Читать книгу Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime - Charles Duhigg - Страница 2
ОглавлениеHARJUMUSE JÕUD
Miks me elus ja äris
ikka samu radu pidi käime
CHARLES DUHIGG
Äripäev 2013
Originaali tiitel:
Charles Duhigg. The power of habit: why we do what we do in life and business
Copyright © 2012 by Charles Duhigg
All rights reserved
Tõlkija: Kadri Metsma
Konsultandid: Jaan Martinson, Agris Koppel, Indrek Meos, Teele Ööbik, Ilme Aro, Risto Uuk
Toimetaja: Mari-Epp Tirkkonen
Keeletoimetaja: Külli Kuusk
Kujundaja Rein Soonsein
Trükk Greif
Infot Äripäeva raamatuklubi raamatute kohta saate veebist www.raamatuklubi.aripaev.ee või www.raamatupood.aripaev.ee ning telefonil 667 0400 või 667 0080.
© AS Äripäev 2013. Kõik õigused kaitstud.
ISBN (ePub) 978-9949-523-98-6
ISBN (trükis) 978-9949-523-09-2
Oliverile, John Harryle,
Johnile ja Dorisele,
ning ikka ja alati Lizile
Sisukord
Üksikisikute harjumused
3. Harjumuse muutmise kuldreegel
Edukate organisatsioonide harjumused
4. Võtmeharjumused ehk Paul O’Neilli ballaad
Millised harjumused on kõige olulisemad
Kui tahtejõud muutub automaatseks
Kuidas juhid juhuse ja kavandamise abil harjumusi loovad
7. Kuidas teab sihtmärk sinu soovi enne, kui sa ise seda tead
Mis juhtub, kui firmad harjumusi ennustavad (ja nendega manipuleerivad)
Ühiskondlikud harjumused
8. Saddlebacki kirik ja montgomery bussiboikott
Kuidas liikumised käima lükatakse
Kas meie ise vastutame oma harjumuste eest?
Juhend lugejale nende ideede kasutamiseks
Proloog
Harjumuste ravi
Ta oli teadlaste lemmikkatsealune.
Lisa Allen oli andmete järgi 34-aastane, ta oli hakanud suitsetama ja jooma 16-aastaselt ning võidelnud ülekaaluga suurema osa oma elust. Kahekümnendate eluaastate keskpaigas ajasid inkassofirmad teda taga, et nõuda sisse 10 000 dollari suurust võlga. Ühest vanast CV-st selgus, et tema pikim töökogemus kestis vähem kui aasta.
Naine, kes täna uurijate ees seisab, on aga sale ja särtsakas, tal on jooksja lihaselised jalad. Ta näeb toimikupiltidel olevast naisest kümme aastat noorem välja ja tundub, et ta peab trennisaalis kõigist teistest treenijatest kauem vastu. Tema toimiku kõige viimase sissekande kohaselt pole tal märkimisväärselt suuri võlgu, ta ei joo ning töötab juba kolm aastat ja kolm kuud ühes kujundusfirmas.
„Millal sa viimase suitsu tegid?“ küsis üks arstidest, tehes algust küsimusteseeriaga, millele Lisa vastas iga kord, kui tuli laborisse Bethesda lähedal Marylandis. „Umbes neli aastat tagasi,“ ütles ta, „ja ma olen 27 kilo maha võtnud ja jooksen nüüd maratonidel.“ Ta on alustanud ka magistriõpinguid ja soetanud endale oma kodu. Tal on seljataga sündmusterohke eluperiood.
Ruumis olevate teadlaste seas on neurolooge, psühholooge, geneetikuid ja üks sotsioloog. Riikliku Terviseinstituudi toetusel on Lisat ja enam kui kahtkümmet teist endist suitsetajat, kroonilist liigsööjat, alkohoolikut, ostusõltlast ja teiste laastavate harjumuste all kannatajat viimase kolme aasta jooksul uuritud ja puuritud. Kõigil vaatlusalustel on üks ühine joon: nad on oma elu suhteliselt lühikese aja jooksul ümber kujundanud. Teadlased tahtsid teada, kuidas nad seda tegid. Nii nad siis mõõtsid katsealuste tervisenäitajaid, panid nende igapäevaste toimingute jälgimiseks nende kodudesse üles videokaamerad, järjestasid portsu nende DNA-d, ning kasutades tehnoloogiat, mis laseb reaalajas piiluda inimese pähe, jälgisid, kuidas veri ja elektrilised impulsid voolavad läbi nende aju ajal, mil neid ahvatletakse näiteks sigareti ja rikkalike söömaaegadega. Teadlaste eesmärk oli välja selgitada, kuidas harjumused neuroloogilisel tasandil toimivad ning kuidas neid muuta.
„Tean, et oled seda lugu juba sada korda rääkinud,“ ütles arst Lisale, „aga mõned kolleegid on sellest ainult teiste kaudu kuulnud. Kui sul midagi selle vastu pole, kirjelda palun veel kord, kuidas sa suitsetamise maha jätsid.“
„Muidugi,“ ütles Lisa. „See algas Kairos.“ Ta selgitas, et puhkusele mineku oli ta otsustanud üsna rutakalt. Mõni kuu varem oli tema abikaasa töölt koju tulles teatanud, et jätab ta maha, kuna on armunud teise. Lisal kulus hulk aega, et mehe reeturlikkust endale tunnistada ja võtta omaks teadmine eesseisvast abielulahutusest. Esmalt koges ta leina, sellele järgnes maniakaalse nuhkimise periood – ta jälitas mehe uut tüdruksõpra linnas, helistas talle pärast südaööd ning pani midagi ütlemata toru ära. Ja siis, ühel õhtul, läks Lisa purjus peaga naise majja, tagus uksele ja karjus, et põletab tolle maja maha.
„Mul ei läinud sel ajal eriti hästi,“ ütles Lisa. „Olin alati tahtnud püramiide näha ja mu krediitkaardid polnud veel kinni pandud, nii et …“
Esimesel hommikul Kairos olles ärkas Lisa koidu ajal lähedal asuvast mošeest kostva palvekutse peale. Tema hotellitoas valitses pilkane pimedus. Poolpimedana ja ajavahe tõttu uimasena küünitas ta sigareti järele.
Ta oli sedavõrd suures segaduses, et ei saanud aru isegi sellest, et püüdis süüdata pastapliiatsit, mitte Marlborot – kuni tundis kärssava plastmassi lõhna. Viimased neli kuud olid möödunud nuttes, kontrollimatult õgides ja halvasti magades. Naine oli end tundnud häbistatu ja abituna, ta oli depressioonis ja vihane – ja seda kõike ühekorraga. Kui ta voodis lamas, murdus ta lõplikult. „See oli nagu kurbuse laine,“ sõnas ta. „Tundus, et kõik, mida ma kunagi soovinud olin, on põrmu varisenud. Ma ei suutnud isegi korralikult suitsetada.“
„Ja siis hakkasin mõtlema oma endise abikaasa peale ja sellele, kui raske on tagasi koju jõudes uut tööd leida, ja kuidas ma seda vihkama hakkan ja kui haiglasena ma ennast kogu aeg tunnen. Tõusin üles ja ajasin veekannu ümber, see langes põrandale kildudeks. Ma hakkasin veel intensiivsemalt nutma. Olin meeleheitel, tundsin, et pean midagi muutma, vähemalt ühte asja, millest mul jõud üle käib.“
Ta käis duši all ja väljus hotellist. Kui ta sõitis taksoga mööda Kairo roopalisi tänavaid, sealt edasi sfinksi ja Giza püramiidide juurde ning ääretusse, mõõtmatusse kõrbesse viivaid tolmuseid maanteid pidi, andis tema enesehaletsus põgusaks hetkeks järele. Talle tundus, et ta vajab eesmärki. Midagi, mille nimel vaeva näha.
Nii ta siis otsustas seal taksos istudes, et tuleb Egiptusesse tagasi ja rändab läbi kõrbe.
Lisa teadis, et see on hullumeelne mõte. Tal puudus igasugune füüsiline vorm. Ta oli ülekaaluline ning ta pangaarvel polnud raha. Ta ei teadnud isegi selle kõrbe nime, mis tema silme ees laius ega seda, kas selline retk oleks võimalik. Aga kõik see polnudki oluline. Tal oli vaja millelegi keskenduda. Lisa otsustas, et võtab ettevalmistusteks aasta. Ta oli kindel, et sedasorti matkal ellu jäämiseks peab ta midagi ohverdama.
Täpsemalt öeldes – tal oli vaja suitsetamine maha jätta.
Kui Lisa üksteist kuud hiljem lõpuks kõrbematkale asus – konditsioneeriga bussis koos poole tosina teise inimesega, kuid siiski –, oli haagisesse laaditud nii palju vett, toitu, telke, maakaarte, GPS-e ja raadiosaatjaid, et üks plokk sigarette poleks siin tundagi andnud.
Ent taksos istudes Lisa seda ei teadnud. Ja teadlastele laboris ei läinud tema kõrbereisi üksikasjad korda. Sest põhjustel, millest nad olid just hakanud aru saama, kutsus see üks väike muutus – veendumus, et ta peab oma eesmärgi saavutamiseks suitsetamise maha jätma – Lisa maailmatajus sel päeval Kairos esile rea muutusi, mis viimaks avaldasid mõju tema elu igale aspektile. Järgnenud kuue kuu jooksul vahetas ta suitsetamise sörkjooksu vastu välja. Sellega seoses muutus see, kuidas ta oli harjunud sööma, töötama, magama, raha säästma, tööpäevi planeerima, tulevikku kavandama ja nii edasi. Ta hakkas jooksma poolmaratone, seejärel maratone, läks tagasi kooli, ostis maja ja kihlus. Lõpuks kutsuti ta osalema teaduslikus uuringus ja kui teadlased Lisa ajupilte läbi vaatama asusid, nägid nad midagi tähelepanuväärset: üks kimp neuroloogilisi mustreid – tema vanad harjumused – olid uutega üle kirjutatud. Nad nägid veel tema vanade harjumuste tekitatud närvitegevust, kuid uued impulsid olid selle välja tõrjunud. Koos Lisa harjumustega oli muutunud ka tema aju.
Nihet ei olnud põhjustanud reis Kairosse, lahutus ega kõrberetk – selles olid teadlased veendunud. Põhjuseks oli see, et esmalt keskendus Lisa ühe harjumuse – suitsetamise – muutmisele. Ühele mustrile – seda tuntakse võtmeharjumuse nime all – tähelepanu koondades oli Lisa endale õpetanud, kuidas ümber programmeerida ka teised igapäevategevused.
Sellisteks niheteks pole võimelised mitte ainult üksikisikud. Harjumuste teisendamisele keskendudes võivad muutuda terved organisatsioonid. Firmad, nagu Procter & Gamble, Starbucks, Alcoa ja Target, on haaranud sellest võimalusest, et mõjutada töötajate töösooritust, nende omavahelist suhtlust ja – ilma et tarbijad sellest arugi saaksid – inimeste ostuharjumusi.
„Näitan sulle ühte sinu viimastest ajupiltidest,“ ütles üks Lisa lähedal istuv teadlane seansi lõpus. Tema arvutiekraanil oli pilt Lisa pea sisemusest. „Kui sa näed toitu, siis need alad,“ – ta osutas peaaegu aju keskel asuvale punktile – „mis on seotud isu ja näljaga, on aktiivsed. Su aju toodab ikka veel ihasid, mis panevad su liigselt sööma.“
„Aga sellel alal on näha uut tegevust,“ ütles ta otsmikule kõige lähemal asuvale ajuosale osutades. „Me arvame, et see on käitumispiirangute ja enesedistsipliini läte. Sealne tegevus on iga sinu siin käimise korraga järjest selgema kuju võtnud.“
Lisa oli teadlaste lemmikkatsealune, sest tema ajupildid olid niivõrd kõnekad ja kasulikud ajus asuvate käitumismustrite – harjumuste – kaardistamiseks. „Sa aitad meil mõista, kuidas otsusest saab automaatne käitumismudel,“ selgitas Lisale tema arst.
Kõik ruumisolijad tundsid, et seisavad tähtsa avastuse künnisel. Neil oli õigus.
•••
Kui täna hommikul ärkasite, mida te kõigepealt tegite? Kas hüppasite duši alla, vaatasite oma e-kirju või haarasite köögilaualt sõõriku? Kas pesite hambaid enne või pärast enda kuivaks hõõrumist? Kas sidusite esimesena kinni vasaku või parema kinga paela? Mida te uksest välja minnes oma lastele ütlesite? Millist teed pidi te tööle sõitsite? Kui te oma töölaua juurde jõudsite, kas tegelesite kõigepealt e-postiga, lobisesite kolleegidega või asusite kohe sõnumite kirjutamise juurde? Kas võtsite lõunaks salati või piruka? Kui koju jõudsite, kas panite jalga tossud ja läksite jooksma või valasite endale väikse napsi ja sõite teleka ees õhtust?
„Kogu meie elu – kuivõrd ta selgelt välja joonistub – on harjumuste kogum“1, kirjutas William James 1892. aastal. Suurem osa meie igapäevastest valikutest võivad näida hästi kaalutletud otsustusprotsessi tulemusena, kuid ei ole seda teps mitte. Nad on harjumused. Igal harjumusel eraldi pole erilist kaalu. Kuid aja jooksul mõjutab see, mida sööme, mida ütleme oma lastele, kas säästame raha või kulutame, kui sageli spordime ning kuidas oma mõtteid ja töövõtteid korrastame suuresti meie tervist, tööviljakust, majanduslikku turvatunnet ja õnnetaju. Ühe Duke’i ülikooli teadlase 2006. aastal avaldatud uurimuses leiti, et enam kui 40% igapäevategevustest, mida inimesed sooritavad, ei põhinenud mitte otsustel, vaid harjumustel.
William James – nagu ka väga paljud teised alates Aristotelesest lõpetades Oprah’ga – tegi elu jooksul suuri pingutusi, mõistmaks, miks harjumused olemas on. Ent alles kahel viimasel aastakümnel on teadlased ja turundajad hakanud tegelikult mõistma harjumuste toimemehhanisme – ning mis veel tähtsam, seda, kuidas harjumused muutuvad.
Raamat on jagatud kolmeks osaks. Esimeses vaatlen, kuidas üksikisikute harjumused tekivad. Uurin harjumuste väljakujunemise neuroloogilisi tagamaid: kuidas uusi harjumusi tekitada ja vanad välja vahetada ning muu hulgas ka meetodeid, mida üks reklaamialal töötav mees kasutas selleks, et muuta hambapesu üksildasest tegevusest üldrahvalikuks kinnisideeks. Peatükis näidatakse, kuidas Procter & Gamble pööras Febreze’i nimelise sprei miljardi dollari äriks, lõigates kasu tarbijate harjumuslikest tungidest; kuidas Anonüümsed Alkohoolikud muudavad uueks elusid, rünnates harjumuste sõltuvuslikku tuuma; ja kuidas treener Tony Dungy pööras NFL-i kõige kehvema meeskonna mänguõnne, keskendudes automaatsetele reaktsioonidele, mis mängijatel väljakul vaevuhoomatavatele päästikutele vastates tekivad.
Raamatu teises osas uuritakse edukate firmade ja organisatsioonide harjumusi. Täpsemalt, kuidas kõrgel kohal töötav mees nimega Paul O’Neill – enne kui temast sai majandusminister – tegi vaevu hinges püsivast alumiiniumitootjast Dow Jonesi tööstusindeksi tipptegija, koondades tähelepanu ühele võtmeharjumusele; ning kuidas Starbucks muutis keskkoolist väljalangenud õpilase tippjuhiks, istutades temasse tahtejõu tugevdamiseks loodud harjumusi. Selles osas kirjeldatakse, miks isegi kõige andekamad kirurgid võivad teha kohutavaid vigu, kui haigla organisatsioonilised harjumused pole paigas.
Kolmandas osas vaadeldakse erinevaid ühiskondlikke harjumusi. Meenutatakse, kuidas Martin Luther King ja kodanikuõiguste liikumine edu saavutasid ja kuidas see muutis Alabamas asuva Montgomery linna mõningaid sotsiaalseid harjumusi. Vaatame, kuidas sama lähenemine aitas noorel pastoril Rick Warrenil üles ehitada riigi suurima kiriku Saddleback Valleys Californias. Veel uuritakse siin teravaid eetilisi küsimusi: kas Suurbritannias elav mõrtsukas peaks vabaks saama, kui ta suudab veenvalt tõestada, et tapatööle sundisid teda tema harjumused.
Iga peatüki keskmes on üks väide: harjumusi on võimalik muuta, kui saame aru, kuidas nad toimivad.
See raamat tugineb sadadele akadeemilistele uurimustele, enam kui kolmesaja teadlase ja firmajuhiga tehtud intervjuudele ja kümnetes asutustes läbiviidud teadusuuringutele. (Uurimuste loetelu leiate peatükist „Märkused“, samuti lehelt http://www.thepowerofhabit.com.) Raamatu käsitluse aluseks on määratlus, mille kohaselt harjumused on valikud, mida me kõik oma elus tahtlikult teeme, kuid millele me ühel hetkel lakkame mõtlemast, sooritades samas neid valitud tegevusi pidevalt edasi, sageli lausa iga päev. Mingil hetkel oleme kõik teadlikult otsustanud, kui palju süüa ning millele töö juures kõige rohkem tähelepanu pöörata, kui sageli tarbida alkoholi või millal minna sörkjooksu tegema. Siis lakkasime otsuseid langetamast ning tegevus muutus automaatseks – see on meie närvisüsteemi toimimise loomulik tagajärg. Mõistes, kuidas see juhtub, võite neid mustreid kujundada ükskõik millisel teile sobival viisil.
•••
Teaduslik lähenemine harjumustele hakkas mind huvitama kaheksa aastat tagasi, kui olin ajalehereporter Bagdadis. Sõdureid tegutsemas vaadates turgatas mulle pähe, et USA sõjavägi on üks laiaulatuslikumaid eksperimente, mida harjumuste kujundamiseks ette on võetud. Algväljaõppe kaudu õpetatakse sõduritele hoolikalt kavandatud harjumusi: kuidas lahinguväljal tulistada, mõelda ja üksteisega suhelda. Sõjas lähtuvad kõik käsud selgeksõpitud harjumustest ja neid täidetakse automaatselt. Kogu organisatsioon sõltub lõputult drillitud rutiinsetest tegevustest, mille abil ehitatakse üles sõjaväebaasid, pannakse paika strateegilised prioriteedid ja otsustatakse, kuidas vastata rünnakutele. Sõja alguspäevil, kui vastuhakk oli laialdane ja langenute arv pidevalt kasvas, otsisid väejuhid kestva rahu jaluleseadmiseks harjumusi, mida sõdurite ja iraaklaste seas juurutada.
Olin Iraagis olnud umbes kaks kuud, kui kuulsin ohvitserist, kes vedas harjumuste teisendamise improviseeritud programmi Kufas, pealinnast 37 km lõuna pool asuvas väikelinnas. See oli majori auastmes mees, kes oli analüüsinud hiljutiste rahutuste ajal tehtud videosalvestusi ning tuvastanud neis esineva mustri: tavaliselt oli vägivald alguse saanud turuväljakul või mõnes muus avalikus paigas kogunenud iraaklaste rühmast ning mõne tunni jooksul suuremaks paisunud. Kohale ilmusid nii toiduga kaubitsejad kui ka muu publik. Seejärel heitis keegi kivi või pudeli ja vallandus täielik põrgu.
Kui major kohtus Kufa linnapeaga, esitas ta tollele kummalise palve: kas oleks võimalik tänavakaubitsejad väljakutelt eemal hoida? Linnapea sõnul oli see võimalik. Mõni nädal pärast seda kogunes väike inimsumm Masjid al-Kufa mošee lähedal. Pärastlõuna jooksul summ kasvas. Mõned hakkasid raevukalt skandeerima. Iraagi politsei, kes haistis probleeme, andis sellest raadio kaudu sõjaväebaasi teada ja palus USA väeosal valvel olla. Videviku saabudes hakkas rahvamass rahutuks ja näljaseks muutuma. Inimesed otsisid kebabimüüjaid, kes tavaliselt väljakut täitnud olid, ent ei leidnud ühtki. Rahvahulk hakkas laiali vajuma. Skandeerijate ind rauges. Kella kaheksaks õhtul olid kõik väljakult läinud.
Kui külastasin Kufa lähedal asuvat sõjaväebaasi, ajasin tolle majoriga juttu. Ta ütles, et rahvamassi tegevust ette aimata püüdes sisseharjunud tegevustele tavaliselt ei mõelda. Kuid tema oli kogu oma karjääri pühendanud sellele, et õppida mõistma harjumuste tekke psühholoogilisi põhimõtteid.
Laagris olles oli ta omandanud relvalaadimise, sõjatsoonis uinumise, lahingumöllus keskendumisvõime säilitamise ning kurnatud ja üliemotsionaalses seisundis otsuste tegemise harjumused. Ta oli käinud kursustel, mis õpetasid talle raha säästmise, igapäevase treenimise ja kasarmukaaslastega suhtlemise harjumusi. Kui ta ametiredelil ülespoole liikus, õppis ta hindama organisatsiooniharjumusi, sest need tagavad alluvate võime otsuseid vastu võtta ilma selleks pidevalt luba küsimata. Samuti õppis ta, kuidas õiged sisseharjunud tegevused muudavad lihtsamaks töötamise koos inimestega, keda sa muidu silma otsaski ei salliks. Ja nüüd, olles sattunud endalegi ootamatult rahvuse ülesehitaja rolli, oli ta tunnistajaks sellele, kuidas rahvahulgad ja kultuurid järgisid oma tegevuses paljuski samu reegleid. Sõjaväelase väitel on kogukond mingis mõttes tuhandete inimeste harjumuste tohutusuur kogum, mis sõltuvalt sellesse kuuluvate inimeste mõjutajaist võib võtta kas vägivaldse või rahumeelse kuju. Lisaks tänavakaubitsejate eemaldamisele algatas ta Kufas kümneid katseid, mõjutamaks linnaelanike harjumusi. Tema saabumisest alates ei ole seal toimunud ühtki rahutust.
„Harjumuste mõistmine on kõige olulisem asi, mida ma sõjaväes olles õppinud olen,“ rääkis major. „See on muutnud minu maailmapilti tervikuna. Kas tahad kiiresti uinuda ja ärgata hea enesetundega? Pööra tähelepanu oma õhtustele käitumismustritele ja tegevustele, mida pärast ärkamist automaatselt teed. Kas tahaksid, et jooksmine tunduks lihtne? Loo endale käivitajaid, mis selle rutiiniks muudavad. Mina drillin niimoodi oma lapsi. Paneme naisega kirja oma abieluharjumuste plaani. Harjumused on väeosa juhtkonna koosolekute põhiteema. Mitte ükski inimene Kufas poleks osanud mulle öelda, et rahvahulki on võimalik mõjutada sellega, et võtame neilt kebabiputkad. Kui aga hakkad nägema, et kõik siin ilmas on lihtsalt kimp harjumusi, tundub nagu oleks keegi sulle andnud taskulambi ja kirka ning sul ei ole tarvis muud, kui tööga pihta hakata.“
Major oli väikest kasvu mees Georgia osariigist. Ta sülgas pidevalt tassi kas päevalilleseemneid või närimistubakat. Oma sõnutsi oli enne sõjaväkke minekut tema parim karjääriväljavaade olla kaablikutt või, mis veelgi tõenäolisem, narkoärimees. Selle tee olid valinud mõned tema vähem edukamad koolikaaslased. Praegu juhatas ta kaheksatsada väeosa ühes maailma kõige keerukamas sõjalises organisatsioonis.
„Pane tähele, et kui minusugune mats sellist asja õppida suudab, saab igaüks hakkama. Ütlen sõduritele kogu aeg, et õigeid harjumusi järgides olete te suutelised milleks tahes.“
Viimase kümne aasta jooksul on meie arusaamad harjumuste neuroloogiast ja psühholoogiast ning erinevate mustrite toimest meie elus, ühiskonnas ja organisatsioonides laienenud viisil, mida me viiskümmend aastat tagasi ei osanud ettegi kujutada. Nüüd teame, kuidas harjumused tekivad, kuidas nad muutuvad ning milliste teaduslike faktide abil neid mehhanisme selgitada. Oleme teadlikud, kuidas harjumusi osadeks lammutada ja meie soovide kohaselt uuesti üles ehitada. Teame, kuidas panna inimesed vähem sööma, rohkem trenni tegema, tulemuslikumalt töötama ja tervislikumalt elama. Mingi harjumuse ümberkujundamine ei ole just lihtne ega toimu kiiresti. See ei ole alati kerge.
Aga see on võimalik. Ja tänapäeval teame me, mis selle võimalikuks teeb.
ESIMENE OSA Üksikisikute harjumused
1. Harjumuste lõa otsas
Kuidas harjumused toimivad
I
1993. aasta sügisel läks mees, kes on andnud meile nii palju väärtuslikku teavet harjumuste kohta, San Diegos asuvasse laborisse kokkulepitud kohtumisele. Ta oli vanemaealine, pisut üle 1,80 meetri pikk ja kandis ontlikku sinist päevasärki. Tema paks hall juuksepahmakas oleks kadedust tekitanud igal keskkoolilõpu 50. aastapäeva kokkutulekul. Ta lonkas kergelt artriidi tõttu, kui ta oma naisel käest kinni hoides läbi labori fuajee kõndis. Ta astus aeglaselt, nagu poleks kindel, mida järgmine samm endaga kaasa võib tuua.
Umbes aasta enne seda oli Eugene Pauly ehk E. P. – selle nimega sai ta tuntuks meditsiinikirjanduses – parasjagu oma kodus Playa del Reys õhtusööki valmistanud, kui tema naine mainis, et nende poeg Michael tuleb neile külla.
„Kes on Michael?“ küsis Eugene.
„Sinu laps,“ ütles tema naine Beverly. „See, kelle me üles kasvatasime, tead ju küll?“
Eugene vaatas talle mõttelageda pilguga otsa. „Kes see on?“ küsis ta.
Järgmisel päeval hakkas Eugene oksendama ja väänles kõhukrampide käes. 24 tunni jooksul kujunes tal välja nii tõsine vedelikupuudus, et paanikas Beverly viis ta haigla erakorralise meditsiini osakonda. Tal tõusis palavik, mis jõudis 40,5 kraadini ning temast jäi haigla linadele kollane higilaik. Ta langes deliiriumisse, muutus seejärel vägivaldseks, hakkas lõugama ja kätega vehkima, kui õed talle kanüüli paigaldada püüdsid. Arstil õnnestus alles pärast rahustite manustamist nõel tema kahe selgroolüli vahele torgata ja mõned tilgad seljaajuvedelikku võtta.
Protseduuri sooritanud arst tundis ohumärgid otsemaid ära. Aju- ja selgroonärve ümbritsev vedelik moodustab barjääri põletike ja vigastuste vastu. Tervetel inimestel on see vedelik selge ja vabalt voolav, liikudes läbi süstlanõela peaaegu sama sujuvalt nagu siid kehal. Eugene’i selgroost võetud vedelik sisaldas sadet ja tuli välja aeglaselt, nagu oleks seal mikroskoopilisi kruusaterakesi. Kui uuringutulemused laborist saabusid, mõistsid Eugene’i arstid, mis haigusega oli tegu: tal oli viiruslik entsefaliit, haigus, mida põhjustab suhteliselt ohutu viirus, mis tekitab külma- ja palavikuville ning kergeid nahapõletikke. Harvadel juhtudel aga võib viirus jõuda ajju, tekitades katastroofilist kahju, sest närib end läbi õrnade koekihtide, sinna, kus asuvad meie mõtted, unistused ja mõne arvates ka meie hing.
Eugene’i arstid ütlesid Beverlyle, et nad ei saa juba tekitatud kahju vähendamiseks midagi ette võtta, aga suur kogus viirusevastaseid ravimeid võib ära hoida haiguse edasise leviku. Eugene langes koomasse ning vaakus kümme päeva elu ja surma piiril. Sedamööda, kuidas ravimid viirusega võitlesid, hakkas tema palavik alanema ja viirus kadus. Kui ta viimaks üles ärkas, oli ta nõrk ja segaduses ega olnud võimeline korralikult neelama. Ta ei suutnud moodustada lauseid ning ahmis aeg-ajalt õhku, justkui oleks hetkeks unustanud, kuidas hingata. Aga ta oli elus.
Viimaks oli Eugene piisavalt terve, et teha läbi terve seeria katseid. Arstid olid hämmastuses, kui leidsid, et tema keha – närvisüsteem kaasa arvatud – oli viirusest suures osas puutumata jäänud. Ta suutis oma jäsemeid liigutada ning reageeris nii helidele kui ka valgusele. Tema peast tehtud skaneeringutel oli aga näha kurjakuulutavaid varje aju keskosas. Viirus oli hävitanud ovaalse koetüki kolju ja lülisamba kokkupuutepunkti lähedal. „Ta ei ole arvatavasti see inimene, kellena sa teda tunned,“ hoiatas üks arst Beverlyt. „Pead olema valmis selleks, et sinu abikaasa on kadunud.“
Eugene viidi teise haiglatiiba. Nädala pärast suutis ta neelata ilma raskusteta. Veel nädala pärast hakkas ta normaalselt rääkima, palus tarretist ja soola, klõpsis telekapuldil kanaleid vahetada ja kurtis igavate seebiooperite üle. Kui ta viis nädalat hiljem haiglast taastumiskeskusesse saadeti, kõndis Eugene ise alla fuajeesse ja andis õdedele tasuta nõuandeid nädalalõpuplaanide tegemiseks.
„Ma ei ole vist kunagi näinud, et keegi sellest niimoodi välja tuleks,“ ütles arst Beverlyle. „Ma ei taha teie lootusi üles kütta, aga see on täiesti vapustav.“
Beverly jäi aga ikkagi murelikuks. Taastusravihaiglas sai selgeks, et haigus oli tema abikaasat murettekitaval moel muutnud. Eugene ei mäletanud näiteks, mis nädalapäev parasjagu on või mis on tema arstide ja õdede nimed, hoolimata sellest, kui sageli nood end tutvustasid. „Miks nad minult kogu aeg kõike seda küsivad?“ küsis ta ühel päeval Beverlylt, pärast seda, kui arst tema palatist lahkunud oli. Kui ta lõpuks koju tagasi jõudis, läksid asjad veel kummalisemaks. Paistis, et Eugene ei mäleta oma sõpru. Tal oli raskusi vestluse jälgimisega. Mõnel hommikul tuli ta voodist välja, läks kööki, praadis endale peekonit munaga, seejärel ronis tagasi linade vahele ja pani raadio mängima. Neljakümne minuti pärast tegi ta kõike seda uuesti: tõusis üles, praadis peekonit ja mune, ronis tagasi voodisse ja näppis raadionuppe. Siis tegi ta seda kõike veel üks kord.
Kõigest sellest häiritud Beverly võttis ühendust spetsialistidega, nende hulgas ühe San Diego California ülikooli teadlasega, kes oli spetsialiseerunud mälukaotuse valdkonnale. Ja nii leidsidki Beverly ja Eugene end ühel päikeselisel sügispäeval ühes ülikoolilinnaku ilmetus hoones teineteisel käest kinni hoidmas ja aeglaselt läbi fuajee jalutamas. Nad juhatati väikesesse läbivaatusruumi. Eugene hakkas arvuti taga istuva noore naisega lobisema.
„Kuigi ma olen aastaid elektroonikaäris tegutsenud, hämmastab see kõik mind ikka veel,“ ütles ta, osutades masina poole, millel naine tippis. „Kui ma noorem olin, asus see asjandus paaris kahe meetri kõrguses riiulis ja võttis enda alla terve ruumi.“
Naine nokkis klaviatuuri kallal. Eugene itsitas.
„See on uskumatu,“ ütles ta. „Kõik need trükkplaadid, dioodid ja trioodid. Kui ma elektroonika peal olin, hoidsid seda asja üleval kaks kahemeetrist riiult.“
Ruumi sisenes üks teadlane ja tutvustas ennast. Ta küsis Eugene’ilt tema vanust.
„Oh, vaatame siis, viiskümmend üheksa või kuuskümmend?“ vastas Eugene. Ta oli 72-aastane.
Teadlane hakkas arvutil trükkima. Eugene naeratas ja osutas arvutile. „See on ikka üks imeasi,“ lausus ta. „Teate, kui ma elektroonikaäris töötasin, oli selle asjanduse püstihoidmiseks vaja kahte kahemeetrist riiulit!“
See teadlane oli 52-aastane professor Larry Squire, kes oli kolm viimast aastakümmet uurinud mälu neuroanatoomiat. Ta eesmärk oli välja selgitada, kuidas aju sündmusi talletab. Tema töö Eugene’iga avas varsti ukse täiesti uude maailma nii tema enda kui sadade teiste teadurite jaoks, kes meie arusaama aju toimimisest on ümber kujundanud. Squire’i uuringud näitasid, et isegi juhul, kui inimene ei suuda oma vanust ega peaaegu midagi muud meenutada, võib ta välja arendada pealtnäha kujutlematult keerukad harjumused. See leid viis arusaamani, et kõik me toetume iga päev sarnastele neuroloogilistele protsessidele. Tema ja teiste teadlaste uurimused aitavad heita valgust alateadlikele mehhanismidele, mis mõjutavad loendamatuid valikuid, mis näivad olevat sündinud kaalutletud mõttetegevuse tagajärjel, ent mille on tegelikult esile kutsunud tungid, mida suurem osa meist vaevalt ära tunneb või mõistab.
Kui Squire Eugene’i kohtas, oli ta juba nädalaid tema ajupilte uurinud. Skaneeringud viitasid, et Eugene’i peas toimunud kahju oli tervikuna koondunud viiesentimeetrilisele alale aju keskosa lähedal. Viirus oli peaaegu täielikult hävitanud tema oimusagara. See on pikliku kujuga rakukogum, mis teadlaste arvamuse kohaselt reguleerib erinevate kognitiivsete ülesannete, nagu mineviku meenutamine ja kontroll mõne emotsiooni üle, täitmist. Hävitustöö pöördumatus ei üllatanud Squire’i: viiruslik entsefaliit neelab kudesid halastamatu, peaaegu kirurgile omase täpsusega. Teda ehmatas hoopis see, kui tuttavad need ajupildid tundusid.
Kolmekümne aasta eest, Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) doktorandina, oli Squire töötanud rühmas, kes uuris H. M.-ks kutsutud meest, meditsiiniajaloo üht kuulsamat patsienti. Kui H. M. – tema tegelik nimi oli Henry Molaison, kuid teadlased varjasid tema isikut – oli seitsme-aastane, sai ta löögi jalgrattalt ja maandus suure hooga pea peale. Varsti pärast seda algasid tal haigus- ja teadvusekaotusehood. Kuueteistkümnesena oli tal esimene tõsine, kogu aju mõjutav epilepsiahoog. Peagi kaotas ta teadvuse kuni kümneks päevaks.
27-aastaseks saanuna oli H. M. meeleheitel. Krambivastased ravimid ei olnud aidanud. Ta oli nutikas mees, kuid ei suutnud ühelgi töökohal kaua püsida. Ta elas ikka veel koos oma vanematega. H. M. tahtis elada normaalset elu. Ta otsis abi arstilt, kelle kirg eksperimenteerimise vastu kaalus üles hirmu valeravi süüdistuse ees. Mitmed uurimused olid näidanud, et ajuosa, mida nimetatakse hipokampuseks, võib mängida rolli epilepsiahoogude tekkel. Arst tegi H. M.-ile ettepaneku ajulõikuseks, et selle eesmist osa kergitada ja väikese metalltorukesega suurem osa hipokampusest ja mõned seda ümbritsevad koed koljust välja imeda, ning H. M. andis oma nõusoleku.
Operatsioon toimus 1953. aastal ja kui H. M. paranes, jäi tal haigushoogusid vähemaks. Peaaegu kohe sai aga selgeks ka see, et tema aju oli radikaalselt muutunud. H. M. teadis oma nime ja seda, et tema ema on pärit Iirimaalt. Ta mäletas 1929. aasta börsikrahhi ja uudiseid Normandia dessandi kohta. Ent peaaegu kõik, mis toimus hiljem – kõik mälestused, kogemused ja võitlus haigusega kümne aasta jooksul enne operatsiooni – olid kustunud. Kui arst hakkas H.M.-ile mäluteste tegema, näidates talle mängukaarte ja arvuloendeid, avastas ta, et H. M. ei suutnud uut teavet säilitada kauem kui umbes 20 sekundit.
Operatsiooni toimumise päevast kuni oma surmani olid kõik inimesed, keda H. M. kohtas, kõik laulud, mida kuulis, kõik ruumid, kuhu sisenes, tema jaoks justkui täiesti uued. Tema aju oli ajas seisma jäänud. Iga päev ajas tal pea segi tõsiasi, et telekanaleid on võimalik vahetada, kui suunata must plastikust ristkülik ekraani poole. Ta tutvustas end arstidele ja õdedele ikka uuesti ja uuesti, iga päev kümneid kordi.
„Mulle meeldis H. M.-i juhtumiga tegeleda, sest mälu näis olevat kättesaadav ja põnev vahend aju uurimiseks,“ kõneles Squire mulle. „Kasvasin üles Ohios ja mäletan siiani, kuidas õpetaja esimeses klassis kõigile kriite jagas ja ma hakkasin kõiki neid värve omavahel sobitama, et näha, kas nad annavad tulemuseks musta. Miks mul see mälestus alles on, samas kui ma ei suuda meenutada õpetaja välimust? Miks mu aju otsustab, et üks mälestus on teisest olulisem?“
Kui Squire sai kätte pildid Eugene’i ajust, pani ta imeks, kui väga need H. M.-i omadega sarnanesid. Neil mõlemal olid näha pähklisuurused tühimikud pea keskosas. Eugene’i mälu – nagu ka H. M.-i oma – oli eemaldatud.
Kui Squire Eugene’i uurima hakkas, nägi ta aga, et see patsient erines H. M.-ist mõnes olulises punktis. Kui H. M.-iga kohtudes oli kõigile selge, et midagi on valesti, siis Eugene suutis osaleda vestluses ja tuli toime mitmete ülesannetega, nii et tavainimese silmis poleks nagu midagi valesti olnudki. Operatsioon oli H. M.-i jaoks nii kurnav olnud, et ta pidi oma ülejäänud elu haiglas veetma, Eugene aga elas koos naisega kodus. H. M. ei olnud võimeline tõeliselt vestlusest osa võtma. Eugene seevastu valdas hämmastavaid võtteid mistahes arutluse suunamiseks enda jaoks mugavale teemale, millest ta pikalt rääkida võis – näiteks satelliidid (ta oli töötanud kosmosesüsteemide firmas) või ilm.
Squire alustas oma tööd Eugene’iga, küsitledes teda tema nooruse kohta. Eugene rääkis linnast California keskosas, kus ta oli üles kasvanud, ajast, mil ta kaubalaeval töötas, noore mehena Austraalisse tehtud reisist. Ta mäletas suuremat osa oma elusündmustest, mis olid toimunud enne 1960. aastaid. Kui Squire uuris hilisemate aastakümnete kohta, muutis Eugene viisakalt teemat, öeldes, et tal on raskusi hiljutiste sündmuste meeldetuletamisega.
Squire tegi talle mõned intelligentsustestid ja leidis, et mehe kohta, kes ei suutnud viimast kolme aastakümmet meelde tuletada, oli Eugene’i mõistus endiselt terav. Veelgi enam, Eugene’il olid säilinud nooruses välja kujunenud harjumused, nii et kui Squire andis talle klaasi vett või kiitis teda eriti üksikasjaliku vastuse eest, tänas Eugene teda ja vastas omapoolse komplimendiga. Kui keegi ruumi sisenes, tutvustas Eugene ennast ja küsis, kuidas teisel läheb.
Kui aga Squire palus Eugene’il meelde tuletada numbrijada või kirjeldada labori ukse tagust koridori, koges ta, et tema patsient ei ole võimeline mingit laadi uut teavet alal hoidma kauem kui umbes minutijagu. Kui keegi näitas Eugen’ile fotosid tema lapselastest, polnud tal õrna aimugi, kes need on. Kui Squire küsis, kas ta mäletab oma haigestumist, ütles Eugene, et tal pole haigusest ega haiglasolekust mingeid mälestusi. Tegelikult ei tulnud Eugene’ile peaaegu kunagi meelde, et ta kannatab amneesia all. Tema vaimne enesepilt ei kätkenud mälukaotust, ja kuna ta vigastust ei mäletanud, ei tajunud ta ka, et midagi oleks valesti.
Eugene’iga tutvumisele järgnenud kuudel viis Squire läbi katseid, milles testis tema mälu võimalusi. Selleks ajaks olid Eugene ja Beverly Playa del Reyst San Diegosse kolinud, et oma tütrele lähemal olla ja Squire külastas neid sageli nende kodus, viimaks läbi uuringuid. Ühel päeval palus Squire Eugene’il visandada nende maja üldplaan. Eugene ei suutnud mälu järgi joonistada lihtsat kaarti, millel oleks näha köögi või magamistoa asukoht. „Kui sa hommikul voodist välja tuled, kuidas sa ruumist välja lähed?“ küsis Squire.
„Noh, ega ma ei ole päris kindel,“ ütles Eugene.
Squire kirjutas märkmed oma sülearvutisse, ning ajal, mil teadlane trükkis, hajus Eugene’i tähelepanu. Ta vaatas toas ringi, tõusis seejärel püsti, kõndis koridori ja avas vannitoa ukse. Mõne minuti pärast kostis tualetist veepahin ja kraanist veesolin ning Eugene tuli käsi pükstesse pühkides elutuppa tagasi ning istus uuesti toolile Squire’i kõrval. Ta ootas kannatlikult järgmist küsimust.
Sel hetkel ei imestanud keegi, kuidas mees, kes ei suuda oma kodu plaani joonistada, leidis kõhklusteta üles vannitoa. Aga see ja teised sarnased küsimused viisid lõpuks terve rea avastusteni, mis on muutnud meie arusaama harjumuste jõust. See sütitas teadusrevolutsiooni, millesse täna on tõmmatud sadu teadureid, kes õpivad – esmakordselt ajaloos – aru saama kõikidest meie elu mõjutavatest harjumustest.
Laua taga istudes vaatas Eugene Squire’i arvutit.
„Täiesti imekspandav,“ ütles ta käega arvuti poole osutades. „Muuseas, teate, kui ma elektroonikaäris töötasin, oli selle asja ülevalhoidmiseks vaja kahte kahemeetrist riiulit.“
•••
Esimestel nädalatel pärast uude majja kolimist püüdis Beverly Eugene’iga iga päev väljas käia. Arstid olid talle öelnud, et liikumine on mehe jaoks väga tähtis. Kui Eugene liiga kaua järjest toas oli, ajas see Beverly hulluks, sest mees küsis temalt ikka ja jälle samu küsimusi – see oli nagu nõiaring. Seega võttis naine igal hommikul ja pärastlõunal mehe kaasa jalutuskäigule ümber nende kvartali. Nad jalutasid alati koos ja teekond oli alati sama.
Arstid olid Beverlyt hoiatanud, et tal tuleks Eugene’il pidevalt silma peal hoida. Kui viimane peaks kunagi ära eksima, ütlesid nad, ei ole ta võimeline koduteed leidma. Kuid ühel hommikul, kui Beverly riidesse pani, lipsas Eugene eesuksest välja. Kuna Eugene’il oli kombeks toast tuppa uidata, ei märganud ta kohe mehe kadumist. Kui naine seda lõpuks märkas, sattus ta paanikasse. Ta jooksis majast välja ja uuris pilguga tänavat. Ta ei näinud meest kusagil. Ta läks naabermaja juurde ja prõmmis akendele. Nende majad olid sarnased – ehk oli Eugene segadusse sattunud ja teise majja läinud? Beverly jooksis ukse juurde ja helistas kella, kuni sealt uksele tuldi. Eugene’i ei olnud seal. Beverly tormas tagasi tänavale, jooksis läbi kogu kvartali hüüdes Eugene’i nimepidi. Ta nuttis. Mis siis, kui mees liikluskeerisesse satub? Kuidas ta saab inimestele öelda, kus ta elab? Naine oli juba viisteist minutit väljas olnud ja igalt poolt otsinud. Ta jooksis koju, et politseisse helistada.
Kui ta majauksest sisse paiskus, leidis ta Eugene’i elutoas. Too istus televiisori ees ja vaatas History Channelit. Naise pisarad ajasid mehe segadusse. Ta ütles, et ei mäleta midagi oma lahkumisest ega tea, kus ta olnud oli. Ta ei suutnud mõista, miks naine nii endast väljas oli. Siis nägi Beverly laual hunnikus männikäbisid – selliseid oli ta näinud tänava teises otsas elava naabri hoovis. Ta läks lähemale ja vaatas Eugene’i käsi. Mehe sõrmed olid kaetud männivaiguga. Just sel hetkel sai naine aru, et Eugene oli omapead jalutamas käinud. Ta oli tänavaid pidi uidanud ja mõned suveniirid kaasa toonud.
Ja ta oli kodutee üles leidnud.
Peagi hakkas Eugene igal hommikul jalutuskäike tegema. Beverly püüdis teda tagasi hoida, kuid tulemuseta.
„Isegi kui ma käskisin tal tuppa jääda, ei mäletanud ta seda mõne minuti pärast,“ rääkis naine mulle. „Läksin talle mõne minuti pärast järele, et ta ära ei eksiks, aga ta tuli alati tagasi.“ Mõnikord tõi ta tagasi tulles kaasa männikäbisid või kivikesi. Ükskord tuli ta tagasi rahakotiga, teinekord koerakutsikaga. Ta ei mäletanud kunagi, kust leitud asjad pärit olid.
Kui Squire ja tema assistendid neist jalutuskäikudest kuulsid, hakkasid nad kahtlustama, et Eugene’i peas oli toimumas midagi, millel polnud mingit pistmist tema teadliku mäluga. Nad töötasid välja katse. Üks Squire’i assistent külastas paari nende kodus ja palus Eugene’il joonistada oma kodukvartali plaan. Mees ei saanud sellega hakkama. Assistent küsis, kuidas oleks tema maja asupaigaga tänaval. Eugene sirgeldas veidi, kuid seejärel läks ülesanne tal meelest. Assistent palus mehel osutada kööki viivale uksele. Eugene vaatas toas ringi. Ta ütles end seda mitte oskavat. Assistent küsis, mida ta teeb, kui on näljane. Mees tõusis püsti, läks kööki, avas seinakapi ja võttis välja purgi pähklitega.
Samal nädalal ühines üks külaline Eugene’iga tema igapäevasel jalutuskäigul. Nad kõndisid Lõuna-California igihaljas kevades umbes viisteist minutit, õhus hõljus tugev bugenvilleate lõhn. Eugene ei rääkinud eriti, aga juhtis teekonda ja näis teadvat, kuhu läheb. Ta ei küsinud kordagi kelleltki teed. Kui nad pöörasid tema kodu lähedal ümber nurga, küsis külaline Eugene’ilt, kus ta elab. „Ma ei tea täpselt,“ vastas mees. Seejärel kõndis ta oma sissesõiduteele, avas maja eesukse, läks elutuppa ja pani televiisori käima.
Squire’i jaoks oli selge, et Eugene imas endasse uut infot. Aga millises tema ajuosas see info talletus? Kuidas saab keegi leida purgi pähklitega, teadmata, kus asub köök? Või leida kodutee, omamata aimugi, milline on tema maja? Kuidas – murdis Squire pead – küll uued mustrid Eugene’i kahjustatud ajus tekkida said?
II
Hoones, kus asub MIT aju- ja kognitiivteaduse osakond, on laborid, mis tavainimese jaoks näevad välja nagu nukumaja operatsioonisaalid. Seal on pisikesi skalpelle, väikesi puure ja robotiseeritud jäsemete külge kinnitatud miniatuurseid saage, mille pikkus ei ulatu üle paari sentimeetri. Isegi operatsioonilauad on tillukesed, justkui oleksid need mõeldud lapsemõõtu kirurgidele. Ruume hoitakse alati jahedana 15 kraadi juures, sest isegi väikseim temperatuurimuudatus halvaks uurijate sõrmed keeruliste protseduuride ajal. Neis laboreis lõikavad neuroloogid lahti narkoosis olevate rottide koljusid ning panevad neisse pisikesed andurid, mis suudavad salvestada kõige väiksemaidki nende ajudes toimuvaid muutusi. Kui rotid narkoosist ärkavad, panevad nad vaevalt tähele, et nende peas asub nüüd neuroloogilise ämblikuvõrguna kümneid mikroskoopilisi juhtmeid.
Nendest laboritest on saanud harjumuste tekkimise teaduses toimuva vaikse revolutsiooni epitsenter ning neis läbiviidud katsed selgitavad, miks Eugene – nagu ka teie, mina ja kõik teised – kujundas endas välja igapäevaeluga toimetulemiseks vajalikud käitumismustrid. Nende laborirottide abil on heidetud valgust meie peas asuvale keerukale masinavärgile, mis töötab, kui sooritame midagi nii maist kui seda on hambapesu või autoga maja eest välja sõitmine. Squire’i jaoks selgitas nende laborite töö, kuidas Eugene suutis uusi harjumusi omandada.
Kui MIT teadurid 1990. aastatel harjumuste uurimise kallal tööle asusid – see oli ligikaudu samal ajal, kui Eugene palavikku jäi –, huvitas neid närvikoe mügarik, mida tuntakse basaalganglioni nime all. Kui kujutada inimese aju ette sibulana, mis koosneb üksteise peal asuvatest rakukihtidest, on välimised kihid – koljule kõige lähemal asuvad – evolutsiooni seisukohalt üldiselt kõige hilisemad lisandid. Kui oma vaimusilmas uut leiutist loote või sõbra nalja peale naerate, hakkavad tööle just need aju välimised osad. Seal leiab aset kõige keerulisem mõttetegevus.
Sügavamal aju sisemuses ja ajutüvele lähemal asuvad osad peaaju ja lülisamba ühinemiskohas on vanemad ja algelisemad. Need kontrollivad automaatseid tegevusi, nagu näiteks hingamine ja neelamine või ehmatusreaktsioon, mis meis tekib, kui keegi ootamatult põõsa tagant välja kargab. Aju keskosa lähedal on golfipallisuurune mügarik, mis sarnaneb sellega, mida võib leida kalade, roomajate või imetajate peades. Selle ajupiirkonna nimetus on basaalganglion – see ovaalne rakukogum jäi pikka aega teadlaste jaoks arusaamatuks; nad pelgalt aimasid, et see mängib näiteks Parkinsoni tõve tekkimises teatud rolli.
1990-ndate alguses hakkasid MIT teadlased uurima, kas basaalganglion võiks olla kaasatud ka harjumuste tekkeprotsessi. Nad täheldasid, et vigastatud basaalganglioniga loomadel ilmnesid äkitselt probleemid teatud ülesannete täitmisel: näiteks labürintidest läbi jooksmisel või toidukonteinerite avamisel. Teadlased otsustasid teha katse, kasutades uut mikrotehnoloogiat, mis lubas neil pisima üksikasjani jälgida, mis rottide peas kümnete rutiinsete tegevuste sooritamise ajal toimub. Kui kirurg tegi roti ajusse sisselõike, oli seal näha väike juhtkang ja kümned pisikesed juhtmed. Hiljem pandi loom T-kujulisse labürinti, mille ühes otsas oli šokolaad.
Labürint oli konstrueeritud nii, et rott asus eraldusseina taga, mis avati pärast valju klõpsatust. Katse alguses, kui rott klõpsatust kuulis ja nägi eraldusseina kaduvat, hakkas ta tavaliselt eesmises käigus edasi-tagasi uitama, nurkades nuhkima ja seinu kraapima. Näis, et rott haistab šokolaadi, aga ei suuda välja mõelda, kuidas seda leida. Kui rotid jõudsid T-tähe ülemisse otsa, keerasid nad enamasti paremale, šokolaadist eemale, ekslesid seejärel vasakule, mõnikord ilma nähtava põhjuseta seisma jäädes. Lõpuks avastas enamik loomadest oma preemia. Kuid nende teekonnas polnud mingit selgelt tajutavat mustrit. Näis, nagu oleks kõik rotid ette võtnud rahuliku, etteplaanimata jalutuskäigu.
Rottide peadest võetud proovid rääkisid aga teist keelt. Sel ajal, kui loomad läbi labürindi ekslesid, töötas nende aju – eriti basaalganglion – suurel koormusel. Iga kord, kui rott õhku nuhutas või seina kraapis, hakkas tema aju plahvatuslikult tööle, nagu analüüsiks iga lõhna, vaadet ja heli. Rott töötles infot terve teekonna vältel.
Teadlased kordasid katset üha uuesti, jälgides, kuidas rottide ajutegevus muutus sedamööda, kui nad sadu kordi sama tegevust sooritasid. Esile kerkis terve rida nihkeid. Rotid lõpetasid nurkades nuhutamise ega keeranud enam valele poole. Selle asemel lipsasid nad läbi labürindi aina kiiremini ja kiiremini. Ning nende ajudes toimus midagi ootamatut: kui rott õppis, kuidas labürindis liikuda, tema vaimne aktiivsus vähenes. Mida automaatsemaks teekonna läbimine muutus, seda vähem võis täheldada mõttetegevust.
Paistis, et esimestel kordadel, kui rott labürinti uuris, pidi tema aju täisvõimsusel töötama, et ennast uuest infost läbi närida. Aga pärast sama teekonna korduvat läbimist mõne päeva jooksul polnud rotil enam vaja seinu kraapida või õhku nuhutada, seega lõppes kraapimise ja nuhutamisega seotud ajutegevus. Rott ei pidanud valima, mis suunas pöörata ja nii lülitusid välja otsuste tegemisega seotud ajukeskused. Loom pidi ainult meelde tuletama kõige kiiremini šokolaadini viiva teeraja. Nädala jooksul olid isegi mäluga seotud ajuosad passiivseks muutunud. Rott oli omandanud oskuse läbi labürindi sprintida nii hästi, et ei pidanud enam peaaegu üldse mõtlema.
Nagu uuringud näitasid, sõltub oskuse – otsejoones joosta, vasakule pöörata, šokolaadi süüa – taoline omandamine basaalganglionist. Paistis, nagu muutuks see tilluke ja iidne neuroloogiline struktuur üha mõjukamaks, kui rott järjest kiiremini jooksma hakkas ning tema aju järjest vähem töötas. Basaalganglionil oli keskne osa meeldetuletamise protsessides ja nende esilekutsutud käitumises. Teisisõnu, basaalganglion säilitas harjumusi isegi ajal, kui ülejäänud aju oli unne vajunud.
Et selle võime toimemehhanismist aru saada, heitkem pilk järgmisele graafikule, millel on kujutatud roti ajutegevus ajal, kui ta esimest korda labürinti sattus. Roti aju töötas täistuuridel kogu protsessi vältel:
Nädal hiljem, kui teekond oli tuttavaks saanud ja sellel sibamine oli harjumuseks muutunud, rahunes roti aju labürindist läbijooksmise ajal maha:
Seda protsessi, mille jooksul aju teisendab üksteisele järgnevad toimingud automaatseteks rutiinseteks tegevusteks, nimetatakse känkimiseks ning see on harjumuste tekkimise alus. Me sõltume igapäevaelus kümnetest – kui mitte sadadest – käitumuslikest känkudest. Mõned neist on lihtsad: pigistad automaatselt tuubist hambapastat harjale, enne kui selle suhu paned. Mõned, nagu näiteks riietumine või lastele lõunasöögi valmistamine, on pisut keerukamad.
Mõned on sedavõrd mitmetahulised, et jääb üle vaid imestada, kuidas nii väike, miljoneid aastaid tagasi välja arenenud koetükike nad üldse harjumusteks võib muuta. Võtkem näiteks autoga oma maja juurest välja tagurdamine. Kui te autot juhtima õppisite, nõudis see tohutut keskendumist, ja õigusega: vaja on avada garaažiuks, autouks lukust lahti keerata, juhi istet kohendada, võti süütesse torgata, seda päripäeva keerata, tagasivaate- ja küljepeegleid nihutada ja võimalike takistuste olemasolu kontrollida, jalg pidurile asetada, käigukangi lükata, jalg pidurilt eemaldada, hinnata mõttes vahemaad garaaži ja tänava vahel, samal ajal rattad otse hoida ja liiklust jälgida, arvestada, kui kaugele peeglis nähtavad objektid tegelikult autost, prügikastidest ja hekist jäävad – ning see kõik toimub ajal, mil te õrnalt gaasipedaalile ja pidurile vajutate ning, vägagi tõenäoliselt, kaassõitjal raadio näppimise lõpetada palute.
Nüüd teete seda kõike pikemalt mõtlemata aga iga kord, kui autoga tänavale keerate. Rutiinne tegevus kujuneb välja harjumuse varal.
Miljonid inimesed esitavad seda keerulist balletti igal hommikul, ilma sellele mõtlemata – niipea kui autovõtmed kätte võtame, asub meie basaalganglion tegudele ning valib välja harjumuse, mille oma ajus seoses tagurdamisega tallel hoidnud oleme. Kui harjumus end ilmutab, on meie hallollusel vabadus kas ennast maha suruda või teisi mõtteid jahtida, sellepärast ongi meil piisavalt vaimset ressurssi, adumaks, et Jimmy unustas oma toidukarbi tuppa.
Teadlased ütlevad, et harjumused tekivad seepärast, et aju otsib pidevalt võimalusi kergemini läbi ajada. Kui see aju teha oleks, püüaks see peaaegu iga rutiinse tegevuse muuta harjumuseks, sest harjumused lubavad meie meelel sagedamini aega maha võtta. See jõupingutusi vältiv instinkt on meie suur eelis. Tõhus aju võtab vähem ruumi, seega on inimese pea väiksemaks muutunud, see omakorda on muutnud lihtsamaks sünnitamise ning sellest tulenevalt esineb järjest vähem vastsündinute ja emade surmasid. Tõhus aju võimaldas meil ka lõpetada elementaarsete tegevuste peale mõtlemise – näiteks kõndimine ja toidu valimine – ning nõnda saime oma vaimse energia pühendada odaotste, niisutussüsteemide ning viimaks lennukite ja videomängude leiutamisele.
Kuid vaimse jõupingutuse säilitamise juures on üks konks: kui meie aju lülitub säästurežiimile valel hetkel, võib miski oluline meil märkamata jääda – näiteks end põõsastes peitev röövloom või kihutav auto maja eest väljakeeramise hetkel. Nii ongi meie basaaltuumad kavandanud nutika süsteemi, et kindlaks teha, millal võib lasta harjumustel võimust võtta. Need hakkavad tööle iga kord, kui mingi käitumiskänk algab või lõpeb.
Et näha, kuidas see toimib, vaadake roti neuroloogiliste harjumuste joonist lähemalt. Pange tähele, et ajutegevus tipneb labürindi alguses, kui rott enne vaheseina liikuma hakkamist klõpsatust kuuleb, ja uuesti labürindi lõppu jõudes, kui ta leiab šokolaadi.
Need kõrgpunktid on aju viis otsustada, millal kontroll harjumusele üle anda ja millist harjumust kasutada. Vaheseina taga olles on rotil raske arvata, kas teisel pool on tuttav labürint või tundmatu seinakapp, mille ees luurab kass. Selle ebakindlusega toimetulemiseks näeb aju suurt vaeva, otsides harjumuse väljakujunemise algfaasis midagi – juhtlõnga või päästikut –, mis annaks aimu sellest, milline tegutsemisviis kasutusele võtta. Kui rott vaheseina taga olles klõpsatust kuuleb, teab ta, et kasutada tuleb labürindiga seotud harjumust. Kui ta kuuleb kassi näugumas, valib ta teistsuguse toimimisviisi. Ja tegevuse lõpus, kui preemia nähtavale ilmub, raputab aju ennast ärkvele ja kannab hoolt selle eest, et kõik kulgeks ootuspäraselt.
See meie ajudes toimuv protsess on kolmeosaline tsükkel. Esiteks, päästik, vihje, mis annab ajule märku automaatsele režiimile lülitumiseks ja ütleb, millist harjumust kasutada. Seejärel, rutiinne tegevus, mis võib olla kas füüsiline, vaimne või emotsionaalne. Lõpuks, preemia, mis aitab ajul selgusele jõuda, kas tasub käesolevat tsüklit tuleviku tarvis meeles pidada.
Aja jooksul muutub see tsükkel – päästik, rutiinne tegevus, preemia; päästik, rutiinne tegevus, preemia – järjest automaatsemaks. Päästik ja preemia sulavad ühte, kuni kerkib esile võimas ootusärevuse ja ihasegune tunne. Viimaks vormub harjumus, sündigu see siis tehnoloogiainstituudi jahedas laboratooriumis või teie koduesisel sissesõiduteel.
•••
Harjumused ei ole saatusest määratud. Kahes järgnevas peatükis saab selgeks, et harjumusi saab eirata, muuta või välja vahetada. Harjumuse tsükli avastamine on nii tähtis seepärast, et selle kaudu avaldub üks elementaarne tõde: kui harjumus tekib, ei osale aju otsuste tegemises enam piisava intensiivsusega. Aju lõpetab tõsise töötegemise või suunab tähelepanu teistele ülesannetele. Kui te just vabatahtlikult mingi harjumusega ei võitle – ei leia uusi rutiinseid tegevusi – kulgeb kogu protsess automaatselt.
Pelgalt harjumuste toime mõistmine ehk harjumuse tsükli tundmaõppimine teeb harjumuste kontrollimise lihtsamaks. Kui olete kord harjumuse osadeks lahti võtnud, võite selle hammasrataste kallal nokitseda.
„Oleme teinud katseid, kus õpetasime rotid labürindist läbi jooksma, kuni sellest sai harjumus, seejärel kustutasime selle harjumuse, muutes preemia asukohta,“ rääkis mulle Ann Graybiel, MIT teadlane, kes on juhtinud paljusid basaalganglioniga tehtud katseid. „Siis paneme ühel päeval preemia vanasse kohta tagasi, laseme roti labürinti, ja, oh seda üllatust, vana harjumus ilmutab ennast silmapilkselt. Harjumused ei kao kunagi täielikult. Nad on meie ajukudedesse kodeeritud ja see on meie jaoks suur eelis, sest oleks kohutav, kui peaksime pärast iga puhkust õppima uuesti autot juhtima. Probleem on selles, et aju ei suuda teha vahet heade ja halbade harjumuste vahel, seepärast luurab mõni halb harjumus alati varjus, oodates õigeid päästikuid ja preemiaid.“
See selgitab, miks on nõnda raske kujundada näiteks harjumust trenni teha või toitumistavasid muuta. Kui oleme kord diivanil istumise rutiinseks tegevuseks muutnud, jäävad sellega seotud mustrid meie ajusse alatiseks. Samal põhimõttel aga võime need halvad jooned tagaplaanile suruda, nagu Lisa Allen pärast reisi Kairosse: juhul, kui õpime looma uusi neuroloogilisi mustreid, mis halvad harjumused varju jätavad. Selleks on vaja saavutada kontroll harjumuse tsükli üle. Uurimused on näidanud, et kui on loodud uus muster – käia sörkjooksu tegemas või eirata sõõrikuisu –, muutub see sama automaatseks kui kõik teised harjumused.
Ilma harjumuse tsükliteta lakkaks meie aju töötamast ning igapäevaelu pisiasjad mataksid selle enda alla. Inimesed, kelle basaaltuumad on vigastuse või haiguse tõttu kahjustatud, muutuvad sageli vaimselt halvatuks. Neil on raskusi elementaarsete tegevustega, näiteks ukse avamise või toidu valimisega. Nad kaotavad mitteoluliste üksikasjade eiramise võime. Ühes uurimuses leiti, et basaalganglioni vigastusega patsiendid ei suutnud näoilmeid ära tunda – ka hirmu ja vastikustunnet väljendavaid, sest nad polnud kunagi kindlad, millisele näoosale keskenduda. Basaalganglionita kaotame ligipääsu sadade harjumuste juurde, millel meie igapäevaelu põhineb. Kas peatusite täna hommikul kõheldes, kas siduda esimesena kinni vasaku või parema kinga pael? Kas teil oli raske jõuda otsusele, kas peaksite hambaid pesema enne või pärast duši all käimist?
Muidugi mitte. Need otsused on harjumuslikud, neid tehakse suurema vaevata. Kuni teie basaaltuumad on terved ja päästikud püsivad muutumatuna, ilmnevad käitumisviisid ilma, et peaksime neile mõtlema. (Kuigi, kui lähete puhkusele, võite end teisiti riidesse panna või pesta hambaid teisel ajal kui tavalistel hommikutel, ilma ise seda märkamata.)
Samal ajal aga võib aju sõltuvus rutiinsetest tegevustest ka ohtlik olla. Harjumused võivad osutuda lisaks õnnistusele ka needuseks.
Vaadake kasvõi Eugene’i. Harjumused andsid talle pärast mälukaotust elu tagasi. Seejärel kaotas ta harjumuste tõttu kõik uuesti.
III
Mida rohkem aega mäluspetsialist Larry Squire Eugene’iga veetis, seda enam ta veendus, et mingil moel õpib tema patsient uusi harjumusi. Eugene’i ajust tehtud pildid näitasid, et tema basaalganglion oli viirusliku entsefaliidi tekitatud kahjustusest puutumata jäänud. Kas on võimalik, et Eugene suudab isegi tõsisest ajukahjustusest hoolimata kasutada päästiku-rutiinse tegevuse-preemia mehhanismi? Kas see ürgne neuroloogiline protsess võiks selgitada, kuidas mees suutis teha tiiru ümber kvartali ja leida köögist pähklipurgi?
Et kindlaks teha, kas Eugene’il tekib uusi harjumusi, töötas Squire välja katse. Ta võttis kuusteist erinevat eset – plastitükid ja eredavärvilised mänguasjaosad – ning liimis need papitükkidele. Seejärel jagas ta esemed kaheksasse paari: valik A ja valik B. Iga paari ühe juhuslikult valitud papitüki tagaküljele kinnitas ta kleepsu sõnaga „õige“.
Eugene pandi laua taha istuma, talle anti esemetepaar ning paluti üks välja valida. Järgmiseks paluti tal papitükk ümber keerata, et näha, kas teisele poole on kleebitud sildike sõnaga „õige“. Laual on ainult kuusteist objekti ja paarid on alati samad ning enamik inimesi suudaks pärast mõnda läbivaatusringi meelde jätta, kumb on „õige“. Ahvid suudavad kõik „õiged“ papitükid meelde jätta kaheksa kuni kümne päeva jooksul.
Eugene ei suutnud meelde jätta ühtki „õiget“ eset, olenemata sellest, kui palju kordi ta testi läbi tegi. Katset korrati kuude kaupa kaks korda nädalas, Eugene vaatas iga päev kuutkümmet papitükikeste paari.
„Kas sa tead, miks sa täna siin oled?“ küsis üks uurijatest seansi alguses, kui katset oli tehtud juba paar nädalat.
„Arvan, et mitte,“ ütles Eugene.
„Näitan sulle mõnda eset. Kas sa tead, miks ma seda teen?“
„Kas ma peaksin neid kirjeldama või ütlema, milleks neid kasutatakse?“ ei suutnud Eugene eelnenud seanssi üldse meenutada.
Ent nädalate möödudes hakkasid Eugene’i tulemused paranema. Pärast kahtekümmet kaheksat päeva harjutamist valis ta 85 protsendil juhtudest „õige“ papitüki. Kolmekümne kuuendal päeval pani ta täppi 95 protsendil juhtudest. Pärast ühte katset vaatas Eugene uurijale otsa, oma edust hämmastunud ilmega.
„Kuidas mul läheb?“ küsis ta teadlaselt.
„Räägi, mis su peas praegu toimub,“ ärgitas teadlane. „Kas sa ütled endale: „Ma mäletan, et olen seda enne näinud.“?“
„Ei,“ ütles Eugene. „See on kuidagi seal olemas“ – ta osutas oma peale – „ja käsi liigub selle järgi.“
Squire’i jaoks oli asi täiesti arusaadav. Eugene oli kogenud päästikut: esitatud objektide paarid olid alati samad. Tegemist oli rutiinse tegevusega: ta valis ühe objekti ja vaatas, kas selle tagaküljel on kleeps. Isegi kui tal polnud õrna aimugi, miks ta seda teeb, tundis ta ikkagi sundust papitükk ümber keerata. Sellele järgnes preemia: rahuldus, mida ta tundis, kui oli leidnud kleebise sõnaga „õige“. Lõpuks kujunes välja harjumuse tsükkel.
Et teha kindlaks, kas see muster on tõepoolest harjumus, koostas Squire veel ühe katse. Ta võttis kõik kuusteist objekti ja pani need Eugene’i ette korraga. Ta palus mehel kõik „õiged“ papitükid ühte hunnikusse panna.
Eugene ei osanud kuskilt pihta hakata. „Jestas küll, kuidas see kõik meelde jääb?“ küsis ta. Ta sirutas käe ühe papitüki järele ja hakkas seda ümber keerama. Katse läbiviija peatas teda. Ei, selgitas ta. Ülesanne näeb ette objektide hunnikusse panemist. Miks sa neid ümber keerata püüad?
„See on lihtsalt harjumusest, arvan ma,“ vastas mees.
Ta ei saanud sellega hakkama. Kui objektid olid asetatud harjumuse tsüklist väljapoole, ei olnud asjal tema jaoks mingit mõtet.
See oligi tõestus, mida Squire oli otsinud. Katsed näitasid, et Eugene oli võimeline uusi harjumusi kujundama, isegi siis, kui asjasse olid kaasatud ülesanded või objektid, mida ta ei suutnud meelde jätta kauemaks kui mõni sekund. See selgitas, kuidas Eugene oskas igal hommikul jalutuskäigule minna. Päästikud, teatud puud nurga peal või postkastide asupaik, olid iga kord samad, kui ta välja läks. Kuigi ta ei tundnud oma maja ära, juhatasid tema harjumused ta alati oma koduukse ette tagasi. Katse selgitas ka, miks Eugene kolm või neli korda päevas hommikusööki sõi, isegi siis, kui ta polnud näljane. Kuni õiged päästikud nähtaval olid – näiteks raadio või aknast paistev hommikuvalgus –, järgis ta automaatselt käsikirja, mille tema basaaltuumad talle ette olid kirjutanud.
Veelgi enam, Eugene’i elus oli veel kümneid teisi harjumusi, mida keegi ei märganud enne, kui neid jälgima hakati. Näiteks käis Eugene’i tütar sageli külas talle tere ütlemas. Ta vestles isaga veidi aega elutoas, läks siis kööki ema vaatama, seejärel lahkus ning lehvitas uksest välja minnes hüvastijätuks. Eugene, kes oli nende varasema vestluse tütre lahkumise ajaks unustanud, vihastas – miks too ilma sõnagi lausumata ära läheb! – ning unustas seejärel, et oli vihastanud. Ent emotsionaalne harjumus oli juba kujunenud ja tema viha jäi püsima, see kobrutas temas, kuigi ta ei saanud selle lahtumiseni aru, miks ta end vihasena tundis.
„Mõnikord lööb ta rusikaga vastu lauda või vannub ja kui temalt küsida, miks ta seda teeb, ütleb ta: „Ma ei tea, aga ma olen maruvihane!“ kõneles mulle Beverly. Mees annab toolile jalahoobi või nähvab midagi ruumis olevatele inimestele. Seejärel, mõne minuti pärast, ta naeratab ja teeb juttu ilmast. „Tundus nii, et kui ta kord vihastas, pidi ta selle lõpuni läbi elama,“ rääkis naine.
Squire’i uus katse näitas veel midagi: harjumused on üllatavalt haprad. Kui Eugene’i päästikud muutusid kasvõi imevähe, lagunesid tema harjumused koost. Näiteks, mõnel korral, kui ta ümber kvartali kõndis ja miski oli teisiti – linnavalitsus remontis tänavaid või tormi tõttu olid puuoksad kõnniteele langenud – eksis Eugene ära, hoolimata sellest, kui lähedal ta kodule oli. Mõni lahke naaber näitas talle siis teed koju tagasi. Kui tütar ajas temaga juttu kümme sekundit enne majast lahkumist, ei tulnud isa vihaharjumus esile.
Squire’i katsed Eugene’iga tõid kaasa revolutsiooni teadusringkondade arusaamades selle kohta, kuidas aju töötab. Need tõestasid lõplikult, et on võimalik õppida ja alateadlikke otsuseid vastu võtta, mäletamata seejuures midagi harjumuse aluseks oleva olukorra või otsuse tegemise tingimuste kohta. Eugene’i juhtum oli tõenduseks, et harjumused, samuti mälu ja mõistus, on meie käitumise alustala. Me ei pruugi mäletada kogemusi, mis harjumused sünnitasid, aga kui need kord meie teadvuses koha sisse on võtnud, mõjutavad nad meie käitumist nii, et sageli ei saa me ise sellest arugi.
•••
Pärast seda, kui Squire’i esimene uurimus Eugene’i harjumuste kohta avaldati, on harjumuste tekke uurimine hoogsalt kasvanud omaette teadusharuks. Duke’i, Harvardi, California (UCLA), Yale’i, Lõuna-California (USC), Princetoni, Pennsylvania ülikoolides USA-s ning Suurbritannia, Saksamaa ja Hollandi kõrgkoolides töötavad ning suurfirmade (Procter & Gamble’i, Microsofti, Google’i ja sadade teiste firmade) juures tegutsevad teadlased on keskendanud oma jõupingutused harjumuste neuroloogia ja psühholoogia, nende tugevuste ja nõrkuste mõistmiseks. Nad soovivad välja selgitada ka seda, miks harjumused tekivad ja kuidas oleks võimalik neid muuta.
Teadlased on leidnud, et päästikuks võib olla mis tahes: mingi visuaalne käivitaja, nagu šokolaaditahvel või telereklaam; mingi kindel paik, kellaaeg, emotsioon, mõttejada; teatud inimkooslus. Harjumustest kantud tegevused võivad olla uskumatult keerukad või fantastiliselt lihtsad (mõne, näiteks emotsioonidega seotud harjumuse kestuseks on mõõdetud ainult mõned millisekundid). Preemiadki on erinevad: toidust või füüsilisi aistinguid tekitavatest mõnuainetest kuni emotsionaalse elevuseni – näiteks uhkusetunne, mis kaasneb kiituse või suure saavutusega.
Ja peaaegu igas katses olid teadlased tunnistajaks sellele, mida Squire oli avastanud Eugene’iga töötades: harjumustel on suur jõud, aga nad on haprad. Nad võivad esile kerkida meie teadvusest väljaspool ning neid on võimalik tahte abil luua. Sageli ilmuvad nad välja meie tahtest sõltumatult, kuid neid saab ümber kujundada, kui nende koostisosadega natuke mängida. Harjumused kujundavad meie elu palju rohkem kui oskame arvata. Nad on nii mõjukad, et meie aju jääb nende külge otseses mõttes kinni, tõrjudes eemale kõik muu, kaasa arvatud „terve mõistuse“.
Ühe katseteseeria ajal tegid teadlased koostööd Riikliku Alkoholi Kuritarvitamise ja Alkoholismi Uurimise Instituudiga. Hiired õpetati teatud päästikute peale kange vajutama. Nad tegid seda nii kaua, et tegutsemisviisist sai harjumus. Hiiri premeeriti alati toiduga. Siis mürgitasid teadlased toidu, nii et see tegi loomad haigeks, või lasid põrandasse elektrivoolu, nii et hiired sellel preemia poole kõndides šoki said. Hiired teadsid, et toit ja puur on ohtlikud: kui neile kausist mürgitatud graanuleid pakuti või kui nad elektriseeritud põrandaplaate nägid, hoidsid nad eemale. Kui nad aga vanu päästikuid nägid, vajutasid nad mõtlemata kangi ja sõid toidu ära või kõndisid üle põranda, isegi siis, kui toit neid oksendama ajas või nad elektrilöögi tõttu õhku hüppasid. Harjumus oli hiirtes sedavõrd juurdunud, et nad ei suutnud oma tegevust katki jätta.
Pole raske leida sellele katsele analoogiaid inimeste maailmast. Mõelge näiteks kiirtoidule. On täiesti mõistetav, et sel ühel korral McDonald’sist või Burger Kingist läbi hüppate – lastel on ju kõht tühi ja sõidate pärast pikka päeva kodu poole. Toidud on neis söögikohtades odavad ja maitsvad. Pealegi ei tee üks ports töödeldud liha, soolaseid friikartuleid ja suhkrurikast limonaadi ju tervisele eriti palju kahju, ega ju? Te ei söö seda toitu ju pidevalt.
Aga harjumused tekivad ilma, et meilt selleks luba küsiksid. Uurimused näitavad, et perekonnad enamasti ei plaani teadlikult kiirtoitu regulaarselt sööma hakata. Juhtub aga nii, et ühest korrast kuus saab üks kord nädalas, seejärel kaks korda nädalas – sest päästikud ja preemiad loovad harjumuse –, kuni lapsed tarbivad hamburgereid ja friikartuleid tervisele kahjulikus koguses. Kui Põhja-Texase ja Yale’i ülikooli teadlased püüdsid mõista, miks pered järjest rohkem kiirtoitu tarbima hakkavad, avastasid nad terved päästikute ja preemiate seeriad, mida enamik tarbijaist tähelegi ei pannud ega osanud arvatagi, et need nende käitumist mõjutavad. Nad avastasid harjumuse tsükli.
Näiteks, kõik McDonald’si restoranid näevad ühesugused välja: firma püüab tahtlikult hoonete kujundust ühtlustada, samuti seda, mida teenindajad klientidele ütlevad, ja nii lülitavad kõik toidukohaga seotud päästikud sisse söömisrutiini. Mõnes restoraniketis on söögid spetsiaalselt valmistatud nii, et preemia kiiremini kätte saadaks: friikartulid hakkavad lagunema kohe, kui suhu sattuvad ning nii vabaneb soola ja rasva annus väga ruttu – see aktiveerib aju mõnukeskused ja aju jääb mustrisse kinni. Kõik see aitab harjumuse tsükli kinnistumisele kaasa.
Siiski on isegi sellised harjumused haprad püsima. Kui kiirtoidurestoran suletakse, hakkavad seni seal söömas käinud perekonnad tihti kodus õhtust sööma ega otsi teist kiirtoidukohta. Isegi pisimad muudatused võivad käitumismustrile lõpu teha. Kuna me aga sageli harjumuse tsükleid nende tekkimise ajal ära ei tunne, jääb meile märkamatuks ka meie võime nende üle kontrolli saavutada. Päästikuid ja preemiaid jälgima õppides aga võime rutiinseid tegevusi muuta.
IV
Aastaks 2000, seitse aastat pärast haigestumist, oli Eugene saavutanud omamoodi tasakaalu. Ta käis igal hommikul jalutamas. Ta sõi, mida tahtis, mõnikord viis või kuus korda päevas. Tema abikaasa teadis, et kuni televiisorist tuleb History Channel, võtab Eugene sisse koha oma plüüstoolis ja vaatab telekat, hoolimata sellest, kas näidatakse kordussaateid või uusi. Mehe jaoks polnud neil vahet.
Kui Eugene vanemaks sai, hakkasid harjumused tema elu hoopis negatiivselt mõjutama. Ta ei liikunud enam eriti, mõnel päeval vaatas ta mitu tundi järjest televiisorit, sest ükski saade ei tüüdanud teda eal. Arstid ütlesid Beverlyle, et Eugene peab pidama ranget dieeti ja sööma ainult tervislikku toitu. Beverly püüdis kõigest väest, aga tal oli raske mõjutada seda, kui sageli mees sõi või mida ta suhu pani. Eugene’ile ei jäänud naise manitsused kunagi meelde. Isegi siis, kui külmkapp oli puu- ja aedvilju ääreni täis, tuhnis Eugene nii kaua, kuni leidis üles peekoni ja munad. See oli tema jaoks rutiinne tegevus. Ja kui tema luud hapramaks muutusid, soovitasid arstid tal ringi kõndides ettevaatlikum olla. Eugene aga oli enda arvates kakskümmend aastat oma tegelikust east noorem. Tal ei olnud kunagi meeles ettevaatlikult kõndida.
„Ma olen kogu elu mälust huvitatud olnud,“ rääkis Squire mulle. „Siis kohtusin E. P.-ga ja nägin, kui rikas võib elu olla isegi siis, kui sa seda ei mäleta. Ajul on imeline võime tunda õnne isegi juhul, kui mälestus õnnest on kadunud.“
„Seda mehhanismi on aga raske välja lülitada ning see hakkas lõpuks Eugene’i vastu töötama.“
Toetudes oma arusaamale harjumuste toimest, püüdis Beverly aidata Eugene’il vältida vananemisega kaasnevaid probleeme. Naine avastas, et ta saab mõnest mehe halvimast harjumusest mööda hiilida Eugene’ile uute päästikute ettesöötmise kaudu. Kui ta peekonit külmkapis ei hoidnud, ei söönud Eugene mitu korda päevas ebatervislikku hommikusööki. Kui ta pani mehe tooli kõrvale salati, võttis mees sealt mõnikord mõne suutäie, ning kui selline eine muutus harjumuspäraseks, lõpetas Eugene maiuspalade otsimise köögist. Tema igapäevane menüü muutus järk-järgult tervislikumaks.
Kuid nendest jõupingutustest hoolimata Eugene’i tervis halvenes. Ühel kevadpäeval hakkas Eugene televiisorit vaadates äkitselt karjuma. Beverly jooksis tuppa ja nägi, et mees oli endal rinnust haaranud. Beverly kutsus kiirabi. Haiglas diagnoositi Eugene’il kerge infarkt. Selleks ajaks oli valu möödunud ja Eugene püüdis haiglavoodist põgeneda. Tol ööl tõmbas ta pidevalt lahti oma rinnale asetatud monitoride juhtmed, et saaks küljele keerata ja magada. Alarmid muudkui pasundasid ja õed tormasid kohale. Nad püüdsid sensorite näppimist lõpetada nii, et kleepisid juhtmeotsad mehe rinnale kinni ja ütlesid talle, et seovad ta kinni, kui ta edasi jändab. Miski ei aidanud. Eugene unustas hoiatused kohe pärast nende esitamist.
Siis ütles Eugene’i tütar ühele õele, et ta tema isa paigalpüsimise eest kiidaks ning teeks seda korduvalt, ikka ja jälle, iga kord kui ta meest näeb. „Eesmärk oli tema uhkuse peale mängida,“ ütles mulle Eugene’i tütar Carol Rayes. „Ütlesime: „Oh, isa, sa teed praegu midagi teadusele väga olulist, kui need asjandused kindlalt paigal hoiad”.“ Õed hakkasid meest nunnutama. Eugene’ile meeldis see väga. Paari päeva pärast tegi ta kõike, mida temalt paluti. Eugene sai nädala pärast haiglast koju.
Siis, 2008. aasta sügisel, kui Eugene läbi elutoa kõndis, takerdus ta jalg kamina lähedal põrandaliistu taha, ta kukkus ja murdis puusaluu. Squire ja tema meeskond muretsesid haiglas, et mehel algavad paanikahood, sest ta ei tea, kus ta on. Sellepärast jätsid nad tema voodi kõrvale sedeleid, millel selgitati, mis juhtunud oli ning kinnitasid seintele pilte tema lastest. Tema naine ja lapsed käisid teda iga päev vaatamas.
Eugene aga ei muretsenud millegi pärast. Ta ei küsinud kordagi, miks ta haiglas on. „Ta paistis sel hetkel kogu selle ebakindlusega leppinud olevat,“ ütles Squire. „Mälu kaotamisest oli möödunud viisteist aastat. Tundus, nagu oleks osa tema ajust teadnud, et on asju, millest ta kunagi aru ei saa, aga et sellest pole midagi.“
Beverly käis iga päev haiglas. „Veetsin tunde temaga rääkides,“ ütles ta. „Ütlesin talle, et armastan teda, rääkisin meie lastest ja sellest, kui tore elu meil on. Näitasin pilte ja kinnitasin talle, kui väga kõik teda imetlevad. Olime abielus viiskümmend seitse aastat ja nelikümmend kaks aastat oli see tõeline, tavaline abielu. Mõnikord oli raske, sest ma tahtsin oma endist abikaasat väga tagasi. Vähemalt teadsin, et ta on õnnelik.“
Mõni nädal hiljem tuli tütar isa vaatama. „Mis teoksil?“ küsis Eugene, kui tütar kohale jõudis. Tütar viis isa ratastooliga õue, haiglaesisele muruplatsile. „Täna on ilus päev,“ ütles Eugene. „Väga mõnus ilm, eks ju?“ Carol rääkis talle oma lastest ja nad mängisid koeraga. Tütar arvas, et isa peaks varsti haiglast koju saama. Päike hakkas loojuma. Carol hakkas tagasi sisse minema.
Eugene vaatas tütrele otsa.
„Mul on vedanud, et mul selline tütar on,“ ütles ta. Carol oli sõnatu. Ta ei mäletanud, millal isa talle viimati midagi nii armsat öelnud oli.
„Mul on vedanud, et sa mu isa oled,“ ütles ta isale.
„Oh, küll on ilus päev,“ ütles mees. „Kuidas tänane ilm sulle meeldib?“
Öösel kell üks helises Beverly telefon. Arst ütles, et Eugene’il oli olnud ulatuslik infarkt, arstid olid teinud kõik võimaliku, kuid neil ei õnnestunud meest enam elule tagasi tuua. Ta oli läinud. Teadus on Eugene’i pärast tema surma kuulsaks teinud, tema ajupilte on uuritud sadades laborites ja meditsiinikoolides.
„Olen kindel, et Eugene oleks olnud väga uhke selle üle, kui palju ta teadusele kasu on toonud,“ ütles Beverly mulle. „Ta avaldas mulle kunagi, veidi aega pärast abiellumist, et ta tahab teha midagi tähtsat, midagi, mis paljudele korda läheks. Ja ta tegigi. Ta ise lihtsalt ei mäletanud sellest midagi.“
2. Ihalev aju
Kuidas luua uusi harjumusi
I
Ühel päeval 1900. aastate alguses tutvustas üks vana sõber prominentsele Ameerika ärijuhile Claude C. Hopkinsile uut äriideed. Sõber ise selgitas, et on avastanud imelise toote, mis tema veendumuse kohaselt müügihitiks saab. See oli hambapasta, piparmündimaitseline vahutav segu, mille ta ristis Pepsodendiks. Asjasse olid pühendatud ka mõned kahtlasevõitu investorid – ühe arvel oli rida hämaraid kinnisvaratehinguid, teise kohta räägiti, et ta on seotud maffiaga –, aga sõber tõotas, et risk tasub ennast kuhjaga ära. Seda muidugi juhul, kui Hopkins soostuks olema abiks üleriigilise reklaamikampaania läbiviimisel.
