Читать книгу Jumalate valik - Clifford D. Simak - Страница 7

Jason Whitney istus pärast hommikusööki raamatukogutoa vaikuses töölaua taga ja avas köidetud päevaraamatu, mille ta selja taga asuvalt riiulilt paljude samasuguste seast välja oli valinud. Ta pani tähele, et viimasest sissekandest oli möödas üle kuu. Polegi ju olnud erilist põhjust sissekannet teha, mõtles ta endamisi. Elu veeres nii tüünelt, et märkimist väärivaid säbarlainetusi oli vaid üksikuid. Võib-olla oleks olnud targem panna päevik sissekannet tegemata tagasi riiulisse, ent millegipärast tundus talle, et mitte liiga pikkade ajavahemike tagant juhutiste ridade kirjapanek oli omamoodi usuline toiming. Viimase kuu jooksul ei olnud midagi märkimisväärset aset leidnud – keegi ei olnud koju käima tulnud, tähtedele läinutega olid olnud tavapärased kontaktid, indiaanihõimudest polnud mingeid teateid, ükski robot ei olnud mööda läinud ega nende juures peatunud ja seega ei olnud ka uudiseid, olgugi et robotid levitasid pigem kuulujutte kui tõid uudiseid. Keelepeksu oli muidugi olnud nüüdki. Martha pidas jutuajamisi klanni ülejäänud liikmetega ja kui nad istusid verandale igaõhtust kontserti kuulama, andis naine talle päeva jooksul räägitust ülevaate. Enamasti oli see naiste jutt ja kirjapanemist see ei väärinud.

Kõrge akna ees olevate raskete kardinate vahelt, mis ei tahtnud hästi kokku ulatuda, heitis hommikupäike tuppa kitsa valgustriibu ning see langes Jasonile, kallates valgusega üle tema hallid juuksed ning laiad ja tugevad õlad. Ta oli pikk mees, kõhn, kuid temas oli midagi toekat, mis kõhnuse korvas. Tema nägu oli peenikestest joontest kortsuline. Vuntsid olid turris ja neile sekundeerisid sügaval asetsevate silmade kohal troonivad sakris kulmud. Silmade pilk oli kui teras. Jason istus liikumatult toolis, vaatas tuba ja mõtiskles taas selle vaikse rahuldustunde üle, mida ta siin alati leidis. Vahel leidis ta siit ka midagi enamat, nagu peidaks tuba oma raamatutega vooderdatud seinte ja suurusega endas mingit erilist õnnistust. Siin elavad paljude inimeste mõtted, mõtiskles ta, maailma kõik suured mõtlejad on siin turvaliselt riiulitel seisvate köidete vahel, mille tema vanaisa ammu aega tagasi välja valis ja paika sättis, nii et inimkonna olemus ja kirja pandud mõtte pärand oleksid tulevatel aegadel alati käepärast. Ta meenutas, et oli sageli iseteadlikult kujutlenud, kuidas antiikkirjanike peamised tegelased, nende kummituslikud esindajad, on aastatega siin toas end sisse seadnud. Õhtuti hilja, kui kõik oli vaikne, leidis ta end tihti vestlemas möödaniku tolmust oleviku varjudesse ilmuvate vanaaja inimestega.

Raamatute read katsid kõiki seinu ja neid katkestasid vaid kaks ust ning kolm jõe poole avanevat akent. Kõrgustpidi poolitas ruumi dekoratiivse metallpiirdega rõdu ja raamatute read jätkusid ka rõdult. Ühe ukse kohal seinal oli kell, mis oli jätkanud, nagu ta imestusega tõdes, sajand sajandi järel sekundeid lugedes tiksumist enam kui viis tuhat aastat. Kell näitas 9.15. Huvitav, kui lähedal on see ajale, mida inimesed nii palju aastaid tagasi olid paika sättinud, mõtiskles ta. Jason mõistis, et seda oli võimatu kindlaks teha ja ega sel polnudki tähtsust. Maailma jaoks ei muutuks midagi, kui kellasid üldse olemas ei oleks.

Tuppa kostsid summutatud helid – lehma kauge ja kaeblik ammumine, lähedal oleva koera klähvimine, kana arutu kaagutamine. Muusikapuud olid vait, sest nemad alustavad häälestamist alles millalgi pärastlõunal. Jason mõistatas, kas nad proovivad õhtul esitada mõnda uut heliteost. Viimasel ajal oli neid uusi palju olnud. Ta lootis, et kui nad tõesti proovivad, siis mitte seda eksperimentaalset, mida nad hiljuti esitada püüdsid. On ju nii palju teisi, vanu ja lemmikuks muutunud palasid, mida nad võiksid mängida, aga selles, mida nad olid üritanud esitada, ei olnud mingit tolku. Jason mõtles endamisi, et nii oli see olnud viimastel aastatel, sellest alates, kui vanimatest puudest kaks olid näidanud suremise märke. Need puud olid hakanud oksi kaotama ja kevaditi näis, et neil tärkab lehti üha vähem ja vähem. Muidugi asusid nende asemele noored puud ja selles viga vast oligi. Jason tõstis käe ja tõmbas sõrmega murelikult üle vuntside. Juba tuhandendat korda soovis ta, et teaks midagi puude hooldamisest. Ta oli mõistagi lugenud läbi mõned raamatud, aga polnud leidnud midagi, millest abi oleks. Ja isegi kui ta oleks leidnud, ei saanud kindel olla, et muusikapuud alluvad ravile nii nagu Maa puud.

Jason pöördus sammude peale ringi. Robot Thatcher astus uksest sisse.

«Jah, Thatcher, mis on?»

«Härra Horace Punane Pilv, sir.»

«Horace on ju põhjas. Metsiku riisi maadel.»

«Paistab, et hõim on tagasi kolinud. Nad on jõe ääres, oma endises laagripaigas. Nad kavatsevad vanad põllud korda teha ja need kevadel täis külvata.»

«Sa rääkisid temaga?»

«Sir, ta on vana tuttav ja loomulikult ma vahetasin temaga mõne sõna,» ütles Thatcher. «Ta tõi kotitäie riisi.»

«Ma loodan, et sa tänasid teda, Thatcher.»

«Oo jaa, muidugi tänasin, sir.»

«Sa oleksid pidanud ta sisse paluma.»

«Ta ütles, et ei taha teid segada, kui teil juhtub kiire olema, sir.»

«Mul ei ole kunagi päriselt kiire. Sa ju tead seda.»

«Sel juhul palun ma ta sisse,» teatas Thatcher.

Jason tõusis, kõndis ümber laua ja jäi selle ees sõpra ootama. Kui kaua sellest nüüd ongi, mõtles ta, neli aastat või viis, kindlasti viis. Ta oli läinud indiaanlaste laagrisse, et vana sõbraga hüvasti jätta ja kui hõim oli teele asunud, seisis ta kaua aega jõekalda klibul ja vaatas, kuidas kanuude pikk rivi päikesepaistes mõlade välkudes kärmelt ülesvoolu liikus.

Punane Pilv oli Jasoniga sama vana, kuid nägi noorem välja. Kui ta tuppa sisenes ja üle vaiba sammus, oli tema astumises noormehelikku vetruvust. Tema mustad juuksed, kus polnud ühtegi halli karva, olid keskelt lahku kammitud ning rippusid kahe raske patsina rinnal. Tema nägu oli parkunud, kuid kui peenikesed kanavarbad silmanurkades välja arvata, polnud seal ühtegi kortsu. Ta kandis sokunahast ürpi ja sääriseid ning mokassiine. Lühikeste, töntside sõrmedega käsi, mille ta Jasonile tervituseks välja sirutas, oli paksenenud ja mõhnalise nahaga.

«Nii kaua pole kohtunud, Horace,» ütles Jason. «Mul on hea meel sind näha.»

«Sa oled ainus, kes mind ikka veel Horace'iks kutsub,» tähendas Punane Pilv.

«Olgu peale, kas kutsun sind pealikuks?» küsis Jason, «Või Pilveks? Või äkki Punaseks?»

Punane Pilv naeratas. «Sinu suust, Jason, kõlab Horace päris hästi. Me ju kasvasime koos, nagu sa mäletad, ja see meenutab mulle aegu, kui koos piki metsi traavisime. Me tegime randmetele lõiked ja panime käed kokku, et meie veri seguneks. Või vähemalt me arvasime, et seguneb, kuigi ma kahtlen selles. Aga olgu sellega, kuidas on, tähtis oli selle teo sümboolne tähendus.»

«Ma mäletan seda väga hästi,» lausus Jason. «Mäletan ka seda päeva, mil teie hõim allavoolu tuli ja meie korstnast tõusvat suitsu märkas. Te tulite kõik kogu kupatusega nõlva mööda sülemina üles, et näha, mida see tähendab. See oligi esimest korda, kui teie hõim ja meie siin majas saime teada, et me ei ole siin maailmas üksi, vaid et on ka veel teisi inimesi.»

«Me tegime murule suure lõkke, tapsime veise või kaks ja tegime grillipeo. Võtsime üksteisel kätest kinni ja tantsisime hõisates ja huigates ümber lõkke. Sinu õnnis vanaisa veeretas viskivaadi välja ja me jäime kõik üsna purju. »

«Siis me sinuga kohtusimegi,» ütles Jason, «kaks noort uljaspead, kes tahtsid end maailmale tõestada – ainult et enam polnud maailma, millele midagi tõestada. Meist said peaaegu kohe sõbrad. Me pidasime koos jahti ja käisime koos kalal ning müttasime mägedes. Ja ajasime tüdrukuid taga.»

«Ja saime mõned kätte ka, nagu ma mäletan,» sõnas Punane Pilv.

«Ega see nii väga raske olnudki,» nentis Jason.

Nad seisid ja vaatasid teineteisele vaikides otsa, kuni Jason lausus: «Istume. Meil on palju rääkida.»

Punane Pilv võttis toolis istet ja Jason teises, keerates selle enne nii, et oli sõbraga silmitsi.

«Kaua sellest nüüd on?» küsis ta.

«Kuus aastat.»

«Alles jõudsite?»

«Nädal aega tagasi,» vastas Punane Pilv. «Hakkasime põhjast tulema kohe pärast riisikoristust. Me ei kiirustanud. Kui leidsime hea laagripaiga, peatusime, kondasime ringi ja pidasime jahti. Mõned noored mehed tõid hobused jõe läänepoolset kallast pidi alla ja ootavad nüüd, kuni jõgi jäässe läheb, et siis üle tulla. Kui külmemaks läheb, läheme üle jõe liha küttima. Piisoneid ja metsveiseid. Eile õhtul tuli sõnumitooja, kes ütles, et neid on preeriates palju.»

Jason kortsutas otsaesist. «Nädal tagasi, ütled sa. Sa poleks pidanud nii kaua viivitama. Kui sul endal aega polnud, saatnud käskjala, ma oleksin tulnud sind tervitama.»

«Aeg kulus ruttu. Nii palju on teha. Püüame maisipõllud korda saada. Need on võsa ja umbrohtu täis kasvanud. Meil sai mais otsa ja hakkasime selle järele puudust tundma. Püüdsime seda põhjas ka kasvatada, aga hooaeg oli liiga lühike. Panime hilja maha ja külmad võtsid ära. Saime mõned pead röstimiseks, aga see oli ka kõik.»

«Maisi meil on,» sõnas Jason, «palju maisi, jahvatatud ja valmis söömiseks. Saadan seda teile laagrisse enne, kui päev mööda saab. Mida sa veel vajad – peekonit, mune, jahu? Meil on head nisujahu, kaugelt rohkem, kui me jõuame ära tarbida.

Kangast on ka, kui tahad. Vill on olnud hea ja kangasteljed on lõksunud.»

«Jason, ma ei tulnud kerjama...»

«Ma tean. Me oleme aastaid kõike üksteisega jaganud. Ma ei taha mõeldagi, kui palju liha, kala, marju ja muid asju on sinu rahvas aegade jooksul meile siia üles saatnud. Thatcher ütles, et sa tõid riisi...»

«Hästi,» sõnas Punane Pilv. «Aga sa ei ole ju vastu, kui me sulle pärast jahti piisoniliha saadame?»

«Üldsegi mitte,» vastas Jason.

«Tead mis, tule parem ise jahile kaasa.»

«Suurima heameelega.»

«Tore! Saab olema nagu vanadel aegadel – laseme teistel töö ära teha, ise istume lõkke ääres, sina ja mina, räägime ja sööme küüruliha.»

«Teil on hea elu, Horace.»

«Minu arust ka. Oli nii palju võimalusi, kuidas kõik võinuks minna. Me oleksime võinud paikseks jääda – asunud kenadesse majadesse elama, võtnud endale head põllud ja kogunud karja. Meist oleksid saanud head talupidajad. Aga me ei teinud seda. Pöördusime tagasi vanade kommete juurde. Ma mõtlen, et ega me neist nii väga kaugel polnudki. Oma südames olime kõik neist aegadest ikka ja jälle unistanud. Tõmme oli olemas. Kutse oli olemas. Meie esivanemad elasid sellist elu tuhandeid aastaid. Meie elasime valge inimese moodi vaid mõnisada aastat ja need ei olnud kaugeltki head aastad. Me ei sobitunud sellesse ellu, meil polnud kunagi selleks võimalust. Meie jaoks oli kergendus raputada see eluviis endilt maha ja pöörduda tagasi lillede, puude, pilvede, aastaaegade, voolava vee ning laante ja preerialoomade juurde – teha nad taas osaks endast, suuremaks osaks kui kunagi varem. Me õppisime üht-teist ka valgetelt, ma ei eita seda, sest oleksime rumalad, kui ei oleks seda teinud. Kasutasime valge inimese tarkusi selleks, et muuta oma vana eluviis veel paremaks. Vahel ma mõtlen, kas tegime õige otsuse, aga siis ma näen sügisest lehte, ühtainukest lehte, mitte tervet hulka, või kuulen metsas voolava väikese oja vulinat või tunnen sõõrmeis metsa lõhna, ja siis ma tean, et me ei eksinud. Me pöördusime tagasi maa juurde, sidusime end mägede ja jõgedega ja nii see peabki olema. Nii me olime loodud elama. Me ei pöördunud tagasi vana sugukonna põhimõtte, vaid vana eluviisi juurde. Vanasti olime metsahõim, aga enam ei ole. Võib-olla oleme lihtsalt indiaanlased. Läänetasandike hõimudelt võtsime üle nahast tipi ja suures osas ka nende riietuse ja hobuste kasutamise. Jätsime alles kasekoorest kanuu, metsiku riisi koristamise ja vahtrasuhkru. See on olnud hea elu. Sina ja mina, mu sõber, meie teame, mis mekk on elul, minul tipis ja sinul kivist majas. Sa ei läinud kunagi tähtedele ja parem ongi. Küllap nad leiavad seal imelisi asju...»

«Jah, palju imelisi asju,» nõustus Jason. «Võib-olla isegi kasulikke asju. Aga me kasutame neist ainult üksikuid. Me oleme neid näinud, jälginud, isegi uurinud ja mõnel juhul mõistnud, millega tegu. Aga me ei ole enam tehnikas kinni. Me kaotasime tehnika siis, kui kaotasime inimtööjõu ja teadmised, kui masinad üles ütlesid ja polnud enam kedagi, kes oleks neid uuesti tööle pannud ja kui polnud enam energiat, mis neid töös hoiaks. Me ei nuta kaotatud tehnikat taga, nagu sa tead. Võibolla varem küll, aga enam mitte. Nüüd oleks see ainult tülinaks. Meist on saanud pädevad vaatlejad, me saame sellest rahulduse ja tunneme pisikest võidurõõmu, kui jõuame mingile kindlale arusaamale. Eesmärk on teadmine, mitte kasutamine. Me ei ole kasutajad. Oleme sellest üle. Suudame jääda rahulikuks, kui näeme ressursse niisama vedelemas, ja võib-olla tunduks meile häbiväärne neid kasutada ja enda heaks tööle panna. See ei ole nii ainult ressurssidega, sama lugu on ideede ja...»