Читать книгу Mõrv Green Islandil - Chris Forester - Страница 3

Õhtul muutus õhk jahedamaks. Päevatööst väsinud kõrvetav päike hakkas jõudu kaotama ja andis teed ookeanilt puhuvale mahedale suvetuulele, puistates silmapiiri taha vajudes hüvastijätuks maale kuldset sädelust. Jane peatas oma auto ja väljus ookeani kaldale. Kui piki kallast tähelepanelikult paremale vaadata, võis näha kauguse tõttu väiksena mõjuvat hoonet – missis Morgani villat. Oli seal ikka kõik korras? Millegipärast tundis Jane mingit imelikku rahutust ja otsustas pärast hetkelist kõhklemist veel täna õhtul sealt läbi sõita. Ta istus rooli taha ja pööras otsustavalt auto paremale.

Ookeaniäärne kitsas tee kümbles pimestavas loojanguvalguses ja tundus, nagu manitseks oranžikalt hõõguv taevalaotus ettevaatusele. Jane aeglustas käiku ja kobas taskutes, kuni leidis oma päikeseprillid. Prillid muutsid terava valguse mahedamaks ja rannik omandas sõbraliku ilme. Rahustavalt mõjus ka veevälja pidev nõrk kohin.