti kaasa küüslauku, kibuvitsaõisi ja pihlakaoksi? Jumal õnnistagu seda head, head naist, kes mulle krutsifiksi kaela pani! Iga kord, kui ma seda puudutan, annab see mulle meelekindlust ja jõudu. Kummaline küll, et asjakesest, mida mind õpetati halvustama, ebajumalakujuks pidama, on üksinduses ja hädas abi. Ei tea, kas mind aitab krutsifiks ise või tema kinkija osavõtlikkus ja lahkus, mis mul ikka veel meeles püsib? Kunagi, kui mahti saan, pean selle üle järele mõtlema ja selgusele jõudma. Enne aga tuleb mul uurida, mis mees see krahv Dracula õieti on, siis vahest mõistan mõndagi asja paremini. Täna õhtul ta ehk räägib endast, kui oskan teda rääkima panna.Aga ma pean olema üliettevaatlik, et ta mind kahtlustama ei hakkaks.

Keskööl. Mul oli krahviga pikk jutuajamine. Küsisin temalt üht-teist Transilvaania ajaloost ja see päästis tema keelepaelad imehästi lahti.Ta jutustas kõiksugu asjadest ja inimestest, eriti aga lahingutest nii, nagu oleks ta neid oma silmaga näinud. Hiljem seletas ta seda sellega, et suurnikule on tema perekonna ja suguvõsa hea nimi auküsimus, nende kuulsus on tema kuulsus, nende saatus on tema saatus. Oma dünastia liikmetest kõneldes ütles ta alati «meie» ja rääkis ka endast enamasti mitmuses nagu kuningad. Tema jutt köitis mind väga — oleksin ma ometi saanud selle sõna-sõnalt kirja panna! See oli tema kodumaa ajaloo lühikokkuvõte. Rääkides ta erutus ning sammus mööda tuba, näppides oma lopsakaid valgeid vurrusid ja mudides asju, mis talle kätte juhtusid, nagu tahtnuks ta neid oma tohutu jõuga puruks pigistada. Ühe tema mõtteavalduse püüan üles tähendada nii täpselt kui suudan, sest selles on juttu tema rahva ajaloost:

«Meie, seekelid, oleme õigusega uhked, et meie soontes voolab paljude vaprate hõimude verd, kes on võimu pärast võidelnud nagu lõvid. Siia, Euroopa rahvaste sulatuskatlasse tõid ugri hõimud Islandilt võitlusvaimu, mille Thor ja Odin neile olid andnud; nende sõjamehed tegid Euroopas — vähe sellest, koguni Aasias ja Aafrikas — nii hirmsat hävitustööd, et arvati: libahundid ründavad. Siia tulles leidsid nad eest hunnid, kelle sõjakas raev oli tulelõõmana maid laastanud, kuigi siinsed rahvad veel surreski uskusid, et nende soontes voolab muistsete nõidade veri, kes Sküütiast pagendatuina kõrbes kuraditega paaritusid. Lollid, lollid! Milline kurat, milline nõid on eales olnud vägevam Attilast, kelle veri voolab siin, nendes soontes?» Ta tõstis käed pea kohale. «On see siis mõni ime, et olime vallutajad, et olime uhked, ja kui madjarite, avaaride, bulgaarlaste või türklaste väehulgad meie maale tungisid, me nad tagasi lõime? Kas see pole loomulik, et kui Arpád oma leegionidega läbi Ungari, oma kodumaa, rändas, leidis ta piirile jõudes meid siit eest? Ja ida poole liikudes tunnistasid võidukad madjarid meid oma hõimlasteks ning meile usaldati mitmeks sajandiks piiri kaitsmine türklaste eest — ülesanne, mis nõuab ääretut valvsust, sest nagu türklased ütlevad, «veedki võivad uinuda, aga vaenlane ei maga». Kes oli meist rõõmsam, kui sai Nelikliidult «verise mõõga», ja kes kuninga sõjahüüdu kuuldes kogunes tema lippude alla kiiremini kui meie? Millal pesti maha minu rahva suur häbiplekk, häbistav lüüasaamine Cassovas, kus valahhid ja madjarid langetasid oma lipud poolkuulipu ees? Kas polnud see minu hõimlane, kes Vojvodinas ületas Doonau ja lõi türklasi nende endi maal? See oli ehtne Dracula! Õnnetuseks müüs tema enda vääritu vend pärast tema hukkumist oma rahva türklastele maha, saatis meid orjuse häbisse! Kas mitte toosama Dracula ei andnud eeskuju ühele teisele hõimlasele, kes hiljem korduvalt viis oma väed üle suure jõe Türgimaale ja ka siis, kui ta tagasi tõrjuti, ründas üha uuesti, ehkki ta oli ainukesena eluga pääsenud verisest lahingust, kus tema väed puruks löödi, sest ta teadis, et tema üksi on võimeline lõppude lõpuks võitma! Mõned ütlesid, et ta mõelnud ainult iseendale. Päh! Mida suudavad talumehed, kui neil pole juhti? Mis saab sõdalastest ilma aruka ja vapra väepealikuta? Ja kui me Mohácsi lahingu järel ungarlaste ikke alt vabanesime, toimus see jälle meie, Draculate,eestvedamisel, sest meie vaim ei talu meie vabaduse piiramist. Ah, noorhärra, seekelid — ja Draculas voolab nende südameveri, ta on pärinud nende ajud ja nende mõõgad — võivad olla uhked oma sugupuudele, sest need on kuulsamad kui Habsburgidel ja Romanovitel. Siin ei sõdita enam. Meie päevil — häbiväärse rahu päevil — peetakse verd liiga kalliks ning mälestused kuulsate hõimude hiilgavatest võitudest kõlavad nagu muinasjutt.»

12. mail. Lubage mul alustada faktidest — alasti, ilustamata faktidest, mille tõesust kinnitavad raamatud ja arvud ning mis on väljaspool kahtlust. Ma ei tohi neid segi ajada omaenda kogemuste, tähelepanekute või mälestustega.Eile õhtul hakkas krahv oma toast tulles esitama mulle küsimusi tsiviilõiguse ja äritegevuse valdkonnast. Olin raamatutes tuhnimisest tüdinud ja tuletasin lihtsalt mälu värskendamiseks meelde üht-teist, mida olin tudengipõlves õppinud. Krahv küsitles mind mingi kindla kava järgi; kui ma ära arvan, mis tema küsimuste taga peitub, võib see teadmine mulle kunagi miskitmoodi kasuks tulla.

Kõigepealt küsis ta, kas inimesel võib Inglismaal olla kaks või koguni mitu maaklerit.Vastasin, et soovi korral võib tal neid olla terve tosin, aga ühe tehingu sõlmimiseks piisab ühestainsastki; rohkem pole selleks mõistlik palgata ning maakleri vahetamine tuleks talle kindlasti kahjuks. Krahv näis minust täielikult aru saavat ning küsis seejärel, kas on tegelikult raske ühe mehe abiga ajada, ütleme, tema pangaasju, teisel aga lasta kaitsta tema huvisid laevanduses juhul, kui sellist abi vajatakse mõnes pangaasjadega tegeleva usaldusmehe kodust kauges kohas. Palusin tal probleemi põhjalikumalt selgitada, et saaksin talle õigemat nõu anda, ning ta ütles:

«Ma toon ühe näite. Meie ühine sõber härra Peter Hawkins, kes elab Londonist eemal, teie kauni Exeteri katedraali varjus, ostab mulle teie lahke abiga Londoni lähedale mõisa. Hüva! Ütlen nüüd avameelselt — muidu te vahest imestate, miks ma otsisin vahendaja, kes elab Londonist nii kaugel, ega palganud hoopis mõnda londonlast —, et nüüd ei saa mingi kohalik huvi minu soovide täitmist segada; londonlasel võinuksid olla omad eesmärgid või vahest tahtnuks ta mõnele sõbrale teenet osutada, seepärast otsustasin otsida kaugema vahendaja, kes tegutseks ainuüksi minu huvides. Oletagem nüüd, et mul on hulk äriasju ajada, ütleme, ma tahan vedada laevaga kaupa Newcastle’isse või Durhamisse või Harwichi või Doverisse — kas poleks seda siis hõlpsam korraldada mõne sealse maakleri abiga?» Vastasin, et kindlasti on hõlpsam, aga meil, maakleritel, on oma agentuur, nii et iga maakler võib oma kliendi juhendite järgi lasta tema äriasjad kus tahes joonde ajada ja klient saab sooritada kõik tehingud üheainsa usaldusmehe abiga.

«Ja ma saan kõiki neid tehinguid omatahtsi juhtida?» küsis krahv. «Eks ole?»

«Muidugi,» vastasin. «Ärimehed, kes ei taha kedagi teist kõigisse oma tehingutesse pühendada, toimivad tihti niiviisi.»

«Hästi!» lausus krahv ja jätkas küsitlemist. Ta tahtis teada, mismoodi usaldusmehi volitada, millised vorminõuded selleks tuleb täita, millised raskused sealjuures võivad esineda ja kuidas neid ettenägelikult vältida.Seletasin talle seda kõike nii hästi kui oskasin, ning mulle jäi säärane mulje, et temast endast võinuks saada oivaline maakler, sest ta ei jätnud midagi juhuse hooleks ja nägi kõike ette. Mehe kohta, kes polnud kordagi Inglismaal käinud ega äriasju ajanud, olid krahvi teadmised ja taibukus lausa imetlusväärsed. Kui ta oli oma küsimustele rahuldavad vastused saanud ja ma olin öeldut käepärast olevatest raamatutest võetud andmetega täiendanud, tõusis ta äkki ning küsis:

«Kas te olete meie sõbrale härra Peter Hawkinsile või kellelegi teisele juba kirjutanud?» Kostsin kahetsusega, et ei ole, sest mul pole veel olnud võimalust kirjade ärasaatmiseks.

«Siis kirjutage kohe, mu noor sõber,» lausus krahv, pannes raske kämbla mu õlale. «Kirjutage meie ühisele sõbrale ja kõigile, kellele tahate, ning palun teatage neile, et jääte kuuks ajaks minu juurde.»

«Kas te soovite, et jääksin nii kauaks?» küsisin, sest sellele mõeldes hakkas mul hirm.

«Jah, isegi väga; ei-ei, ärge vaielge mulle vastu. Kui me teie leivaisaga, tööand

jaga või kes ta teile on, kokku leppisime, et ta saadab enda asemel kellegi teise siia, siis oli tingimuseks, et minu nõuded tuleb täita. Ma ei koonerdanud. Eks ju?»

Mul ei jäänud midagi muud üle, kui nõusoleku märgiks noogutada. Olin siin mitte enda, vaid härra Hawkinsi huvides ning pidin mõtlema temale, mitte endale; liiati meenutasid krahv Dracula kõnetoon ja silmavaade mulle, et olin tema vang ning mul polnudki valikut. Krahv mõistis minu noogutusest, et ta oli võitnud; mu nõutut ilmet nähes hakkas ta kohe võimu näitama, kuid tegi seda oma leebel, vastupandamatul moel:

«Palun teid, mu hea noor sõber, ärge kirjutage millestki muust kui ainult meie äriasjadest. Kahtlemata rõõmustab teie sõpru, et teie käsi käib hästi ja te loodate nendega peatselt kodus kohtuda. Eks ole?» Seda öeldes andis ta mulle kolm märkmikulehte ja kolm ümbrikku. Kõik nad olid parimast välismaisest paberist; vaatasin neid, siis tõstsin pilgu krahvile, ning nähes tema malbet naeratust ja erepunasele alahuulele ulatuvaid teravaid hundihambaid, mõistsin nii selgesti, nagu oleks ta seda mulle otsesõnu öelnud, et pean kirjade kirjutamisel ettevaatlik olema, sest ta võib need läbi lugeda. Otsustasingi esialgu piirduda paari viisakuslausega, hiljem aga salaja härra Hawkinsile täit tõtt kirjutada ning Minale ka — temale võin kirjutada kiirkirjas, millest krahv aru ei saa. Kui mul kirjad valmis said, jäin rahulikult istuma ja raamatut lugema; krahv tegi sedaaegu mingeid märkmeid, aeg-ajalt heites pilgu mõnesse laual lebavasse raamatusse. Seejärel võttis ta minu kirjad, pani need oma kirjade juurde ning läks oma kirjutustarbeid ära viima. Niipea kui uks tema järel sulgus, kummardasin laua kohale ning uurisin tema kirju, mis ta oli lauale jätnud. Tegin seda vähimagi süümepiinata, sest teadsin, et oma praeguses olukorras pean end kaitsma, kuidas iganes suudan.

Üks kiri oli adresseeritud Samuel F. Billingtonile, kes elab Whitbys, Crescent 7, teine Varnasse, härra Leutnerile, kolmas pidi minema Londonisse, Coutts & Co’le ning neljas Budapesti pankuritele härradele Klopstockile ja Billreuthile. Teine ja neljas olid kinni pitseerimata. Tahtsin just nende sisuga tutvuda, kui nägin ukselinki liikumas. Jõudsin vaevu kirjad lauale tagasi panna ning toolileeni najale laskuda, kui krahv sisse astus, veel üks kiri käes. Ta võttis kirjad laualt, pitseeris nad hoolikalt, pöördus siis minu poole ja ütles:

«Te ehk andestate mulle — mul on täna õhtul palju tegemist. Loodetavasti leiate ise kõik, mida soovite.» Ukse juurest vaatas ta tagasi ning ütles pärast hetkelist viivitust:

«Lubage mul teile, mu kallis noor sõber, head nõu anda, ei, ma hoiatan teid päris tõsiselt, et kui te juhtumisi neist tubadest väljute, ärge siis mitte mingil tingimusel kuskil mujal magama jääge. Loss on vana, ta mäletab mõndagi ning need, kes ei oska siin õiget magamiskohta valida, võivad halba und näha. Ma hoiatan teid! Uniseks jäädes minge ruttu oma tuppa või selle naaberruumidesse, seal saate turvaliselt puhata. Olge selles suhtes ettevaatlik, või muidu...» Ta lõpetas jutu kurjakuulutava žestiga, tehes, nagu peseks ta käsi. Ma sain temast väga hästi aru; kahtlen ainult, kas ükski unenägu võib olla jubedam kui see üleloomulike, hirmuäratavate, salapäraste nähtuste tume võrk, mis näib minu ümber üha koomale tõmbuvat.

Veidi hiljem. Kirjutaksin oma viimastele sõnadele praegugi alla, ainult et nüüd pole mul enam mingit kahtlust: ma ei karda kuskil magada, kui seal vaid krahvi ei ole. Riputasin oma voodi peatsisse krutsifiksi, et unenäod mu puhkust ei häiriks, ja sinna see jääbki.

Pärast krahvi lahkumist siirdusin oma tuppa. Natukese aja pärast, kui kõik oli vaikne, väljusin ja läksin kivitrepist üles, sinna, kust avaneb vaade lõuna poole. Nähes sealseid avarusi, mis kontrasteerusid lossiõue ahistava pimedusega, tundsin end vabamana, ehkki ma välja ei pääsenud. Välja vaadates tajusin, et olen tõesti vangistuses; tahtsin hingata värsket õhku, kuigi see oli ööõhk. See ööelu hakkab mulle juba halvasti mõjuma. Ta rikub mu närvid. Hakkan kartma omaenda varju ja nägema kõikvõimalikke õudseid kujutluspilte. Aga Jumal teab, et selles neetud kohas on mu kohutav hirm põhjendatud! Vaatasin kaunist maastikku, mis oli mahekollasest kuuvalgusest üle ujutatud; oli peaaegu niisama valge kui päeval. Kauged mäed sulasid mahedas valguses ühte, orud ja mäekurud olid sametmustad. Vaatepildi ilu näis tahtvat mind julgustada, iga hingetõmbega tundsin end üha rahulikumana ja turvalisemana. Kui ma niiviisi aknal röötsutasin, köitis mu tähelepanu miski, mis liikus minust korruse võrra allpool ja veidi vasemal, kus minu meelest pidid asuma krahvi enda toa aknad. Aken, mille juures ma seisin, oli suur, sügava orva ja kivist vahepiidaga; piidad olid ilmastiku mõjudest hoolimata veel terved, aga raamid vist juba ammust aega eest ära. Tõmbusin müüri varju tagasi ning piilusin sealt ettevaatlikult alla.

Aknast tuli välja krahvi pea. Nägu ma ei näinud, aga ma tundsin ta ära kuklast, seljast ning käeliigutustest. Tema käsi ma igatahes ei saanud kellegi teise omadega ära vahetada — olin neid nii tihti silmitsenud. Dracula nägemine esiti huvitas ja koguni lõbustas mind — imelik, kui vähesest piisab vangi huvi äratamiseks ja tema lõbustamiseks. Kuid need tunded asendusid jälestuse ja kohkumusega, kui nägin, et mees aegamisi puges tervenisti aknast välja ning hakkas pea alaspidi hirmuäratava tühjuse kohal mööda lossimüüri alla ronima, mantel suurte tiibadena lehvimas. Algul ma ei uskunud oma silmi. Arvasin, et see on kuuvalguse vastupeegeldus või veider varjudemäng, kuid terasemalt vaadates veendusin, et see ei saanud olla silmapete. Nägin mehe sõrmi ja varbaid aastasadade jooksul ümaraks kulunud kivinukkidelt tuge otsimas; ronija kasutas ära iga eendi ja konaruse ning laskus sisaliku väledusega. Mis inimene või inimese kuju võtnud deemon see Dracula ometi on? Ma tunnen, kuidas selles hirmsas kohas õudus halvab mu tahte; ma kardan — kardan koledasti — ega näe mingit pääseteed; mind ümbritsevad jubedused, millele ma ei söanda mõeldagi...

25. mail. Nägin krahvi jälle sisaliku kombel aknast alla laskumas. Ta ronis poolviltu, hoides seekord rohkem vasakule, ning lipsas ühte aknaavasse. Kui tema pea mu silmist kadus, küünitasin aknast kaugemale välja, et paremini näha, kuid tagajärjetult — liiga suur vahemaa ei võimaldanud vaatenurka korrigeerida. Teadsin, et Dracula oli lossist väljunud, ning otsustasin kasutada juhust oma vanglaga põhjalikumaks tutvumiseks. Naasin oma tuppa, võtsin lambi ja katsusin uksi. Kõik nad olid lukus, nagu võiski arvata, ning lukud olid võrdlemisi uued. Läksin kivitrepist alla halli, kustkaudu ma lossi olin tulnud. Selgus, et riivid avanesid üsna hõlpsasti ja ma jaksasin ka raskeid kette konksude otsast vabastada, kuid välisuks oli lukus ja võti ära võetud! Küllap see asub krahvi toas, tuleb kontrollida tema ust — kui see pole lukus ja ma saan võtme kätte, siis ehk pääsen siit minema. Läksin edasi, uurisin läbi mitu trepikoda ja koridori ning proovisin sealseid uksi avada. Halli naabruses olid paari väikese kambri uksed lahti, kuid seal polnud midagi näha peale tolmunud ja koitanud mööblirisu. Trepikoja ülemisel mademel leidsin viimaks siiski ühe ukse, mis näis küll lukus olevat, kuid andis pisut järele, kui ma lükkasin. Surusin tugevamini ning nägin, et uks polnudki lukus, vaid ei avanenud sellepärast, et oli hingedelt maha vajunud ja toetus kogu oma raskusega põrandale. Taipasin, et teist sellist võimalust mul vahest enam ei tulegi; võtsin end kokku ja kõigest jõust nügides nihutasin ust, nii et sain läbi pugeda. Leidsin end lossi parempoolsest tiivast, korruse võrra madalamalt neist ruumidest, mida ma juba tundsin. Akendest nägin, et toad paiknesid ridamisi piki lossi lõunakülge, otsatoa aknad avanesid läände ja lõunasse. Niihästi siin- kui sealpool lossi haigutas sügav kuristik. Loss oli ehitatud kõrge kalju eenduvale nukile ning kolmest küljest täiesti ligipääsmatu, suured aknad olid siinpool, kus neid ei saanud tabada lingukivid, nooled ega suurtükikuulid, seetõttu oli siin valgem ja mugavam kui kohtades, mis vajasid kaitset. Lääne pool oli suur org, selle taga kerkisid kindlusevallidena hambulised mäeahelikud, üks tipp kõrgem kui teine, järskudel kivistel nõlvadel kasvasid saared ja okaspuud, mille juured olid puurdunud kaljupragudesse. Selles lossitiivas oli nähtavasti kunagi elanud naispere, sest siin oli mugavam sisustus kui kuskil mujal. Kardinateta akende helkivaist ruutudest immitsev kollakas kuuvalgus tegi nähtavaks isegi värvid ning mahendas üldmuljet, kõike kattev paks tolmukiht aga varjas ajahamba ning koide hävitustöö jälgi. Heledal kuupaistel oli mul lambist vähe kasu, kuid mul oli siiski hea meel, et võtsin ta kaasa, sest selle koha õudses mahajäetuses tekkis mul südame all õõnes tunne ja mu närvid olid katkemiseni pingul. Kummatigi oli parem siin olla kui üksi viibida ruumides, mida olin hakanud vihkama, sest seal käis krahv Dracula, seepärast püüdsin oma hirmudest võitu saada ja viimaks rahunesingi veidi. Siin ma nüüd istun väikese tammepuust laua ääres, kus ehk vanasti mõni õnnetult armunud aadlipreili areldes ja tihti punastades armastuskirju kirjutas, mina aga jäädvustan kiirkirjas päevikusse kõik, mis vahepeal on juhtunud. Päeviku pidamine on üheksateistkümnenda sajandi suurmood. Ent kui mu meeled ei peta, siis on möödunud sajanditel siiski olnud ja on praegugi omad jõuväljad, millest uusaeg ei saa võitu.

26. mai hommikul. Hoidku Jumal, et ma aru ei kaotaks, see oht ähvardab mind siin tõesti. Kindlus- ja turvatunne on täielikult kadunud. Ainult üks lootus mul veel ongi: et ma ei lähe hulluks, kui ma juba polegi hull. Kui mul veel aru peas on, siis võib mu hulluks ajada mõte, et kõigist ohtudest, mis mind selles vastikus kohas varitsevad, krahv polegi kõige hirmsam; temalt üksi võin ma kaitset loota, ehkki ainult siis, kui allun tema käskudele ja keeldudele. Suur Jumal, armuline Looja! Pean säilitama külma vere, muidu lähengi segi. Sain nüüd selgust mõnes asjas, mis mulle seniajani arusaamatud olid. Varem ma ei mõistnud, mida Shakespeare mõtles, pannes Hamletile suhu sõnad:

«Kus on mu märkmik? Tarvis kirja panna...», aga nüüd, mil ma ise olen vaimset tasakaalu kaotamas ning mulle näib, et läbielatud šokk mu lõplikult rööpast välja on löönud, otsin ma abi päevikult. Sündmuste korrapärase kirjapaneku harjumus peaks mind rahustama.

Krahvi salapärane hoiatus kohutas mind juba toona, ning kui ma nüüd sellele mõtlen, kohutab see mind veel enam, sest tulevikus satun ma tollest mehest hirmuäratavasse sõltuvusse. Enam ma tema sõnades ei kahtle!

Kui ma olin oma päevikusse järjekordse sissekande teinud ning kaustiku ja pliiatsi ilusti taskusse pannud, tundsin end unisena. Mul oli küll meeles krahvi hoiatus, kuid mulle meeldis tema keelust üle astuda. Mida unisemaks ma jäin, seda tugevamaks kasvas mu trots. Mahe kuuvalgus uinutas ning avar väljavaade sisendas hingekosutavat vabadustunnet. Otsustasin, et täna ma ei lähegi tagasi ülakorruse süngetesse tubadesse, vaid magan siinsamas, kus vanasti aadlipreilid istusid ja laulsid ja viitsid mõnusalt aega või muretsesid, kui nende kallimad olid kaugel julmade sõdade lahinguväljadel. Tirisin laia kušeti nurgast välja, nii et sain pikutades nautida vaadet itta ja lõunasse, ning hoolimata sellest, et ka see kušett oli tolmune, valmistusin uinuma. Jäingi vist magama; loodan, et jäin, kuid ei söanda seda uskuda, sest kõik, mis nüüd järgnes, oli kohutavalt tõetruu — nii tõetruu, et ma praegugi, istudes siin särava hommikupäikese käes, ei suuda end uskuma panna, et nägin seda kõike unes.