Читать книгу Papagoi piprapuu otsas - Chris Stewart - Страница 3

RONISIN BUSSILT MAHA ORGIVAS, VÄIKESES PROVINTSILINNAS, kus kees Lääne-Alpujarrase linnaelu, ning kissitasin aprillikuiselt eredas päikeses silmi. Pärast kuuajalist eemalviibimist näis isegi närune bussipeatus toretsev ja elu täis, külgnedes pastellrohelise optikaäri ja puna-valge-kirju poega, prügikastide ümber lendlemas värvilised kilekotid. Hingasin sügavalt sisse vaid Hispaania linnadele omast kohvi, küüslaugu ja musta tubaka lõhna, hiivasin koti üle õla ja asusin koduteele. Eelistan alati kõige viimase otsa jala minna, sest see teeb asja pisut romantilisemaks ning annab võimaluse tee peal maaelu vaateid ja hääli nautida. Koju jõudmiseks kulub poolteist tundi, seda muidugi vaid ebatõenäolisel juhul, kui ma ei kohta kedagi, kellega juttu puhuda.

Ületanud Río Seco nire, jalutasin vega’sse – linna ümbritsevatele oliivi-, apelsini- ja köögiviljapõldudele – ning sealt mööda teed Tíjolase poole (see kõlab nagu tickle us – kõdista meid). Teeperv, mis kulges läbi jõeorgude ning mägedest üles ja alla, oli kaetud pehme värske rohupadjaga ning säravkollaste jänesekapsastega. Apelsini- ja sidrunipuude tume lehestik oli eredavärvilistest viljadest rippu, mõned veeresid siin-seal üle tee. Kui esimesed majad nähtavale ilmusid, ajasid soojal teel peesitanud külakoerad end püsti, et minu peale haukuda.

„Adiós,” hüüdis külanaine, piiludes välja geraaniumite ja margariitade pahmaka vahelt, mis kasvasid verandal, vanades värvitopsikutes. „Adiós,” vastasin, tõstes tervituseks käe. „Head aega, head aega.” See on möödujale tavapärane tervitus. Võib ju tunduda pisut veider öelda „Adiós” kellelegi, kes alles läheneb, aga kui sa ei peatu, on ses teatav loogika.

Jätnud Tíjolase selja taha, ronisin rajale, mis viib läbi mägede ja rühkisin meie oru harjale. Tipus võtsin koti õlalt ja istusin soojale kivile, et uuesti vega’t silmitseda. Mu silme ees laotusid kenasti hoolitsetud põllud, kõiksugu värvi ja sorti. Liikumatusse õhku tõusis sinakat tossu ning hõbedased veejoad looklesid põldude vahel, sätendades päikese käes. Meenutasin Rootsi pimedaid männimetsi, mis ägasid jääkihi all, ja lubasin endale laia rahuloleva naeratuse. Seejärel vinnasin koti uuesti selga ja asusin mäe viimast otsa ründama.

Teest kaugel allpool läbi mäekuru mäsleva jõe kohin oli ainsaks heliks, kui mu enese jalgade tolmul mütsumine välja arvata. Mõne minuti jagu trampimist ja ma jõudsin kaljulõheni, mis on esimene punkt, kust on võimalik näha El Valerot, meie kodu, mis näib jõe äärmises otsas nii pisike ja kauge. Suur eukalüptipuu pakub majale varju, nii et see ei paista teele, aga ma nägin jõeluhal lutsernipõlde ning helerohelisi kastetud astanguid allpool acequia’t (mauride välja mõeldud niisutuskanal, mis viib vee mööda mäge jõest taluni). Kõrgemal märkasin lambaid, kes liikusid läbi võsa. Lola, minu hobune, seisis kinniseotuna jõesängis ja lehvitas kärbseid eemale.

„Peaaegu kodus,” mõtlesin endamisi, kui kõndisin piki kaarduvat teerada surnud mandlipuu juurde – kohta, kus külalised oma tulekust teavitavad, kas pasundades või hõigates. Viisin käed suu ümber ja hõikasin. See pole vali heli, kuid aastate jooksul on meil Anaga kujunenud välja täpselt õige kõrgus, nii et kuuleme üksteist ka oru kõige kaugemas servas. Ja isegi kui meie ei kuule hõiget, hakkavad koerad ilmtingimata haukuma, ja nagu arvata võiski, kuulsin meie terjeri Müraka klähvimist, lambakoera Tuigatsi madalat bassi ning tema ema Bonka helisevat prääksumist. On ehk raske mõista, miks peaks mõni koer pardi kombel prääksuma, aga ta on sedasi alati teinud ja mul oleks kahju, kui see muutuks.