Читать книгу Lady Almina ja tegelik Downton Abbey - Carnarvoni Krahvinna - Страница 9

Kui Almina sel varasuvisel hommikul lossi ees tõllast välja astus, oli tema saabumist oodatud juba kuid. Highclere’i elanike seas oli krahvi nooriku kohta pekstud keelt ja levitatud kõikvõimalikke kuulujutte.

19. sajandi vägevate häärberite elu allus endiselt sajandite jooksul muutumatuks jäänud tavadele ja kommetele. Perekonnad teenisid majas mitmeid põlvkondi. Highclere’i loss oli Carnarvoni krahvide kodu, end see oli koduks ka teenijarahvale ja krahvi perekond oli ka nende perekond. Highclere oli kui kõva korraga laev, mida kamandas lossivalitseja Streatfield. Üldlevinud arusaama kohaselt krahvinnad tulid ja läksid. Asi polnud mitte selles, nagu olnuks Almina tähtsusetu või mõjuvõimuta, vaid ta pidi endale kiiresti aru andma, et ta on vaid üks osa masinavärgist, mis jääb kestma ka pärast teda. Tema üks esimesi ülesandeid oli mõista siinset ajalugu ja kogukonda, mille osaks ta oli saanud.

Highclere’i loss asetseb Winchesteri ja Oxfordi, Londoni ja Bristoli vahelise teeristi lähedal, ehitatud kriidiseljandikule ja piiratud Beacon Hilli ja Ladle Hilli vahelise iidse liiklussoonega. Lõuna pool asub Siddown Hill, mille otsa oli 18. sajandil ehitatud pargirajatis nimega Taevavärav. Vaated põhja poole ulatuvad Newbury taha Oxfordi tornitippude poole.

Kandi looduslikku ilu on ülistatud ammust ajast. 1792. aastal, natuke üle saja aasta enne, kui Almina Highclere’i saabus, kirjutas Archibald Robertson oma topograafilises uurimuses: „High Clere’i park asub Hampshire’is, ning selle ulatus ja julged jooned – pehmenduseks rulluvad, kenadesse orgudesse suunduvad murupinnad, vahelduseks mets ja vesi – äratavad rändajas imetlust, ning seda võib pidada üheks kõige elegantsemaks valduseks kogu riigis.”

Highclere’is on olnud asula juba tuhandeid aastaid. Beacon Hilli juures on rauaaja linnus; maa kuulus 800 aastat Winchesteri piikoppidele, enne kui see läks ilmalikesse kätesse. 17. sajandi lõpul sai omanikuks Herberti perekond, Pembroke’i krahvid, kes olid Carnarvoni krahvide eelkäijad.

Pargi, mis on harmooniline segu looduslikest ja kujundatud osadest, kujundas 18. sajandil esimesele krahv Carnarvonile Capability Brown. Teed looklevad maastiku vahel, kord tuues nähtavale, kord varjates esimest vaadet lossile. Kaugemad ja lähemad vaated on tekitatud tänu oskuslikule istutamisele: igal pool on näha eksootilisi puid, nõtkeid alleesid ja dekoratiivseid pargirajatisi, mis suunavad saabuja pilgu mööda eriti hunnitut sihti. See on terve omaette maailm, ja tänapäevalgi tajub külastaja tugevat kohatunnet, ühtsust maa, lossi ja siin elavate ja töötavate inimeste vahel.

Praeguse maja ehitas kolmandale krahvile Londoni parlamendihoone arhitekt Sir Charles Barry. See oli tohutu ettevõtmine. Vana Elizabethi-ajastu tellistest härrastemaja oli 18. sajandi lõpul, 19. sajandi algul ümber kujundatud George’i stiilis lossiks, ent kõik see tuli kogu täiega ümber teha. Uue hoone esimene kivi pandi paika 1842. aastal. Tööle kulus kaksteist aastat ning kui see valmis sai, hakkas uue nimega Highclere’i loss ümbruskonnas domineerima. Hoone on nagu avalik väljaastumine, eesmärgipärane ja enesekindel. Ei jää muljet, nagu oleks see aegade jooksul kasvanud või nagu oleks sellele midagi lisatud või kusagilt kohendatud. Pigem on tegu üheainsa arhitekti nägemusega. Gooti nurgatornid olid kõrgmood ajal, mil reaktsioonina 18. sajandi klassikalisele kujundusele pöördus viktoriaanlik arhitektuur keskaegsete mõjutuste juurde. Loss mõjub maskuliinselt, selle esteetika hindab soliidset stiili ja kõrgustesse pürgivat mõõtmatust rohkem kui kena väljanägemist.

Almina oli koos emaga tihti külastanud Halton House’i, Alfred de Rothschildi 1888. aastal valminud maamõisa Buckinghamshire’s. Halton oli hoopis teistsugust stiili: puhas barokk-fantaasia, mis oli nii ülepakutud, et selle puhul võis kasutada kergelt halvustavat nimetust le style Rothschild. Highclere’i nähes Almina ilmselt tajus, et ehkki loss oli Halton House’ist ainult viiskümmend aastat vanem, esindasid selle maad, asukoht ja Bathi lubjakivist imeline meekarva torn inglise traditisiooni ideed, mis erines tunduvalt kõigest, mida ta varem oli tundnud.

1866. aastal sattus üks eriti kuulus külaline, keda läbi pargi sõidutati, suurde vaimustusse ning hüüatas lossile lähenedes: „Kui maaliline, kui maaliline!”

Külaskäigu ajal oli Benjamin Disraeli varakantsler, kellest hiljem sai kahel korral peaminister. Tema jaoks oli Paddingtoni jaamast pandud käiku erirong Highclere’i. Tal oli vastas tõld, mis viis ta läbi London Lodge’i, algse tõllavärava, mille kaart hoidsid üleval klassikalised sambad ja kus ilutses Carnarvonide vapp.

Sõites läbi rododendronisalude ja mööda liibanoni seedritest, mis nüüdseks on 150 aastat vanad, võis sügiskülma vastu sõidutekki mässitud Disraeli vaimustusega ringi vaadata. Iga vaade oli imeline. Kui tee vonkles mööda Dunsmere’i järve äärsele kõrgendikule ehitatud Diana templist, hakkasid puude kohal paistma üle miili eemal asuva lossi kõige kõrgemad tornid. Disraeli pani tähele hirvepargi kaarduvat keskaegset valli, enne kui tõld sissesõiduteele keeras. Capability Brown oli näinud lossile lähenemise viimase etapiga tohutut vaeva. Loss ilmub külastaja ette nagu kaldu, näides seega veel suurema ja mõjuvana, kui ta tegelikult on. Kogu maastikust jäi nii romantiliselt meeldiv mulje, et järgmise päeva säravas päikesevalguses võtsid Disraeli ja tema võõrustaja, neljas Carnarvoni krahv ette mõnusa jalutuskäigu lossi ümbruses ning arutasid riigiasju.

Neljas krahv, Almina abikaasa isa, tegutses poliitikas umbes nelikümmend aastat. Disraeli visiidi ajal oli ta koloniaalasjade sekretär, mis rahuldas tema kustumatut reisikirge ja viis teda Austraaliasse, Lõuna-Aafrikasse, Kanadasse, Egiptusesse ja Uus-Guineasse. Enamiku ajast reisis ta omaenda jahiga, samal ajal pidi ta täitma ka rohkesti lühemaid riiklikke ülesandeid Euroopas. Teda iseloomustas tohutu intellektuaalne uudishimu ning ta oli oma aja silmapaistvamaid klassitsiste, kes tõlkis Homerost ja Aischylost, samuti Dantet. Krahv teenis ühtekokku kolme konservatiivide valitsuse juures. Lord Derby nimetas ta esmalt kolooniate riigisekretäriks, siis tegi sama Disraeli, seejärel määras Lord Salisbury ta Iirimaa asevalitsejaks. Ta oli tuntud oma töökuse ja põhjalikkuse poolest. Ühtlasi oli tegemist põhimõttekindla mehega, kes pani oma ameti kaks korda maha. Esimene kord protestiks selle vastu, kuidas Disraeli idaküsimust käsitles ja hiljem Iirimaa omavalitsuse okkalise küsimuse pärast.

Neljas krahv ja tema krahvinna panid aluse vägevatele nädalavahetusepidudele, mis muutusid peagi väga moekaks. Peale seltsielu pakkusid niisugused peod rohkesti võimalusi tööalaste suhete edendamiseks ning krahvi prominentse koha tõttu avalikus elus oli Highclere tõeline võimu kants.

Tal oli õnn abielluda naisega, kes osutus poliitikas täiuslikuks kaaslaseks. Lady Evelyn oli Chesterfieldi krahvi tütar ja nad abiellusid 1861. aasta septembris Westminster Abbeys – see oli sajandite vältel esimene kord, kui mitte-kuninglikust soost paarile niisugust au lubati. Siirameelne, lahke, õnnistatud kiire taibu ja intuitiivse arusaamisega, oli Lady Evelyn oma mehele tõeline varandus. Kutseid Highclere’i anti lahkel käel poliitikutele, riigiteenistujatele, intellektuaalidele ja maadeavastajatele. Teadmisi sai kergemini ühendada ja rasketele probleemidele meelepäraseid lahendusi leida nii pargis jalutades või selleks ettenähtud toas oivalisi sigareid ja brändit nautides kui ka Westminsteri palavikulises õhkkonnas.

Abielupaaril oli neli last: 1864. aastal sündinud Winifred, pärija George Edward, kes abiellub Alminaga ja kes sündis neli kuud enne Disraeli 1866. aasta külaskäiku, ja veel kaks tütart. Margaret sündis 1870. aastal ja teine tütar, kes sai ristsetel nimeks Victoria, sündis 30. detsembril 1874.

Oma viimase lapse sünnitusest Lady Carnarvon enam ei toibunud. Ta pidas vastu mõne päeva, mille jooksul kuninganna Victoria korduvalt tema ja lapse tervise järele päris. Pärast armastatud prints Alberti surma neljateistkümne aasta eest oli Victoria elanud peaaegu täielikus eraldatuses, kuid tahtis olla kursis oma sõprade eluga, ning kuulnud, et Lady Carnarvoni sünnitus oli olnud ränk, avaldas ta soovi saada lapse ristiemaks.

Evelyn kosus lühikeseks ajaks, kuid suri 25. jaanuaril 1875. Tema abikaasa, ja ema, kes olid kogu haiguse aja tema voodi kõrval viibinud, olid meeleheitel. Meheõe Lady Portsmouthi päevikud annavad valulikku tunnistust elust lahkuma pidanud Evelyni vaprusest ja kannatlikkusest. „Kui kibe on mu süda,” kirjutab ta. Kadunud Lady Carnarvonile avaldati viimset austust Highclere’i raamatukogus ning ta maeti imeilusas parginurgas asuvasse perekonna kabelisse.

See oli perekonnale ränk kaotus. Sünnitamine oli riskantne ettevõtmine ja ka parima arstiabi puhul jäid ohud alles. Winifred oli kümnene, George (keda tunti alati Porchy nime all, viisakustiitlist Lord Porchester tuletatud hüüdnimi) oli kaheksa, Margaret neli ja väike Victoria kõigest kolm nädalat vana, kui ema suri. Ehkki aristokraatia peredes hoolitsesid laste eest peamiselt lapsehoidjad, oli perekond Lady Carnarvoni väga kiindunud ja tema lapsed olid murest murtud. Pärast tema surma elasid lapsed kahe südamliku, aga juba eaka tädi juures. Niisugune kaootiline elukorraldus lõi kahe vanema lapse vahel eriti tugeva sideme. Ema kaotus nii noores eas võis olla üheks põhjuseks viienda krahvi emotsionaalsele vaoshoitusele, mida hiljem on maininud ka tema poeg.

Mõneks ajaks nädalavahetusepidustused lakkasid ning Highclere ja Carnarvonid peitusid vormikohasesse leina. 19. sajandi Inglismaal valitsesid karmid leinakombed, eriti pärast seda, kui kuninganna otsustas avalikust elust pärast prints Alberti surma 1861. aasta detsembris eemale tõmbuda. Pidi kandma erilisi rõivaid ja leinajad ei võtnud enam osa seltskonnaelust. Lesk kandis kuni aasta aega musta saterkuube ja lapsed riietati vanema surma märkimiseks kuueks kuuks musta. Isegi teenijad kandsid musta varrukapaela. Ei leedi ega härrasmees tohtinud osaleda – veelgi vähem ise korraldada – ühtegi balli vähemalt aasta pärast lähedase pereliikme surma.

Lõpuks otsustas neljas krahv, et aeg on edasi liikuda. 1878. aastal külastas ta Järvepiirkonnas Greystoke’i lossi sugulasi ning leidis eest maja täis naeru ja vestlust. See pidi kindlasti olema kui tagasipöördumine ellu ja viis selleni, et krahv tegi abieluettepaneku oma nõole Elizabeth (Elsie) Howardile, kes oma kahekümne kahe eluaastaga oli mehest kakskümmend viis aastat noorem. Nad said kaksteist aastat kestnud väga õnneliku abielu jooksul kaks poega, Aubrey ja Mervyni. Lord Carnarvoni sõber Lady Phillimore kirjutab oma abikaasale: „Need kaks on koos nii õnnelikud, neist kiirgab päike välja.”

Pole kahtlust, et kasuema tulek kergendas laste lapsepõlve ja noorukiiga ja nad jäid lähedaseks kogu eluks. Elsie oli emalik tüüp ning tema viibimine Highclere’is tähendas, et alailma haiglasel Porchyl oli taas kindel koht, mida koduks kutsuda. Ühtlasi sai loss uuesti võtta sisse oma koha võimu seltskondliku ja poliitilise keskusena.

Kui Elsie võis olla leebe ja järeleandlik, siis Porchy isa oli täiesti kindel, et distsipliin ja usinus on ülimalt ihaldusväärsed omadused noorele härrasmehele, kelle õlule langeb tulevikus olulisi kohustusi. Neljandale krahvile meeldisid vingerpussid, ent teda ajendas tugevalt ka avaliku teenistuse tajumine nii Highclere’is kui tööpostil. Ta eeldas, et poja puhul kehtib sama. „Hea haridus on parim pärandus, mida me oma lastele saame anda,” kuulutas ta.

Ehkki Porchyl tekkis kiindumus raamatute ja lugemise, tema „suurima lohutuse” vastu, ei pärinud ta isalt akadeemilist püüdlikkust. Juba varakult jättis ta pooleli Etoni ning kaalus põgusalt sõjaväelist karjääri, aga kui ta arstliku komisjoni ees läbi kukkus, läks ta ümbermaailmareisile. Tal vedas, et isa oli nii helde ja avara pilguga, et mõistis suurepäraselt tema rahutut hinge, kuna oli ka ise kirglik rännumees. Aeg-ajalt tundis neljas krahv oma tuisupäise poja üle tuska, kuid pidas lugu oma pärija loomupärasest taibukusest ja teadmishimust; igatahes täiendas Porchy pidevalt oma haridust, sest temaga reisis kaasas koduõpetaja. Ta rääkis üsna ladusalt prantsuse ja saksa keelt, oskas samuti kreeka ja ladina keelt ning õppis matemaatikat ja ajalugu.

Kahe aasta pärast siirdus ta Trinity kolledžisse Cambridge’is, kus ta otsekohe pakkus end maha kraapima värvi oma toa seintelt, et originaalseid puitpaneele nähtavale tuua. Ta jumaldas linna põnevaid pudipadi-poode ja veetis rohkem aega Newmarketi võiduajamistel kui raamatukogus. Ta pidas ülikoolis vastu kaks aastat, ostis seejärel 110-jalase jahi Aphrodite ning seilas sellega Vigost Roheneemesaartele, Lääne-India saarestikust Riosse. Ta kuulas Buenos Aireses itaalia ooperit ning talle soovitati tagasipöördumisel vältida Magalhãesi väina, sest see oli sel aastaajal väga ohtlik. Järgmine reis viis ta Lõuna-Aafrikasse elevandijahile, kus teda tabas hirmus ehmatus, kui elevant otsustas osad vahetada ja kihutas jahimehe puu otsa.

Krahv luges kõigi maade kohta rohkelt raamatuid ja õppis reisimise käigus, arendades endas kannatlikkust, hakkamasaamist ja tasakaalukust. Elu merel nõudis, et ta on üks meeskonnast, kes haarab tüüri, kui kapten on rivist väljas, või abistab pardal kirurgiliste operatsioonide juures. Suved veetis ta enamasti linnas ooperis käies, siis pidas jahti Nottinghamshire’is, samuti Carnarvonidele kuuluvas Bretbys, või Highclere’is, kuhu jäi sügiseni, mil ta uuesti rännuteele asus. Ta kogus võrdsel hulgal raamatuid, maale ja tutvusi. Vaatamata perekonna soovile, et ta midagi asjalikku ette võtaks, jätkas krahv talle meelepärase elu elamist.

Niisuguse vaimustava elukorralduse katkestas neljanda krahvi surm 1890. aasta juunis Londonis oma Portmani väljaku majas. Porchy oli teel Austraaliasse ja Jaapanisse, kuid jõudis õigeks ajaks isa surivoodi äärde. Vana krahvi tervis oli 1889. aastast peale halvenenud ja tema sõpru kõikidelt elualadelt liigutas tema kannatlikkus. Ta oskas sõpru hoida. Kindral Sir Arthur Hardinge, vana sõber Krimmi sõja päevilt, kirjutab krahvist: „Ta oli üks oivalisemaid härrasmehi, keda ma iial olen kohanud, ja kui ta ka inimesi kergesti ei usaldanud, siis kui ta seda tegi, oli usaldus täielik.”

Kirst toodi Londonist maahäärberi raamatukokku, kus see hüvastijätuks välja pandi, nii nagu oli tehtud tema esimese naise puhul. Lady Portsmouth meenutab, et „Londoni vahet sõitis erirong, mis tõi ja viis kuninganna [Victoria] ja [Walesi] printsi kabelisse. Kanoonik Lydonn viis läbi imeilusa teenistuse ... Ma vajusin ilmselt ajuti unelusse, ent tema viimased sõnad olid „väga õnnelik”.”

Surres jättis krahv maha kuus last. Pärija George, Lord Porchester, oli nüüd viies Carnarvoni krahv.

Tiitli pärimine ei tähendanud otsekohest elumuutust. Kui matused olid läbi ja testament ette loetud, asus värske lord Carnarvon uuesti rännuteele, jättes Elsie hooleks Aubrey, Mervyni ja kaks nooremat õde, Margareti ja Victoria (keda tunti Vera nime all). Nad elasid mitmes kohas: Highclere’is, Nottinghamshire’is Bretbys, Londonis, Elsie majas Terversalis ja Itaalias Portofino villas, mille neljas krahv oli oma naisele pärandanud.

Lord Carnarvoni vanem õde Winifred oli just abiellunud tulevase Lord Burghclere’iga. Lady Portsmouth kirjutab oma päevikus: „Kallis Winifred kihlus härra Herbert Gardneriga – paraku – kadunud lord Gardneri seadusliku pojaga, aga kui mees temast hoolib, käitub laitmatult ja on lahke meelega, siis mida ikka soovida – Winifred on tore armas tüdruk ja ma soovin, et ta oleks õnnelik.”

Lord Carnarvoni isa oli mõistlik ja ühtlasi edukas mees, kes perekonna vara hästi hooldas. Valduste eest hoolitsesid usaldusväärsed töötajad. Uut krahvi ei pidanud kodus kinni midagi, mis oleks takistanud tal järgimast oma tahtmisi ja huvisid.

Lord Carnarvon oli kahtlemata oma isasse kiindunud – ta rääkis temast kogu elu suure soojuse ja lugupidamisega, aga kui vajalikud asjatoimetused said tehtud ja kommetest kinni peetud, oli ta valmis päranduse vastu võtma ja oma juba niigi luksuslikku elustiili veelgi edendama: veel rohkem reise, rohkem hinnalisi oste, rohkem kõike. 1889. aastal sooritatud lõbureis Egiptusesse omandas erilise tähtsuse, kuna sellest arenes eluaegne, väga kulukas kiindumus.

Kaks aastat hiljem oli ta kui just mitte pankrotis, siis igatahes suurtes võlgades. Jahid, haruldased raamatud ja kunstivara pole odav kraam, lisaks Highclere’i, Londoni Berkeley väljaku maja ja muude valduste hiiglaslikud ülalpidamiskulud. Ta oli võlgu 150 000 naelsterlingit – pöörane summa, mis polnud aga tolle aja krahvi klassi kuuluvate noormeeste puhul ebatavaline. Walesi prints oli neist kõige rahatum, ent samal ajal ekstravagantseim, ning tema eeskujul pidaski kõrgklass tavaliseks elu, mida tegelikult endale lubada ei saadud. Lord Carnarvon oli küll muretu, kuid mitte päris tuulepäine. Lõppude lõpuks oli ta oma isa poeg ja teadis väga hästi, et tal on kohustus kaitsta patriarhaalset – lausa feodaalset – elulaadi, mida Highclere’is endistviisi järgiti. Temast sõltusid terved perekonnad ja igal juhul ei tahtnud ta oma armsast kodust ilma jääda. Oli aeg mõelda, kuidas kindlustada oma majanduslikku tulevikku.