Читать книгу Liivakella sanatoorium - Bruno Schulz - Страница 3

I

Ma nimetan seda lihtsalt Raamatuks, ilma mingite epiteetide ja kindlama määratluseta, ning selles kitsenduses ja kasinuses on abitu ohe, vaikiv alistumine transtsendentsuse mõõtmatuse ees, sest ainumaski sõna, ainumaski allusioon ei suuda edasi anda seda sära, seda lõhna, seda hirmujudinat, seda nimeta asja aimust, mis – kui seda esimest korda keeleotsaga puudutame – valgub üle meie vaimustuse piiride. Omadussõnade paatos ja puhevil epiteedid ei ole toeks selle mõõtmatu ja imetabase asja puhul, mida mingil moel arvepidamise tulpadesse suruda ei anna. Aga lugeja, tõeline lugeja, kellele see lugu on suunatud, mõistab niigi, kui vaatab sellele sügavalt silma ja lööb oma hingepõhjas samamoodi särama. Sellest üürikesest, aga intensiivsest pilgust ja põgusast käepigistusest piisab koheseks äratundmiseks – ning lugeja tõmbab selle sügavuse kogemise peale silmad vaimustusest kissi. Sest kas laua all, mille taga me istume, ei hoia me kõik üksteisel salamisi käest kinni?

Raamat… Kusagil lapsepõlve koidikul, elu esimese hahetuse ajal selgines silmapiir selle sumedast valgusest. Raamat lebas isa kirjutuslaual aujärjel ja isa, sellesse vaikides süüvinud, hõõrus suus märjaks tehtud sõrmega kleeppiltide turja, kuni opaakne lehekülg tõmbus uduseks, ähmaseks, hakkas unistama õndsas eelaimuses ja heitis endalt lõpuks kattepaberi räbalad, paljastas ripsmetega paabulinnu­silmse serva ning meie pilk, juba minestuse äärel, astus jumalike värvide neitsilikku koidikusse, kõige puhtama taevasina imeliselt õrna auru sisse.

Oo, see kae pühkimine silmilt, see valguse invasioon, oo, õnnis kevad, oo, isa…

Vahel tõusis isa Raamatu tagant ja läks välja. Siis jäin ma Raamatuga kahekesi, tuul sirvis selle lehti ja pildid kerkisid paberi kohale.

Ja kui tuul neid lehti tasahilju lappas, sulatades kokku värve ja kujusid, jooksis võbelus üle veergude, päästes tähtede vahelt valla pääsukeste ja lõokeste parved. Leht lehe järel tõusis lendu ja pudenes malbelt maastikule laiali, immutades selle läbi värvikirevusega. Vahel Raamat tukkus ja tuul paitas seda õrnasti kui sajalehise kibuvitsa õit, igat kroonlehte eraldi avades, igat laugu hellasti puudutades, kõik need olid pimedad, sametised ja tukkuvad, peites oma tuumas sügavsinist pupilli, paabulinnu südant, koolibrite kriiskavat pesa.

See kõik oli väga ammu. Ema siis veel ei olnud. Ma veetsin päevi isaga kahekesi meie maailmasuuruses toas.

Lampide küljes rippuvad kristallprismad heitsid värve igasse suunda, täitsid nurgad vikerkaarepritsmetega, ning kui lamp end oma kettide otsas keeras, rändas kogu tuba kui läbi vikerkaare, justkui oleksid seitsme planeedi taevasfäärid liikunud üksteise taga. Mulle meeldis seista isa jalge vahel ja hoida neist kinni kui sammastest. Vahel kirjutas isa kirju. Ma istusin laua peal ja vaatasin vaimustusega allkirjade poognaid, keerukaid ja lainetavaid nagu koloratuursoprani trillerdus. Tapeedil puhkesid naerupungad, sealt võrsusid silmad, tapeedimustrid kukerpallitasid vallatult. Minu lõbustamiseks puhus isa pika kõrrega seebimulle. Need hõljusid vikerkaarevärvilises õhus, põrkasid vastu seina ja läksid lõhki, jättes õhku oma värvid.

Pärast tuli ema ja see varane helge idüll sai otsa. Ema hellitustest ärameelitatult unustasin isa, minu elu voolas uues, teistmoodi sängis, ilma pühade ja imedeta, ja võib-olla oleksin Raamatu igaveseks unustanud, kui ei oleks olnud seda ööd ja seda unenägu.

II

Ärkasin kord hämaral talvehommikul – kurvameelne koidik hõõgus alles sügaval pimedusehangedest kaetuna – ja kuna mul olid veel laugude all kuhilas udused kujud ja märgid, hakkasin käänuliselt ja kobamisi, vaevava kahjutundega sonima vanast ja kadunud Raamatust.

Keegi ei mõistnud mind ja sellest nürimeelsusest ärritununa hakkasin kärsitult ja palavikuliselt vanemaid tüütama ja tülitama.

Paljajalu ja üksnes särgiväel ning erutusest värisedes hakkasin isa raamatukogus tuhlama, pettunult, vihaselt ja abitult kirjeldasin hämmastusest tumma auditooriumi ees seda kirjeldamatut asja, mida mingi sõna, mingi pilt, mille mu värisev väljasirutatud sõrm joonistas, ei suutnud edasi anda. Ma olin lõpuks oma segastest ja vasturääkivatest seletustest täiesti kurnatud ja puhkesin jõuetult nutma.

Isa ja ema seisid mu kõrval abitult ja segaduses, häbenedes oma jõuetust. Oma südamepõhjas ei olnud nad ilma süüta. Minu tormakus, minu kannatamatu ja nõudlik, viha täis toon õigustas mind näiliselt, andis mulle hästi põhjendatud pretensioonikuse ülekaalu. Nad muudkui otsisid raamatuid ja pistsid neid mulle ükshaaval pihku. Ma lükkasin need nördinult kõrvale.

Ühte neist, paksu ja rasket folianti, surus isa mulle ikka ja jälle argliku innuga kätte. Ma lõin selle lahti. See oli Piibel. Nägin selle lehekülgedel loomade suurt rännakut, täitmas teid, hargnemas mööda kaugeid maid, nägin linnuparvedest tulvil taevast, määratut tagurpidi pööratud püramiidi, mille kauge tipp puudutas Noa laeva.

Tõstsin isa poole etteheidet täis pilgu. „Sa tead, isa,” hüüdsin, „sa tead hästi, ära keeruta, ära varja! See raamat reetis su. Miks annad sa mulle selle untsuläinud apokriiva, tuhandenda tõmmise, käpardliku koopia? Kuhu sa panid Raamatu?”

Isa pööras pilgu kõrvale.

III

Möödusid nädalad ning mu ärritus lahtus ja rauges, aga Raamatu pilt põles mu hinges edasi heleda leegiga, see suur sahisev seaduseraamat, sassilöödud Piibel, mille lehtedest käib läbi tuul, lapates seda kui hiigla­suurt pudenevat roosiõit.

Isa, nähes mind rahulikumana, astus mulle ettevaatlikult lähemale ja lausus malbelt: „Tegelikult on olemas palju raamatuid. Üks suur Raamat on müüt, millesse me usume nooruses, aga aastate kuludes ei võta me seda enam tõsiselt.”

Ma olin tollal veendunud milleski hoopis muus, ma teadsin, et Raamat on postulaat, et see on vastutusrikas ülesanne. Tundsin oma õlul suure missiooni koormat. Ma ei vastanud midagi, täis põlgust ja sünge uhkuse vimma.

Sel ajal olid minu valduses juba Raamatu riismed, need haledad jäänused, mille kummaline saatusekäik oli mulle ette lükanud. Varjasin oma aaret kiivalt kõigi silme eest, valutades südant sügava allakäigu pärast, mis oli osaks saanud Raamatule, mille sandistatud jäänustesse ei olnud oodata kellegi mõistvat suhtumist. Ja ma olin nendele sattunud nõnda.

Tol talvel leidsin kord ühel päeval Adela koristamas, hari käes, ta toetus kirjutuspuldile, millel lebas mingi käkras paber. Kummardusin üle tema õla, mitte sedavõrd uudishimust, vaid et uuesti joobuda tema noore keha lõhnast, mille võlu oli end minu hiljuti ärganud meeltele ilmutanud.

„Vaata,” ütles ta, taludes protesteerimata minu liibumist tema vastu, „kas on võimalik, et kellelgi on maani juuksed? Ma tahaksin ka selliseid.”

Heitsin pilgu pildile. Suurel paberilehel oli kujutatud jässakat ja tugevat naist, kelle näost õhkus energiat ja elukogemusi. Selle daami peast sai alguse määratu juustevillak, mis langes õlgadelt paksude keerdus salkudena maani välja. See oli mingisugune uskumatu looduse kõrvalekalle, juuksejuurtest kasvanud kohev ja laineline palitu, raske oli endale ette kujutada, et selline koorem ei tekitanud valu ega halvanud seda kandvat pead. Aga selle toreduse omanik näis seda kandvat uhkusega, rasvases kirjas tekst pildi kõrval selgitas seda imelugu ja algas sõnadega: „Minul, Anna Csillagil, sündinud Moraavias Karlovices, ei tahtnud juuksed kuidagi kasvada…”

See oli pikk lugu, ülesehituselt sarnane Iiobi looga. Jumala tahtel ei olnud Anna Csillagit juustega õnnistatud. Kogu linnake haletses teda tema puude pärast, mis andestati talle tema laitmatu elu tõttu, ehkki päris ilma süüta ei võinud ta nüüd ikka ka olla. Ja kas näed, innuka palvetamise tagajärjel võeti temalt needus. Anna Csillag sai armu ilmutusena, talle anti märke ja suuniseid ning ta valmistas mikstuuri, mis andis tema peanahale viljakuse tagasi. Tal hakkasid juuksed kasvama ja vähe sellest, ka tema meest, vendi ja nõbusid õnnistati üleöö musta ja tiheda karvakasvuga. Teisel lehel oli Anna Csillag kuus nädalat pärast retsepti toonud ilmutust, ümbritsetuna vendadest, venna­poegadest ja õemeestest, kõik mehed olid vööni habemete ja vägevate vuntsidega, sellist lausa eheda karuliku mehelikkuse plahvatust oli vaimustav vaadata. Anna Csillag tegi õnnelikuks kogu linnakese, mille elanikele langes tõeline õnnistus laineliste juukse­pahmakate ja kohevate lakkade kujul ning mille meessoost asukad pühkisid maad habemete nagu laiade luudadega. Anna Csillagist sai karvakasvu apostel. Teinud õnnelikuks kodulinna, tahtis ta nüüd teha õnnelikuks kogu maailma, ta palus, innustas ja anus, et see võtaks temalt vastu Jumala anni, selle imeravimi, mille saladust teadis vaid tema üksi.

Lugesin seda lugu üle Adela õla ja järsku tabas mind mõte, millest lõin üleni leekidesse nagu välgulöögiga pihtasaanu. See oli ju Raamat, selle viimased leheküljed, selle mitteametlik lisa, justkui hoone tagatiib täis kola ja träni! Vikerkaarekillud tantsisid mustrilisel tapeedil, ma rebisin paberid Adela käest ja vastuvaidlemist mittesallival toonil pahistasin: „Kust sa võtsid selle raamatu?”

„Tobujuss,” ütles ta õlgu kehitades, „see on siin kogu aeg olnud ja iga päev rebime siit lehti lihuniku juures käimiseks või siis isa hommikusöögi pakkimiseks.”

IV

Jooksin oma tuppa. Hingepõhjani erutatud, palged hõõgvel, hakkasin värisevi käsi neid lehti lappama. Kahjuks oli neid vaid paarteist. Ei ühtki lehekülge päristekstiga, üksnes kuulutused ja teadaanded. Kohe järgmisel lehel pärast pikajuukselise sibülli ettekuulutusi reklaamiti ravimit kõigi tõbede ja hädade vastu. Elsa – luigepildiga palsam – oli selle võlurohu nimi. Lehekülg oli täis selle imeväärset toimet kogenud inimeste liigutavaid tõendusi ja tunnistusi.

Transilvaaniast, Slavooniast ja Bukoviinast rühkisid kohale tervenejad, et tunnistust anda, innukalt ja liigutatult oma lugu rääkida. Nad tulid sidemeis ja küürus, raputades juba tarbetuid karke, kiskusid sidemed silmadelt ja plaastrid paisetelt.

Nende santide rännaku taga oli näha kaugeid ja morne, kriitvalge taevaga linnakesi, kus inimesed olid köidikus oma väikese saatuse küljes, millest ei jaksanud end hetkekski lahti rebida. Kingsepp oli läbi ja lõhki kingsepp, lõhnas naha järele, tal oli väike ja lahja nägu, lühi­nägelikud kahvatud silmad värvitute ripnevate vuntside kohal, ning ta tundis end hingepõhjani kingsepana. Ja kui neil ei valutanud nende mädapaised, kui nende luud-liigesed ei andnud tunda, kui vesitõbi ei ajanud neid asemele pikali, siis olid nad õnnelikud oma värvitus ja hallis õnnes, siis suitsetasid nad odavat ja kollast keiserlikku-kuning­likku tubakat või siis unelesid nürilt loteriiputka ees.

Kassid jooksid neil üle tee, küll vasakult, küll paremalt, nad nägid unes musta peni ja nende käed sügelesid. Vahel kirjutasid nad näidise järgi kirju, kleepisid hoolega margi ümbrikule ning poetasid selle kõhkluse ja kahtlusega postkasti, millele põrutasid igaks juhuks rusikaga, seda justkui unest äratades. Ja pärast lendasid läbi nende unede valged tuvid, kirjad noka vahel, ja kadusid pilvedesse.

Järgmised leheküljed tõusid juba argiasjadest kõrgemale, puhta luule valdkonda.

Seal olid akordionid, tsitrid ja harfid, mida kunagi ammu mängisid inglikoorid ja mis nüüd tänu teaduse progressile olid taskukohase hinnaga ka lihtsa inimese jaoks, jumalakartlikule rahvale vaimu kosutuseks ja väärikaks meelelahutuseks.

Seal olid leierkastid, tõelised tehnikaimed, sisemusse peidetud flöötide, kõristite ja viledega, väntorelid, mis trillerdasid magusasti kui pesatäied nutta tihkuvaid ööbikuid, hindamatu aare invaliididele, tulutoov instrument santidele ja üldiselt hädavajalik igas muusikat armastavas peres. Ja need imeliste värvidega leierkastid rändasid väikeste hallide vanameeste turjal, kelle näod, millele elu oli oma jäljed jätnud, olid justkui ämblikuvõrgu all peidus ja täiesti ilmetud, näod vesiste ja liikumatute silmadega, mis vaikselt tühjaks jooksid, näod, millelt elu oli maha pudenenud, värvitud ja süütud näod nagu puukoor, mis on ilmamuutustest pragunenud ning lõhnab üksnes vihma ja taeva järele.

Nad olid juba ammu unustanud oma nime ja selle, kes nad kunagi olid, ning liipasid nüüd oma suurte ja raskete saabastega, küürus ja põlved kookus, täiesti sirget ja üksluist joont pidi keset kaasinimeste käänulisi ja keerulisi radu.

Valgetel pilves ennelõunatel, külmast kangetel ja argitoimetustest tulvil ennelõunatel eraldusid nad märkamatult rahvamassist, panid leierkasti pukile tänavanurgal taeva kollase viiru all, millesse lõikusid telegraafitraadid, keset ülestõstetud kraega tuimalt ruttavaid inimesi, ja päästsid leierkastist valla meloodia, mitte algusest, vaid sealt, kus eile pooleli jäid, ja mängisid „Daisy, Daisy, ootan su vastust…”, samal ajal kui korstnatest paiskus õhku uhkeid suitsupahvakuid. Ja kummaline asi – see meloodia, vaevu pihta hakanud, hüppas kohe õigesse tühimikku sellel tunnil ja sellel maastikul, nagu oleks alati kuulunud sellesse mõtlikku ja iseendasse eksinud päeva, selle taktis hakkasid liikuma ruttajate mõtted ja hallid mured.

Ja kui see meloodia mõne aja pärast lõppes leierkasti sisemusest justkui vägisi väljakistud kõrge veniva vilega ning hakkas kõlama täiesti teisest ooperist lugu, peatusid mõtted ja mured hetkeks, otsekui selleks, et sammu teiseks seada, siis aga hakkasid pikemalt mõtlemata vastassuunas keerutama leierkasti viledest kostva uue meloodia rütmis: „Oh, Małgorzata, mu südame aare…”

Ja selles ennelõuna nüris ükskõiksuses keegi isegi ei märganud, et maailma tähendus on kardinaalselt muutunud, et see ei tõtanud enam „Daisy-Daisy” taktis, vaid hoopis vastupidi, „Małgorzata…” omas.

Keerame uuesti lehti… Mis see on? Kas kevadvihm? Ei, lindude vidin pudeneb hallide haavlitena vihmavarjudele, sest siin pakutakse tõelisi Harzi kanaarilinde, puuride kaupa ohakalinde ja kuldnokki, korvide viisi tiivulisi lauljaid ja lobisejaid. Vilajad ja kerged, nagu vatti täis topitud, ergult ja osavalt justkui nagisevatel liigenditel hüpeldes, kädistades kui kellakäod, olid nad lohutuseks üksinduses, asendasid vanapoistele kodukolde soojust, tõid ka kõige kalgimasse süda­messe õndsa emaliku tunde, sest nii palju oli neis seda linnu­pojalikku liigutavust, ning isegi pärast lehe keeramist kostis ikka veel nende peibutav vidin.

Aga mida edasi, seda enam käis alla see hale raamatujäänus. Nüüd sumpas see mingite kahtlaste šarlatanlike ennustuste soos. Pikas mantlis, pooleldi musta habeme all peidus naeratusega – kes pakkus siin oma teenuseid? Sinjoore Bosco Milanost, musta maagia meister, rääkis kaua ja segaselt, samal ajal midagi sõrmeotstega näidates, mis ei teinud asja sugugi selgemaks. Ja ehkki enda arust jõudis ta imetlusväärsete järeldusteni, mida ta näis sõrmede vahel hetke õrnalt kaaluvat, enne kui need lendusid, ning ehkki ta juhtis hoiatava kulmu­kergitusega tähelepanu dialektika vaevumärgatavatele kurvidele, valmistumas ise millekski erakordseks, ei saanud keegi temast aru, ja mis veel hullem, keegi ei tahtnudki temast aru saada ning sinjoore Bosco jäeti sinnapaika žestikuleerima, summutatud hääli ja kogu süngete naeratuste skaalaga, et kiiresti läbi lapata viimased narmendavad lehed.

Nendel viimastel lehtedel, mis olid silmanähtavalt langenud hallutsinatsioonide ja sonimise küüsi, ilmsetesse mõttetustesse, pakkus mingi härrasmees kindlat meetodit, kuidas saada energiliseks ja otsusekindlaks, ta rääkis palju põhimõtetest ja iseloomust. Aga piisas vaid lehte keerata, et otsusekindluse ja põhimõtete asjus jälle pea kaotada.

Seal lähenes meile tippides pika slepiga kleidis keegi proua Magda Wang ja teatas oma diskreetse dekoltee kohalt, et põlastab mehelikku otsustavust ja põhimõtteid ning et tema spetsialiteediks on kõige tugevamate iseloomude murdmine. (Siinkohal kohendas ta oma tillukese jalakesega kleidi sleppi.) Selle tarbeks on olemas meetodid, lausus ta sõnu ükshaaval läbi hammaste pigistades, eksimatud meetodid, mille üle ei taha ta arutleda, ja viitas oma mälestusteraamatule „Purpurpunased päevad” (Budapesti Antroposoofilise Instituudi Kirjastus), kuhu ta on kogunud oma koloniaalsed kogemused inimeste dresseerimisel (see väljend langes rõhutatult ja irooniahelgiga silmis). Ja kummaline, et see aeglaselt ja tseremoonitsemata rääkinud daam näis olevat kindel nende heakskiidus, kellest ta sellise küünilisusega kõneles, ja keset erilist hämmingut ja virvarri tundus, et moraalsete tähenduste suunad on kummaliselt paigast nihkunud ja et me oleme siin erilises õhkkonnas, kus tunnete kompass näitab äras­pidist suunda.

See oli Raamatu viimane sõna, mis jättis meisse kummalise kimbatuse maitse, nälja ja hingeülevuse segu.

V

Olin kummargil Raamatu kohal, nägu vikerkaarena kumamas, hõõgusin vaikselt ühest ekstaasist teise. Lugemisõhinas unustasin lõunasöögi. Eelaimus ei petnud mind. See oli autentne, püha originaal, ehkki nii sügavas alanduses, degradeeritud. Ja kui ma hilises videvikus pistsin õndsa naeratusega lehepataka kõige sügavamale sahtlisse, igaks juhuks sellele teisi raamatuid kattevarjuks peale tõstes, tundus mulle, et panin koidiku kambrikesse magama, koidiku, mis aina uuesti iseeneslikult süttis ja käis läbi kõik purpurpunase leegi varjundid ning naasis veel korra, tahtmata lõppeda.

Kui tühised näisid mulle kõik teised raamatud!

Sest raamatud on tavaliselt nagu meteoorid. Igal neist on oma hetk, selline viiv, kui see sööstab karjega üles nagu fööniks, kõigi lehtede põledes. Selle ühe hetke pärast, selle viivu tõttu armastame teda hiljem, ehkki ta on siis meie jaoks juba tuhk. Ja kibeda resignatsiooniga rändame vahel tulutult mööda neid jahtunud lehekülgi, mööda jahtunud valemeid, puise klõbinaga nagu roosikrantsi sõrmitsedes.

Raamatu eksegeedid kinnitavad, et kõik raamatud püüdlevad Raamatu autentsuse poole. Nad elavad üksnes laenatud elu, mis lendutõusu hetkel naaseb oma lätetele. See tähendab, et raamatuid jääb vähemaks, aga Raamat kasvab. Aga me ei taha lugejaid tüüdata loenguga Doktriinist. Vaid ühele asjale tahame tähelepanu juhtida: autentne Raamat elab ja kasvab. Mis sellest järeldub? Vaat kui järgmisel korral selle lahti lööme, siis kes teab, kus on sel ajal juba Anna Csillag ja tema ustavad jüngrid. Võib-olla näeme teda, pikajuukselist palverändurit, pühkimas oma mantliga Moraavia teid, kõndimas kaugetel maadel läbi argirutiini ja -proosasse vajunud valgete majadega linnakeste ning jagamas Elsa palsami näidiseid ullikestele, kes vaevlevad haavandite ja sügeliste käes. Ah, mida teevad siis linnakese auväärsed habemikud, kes on hiiglasuurte habemete tõttu paigale tardunud, mida võtab ette kohalik kogukond, määratud harima ja haldama oma üleliigset karvakasvu? Kes teab, kas ei osta nad endale tõelisi Schwarzwaldi leierkaste ega suundu oma apostli järel laia maailma, et otsida teda igast kandist, mängides igas linnakeses „Daisyt”?

Oh, habemike odüsseia, seiklemas oma leierkastidega ühest linnakesest teise ja otsimas oma vaimset ema! Millal ilmub selle epopöa vääriline rapsood? Kellele küll nüüd jätta nende hoole alla antud linnad, kellele usaldada hingede üle valitsemine Anna Csillagi kodulinnas? Kas nad ei võinud ette näha, et jäävad ilma oma vaimueliidist, oma uhketest patriarhidest – linn langeb kahtluste küüsi ja hülgab traditsioonid ning avab väravad – kellele? – ah, küünilisele ja perverssele Magda Wangile (Budapesti Antroposoofilise Instituudi Kirjastus), kes avab siin iseloomude murdmise ja dressuuri kooli?

Aga tuleme tagasi meie palverändurite juurde.

Kes ei tunneks seda vana kaardiväge, neid rändkimbreid, tumedaid brünette näiliselt tugevate kehadega, mille kude on ometi ilma jõu ja elumahlata. Kogu nende jõud, kogu nende vägi on läinud karvakasvu. Antropoloogid murravad juba ammust aega pead selle erilise rassi kallal, kes on alati musta riietatud, jämedad hõbeketid rinnal, sõrmedes massiivsed pronksist pitsatsõrmused.

Mulle meeldivad nad vahelduseks Kasparitele ja Balthazaridele, mulle meeldib nende sügav tõsidus, nende leinaline dekoratiivsus, mulle meeldivad need imetlusväärsed meessoost isendid ilusate silmadega, mis helgivad kui röstitud kohvioad, mulle meeldib lopsakate ja käsnalaadsete kehade üllas jõuetus, kaduvate hõimude raugus, nende vägeva rinna nohisev hingamine ja isegi see palderjanilõhn, mis ümbritseb nende habemeid.

Nagu Issanda inglid ilmuvad nad vahel ootamatult meie köögi­uksele, suured ja puhisevad, aga väsivad peatselt, pühivad higi palgelt, pööritades oma helesiniseid silmavalgeid, ja samal hetkel unustavad oma missiooni ning otsides hämmingus vabandust ja ettekäänet oma saabumisele, sirutavad käe, et almust paluda.

Tuleme tagasi autentse Raamatu juurde. Kuid me ei ole selle juurest ju kunagi lahkunudki. Ja siin osutame Raamatu kummalisele omadusele – mis on lugejale nüüd juba teada: see areneb lugemise käigus, selle piirid on kõigist kaartest lahti tõusulainetele ja tulvadele.

Nüüd näiteks ei paku seal enam keegi Harzi ohakalinde, sest brünettide leierkastide meloodiate poognatest ja murdepunktidest lendab ebakorrapäraselt välja suletuuste ja turg on neid täis nagu värvilisi konfette. Ah, seda küllust, seda sädelust ja vidinat… Kõigi lipuvarraste ja vimplite ümber tekitavad nad kirevaid plagisevaid sülemeid, igaüks võitleb oma koha eest. Ja piisab vaid jalutuskepi käepide aknast välja pista, kui see hetkega kattuks tiibu rabistavate sulelistega.

Me läheneme nüüd oma jutustuses kiirel sammul sellele kaunile ja katastroofilisele epohhile, mis meie eluloos kannab geniaalse nime.

Me ei saa eitada, et tunneme juba nüüd südames pitsitust, seda õndsat rahutust, pühalikku värinat, mis eelneb lõplikele asjadele. Varsti napib meie tiiglites värve ja hinges helki, et rõhutada kõige tähtsamat, kirjeldada kõige helgemaid, juba transtsendentaalseid kontuure sellel pildil.

Mis on siis geniaalne epohh ja millal see oli?

Siin peame hetkeks esoteerikasse kalduma, nii nagu sinjoore Bosco Milanost, ja tasandama oma hääle läbitungivaks sosinaks. Me peame rõhutama oma järeldusi mitmetähenduslike naeratustega ja hõõruma imponderabilia õrna ainest sõrmeotste vahel nagu näputäit soola. Ei ole meie süü, et oleme vahel nende nähtamatute kangaste müüjate moodi, kes demonstreerivad rafineeritud žestidega oma illusoorset kaupa.

Kas geniaalne epohh siis leidis aset või mitte? Raske öelda. Vastus on nii ei kui ka jaa. Sest on asju, mis ei saagi täiesti lõpuni toimuda. Need on liiga suured, et mahtuda mingisse sündmusesse, ja liiga uhked. Need üksnes üritavad toimuda, kompavad tegelikkuse pinda – kas see ikka kannab neid? Ja kohe tõmbuvad nad tagasi, kartes kaotada oma terviklikkust nõrga teostumise tõttu. Ja kui nad mureneksid, kaotaksid midagi materialiseerumist üritades, siis ruttu ja armukadedalt võtavad nad oma aarde tagasi, kutsuvad selle koju, tõmbuvad uuesti tervikuks ja pärast jäävad meie elulukku valged laigud, lõhnavad stigmad, need paljaste inglijalgade hõbedased eksinud jäljed, mis on suurte sammudega laiali külvatud meie päevadesse ja öödesse, samal ajal kui see ilmatu au ja hiilgus kasvab lakkamatult, muudkui iseend täiendades, ning kulmineerub meie kohal, astudes triumfaalselt ühest vaimustusest teise.

Aga teatud mõttes on see siiski terviklik ja integraalne igas oma kehastumise osas ja fragmendis. Siin tuleb mängu esindamise ja asendamise fenomen. Mõni asi ongi ehk oma päritolu ja vahendite poolest väike ja vaene, aga kui seda lähemalt vaadata, võib selles avaneda lõputu ja kiirgav perspektiiv tänu sellele, et kõrgem eksistents üritab end sellega väljendada ja helgib selle sees tuliselt.

Me peame siis koguma neid allusioone, neid maiseid ligikaudsusi, neid jaamu ja etappe oma eluteel, nagu katkiläinud peegli tükke. Me kogume kildhaaval seda, mis on üks ja jagamatu, oma suurt epohhi, meie elu geniaalset epohhi.

Võib-olla oleme seda alavääristamishoos, transtsendentsuse mõõtmatusest rõhutult liialt piiranud ja kõigutanud, selles liialt kahelnud. Kuid kõigist vastuväidetest hoolimata: see oli olemas.

See oli olemas ja miski ei võta meilt seda kindlust, seda valgusküllast maitset, mis on meil veel keeleotsal, seda külma tuld suulaes, seda hingamist, avarat kui taevas ja värsket kui sõõm puhast ultramariini.

Kas me valmistasime lugejat piisavalt ette asjadeks, mis hakkavad sündima, kas võime riskida rännuga geniaalsesse epohhi? Meie lugejaidki haarab sama erutusvärin. Me tunneme tema ärevust. Oleme küll energilised, aga tunneme meiegi südamel koormat ja meid täidab kartus. Jumala nimel siis – astugem pardale ja heisakem purjed!