Читать книгу Salasilm - Catherine Ryan Howard - Страница 3

Nataliel kulus suurem osa päevast selleks, et Dublinist minema saada. Et kõigist linnadest minema saada. Cork oli viimane, kust ta tuli. Tol hommikul esimesena asjana sõitis ta rongiga sinna, istus siis selle bussi peale ümber. Buss keerutas läbi Midletoni – hüvasti ka väikelinnad – ja aina edasi, ukerdades mööda kitsaid, käänulisi teid, selliseid, kus keset teed maalitud valge joon on pigem kustunud kui nähtav. Ajaks, kui ta esimest korda merd märkas, oli ta jõudnud koduuksest 300 kilomeetri kaugusele. Liiklus oli hõrenenud üksikuteks mööduvateks autodeks, kuid tee oli nõnda käänuline, et bussijuht pidas vajalikuks enne iga viimast kui kurvi signaali lasta.

Natalie jälgis, kuidas levipulgad telefoniekraani nurgas ühekaupa kustusid. Mobiilne andmeside oli juba olematu, see oli kadunud kusagil Castlemartyri ja Ladysbridge’i vahel. Seade tema käes oli nüüdseks muutunud peaaegu kasutuks. Ta surus maha kihu end sõidu viimasteks minutiteks bussifirma wifi-võrku logida ja lasi telefonil selle asemel käekoti sügavustesse kukkuda.

Terveks minutiks tundus see nagu rahu, nagu oodatud kergendus.

Siis hakkasid sõrmed tõmblema ja peopesad tõmbusid niiskeks.

Natalie pööras end, et keskenduda aknast avanevale vaatele. Silmapiiri ja tumeneva taeva vahele kiilutud sileda halli mere riba rikkusid vaid kaks plekki, üks suur, teine väike. Saared. Silm eristas suuremal neist vaid majakat, mis paistis sellest kaugusest nagu peenike pastakaots. Siis keeras buss järsult paremale ja kõikjal oli näha vaid põlde, puid ja kenasid vanamoelisi majakesi, mis seisid maantee lähedal, igaüht ümbritsemas madal kiviklibupinnaga müür.

Seejärel silt Kilni disainipood ja kohvik 500 m.

Ja kohe selle taga veel üks: Tere tulemast Shanamore’i.

Ta oli päral.

Kogu reisi jooksul oli Natalie jalgu kõrvetanud kuum õhk, mis puhus küttekehast tema istme all. Ta igatses kogu hingest natukestki jahedust, värsket õhku, samal ajal aga jääda istuma bussi, lasta sel end uuesti tagasi viia, koju minna, Mike’iga rääkida ja unustada see kõik, kuni selleks veel aega oli.

Ent kui buss seisma nõksatas, tõusis ta ja läks maha.

Ta polnud valmis selleks novembrilõpu jäiseks iiliks, mis raspeldas nahka ja tungis hetkega riietest läbi. Paksu bussipalavuse järel külmašokist õhku ahmiv Natalie tõmbas kiirustades selga mantli, mis tal seni oli käsivarrel rippunud.

Rongisõit Dublinist Corki oli kestnud vähem kui kolm tundi ja selle jooksul ei tõstnud ta silmi Shanamore’i piltidelt, mis ta internetist leidis. Nüüd mil ta oli kohale jõudnud, mõjusid need häirivalt. Ta oleks nagu sada korda nähtud filmi võtteplatsi-ekskursioonil: kõik oli kummaliselt tuttav ja samal ajal siiski läbinisti võõras.

Buss oli peatunud parkla juures, mis kuulus Kilnile, trendikale küüni meenutavale disainipoele, kus arvatavasti müüdi kohalikke tooteid priske rahakotiga välismaalastele ja flat white’e kohalikele põllumeestele. Sealne parkla oli ainus sile asfaldiga kaetud pind Natalie vaateväljas. Selja taga kõrgus kirik, kõrgeim ehitis paljude kilomeetrite ulatuses. Selle kõrval oli väike park, kuigi tegelikkuses täitsid sealseid prügikaste õllepudelid ja pargi piknikulauad olid heldelt kaetud kuivanud linnusitaplekkidega. Tuhm hõre rohi tema ümber oli löntsis, vajunud kaldu järgmise, alumise teekäänaku suunas. Tagapool erendas tumeda taeva taustal bensiinijaama logo. Otse vastas seisis ridamajade rodu, mida mõlemas otsas toetas pubi. Üks neist oli täiuslik Instagrami-materjal, teine karjus lammutamise järele.

Koloriitse pubi kõrvalt keeras ära väike teeots. Natalie nägi selle alguses hiiglaslikku auku, betoon servades murenemas, tühimik täis sogast vett. Pilku tõstes märkas ta lähima telefoniposti külge kinnitatud papist silti: Shanamore’i puhkeküla, 1 km. See osutas auklikule teele.

Kõik ülejäänu tema vaateväljas oli hekk, puu või taevas.

Hakkas pimenema. Nataliel polnud kella, aga arvestuse kohaselt oli ta telefoni välja lülitanud kõige rohkem kümne minuti eest ja siis oli kell äsja viis saanud. Tal oli vaja jõuda puhkekülla enne, kui täiesti pimedaks läheb.

Kohvrit enda järel veeretades asus ta minekule.

Plastrattad tekitasid laguneval asfaldil õõnsalt kajavat lärmi. Keset haudvaikust tundus, et tema tekitatav müra vahetpidamata valjeneb. Vähemasti on tee võrdlemisi sirge, nii et vastutulevad autod näevad teda, enne kui otsa sõidavad – või nii ta lootis.

Kui Natalie viimaks Shanamore’i puhkeküla sissesõitu tähistavat silti märkas, oletas ta, et bussi pealt maha tulemise hetkest on möödas viisteist minutit. Enam-vähem nii pikk jalutuskäik, nagu Google Maps oli lubanud. Puhkeküla polnud aga sugugi päris selline, nagu reklaamitud.

Ühekaupa olid kuus maja äratuntavad tänu internetis nähtud piltidele. See tähendab, et need ei näinud üleüldse puhkemajade moodi välja. Iga maja oli teistega identne kuubikogum. Mõni kuup oli sile, värvimata tsemendist, mõni paksust, rohekast klaasist. Väikseim, umbes kahe telefoniputka suurune kuup oli sissepääs, mille ainus mitteklaasist osa oli esiukse puitpaneel. Suurem kuup selle taga moodustas maja esimese korruse ja kaks pisikuupi postmodernsed eendaknad, üks fassaadil ja teine küljel. Veel üks, poole väiksem kuup moodustas teise, meetrijagu tahapoole lükatud korruse. Selle kuubi – magamistoa, mida Natalie veebilehelt mäletas – terve esikülg oli klaasist.

Kuid nüüd oli ilmselge, et internetifotod olid pildistatud hoolikalt läbi mõeldud nurga alt. Kaadrist oli sobival kombel välja jäänud pooleli olev McMansioni tuhaplokkidest karkass kõrvalkrundi umbrohtu kasvanud platsil ja fotod ei andnud vähimalgi määral edasi, kuivõrd lähestikku puhkemajad asusid. Need seisid kolmekaupa kahes reas, üksteise vastas, naabreid eraldamas üksnes kitsuke kõnnitee. Natalie kahtlustas, et kui ta seisaks ühel neist kõnniteedest ja käed välja sirutaks, ulatuks ta korraga puudutama mõlemal pool teed seisvaid maju. Ta oli internetist leidnud vana kinnisvaraartikli, mille sõnul oli nende majade autoriks noor ambitsioonikas arhitekt, kes palgati buumi kõrghetkel ja keda oli õnnistatud issilt saadud maaomandiga. Krundi majadega üle külvamine pidi tema jaoks tähendama võimalust pigistada sellest välja võimalikult palju pappi. Kui see oli tema plaan, siis ei olnud see igatahes tööle hakanud. Puhkemajad olid juba aastaid seisnud tühjalt, ükski ostja ei tahtnud olla esimene, kuni mingi välismaine investeerimisfirma ostis krundi sandikopikate eest ära ja muutis kogu kinnisvaraarenduse üürimajadega „puhkekülaks“.

Liikumine.

Lähimast majast oli ilmunud mees, kes sammus tema poole. Maja eesaknal oli silt, mida Natalie ei näinud hämaruses lugeda, aga kus tema arvates võis seista sõna vastuvõtt.

Mees lehvitas ja hüüdis: „Marie?“

See peab olema Andrew, selle koha juhataja.

Natalie lehvitas vastu. „Mina jah.“

Marie oli tema teine eesnimi. Ta oli maja broneerinud telefoni teel vaid paari tunni eest, öelnud eesnimeks Marie ja perekonnanimeks Kerr – oma abikaasa Mike’i perekonnanime, mida ta polnud kunagi kasutanud. Kui ta peab nüüd esitama krediitkaardi või fotoga isikutunnistuse, tuleb pettus välja, aga ehk saab Shanamore’i puhkeküla registreerimisprotseduuri pigem möödaminnes ära teha. Lõpuks oli tal broneeringu kinnituseks vaja öelda vaid nimi ja telefoninumber.

Andrew’ sissesõiduteel seisis punane luukpäraga auto ja ta kohtus naisega selle pakiruumi kõrval. Auto numbrimärki kattis peaaegu üleni paks kuivanud mudakiht.

„Tere tulemast Shanamore’i,“ lausus mees.

Selles kostis vabandav noodike.

Nad surusid kätt, lõdvalt, Natalie teadvustamas endale, et ta käsi on kohvri vedamisest soe ja niiske.

Andrew kandis musti velvetpükse ja paksu Arani kampsunit, mis näis tema kiitsaka keha jaoks olevat liiga suur; mees hoidis selle üleliia pikki varrukaotsi sõrmeotstega peopesas. Tema tumedad juuksed olid pikad ja lehvisid silmade ees – sedalaadi soengut tavatsesid koolipoisid kanda siis, kui Natalie veel koolis käis. (Kardin? Kas mitte niimoodi nad seda ei kutsunud?) Soengu eesmärk oli tekitada esmamulje noorusest ja poisilikkusest, kuid meest lähedalt vaadates täheldas Natalie, et too võis olla vabalt temavanune, kahekümnendate lõpus, kolmekümnendate alguses.

„Leidsite meid kenasti üles?“ küsis mees.

„Ei mingit muret.“

Mees lasi pilgul ringi käia, vaatas naise selja taha. „Ega te ometi siia ei kõndinud?“

„Ainult suure tee pealt,“ vastas ta. „Buss pani mind Kilni juures maha.“

„Te olete siin varem käinud? Shanamore’is?“

„Ei, mitte kunagi.“

„Ja te ei tulnud siia keraamikat tegema – on nii?“

Mees oli seda temalt telefonis juba küsinud. Kohalik keraamik korraldas nädalaseid kursusi ja kokkuleppe kohaselt said kursusel osalejad hinnaalandust, kui ööbisid puhkekülas.

„Ei.“ Natalie naeratas. „Ma tahaksin vaid paar päeva rahu ja vaikust, ei rohkemat.“

„Selge, lubage ma näitan siis teile maja.“

Nad hakkasid minema, mees kõndis eespool.

„Te elate ise kohapeal?“ küsis Natalie.

„Jah.“

„Kogu aasta?“

„Kogu aasta.“

„Ja te ütlesite telefonis, et hoiate sel aastaajal avatud vaid ühe või kaks maja?“

„Niimoodi on lihtsam,“ vastas Andrew. „Tundub arukam.“

„Kas ma võin siis küsida, milline…?“

Andrew võttis taskust võtme ja tõstis selle valguse poole. Selle plastiksildile oli suurelt trükitud number 6.

Natalie püüdis teha ükskõikset nägu, et varjata temast üle uhkavat kergenduslainet.