Читать книгу Uus parateadus. Laborist igapäevaellu - Carl Llewellyn Weschcke Joe H. Slate PhD - Страница 7

SISSEJUHATUS

PARANORMAALSUS:

järgmine samm … kõrgemale ja kaugemale ...

„normaalsusest“

PARA- OBJEKTIIVNE JA SUBJEKTIIVNE TÄHENDUS

Eesliide para- esineb tähendustes paralleelne, kaasnev, koosesinev. Aastatega on paljud para-liitelised nimisõnad omandanud järjest kitsama ja eriomasema tähenduse, samal ajal kui mitmed alternatiivsed või seotud mõisted on saanud uued para-liitelised nimed.

Iga para-liitega sõna on aastatepikkuse kasutuse käigus omandanud oma kindla sisu ja tähenduse – näiteks parapsühholoogia, sõna, millega 19. sajandil tähistati peamiselt poltergeisti-uuringuid ja spiritistlike seanssidega kaasnevaid füüsilisi nähtusi, omandas 20. sajandil teistsuguse sisu, milleks on „materialistlikule“ teadusele seletamatute psüühiliste erivõimete psühholoogiline uurimine.

„Normaalsega“ koosesinev

Sõna paranormaalne esitab meile ebahariliku väljakutse: see on sõna, mis ei oma otsest seost psüühiliste erivõimete uurimise, spiritistlike seansside fenomeni ega neid valdkondi käsitleva psühholoogiaga. Kui parameedik on vastava ettevalmistuse saanud tervishoiutöötaja, siis parapsühholoog ei ole väljaõppinud psühholoog ja parapsühholoogia ei tähenda ühe kindla psühholoogiavaldkonna uurimist ega praktiseerimist. Ka ei saa rääkida mingitest „paranormalistidest“ või paranormaalsete nähtustega töötajatest teisiti kui isikutest, kes on abiks paranormaalsete nähtuste uurimisel. Naljaga pooleks võib öelda, et paranormaalsusega tegelevate isikute ülesanne ei ole aidata kellelgi „normaalseks“ saada.

Ometi on sõnal paranormaalne oma väljakujunenud tähendus, paranormaalsed nähtused ja kogemused on reaalsed ja sisulised ning nende uurimisega tegelevad parapsühholoogid, kuigi neil on vähe pistmist psühholoogiaga – erandiks ehk need, kes on veendunud, et paranormaalsete nähtuste olemasollu uskumine on vaimuhaiguse tundemärk! Sellise järeldusega me ei nõustu.

„Tunded“ kahjustavad „objektiivsust“

Me peaksime tähelepanu pöörama ka teistele „paralleelsetele“ sõnadele, mis põhiosas on sama tähendusega, kuid tekitavad siiski väikesi tähendusnüansse, seostudes oma kasutusajaloo ja mõnikord ka kasutaja kavatsuste tõttu enamasti tunnetega. Ma olen alla jooninud need tundeid kirjeldavad sõnad ja sõnaosad, mis võivad inimese arusaamisvõimet ja objektiivsust, st taju ja taipu mõjutada. Kuigi loetletud sõnadel on laias laastus sama tähendus (loe vasakult paremale!), pane tähele vaevumärgatavaid erinevusi tunnetes, mis nendega seostuvad.

Neil õrnadel tähendusvarjunditel on tavaliselt suur mõju sellele, kuidas sa teemaga seostuvat tajud. Proovi neid sõnu lugeda, kuni suudad nende sisu näha ilma igasuguste eelarvamusteta, nii objektiivselt kui võimalik. Väljakutse seisneb selles, et sõnadega (valitud sõnavaraga) seotud õrnad tajuvärvingud, mis teatud teema käsitlemisel tekivad, ei määra mitte ainult seda, kuidas sa seda teemat näed, vaid ka selle, mida see teema sinu jaoks esindab. Teisisõnu, sõnade tähendusnüansid on osa pildist, mille oled mingi teema kohta saanud. Me tuleme hiljem selle küsimuse juurde tagasi, kuid mõtle kindlasti ka sellele, et need vaevutajutavad muljed ja tunded on osa pildist, mis lisavad objektiivsetele faktidele subjektiivse teadmise. Mõlemad on tähtsad, kui oskad neil vahet teha.

Statistilised tõendid laborist

Suur osa J. B. Rhine’i ja teiste möödunud sajandi parapsühholoogide tööst on pühendatud statistiliste tõendite kogumisele näitamaks, et selliste ilmingute nagu lihtne etteaimamine, telepaatia ja telekinees avaldumine tavalistel vabatahtlikel ületab juhuslikkuse künnise. Ehk teisisõnu – need ilmingud on reaalsed, kuigi seletamatud. Statistilised muutujad olid sageli minimaalsed, mida võiski oodata, kui kogenematud vabatahtlikud steriilsetes ja tüütutes laboritingimustes lõputult ühtesid ja samu tegevusi kordasid.

Kuigi parapsühholoogia on teadusena täielikult omaks võetud ja ametlikult tunnustatud ning seda peetakse ülikoolidesse sobivaks uurimisvaldkonnaks, võtavad teadusringkonnad selle sageli vastu kõvera muigega, nimetades seda pseudoteaduseks, sest (nagu nad ütlevad) parapsühholoogial puudub alus kergesti korratavateks eksperimentideks, millega koheselt, tellimise peale psii-efekti demonstreerida, ning see ei paku põhjapanevat teooriat, mis seletaks informatsiooni paranormaalset ülekandumist normaalse materialistliku teaduse terminites.

„Normaalsus“ ja „paranormaalsus“ külg külje kõrval

Teisalt poolt viitab sõna paranormaalne sellele, et meid ümbritsev maailm, nagu seda defineerib materialistlik teadus, on normaalne ning kõik, mis jääb sellest kõrvale, kõrgemale või väljapoole, st ei mahu „normaalsuse“ piiridesse, on paranormaalne. Seega vähemalt mõnes mõttes võivad normaalne ja paranormaalne eksisteerida külg külje kõrval, jättes loogiliselt maad võimalusele, et meel suudab mateeriat mõjutada. Astudes sammu edasi, jõuame tõdemuseni, et ...

USU JÕUD VÕIB MUUTA REAALSUST

... või vähemalt reaalsust sellisena, nagu seda tunneme, st meie isikliku kogemuse reaalsust.

Kokkuvõtlikult öeldes väidab peavoolu materialistlik teadus, et parapsühholoogia on vastuolus materialistliku arusaamaga, et mõte ei saa mateeriat mõjutada. Hästi, kuid 21. sajandi parapsühholoogia ja uus „parateadus“ näitavad vastupidist ning pakuvad kõigile vahendeid ellurakendatavate arusaamade ja tehnoloogiliste pädevusteni jõudmiseks, kohaldades selleks ennustamis- ja selgeltnägemisvõimeid ning maagilisi ja okultseid oskusi, mille abil oma elu parandada. Ja mõtle ka sellele, et mõned kvantfüüsikud käsitlevad kavatsust mateerias ja energias muutusi esile kutsuva tegurina – vähemalt aatomisisesel tasandil paralleelselt alateadvusega.

Kas kõik see on vastuolus füüsika kui väljakujunenud teadusega ja nõndanimetatud terve mõistusega?

Tegelikult mitte, kuid see tähendab ka nentimist, et füüsilise reaalsuse kõrval eksisteerivad mitte-füüsiliste reaalsuste vormid. Ning mõistagi on usutegelased, müstikud, šamaanid ja igat liiki visionäärid, luuletajad ja kunstnikud, futuristid ja prohvetid, unistajad (ja unenägijad), leiutajad ja uuendajad, alkeemikud ja maagid, seiklejad ja maadeuurijad siin- ja sealpool piiri ning kõik tavalised ja ebatavalised inimesed, uurijad ja teadlased, kes on otsinud lahendusi kõikvõimalikele saladustele, sedasama mõtet kõikidel aegadel mitmesugustel viisidel väljendanud ning teevad seda ka edaspidi.

Üleminek uude ajastusse – NÜÜD JA KOHE!

Praegu liigume mugavalt tuttavast ja tavalisest eilsest maailmast palju erilisemasse tänasesse maailma ning isegi kui seda tajuvad vaid vähesed, suundume tempokalt homse imelise kõrgtehnoloogilise maailma poole, ise vaevu oma reaalsuse muutumist tajudes. Me suhtleme maailmaga peaaegu silmapilksetel kiirustel, oleme tunnistajateks sündmustele, mis toimuvad teiselpool maakera ja seda ümbritsevas maailmaruumis, reisime vaid mõne tunniga kaugete vahemaade taha, kuhu jõudmine nõudis varem päevi, nädalaid või isegi kuid, meil on pidev ligipääs kogunenud teadmistele, me käsutame erakordseid jõude vaid mõne sõrmeliigutuse ja paari öeldud sõnaga ning mis veel tähtsam – ja samas õudsem –, meil on jõud iseennast hävitada.

Me ei saa täielikult aru, kui erinev on kõik sellest, mis oli „vanadel aegadel“. Me mõtleme enamasti ikka tavalistes kolmemõõtmelise maailma mõistetes, mida piiravad aeg ja ruum kuni nähtava silmapiirini. Enamikule meist ei ole seda olemaski, mida me silmaga ei näe. Kui sa ei ole just kvantfüüsik või müstik, pole see, mida sa tead, ilmselt muutnud seda, mida ja kuidas sa usud. Ja just muutused sinu uskumuste süsteemis võivad muuta sinu tajutud reaalsust, kui sellega kaasnevad vastavad muudatused sinu teadmiste süsteemis, ning see annab sulle võimaluse elada mitmemõõtmelises maailmas. Me räägime sellest neil lehekülgedel hiljem, kuid pane tähele:

KUI SA EI TEA, MIDA OTSID, SIIS SA TÕENÄOLISELT EI LEIA SEDA!

Mõtle järeldustele, mis tulenevad järgmisest mõtteavaldusest. Teadmised ja usk määravad, kuidas me maailma näeme, ning sõnad, mida kasutame, peegeldavad ja määratlevad meie reaalsust, sealhulgas erinevusi objektides ja subjektides, mida iga päev näeme ja kasutame.

Selleks, et teada, uskuda ja mõista ning mingis mõttes ka uuesti sündida sellesse ehedasse uude ajastusse, peame esmalt vaidlustama viisi, kuidas tavaliselt asju näeme ja neist mõtleme, iga kord kui astume teadlikult sammu tavapärasusest kaugemale. See järgmine samm avab uksed kosmilise paljumõõtmelise reaalsuse tajumisele, viies meid teisele poole tavateadvuse lävepakku. See on samm, mis tuleb astuda teadlikult, ning see ja teised „eneseabiraamatud“ aitavad sul selleks valmistuda.

Psüühilised dimensioonid

Meil on „psüühiliste dimensioonide“ uurimiseks palju sõnu (mida eespool loetlesin) ja palju vaatenurkasid. Oleme jätnud selja taha läänemaailma organiseeritud religioonid, maagia ja vaimsed uskumused ning jõudnud esoteerika, okultismi* ja vaimsuse isiklike õpinguteni. Me mediteerime, õpime enesehüpnoosi, praktiseerime joogat, harjutame enesedistsipliini, jagame armastust, teeme häid tegusid ja elame vaimsemat elu, olemata sealjuures kindlad, mida see õieti tähendab.

*Vastupidiselt müütidele ja tahtlikele väärtõlgendustele ei viita sõna okultne kurjusele, nõndanimetatud „mustale maagiale“ või mõnele „saatanlikule“ skeemile, mille eesmärk on maailma usundite moonutamine, vaid tähendab lihtsalt varjatut või peidetut (nagu Kuu liigub varjutuse ajal Päikese ette või muu objekt varjab ajutiselt teise, seistes selle ees või liikudes selle eest läbi). Sõnad okultne ja okultism osutavad esoteerilistele teadmistele, mida on hoitud saladuses hirmust katoliku kiriku ja tema „püha“ inkvisitsiooni ees.

Paranormaalsed nähtused ja uus teadus

Me liigume ülemeeleliste nähtuste uurimiselt parapsühholoogiani ja uue paranormaalsust käsitleva teaduseni. Me praktiseerime ennustuskunsti vorme, õpime tundma tarokaarte ja astroloogiat, tegeleme maagia ja idamaiste võitluskunstidega. Vaatame uuesti üle müütilised ja mitte-nii-müütilised muistendid Atlantisest ja Lemuuriast, tänapäeva Mehhiko aladel elanud maiade ja atsteekide ning Muinas-Peruu inkade uskumused, muiste India ja Hiina religioonid ja kultuurid, Muinas-Pärsia (praegune Iraan) aladel valitsenud maniluse, mitraismi ja zoroastrismi, iidse Kreeta minose pärimuse, Jordani kallastel elanud kaananlaste usundi, jaapanalste šintoismi, Vana-Egiptuse ja -Kreeka ning eelkristliku Rooma usundid, Skandinaavia mütoloogia ning muinasaegse paganliku Euroopa druiidide ja keltide usundid, Aafrika ja Ladina-Ameerika spiritistlikud religioonid ja palju muud. Tarkust leiab kõikjalt, kuhu vaatad: mida enam sa vaatad, seda enam näed ja õpid ning seda avaramaks muutub su vaateväli.

Mittefüüsiliste reaalsuste tajumine

Kõik need huvid, uuringud ja praktikad muudavad meie kogemustepagasit, füüsilise ja metafüüsilise (mittefüüsilise) maailma tajumist ning üldist uskumuste süsteemi, kuid me alustame „kodule lähemalt“, kuna meie füüsilise maailma realiteedid teevad läbi aeglasi muutusi, mida põhjustab maailma uutel viisidel ümberdefineerimine tänapäeva teaduses ja tehnoloogias. Ometi ei ole enamikul meist õnnestunud astuda üle selle läve ja tajuda avardunud reaalsust, mis on sellisena juba olemas. Teadvelolu avardamine on üleminekul uude ajastusse elulise tähtsusega, samuti nagu meie psüühiline areng ja enda võimestamine. Selline kasv on loogiline jätk meie praegusele individualiseerunud inimarengule, et olla enamat sellest, kes praegu rahva ja üksikisikutena oleme.

Enda võimestamine

Me uurime ülemeelelisi nähtusi ja püüdleme vaimse võimestumise ja avardunud teadvuse poole isiklike meelteväliste võimete ja oskuste arendamise kaudu. Me ei piira oma visiooni sellega, mis on iseloomulik ennast sõnumitoojateks ja gurudeks kuulutanud inimestele. Igasugune sõltuvus tähendab endale takistuste seadmist ja meie eesmärk sellel uuel ajastul on eneseavastamine ja -mõistmine, mis viivad isikliku kasvu, arengu ja tugevnemiseni.

Meil on olnud tavaks jõuda avaramate kosmiliste dimensioonideni ainult usutegude ja müstikutele omase distsipliini kaudu. Nüüd on need laiemad mõõtmed saamas osaks sellest avarduvast silmapiirist, mida on nähtavale toomas meie avatud meelega tehtud uuringud ja ränipõhiste tehnoloogiate igapäevane kasutamine. Kuigi suurem osa meie planeedi elust on süsinikupõhine, on räni teine kõige tõhusam ühendaja ning pole kahtlustki, et meie seiklused ränil põhinevate sidelahendustega ning kosmoseavastused viivad meid lõpuks kontaktini arukate ränipõhiste eluvormidega, kes asustavad keskkondi, mis meie süsinikupõhistele eluvormidele oleksid elamiskõlbmatud. Kui see kord nii läheb, viib see meie tavateadvuse plahvatusliku avardumiseni.

Pea meeles: inimese meel ja Jumala* meel on üks ja seesama, sest teadvus on kõikjalolev ja lõputu. Meie, inimeste, väljakutseks on selle tohutu potentsiaali ärakasutamine ja võimalus olla midagi enamat praegusest: saada avarduva maailmaruumi kaasloojateks.

*Märkus. See on näide sellest, kuidas sõnavalik võib anda erinevaid tähendusi, ehkki see ei tohiks nii olla. Antud näite puhul on sõnadel jumal, looja, algallikas ja algjõud ühesugune tähendus: miski või keegi lõi maailmaruumi ja kõik selles leiduva. Järgmises lauses oleksime võinud sõna inimesed asemel kasutada väljendit Jumala lapsed ning tekitada sellega teistsuguse tunde, ent ometi – kuna kõik maailmaruumis leiduv on Loova Jõu või Algallika laps, siis täidab sõna inimesed kasutamine meie eesmärki paremini kui mõni muu mõiste.

Multiversum ja paralleeluniversumid

Ajalugu ei kordu kunagi teisiti kui tsükliliste muutuste mustritena. Me oleme liikunud kaugest minevikust, kus maailmapildi (st teadvusvälja) määrasid lühikesed füüsilised vahemaad ja seda piiras nägemiskaugus, mis peegeldus müütides ja kujundas uskumusi, pisut avaramatesse maailmadesse, millesse juhatasid meid šamanistlikud nägemused, kujundades traditsioone, ühiselunorme ja ühiskonna ülesehitust, ning sealt veelgi suurematesse maailmadesse, mida määratles veel täpsemalt meie mõte ja piirasid veel kitsamalt poliitiline ja religioosne võim. Nüüd, murdes religioosse ja poliitilise ülemvõimu ahelaid, siseneme info- ja kosmoseajastusse (mida on nimetatud ka Veevalaja ajastuks või Uueks Ajastuks).

Viimastel aegadel on ulmeromaanides ja nüüd ka kvantfüüsikas hakatud rääkima füüsilistest universumitest, mis on meie omaga paralleelsed, kuid ometi on iidsed tarkused ja esoteerilised teadused – nii idas kui ka läänes – juba ammu õpetanud, et meile teadaolevast palju suurem kosmos sisaldab mitte ainult suuremat füüsilist universumit, kui seda oma piiratud tajumeeltega mõista suudame, vaid ka suuri metafüüsilisi maailmu ehk dimensioone. Tänaseks teame tänu astronoomide ja kvantfüüsikute tööle, et isegi füüsiline universum on palju suurem ja keerukam, kui oleme harjunud mõtlema, ning leidub aineosakesi, mis on aatomitest veelgi väiksemad.

Mitte ainult füüsilist universumit ei nähta suurema ja keerukamana kui kellavärk (visioon, mis oli levinud alles hiljuti), vaid ka inimest vaadeldakse palju keerulisemana, mitte pelgalt füüsilise olendina – käsitus, mis meditsiinis ja bioloogias on endiselt valdav. Kuigi inimese ja universumi subtiilsed füüsilised ja metafüüsilised dimensioonid jäävad materialistlikule teadusele suures osas tundmatuks, on need kõige võimsamad võtmed, mis avavad meid arusaamisele ja igapäevareaalsuse muutmisele.

Paljumõõtmelised füüsilised ja mittefüüsilised maailmad

Kummalisel kombel väidavad isegi kõige materialistlikumad inimesed, teadlased ja religiooniõpetajad nende hulgas, ennast uskuvat hinge, vaimu, vaimolendite ja Looja mittefüüsilistesse kontseptsioonidesse, kuid eitavad samas jätkuvalt nii inimese kui ka universumi metafüüsiliste dimensioonide olemasolu.

Muude küsimuste kõrval võiksid endalt küsida:

• Kas hingel või vaimul on mingit laadi füüsiline mõõde?

• Kas mõte on puhtalt füüsiline, pelgalt aju mehaaniline funktsioon?

• Kas armastus on ainult bioloogiline ja hormonaalne, lihtsalt sugutungist ajendatud?

• Kas ennast ja teisi ähvardava ohu ees vapraks jäämine on pelk enesekaitseinstinkti väljendus?

• Kas ettenägelikkus seisneb ainult teadaolevate faktide ratsionaalses analüüsis?

• Kas tahkest ainest, vedelikest ja gaasist koosneva füüsilise mateeria kohal või kõrval ei ole midagi muud?

Meil on esoteeriline sõnavara, mis kirjeldab ja mõtestab füüsilist ja metafüüsilist mõõdet hõlmavat suuremat maailmaruumi ning füüsilist keha, mõistust, emotsioone, tahet, vaimu ja hinge hõlmavat kõrgemat mina. Mõned neist sõnadest on läinud laiemalt käibesse 19. sajandil populaarseks saanud teosoofiliste liikumiste ja mitmesuguste idamaiste mõttevoolude, aga ka vabamüürluse, Kuldse Koidiku (Golden Dawn), Aurum Solise ja teiste maagiliste ordude, spiritismi ja avalike spiritistlike seansside ning paranähtuste uurijate kaudu. Hiljem, 20. sajandil, aitasid nende mõistete levimisele kaasa jooga, tantra, meditatsiooni ja võitluskunstide õppijad ja praktiseerijad, astroloogia ja paljude muude ennustamisviiside ning kanaldamise populariseerimine, sellised tuntud tegelased nagu Edgar Cayce, uuspaganlikud liikumised jne.

Oleme järjest paremini tuttavad selliste sõnade ja mõistetega nagu astraaltasand ja astraalkeha, eeterteisik, kehaväline kogemus, mentaal- ja kausaalkeha, tšakrad, kundalini, praana, astraal- ja mentaalprojektsioon, muutunud teadvusseisundid, selgeltnägemine, kristallkuuli vaatlemine, pildamine ning muu seesugune, kuid seda on siiski liiga vähe, et luua neist sidus ja kõigile mõistetav süsteem.

Meil on olemas sõnad, kuid üldjuhul jääb puudu struktuurist, mis annaks neile sisu. Tähenduse andmiseks peame need asetama inimese ja universumi (kõrgema mina ja suurema maailmaruumi) duaalsesse konteksti. Järgmiseks peame suhestama esoteerilise kosmose uute arusaamadega kvantfüüsikast ning esoteerilise „mina“ uute psühholoogia- ja füsioloogiaalaste avastuste ning metafüüsika terminoloogiaga.

See, mida nimetatakse esoteeriliseks, ei ole midagi veidrat ega reaalsusest eraldiseisvat, vaid kõikjalolev ja isiklik. Me vajame suuremat pilti tervikust, et astuda vastu meie ees seisvatele väljakutsetele, milleks on üleilmsed kliimamuutused, saastumine ja keskkonnaohud, tervet maailma haaravate ususõdade ja majandusliku kokkuvarisemise oht, epideemiad, poliitiline ja korporatiivne korruptsioon (eriti panganduses ja rahanduses) jne. See on vana probleem, mida väljendab ütlus „Käi pühapäeval kirikus ja argipäeviti tee tööd“, milles sisaldub eeldus, et töö ja pühapäevane vaimsus on vastandid. See ei pea nii olema, kuid jääb nii, kuni me pole avardanud oma vaatevälja ega näe reaalsust sellisena, nagu see on.

Nagu eespool öeldud, on inimese meel ja Jumala meel üks ja seesama, sest teadvus on universaalne ja lõputu, seega on inimene ja universum üks ja seesama. Meie kehad on maisest ainest, mida elustab universaalne teadvus. Inimese keha ja vaim funktsioneerivad erinevalt, kuid paralleelselt. Esoteerikud eristavad neid kaht, kõneldes mitte-füüsilistest tasanditest ja subtiilsetest kehadest. Meil on füüsiline keha füüsilisel tasandil ja sellel kehal on füüsiliselt omandatud teadvus. Kuid see kehateadvus ei ole mõistus ega hing. Astraaltasandil on füüsilise kehaga külg külje kõrval astraalkeha (mida on nimetatud ka sõidukiks). Lisaks sellele on mentaaltasandil olemas vaimne keha ning nende kohal ja nendega paralleelselt veel teisigi kehasid ja tasandeid.

Siiski on ekslik arvata, et keha ja vaim, tasandid ja kehad ning füüsiline ja astraalne on üksteisest rohkem eraldatud kui raamatud raamatukogust. Nii nagu on kõrvuti olemas normaalne ja paranormaalne, eksisteerivad ka kõik need tasandid, kehad, asjad, olendid, vormid, funktsioonid ja kategooriad paralleelselt, ülal ja all, kõik koos. Tõepoolest, mõte suudab mõjutada mateeriat ja mateeria mõtet. Kõik on üksteisega seotud, kuid erinevatel tasanditel, sest igaüht, nii asju kui ka olendeid, mõjutavad asjaolud, soovid, tähelepanu, kavatsused ja juhtumused.

See võib tunduda liialdusena, kuid igal tasandil ja igas kehas korraldavad elu ja talitlusi omad seadused ning inimese isiklikku (ja mitte ainult isiklikku, vaid ka teiste inimeste, kohtade ja asjade) reaalsust mõjutavad tugevalt tema tahe, soovid ja kavatsused. Treenitud ja distsiplineeritud tahe on väga võimas – tahe on vahend maailmaruumi kujundava ülima loova jõu fookustamiseks –, kuid me lepime ka sellega, et vaid vähesed elavad inimolendid on selleks võimelised. Ometi on see meie kui tulevaste kaasloojate eesmärk.

Tasandid ja kehad

Meie paranormaalsed uuringud, nii laboris kui ka väljaspool laborit, kombineerivad objektiivseid ja subjektiivseid kogemusi füüsilistest ja metafüüsilistest reaalsustest, tuues igapäevaellu uusi arusaamu ja avaramaid tähendusi.

Meie tähelepanekud on ületanud füüsilise maailma, hõlmates astraalset, mentaalset, kausaalset ja sprituaalset mõõdet ning liikudes neist veelgi kõrgematesse ja avaramatesse dimensioonidesse, mis on alati koos meiega olnud, kuid jäänud meie praeguse teadlikkuse piiridest välja. Üheks meie eesmärgiks on muuta teadvus võimeliseks selekteerima alateadvuse sisu vastavalt tahtele. Keskendumisest algab enesekontrolliprotsess, mis allutab emotsioonid (astraalne mõõde) ja otsustused (mentaalne mõõde) tahtele (kausaalne mõõde).

Selliseid sõnu nagu hing, kõrgem mina, vaim, psüühe, seesmine mina, aat­man, tervikisiksus, kausaalne mina, chia, nešama, kõrgem manas, kõrgem ego, püha kaitseingel, vaimne hing, intuitiivne mina, buddhi, kõrgem kausaalne mina, üliteadvus jne on igas keeles ja kultuuris kasutatud erinevalt, kuid ikka tähendustes „miski muu kui füüsiline teadvus“, „see, mis ületab füüsilise surma“ ja „see, mis on surematu“.

Nüüdisaegses psühholoogilises ja esoteerilises terminoloogias on neid sõnu ja nendega seotud kontseptsioone seostatud isikliku ja kollektiivse alateadvusega, arhetüüpse meelega, subtiilsete kehadega, mis kuuluvad tervikliku isiksuse kompleksesse struktuuri, ja veel palju muuga.

Meie eesmärke silmas pidades on siin kõrvutatud psühholoogiline põhimudel ja paralleelne esoteeriline mudel:

Mõlema mudeli puhul on kõik tasandid keerukamad kui tabelis näidatud. Üldiselt ja seoses oma arvukate funktsioonidega jagunevad mõlema mudeli kõik tasandid seitsmeks alltasandiks. Meie tähelepanu koondub kolmanda tasandi kõrgeimale alltasandile, mida nimetatakse kõrgemaks minaks ja kausaalseks minaks. Olemuslikult on need üks ja seesama, ent kuna me keskendume käesolevas raamatus psüühilisele arengule ja enda võimestamisele, siis võtame vaatluse alla mentaalse ja kausaalse mina.

Kausaalne mina ei ole hing ega vaim, vaid isikliku teadvuse kõrgeim aspekt kehastuvas isiksuses. Tuleb aru saada, et hing kui selline ei kehastu, vaid abstraheerib kehastunud isiksuse elu õppetunde kausaalse mina kaudu, mis kunagi koos isiksusega „sureb“. Seejärel loob hing uue kausaalse seemne koos mitmete elude abstraheeritud mälestustega ja uue elu plaaniga ning tekitab samm-sammult uue kehastuva isiksuse, järgides esoteerilist mudelit kuni füüsilise kehastumiseni, mil hakkavad arenema psüühilise teadvuse uued tasandid, sedamööda, kuidas füüsiline keha kasvab ja küpseb, et uue elu kestel esoteeriliste minadega tihedat koostööd teha. Selle protsessi täielikul läbitegemisel nihkub kogu isiksuse käskluste ja kontrolli kese reaktiivselt emotsioonikeskselt madalamalt minalt ja suuremal või vähemal määral ajukeskselt mentaalselt keskmiselt minalt vaimukesksele kausaalsele kõrgemale minale.

TERVIKU JA SELLE OSADE MÕISTMINE

Me oleme nii üksikisikutena kui ka kogukondlikult osa tervikust ja terviku osade summa. Füüsiliste kehadena oleme aineosakeste orgaanilised kogumid ja seda on ka füüsiline maailm, milles elame. See, mida me üksikisikutena ja kogukondadena teeme, mõjutab kogu maailma, kuid samas ei ole me üksikisikutena enamat kui peotäis põrmu kalmistul. Ometi, milline tähendus oleks maailmal ilma meieta? Kas raamat on pelk peatükkideks jagatud ja kaante vahele köidetud sõnade kogum? Ei, kõik sõnad, kirjavahemärgid ja tühikud moodustavad üheskoos lauseid ja lõike, millega öeldakse tähtsaid asju, veelgi selgemini tuleb nende tähtsus esile peatükkides ja sealt edasi raamatus kui tervikus, mis on autori panus paljude lugejate paremaks saamisse ja kasvamisse, kui nad on astumas isikliku arengu järgmist sammu.

Samal ajal on kollektiiv midagi rohkemat kui oma osade summa, aidates oma liikmetel saada millekski senisest enamaks – ikka uuesti ja uuesti. Universaalse, planetaarse ja individuaalse evolutsiooni tervik kujutab endast osakeste sünteesi: osakesed saavad tervikute osadeks, kujunedes aina suuremateks osadeks ja tervikuteks, mis saavad veelgi suuremateks tervikuteks osadena aina suurematest ja suurematest objektidest, osadest, tervikutest, kogukondadest, planeetidest, süsteemidest ja paljust muust. Üksikisikud kasvavad millekski enamaks, avardades oma teadvust ja teadvustatud võimeid – alati edasi, alati kõrgemale liikudes.

Vaata allolevat kaarti, mis näitab kehasid ja planeete külg külje kõrval koos tegutsemas, omavahel lõimumas, kasvamas, loomas ja arenemas; üksikisikuid kasvamas ja uuenemas, oma uusi potentsiaale teostamas, saamas üha enam selleks, kes nad olla võivad. Me kasvame ja areneme tegutsedes, teostades, igatsedes, mõistes, otsides ja pärale jõudes.

Me võtame selle, mida õpime – elus või laboris –, arendame ja kohaldame seda, muudame paremaks ennast ja elu, kasvame madalamalt kõrgemale, avardades teadlikkust ja teadvust, et olla rohkem kaasatud, et laiendada oma arusaamisvõimet ja pigem juhtida toimuvat kui sellele reageerida.

Uuri kaarti alt üles, püüdes mõista igat veergu ja rida kui üht ilmutuse tasandit või avaldumisvälja. Meie esmane huvi on suunatud kahele esimesele veerule. Esimene veerg tähistab kosmilise loomisjõu ja aktiivsuse, teine inimese kujunemise ja arengu välja. Mõlema tasandi vahel toimub pidev vastastikune suhtlus: kosmilise reaalsuse ja võimaluste ning inimese tahte ja võimete edasi-tagasi voogamine. See näitab tegevuse ja arengu teed.

Järgmiseks pööra tähelepanu kolmandale ja viiendale veerule, mis tähistavad evolutsioonilise arenguprotsessi käigus samm-sammult avanevaid funktsionaalseid ressursse. Mida rohkem sa arenguprotsessis teadlikke pingutusi teed, seda kiiremini ja kergemini edasi jõuad. Pole tähtis, kui hõlpsasti ja kui kiiresti edenemine toimub – nii ehk teisiti on selleks vaja sinu tahtlikku TÖÖD, kuid pea meeles, et seda tööd nimetatakse Suureks Tööks ning see on see, mis annab su elule tähenduse ja rõõmu.

See ongi see võimestumine, mida me kõikides oma raamatutes pakkuda püüame. Tegemist on hoolikalt läbimõeldud kombinatsiooniga tekstidest, tõsielujuhtumite kirjeldustest, programmidest ja protseduuridest, valitud illustratsioonidest ning kaartidest ja tabelitest, mis koos töötavad sinu võimestumise heaks.

Vaim ületab keha

Omamoodi kokkuvõttena „Vaim ületab keha“ lisame käesolevale sissejuhatusele siinkohal mõned mõtted James Alleni 20. sajandil ilmunud klassikalisest eneseabiraamatust „Nagu inimene mõtleb“ („As a Man Thinketh“), mille pelkiri on inspireeritud piiblist (Õp 23,7). Need lühikesed tsitaadid ütlevad palju:

Inimese teeb või jätab tegemata tema ise.

Keha on vaimu teener. Ta kuuletub meele tegevustele, olgu tegemist tahtliku valiku või automaatse väljendusega.

Heliloojad, kujurid, maalikunstnikud, luuletajad, prohvetid ja targad – nemad on pärastise maailma loojad, taeva arhitektid. Maailm on ilus, sest nad on meie keskel elanud, ilma nendeta kaoks töötav inimkond.

Unistajad on maailma päästjad. Nagu nähtavat maailma hoiab alal nähtamatu maailm, nii toidavad inimesi kõigis nende katsumustes üksildaste unistajate imeilusad tulevikunägemused.

Seega, lugeja, õhutame sind jätkuvalt unistama, kuid üksiti tööd tegema, et sinu unistused täituksid!