Читать книгу Dora Thorne - Charlotte M. Brame - Страница 7

ga hommik tõi noore Earelscourti pärija kaunitesse päikeselistesse aedadesse, kus Dora maasikaid noppis. Päevade kuludes hakkas Dora kaotama oma kartlikku, ehmunud hoiakut ning naeris ja lobises mehega, nagu oleks see ta oma vend. Ja mehe edevus sai tasutud kõige sulnima kingitusega, noore neiu ebateadliku, sõnastamata imetluse ja armastusega. Mehele meeldis vaadata selle näokese õhetust, tema huulte värinat, kui neiu tema lähenevaid samme kuulis. Talle meeldis näha neiu tumedate silmade poolsuletud lauge, siis aga äkilist kohkunud pilku, mis oli otse temale suunatud.

Enese teadmata hakkas ka mehe süda muutuma. Esmalt oli ta pelgalt mõelnud ühe meeldiva tunnikese veetmisele. Siis aga imetles ta Dorat ja püüdis end uskuma panna, et talle ette lugemine oli vaid üks heategu paljude seas. Ent kui päevad möödusid, tõmbas teda miski tugevam ja palju armsam. Mees oli armunud – ja see neiu oli ta esimene armastus.

Kummaline küll, aga need pikad kahekesi veedetud hetked jäid mõisas märkamatuks. Ükski kuulujutt ei pääsenud liikvele, nii et ühtki okast ei paistnud olevat sellel rooside rajal, mis viis otseteed kuristiku veerele.

Jäi veel kolm päeva lord ja leedi Earle’i tagasitulekuni. Sir Harry Laurence Holtham Hallist palus Ronaldi üheks päevaks endale külla. Kuna noormees ühtki sobivat ettekäänet ei leidnud, pidi ta nõustuma.

“Homme me ei kohtu, Dora,” ütles ta. “Ma lähen üheks päevaks ära.”

Neiu vaatas teda kohkunult. Üks terve päev ilma temata! Ja siis, äkilises surmlikus valus tuli talle mõte, et need kuldsed päevad peavad ju lõppema – tuleb aeg, kus ta meest enam ei näe. Ilus naerulohukestega nägu muutus kahvatuks ja tume vari kattis selged silmad.

“Dora,” hüüdis Ronald, “miks sa nii kohkunud oled? Mis on?”

Tüdruk ei vastanud ja pöördus kõrvale. Mees haaras ta käe.

“Kas kurvastad, et lähen? Ainult üheks päevaks?” küsis ta. Kuid neiu oli nii õnnetu ja kohkunud, et Ronald ei oodanudki vastust. “Ma näen sind ju veel,” ütles ta viimaks. “Ma ei saanud ühelgi päeval jääda tulemata.”

“Ja edasi?” ütles neiu lihtsalt, pöörates pisaratest tulvil pilgu mehele otsa vaatama.

Ronald vaikis äkilises segaduses – ta polnud kordagi veel mõelnud, mis peaks edasi saama. Nojah, maasikad ei kasva igavesest ajast igavesti – suvi ei kesta igavesest ajast igavesti. Lord Earle tuleb varsti koju tagasi, tema ise aga peab välismaale minema. Kuhu jääb siis Dora? Ronaldile ei meeldinud see mõte – see ajas teda kimbatusse. Nii lühikest aega, kui ta neiuga tuttav oligi, oli Dora mingil müstilisel kombel muutunud osaks temast. Noormees ei suutnud mõeldagi päevast, mil ta ei näe seda õhetavat kaunist nägu, ega kuule selle hääle helinat. Mees oli sellest kohkunud ning pigistas neiu sõrmi tugevamini.

“Kas sa ei taha, et ma ära lähen, Dora?” ütles ta vaikselt.

“Ei taha,” kõlas neiu napp vastus ning pisarad voolasid tumedatest silmadest.

Vaene Ronald! Oleks ta olnud tark, oleks ta kohe plehku pannud. Kuid ta kummardus neiu kohale ja suudeldes pühkis ta pisarad põskedelt. Ta suudles uuesti ümarat pehmet lapselikku põske, siis aga haaras neiu oma embusse.

“Ei ühtki pisarat enam, Dora,” sosistas ta. “Me ei kaota teineteist. Ma armastan sind ja sinust saab minu naine.”

Hetk enne selle mõtte sõnadesse panemist, polnud see mõte talle kordagi pähe turgatanud. Hiljem tundus Ronaldile, et kellegi teise hääl oli tema suu läbi kõnelnud.

“Teie naine!” karjatas neiu talle äkilises hirmus otsa vahtides. “Oh ei! Te olete väga lahke ja hea, aga see pole võimalik.”

“Aga miks küll?”

“Sest te olete minust nii palju kõrgemal,” vastas tüdruk. “Mina ja minu pere – me oleme teenrid ja sõltume teie perest. Me pole võrdsed. Ma pean õppima teid unustama,” nuuksus Dora, “ja murdma oma südame!”

Ta ei oleks saanud Ronaldit sügavamalt puudutada; hetkega oli noormees ta üle valanud sõnadevooluga, mis neiut hämmastas. Vendlus ja võrdsus, seisused ja totrad eelarvamused, tema missioon ja usk, tema armastus ja pühendumus – kõik voolas ainsa vägeva ilukõnelise joana, mis neiut täielikku segadusse ajas.

“Ära ütle seda enam iialgi, Dora,” jätkas Ronald, nägu poisikeselikus õhinas säramas. “Sa oled võrdne kuningannadega nende troonidel. Sa oled aus ja tõemeelne, ilus ja hea. Mida enamat saab üks kuninganna olla?”

“Kuninganna on targem,” ohkas Dora. “Mina ei tea midagi suurest laiast maailmast.”

“Siis ma õpetan sind,” teatas mees. “Ah, Dora, sa tead piisavalt palju! Sul on ilusad mõtted ja sa rüütad nad ilusatesse sõnadesse. Ära pöördu minust ära. Ütle, et armastad mind ja saad minu naiseks. Mina armastan sind, Dora – ära tee mind õnnetuks.”

“Ma ei teeks teid õnnetuks,” ütles neiu, “mitte ilmaski. Kui soovite, et teid armastaksin – oh, te teate, et armastan –, kui soovite, et ma ära lähen ja teid unustan, annan endast parima.”

Kuid paljas mõte sellest pani jälle pisarad voolama. Neiu tundus nii ilus, nii segaduses kurbusest ja rõõmust, õnnest nii haaratud, ent siiski nii liigutavalt otsustusvõimetu, et Ronald oli hurmatum kui eales varem.“MuarmasDora,”ütlesta,“saarmastadmind.Susilmadkõnelevad, kuigi su huuled seda ei ütle. Kas tahad saada mu naiseks? Ma ei suuda ilma sinuta elada.”

Oli maailma kauneim vaade näha värvi naasmas sellesse surmkahvatusse näkku. Ronald kummardus ja kuulis tasast sosinat.

“Sa ei kahetse, et mind usaldasid, Dora,” ütles ta uhkelt, kuid neiu katkestas teda järsku.

“Mida ütleb lord Earle?” küsis ta. Jällegi oli Ronald sellest küsimusest rabatud.

“Minu isa ei saa midagi öelda,” teatas ta. “Ma olen küllalt vana, et teha, mis mulle meeldib, ja me elame vabal maal. Ma tutvustan sind talle, Dora, ja ütlen talle, et lubasid mu naiseks saada. Ei mingeid pisaraid enam, armsaim. Meid ei oota miski muu kui õnn.”

Ja seda ta uskus. Noor Earle ei suutnud mõelda millelegi muule kui Dorale – tema armas nägu, siiras ja lihtne olek ning varjamatu armastus. Jäi vaid üksainus aga. Ta oli noor ja see oli ta esimene armastus. Oma õnne, uhkuse ja sõltumatuse uimas murdis ta ikkagi pead, milliste sõnadega peaks ta rääkima isale, et on lubanud majahoidja tütrega abielluda. Mõnel korral noormees võpatas nagu äkilises külmatundes selle mõtte juures.

Need neli päeva läksid nagu kestvas veenvas unenäos. See oli kaunis armulugu, ehkki kurvalt kohatu – üks suvine idüll. Nad olid ju vaid poiss ja tüdruk. Dora kohtas Ronaldit pargis ojakese ääres ning haljatel aasadel, kus kasvas valge viirpuu. Nad kõnelesid vaid ühest – oma armastusest. Ronald ei väsinud vaatamast Dora sulnist nägu ja kenasid kombeid. Tüdruk ei väsinud talle sajas erinevas sõnastuses aina rääkimast, kui väärikas ja lahke on Ronald ja kui väga ta teda ikka armastab.

Lord Earle kirjutas, et tuleb koju neljapäeva õhtul ja toob terve seltskonna neile külla.

“Praegu ei ole aeg sellest isale rääkida,” ütles Ronald. “Järelikult peame, Dora, oma saladust hoidma. Ei sobi, et sinu isa kuuleks sellest enne, kui olen rääkinud oma isaga.”

Nad leppisid kokku, et hoiavad saladust, kuni lord Earle on jälle üksi. Nad pidid kohtuma kaks korda päevas – varahommikul, kui kaste on veel maas, ning õhtul, kui härrastemajas on lõbu ja lusti laialt.

Ronald tundis end süüdi – vaevu teadis ta, kuidas või miks –, kui isa haletses teda kahe üksildase nädala eest, mis ta veetma oli pidanud. Üksildase! Ronald polnud nii tundnud. See aeg oli liigagi ruttu möödunud. Kui palju saatusi pandi paika selle lühikese ajaga!

Oma saladuse jutustamiseks lord Earle’ile ei olnud aega. Mõned külalised, kelle ta kaasa tõi, olid tähtsad aadlikud ning võõrustaja pühendas end nende lõbustamisele.

Leedi Earle märkas suurt muutust oma pojas. Daam taipas, et poiss oli palju väljas värske õhu käes viibinud. Ta esitas selle kohta küsimusi, mõtiskledes, kas poeg oli botaanikat hakanud õppima, sest õhtul hilja ja hommikuti vara ei tüdinud ta pargis kõmpimast. Pealegi üllatas leedit puna, mis Ronaldi näkku seepeale tekkis. Kuid peagi saabub aeg, kui majaproua mõistab kõike.

Tõenäoline on, et kui Ronaldil oleks tol ajal olnud nii palju Dora seltskonda, kui ta vaid tahtis, oleks ta peagi avastanud, millise vea ta teeb, ning suuremat muret poleks tulnud. Kuid lapsik armulugu salajaste kohtumistega oli pikantne. Neil kiiretel kohtumistel oli noormehel aega mõelda ainult Dora armastusele – ta ei märganud ühtki puudust. Ronaldit hurmas neiu õrnus ja ilu. Tema võltsita kiindumus oli nii võluv. Erinevus tema ja teiste vahel, kellega noormees oli harjunud rääkima, oli nii suur. Ka neiu lihtsameelsusel oli mingi eriline võlu. Nii läksid nad oma saatusele vastu.

Üksteise järel lahkusid lord Earle’i külalised, Ronald aga polnud saanud veel oma saladust jagada. Üks uus juhtum sekkus tema armastusse ning sundis teda tegutsema. Kord koos isaga läbi pargi jalutades kohtasid nad Dora isa. Temaga oli kaasas keegi noormees ning need kaks rääkisid tõsiselt ja pingsalt, nii tõsiselt ja pingsalt, et ei märganudki kaht härrasmeest. Neist möödudes aga kuulis Ronald noorema mehe jutust üht lauset: “Te annate mulle oma tütre, mister Thorne, ja te näete, et ma teen ta õnnelikuks.”

Ronald Earle pöördus kähku ja vaatas kõnelejat. See noormees oli nähtavasti üks heal järjel talunik, rahuliku, avala näo ja selgete ausate silmadega mees. Mees palus Dorat – Dorat, kes peab saama hoopis tema naiseks ja Earlescourti elama asuma. Ronald suutis vaevu oma kannatamatust taluda. Talle tundus, et õhtu ei saabugi.

Pidulik dinee oli viimaks läbi. Lord Earle istus koos Sir Harry Laurence’iga klaretipudeli juures ning leedi Earle oli siirdunud salongi raamatut lugema. Ronald kiirustas nende lemmik-kohtumispaika, oja äärde. Dora oli juba seal ja mees nägi ta veel pisaramärga nägu. Esmalt ei tahtnud neiu oma murest rääkida, siis aga sosistas õnnetu loo, mis sundis ta austajat kiiresti tegutsema.

Ralph Holt oli kõnelnud neiu isaga ning palunud Dora kätt. Neiu oli vastanud eitavalt, kuid ema oli nutma puhkenud ning isa vihastanud ja öelnud, et tüdruk peab neile kuuletuma.

“Tal on suur talu,” ütles Dora õnnetu ohkega. “Ta ütleb, et ma elan tema juures nagu tõeline daam, sest mul pole vaja tööd teha. Ta on mu vanemate vastu väga lahke, aga ma ei armasta teda,” lisas neiu.

Dora pigistas oma peente sõrmedega Ronaldi kätt. “Ma ei armasta teda,” nuuksus ta. “Ronald, ma armastan sind.”

Noormees kummardus ja suudles ta kaunist pisaramärga nägu ning selle jutu peale tõusis temas kogu rüütellik uhkus.

“Sinust saab minu naine, Dora,” lausus ta uhkelt, “mitte tolle taluniku kaasa. Juba täna õhtul räägin isaga ja palun tema nõusolekut. Minu ema on sinuga kindlasti rahul – ta on kõigiga väga lahke ja viisakas. Ära värise, mu arm. Ei võta sind minult Ralph Holt ega ka keegi teine.”

Ja neiu rahunes seepeale! Tema usul Ronald Earle’i polnud otsa ega äärt.“Mine nüüd koju,” ütles mees, “ja homme kohtud isaga. Ma annan sellele noorele farmerile õpetust. Ei mingeid pisaraid enam, Dora – meie mured lõpevad juba täna õhtul.”

Noor Earle saatis neiu mööda laia kõnniteed väravani, siis aga pöördus tagasi majja. Ta marssis püstipäi, kinnitades endale, et elab vabal maal ja võib teha, mida tahab. Ent sellest hoolimata kloppis süda, kui ta salongi sisenes ning lord ja leedi Earle’i sealt eest leidis. Vanemad vaatasid teda naeratades, aimamata, et nende armas poeg, Earlescourti pärija tuleb küsima nende luba majahoidja tütrega abiellu astumiseks.