Читать книгу Saturnuse lapsed - Charles Stross - Страница 8

LINNAS, kus sina oled peaaegu kõigist teistest kaks korda pikem, pole kerge peitu pugeda, aga ma olen palju harjutanud. Kui suurepealised tumedate hiigelsilmadega mehikesed sind näpuga näitavad ja „Peletis!” karjuvad, siis õpid kiiresti, eriti piiriäärsetes politseita kolgastes. See pole suur linn, aga tal on taristuruumid nagu kõigil Veenuse stratosfääri dirižaablitel – hapnikuga täidetud tõstekambrite sisemus, põrandaalune skeletti meenutav tugikarkass – ja ma olen need selgeks õppinud. Liigun Victori sohvabaarist allapoole, hapnikuga küllastatud tsooni madalaimale tasandile, kohendan oma ainevahetustsüklit ja väljun õhulüüsi kaudu dirižaablikarkassi tohututesse katetega kaetud ruumidesse.

Vahetuste vahel tulen tihti siia. Toon tahvli kaasa ja tegelen oma meilidega, vaatan filme, sirvin vikisid ja koomikseid, püüan unustada, et olen selles maailmas ainus omasugune.

Olen mugavalt redus ühes oma privaatses varjupaigas – nišis tõstekambri number neli ja läbipaistva väliskesta vahel, lesimiseks terve polsterdatud balloonidest ookean ja vaade allpool laiuvale pilvemaastikule –, kui mu tahvel nõuab tähelepanu. Nõjatun vastu kilet, lastes sellel padjaks olla, ja keskendun kirjale. See on Emmalt, ühelt mu pöörasemalt õelt. Taipan, et pole temast mõnda aega midagi kuulnud, ja kontrollin mälu: peaaegu kuussada Maa päeva ja natuke peale, kui täpne olla. Mis on imelik, sest tavaliselt vahetame kirju umbes viiekümnese vahega või nii.

Manan esile tema kuvandi sellisena, nagu ma selle viimati uuendasin. Ta on meeblond modell kosena langevate juuksekeerdudega, kõrgete sümmeetriliste põsesarnadega, pruunide silmadega, vaid kerge vihjega silmanurgakurrule, ja üksnes nõrgalt metalliläikelise nahaga, sama täiuslik ja iganenud ilumudel nagu kes tahes meist. Ent ta kuvand näib veidi kartlik, kajastades kirja sisse kodeeritud tundevihjeid. „Freya? Loodetavasti läheb sul hästi. Saad sa mulle tagasi helistada? Mul on üks probleem ja mulle kuluks su abi ja nõu ära. Tšau.”

Lasen kuvandil sõnumit korrata, üha rohkem hämmeldudes. Ainult kakskümmend sõna, nii pika aja järel? Ma peaaegu vastan ja ütlengi nii, kui vaatan marsruuti ja näen, et ta meilib Eris Highporti keskpostkontori kaudu. Viha vaibub: lühidus on mõttekas, aga asukoht mõistatuslik. Mida ta ometi seal teeb? juurdlen ma. Eris on süsteemi välisservas, peaaegu kaks korda kaugemal kui Pluuto. Kaheksa valgustundi! See on meiesugusele kauge tee. Tavaliselt me süvamusta sisse ei tüki, seal pole meie jaoks midagi huvitavat. Meie Emmaga oleme erandid ja paar tükki veel, nõus planeedilt lahkuma – tingimusel, et teises otsas on tsiviliseeritud koht.

Ükski sugupuu pole identne ja Rhea pesakond on aldis kalduma etalonist kõrvale kiiremini ja kaugemale kui enamik (nii juhtub, kui su spetsifikatsioonid on iganenud ja šabloonmatriarh surnud). Sellegipoolest iseloomustab meid nõrkus tsivilisatsioonikeskuste vastu. Viimati, kui Emmalt teate sain, oli ta Callistol, töötas jäise tagamaa suusapuhkuste giidina. Küllap ei tohiks ma eriti üllatuda, et ta lõpetas ühes Keelatud Linnas ja pikka vaikust võib selgitada edastusele kulunud aeg, aga ikkagi…

„Emma, ma kolin varsti mujale. Mida ma sinu heaks teha saan?” Pigistan sõnumi tihedalt kokku, siis soovin selle postkontorisse üles ja püüan edastustasu kuuldes mitte võpatada. Ta vastus jõuab viimaks minuni, aga see on kulukas kirjavahetus. Hetkeks kaalun ise talle külla minna, aga niisugune mõte on naeruväärne: energiaeelarve oleks astronoomiline, lennuajast rääkimata. Kümneid tuhandeid reaale, kui reisin välistekil – tõenäoliselt miljoneid, kui tahan õigeaegselt kohale jõuda, et abiks olla.

Pärast vastamist üritan oma balloonivoodil lõdvestuda, aga olen liiga häiritud, et end mugavalt tunda. Keegi muu ei armasta mind nii palju, et helistada, ja Domina ähvardus vaevab mu pead. Nii inetu, langeda aristo tüdimuse ohvriks! Ma pean siit minema saama. Isegi kui pean selle jaoks lepinguliseks hakkama? Võib-olla see ongi nii pakiline. Ma tulin Veenusele, mõeldes, et saan otsast alata, aga mingit uut algust pole siin tulnud, olen lihtsalt triivinud ühe ummiktöö juurest teise juurde, mõttetu ja üksildane. Kas see on tõesti kestnud üheksa Maa-aastat? Ma pidin hull olema. Aga siin pole midagi, mille nimel kohale jääda. Aeg ära lennata.