Читать книгу Mona - Dan T. Sehlberg - Страница 13

Seekord teadis Samir, et ta ei naase enam kunagi Prantsusmaale – riiki, mis oli talle nooruspäevil olnud kodu. Kui Samir oli viieteistkümneaastane, läks ta pere Liibanoni kodusõja eest pakku ja otsis asüüli Prantsusmaal. Tänu isa otsusekindlusele õnnestus perekonnal riigivahetuse šokist üle saada ja uue maailmaga kohaneda. Vanemad säilitasid oma šiiitliku identiteedi, aga kohanesid prantslasliku argipäeva ja – nii palju, kui see õnnestus – kultuuriga. Samiri jaoks oli ümberasumine Prantsusmaale oluline: see andis talle piiramatu juurdepääsu arvutitele.

Ta oli alati arvuteid armastanud, Beirutis oli aga neile raske ligi pääseda ja tal ei jäänud üle muud, kui istuda oma isa advokaadibüroos ja klõbistada nende vana IBM-i. See oli büroo ainus arvuti ja juriste häiris, et nooruk selle pidevalt hõivas. Mõnikord tulid sõbrad ja üritasid kutsuda teda kaasa jalgpalli mängima, maadlema või tantsima. Ajapikku jäid need külastused aga harvemaks. Paljud tema sõbrad olid kihlunud või armeesse minemas. Ta oli elanud teistsugust elu, mida sümboolselt raamis neljakandiline monitor tolmuses advokaadibüroos. Kui ta Prantsusmaale tuli, muutus kõik. Perekond asus elama Toulouse’i eeslinnas grafititega kaetud betoonmaastikul. Igapäevane elu oli teiste jaoks kaheldamatult raske, tema jaoks aga ei mänginud integratsiooniprobleemid rolli. Vastupidi. Prantsusmaal oli rohkem arvuteid. Koolis, vanematel töö juures, isegi sõprade kodudes. Samir arenes kiiresti ja ei kestnud kaua, kuni õpetajad nooruki andeid tähele panid. Kahekümne ühe aastaselt sai Samir stipendiumi, mis andis talle võimaluse sõita USA-sse ja õppida aasta MIT-is, maailma kõige eesrindlikumas tehnikainstituudis. Isa helistas Beiruti advokaadibüroosse ja karjus rõõmsalt, et tema pisikesest muidusööjast on saamas järgmine Bill Gates.

Aastase õppe MIT-is pikendas instituut täieliku magistrikavani programmeerimise alal. Seejärel pakkus kool, et võtab enda kanda tema doktoritöö kaitsmise kulud, kui ta instituudis ka loenguid annab. Samir kohtus Nadimiga, kui ta Beirutis ühes pulmas käis. Nad jäid peaaegu kümneks aastaks USA-sse. Tema doktoritöö käsitles arvutiviiruseid. Mida rohkem ta valdkonda süvenes, seda huvitavamaks see muutus. Kolm aastat hiljem oli ta oma erialal autoriteet. Kuid see kõik oli enne katastroofi.

Samir tõstis unise pilgu tumedanahalisele stjuardessile. Too oli temalt midagi küsinud.

„Kuidas?“

„Kas soovite klaasikest šampanjat?“ Naine naeratas ja sirutas välja pokaali. Samir raputas pead ja palus hoopis üht tekki juurde. Tal oli lennukis alati külm.

Äriklass oli peaaegu tühi. Reisijad lugesid, vaatasid telerit või vestlesid vaikselt.

Salongis valitses rahu. Prantsusmaa oli juba mitme tunni kaugusel selja taga. Ta oli kavatsenud sinna tunduvalt kauemaks jääda. Teised lahkusid juba mitu päeva tagasi, kuid tema oli jäänud koos Melah as-Dullahiga veel kohale, et enne Mona aktiveerimist kõik lõplikult ette valmistada. Samirile meeldis töö ajal üksi olla ja korter oli lõpupoole juba üpris korratu. Ta oli veendunud, et Ahmad Waizy oli andnud Melahi talle pigem valvuriks kui assistendiks. Samir oli nüüd Hezbollahi omand ja teda ei tohtinud üksi jätta. Temasse oli palju investeeritud. Melah oli olnud vaikne ja diskreetne. Kuid nii nagu Ahmadis, oli temaski midagi maolikku.

Nad olid üürinud toreda korteri. Ranna lähedal, kuid siiski kesklinnas. Nad võisid sisse ja välja käia, äratamata tähelepanu. Vähemasti olid nad nii arvanud. Oli puhas vedamine, et ta praegu politseis kinni ei istunud. Või surma ei saanud. Samir oli tulnud parajasti Promenade des Anglais’lt ajalehti ostmast, kui märkas politseiautosid ja piirdelinte maja ees. Põksuva südamega liikus ta edasi ja saatis Ahmadile kohmetute sõrmedega SMS-i.

Pärast kohtumist politseijõududega oli ta ekselnud kõrvaltänavates ja tagahoovides, tungelnud turistide vahel, koperdanud üle lapsevankrite, kohvikute menüütahvlite ja tänavamoosekantide. Kuidagiviisi jõudis ta lõpuks Galeries Lafayette’ini. Ta vajas rõivaid. Tal ei olnud mitte midagi peale selle, mida parajasti kandis: kulunud teksapaar, sandaalid ja punane luitunud T-särk kirjaga „Nice dans mon coeur“. Krediitkaart ja pass olid tal kaasas. Ahmad oli andnud selge käsu: mitte kuhugi ei tohi minna ilma mobiili, krediitkaardi ja passita. Aga kas krediitkaart töötab? Äkki on politsei tema isiku tuvastanud? Ta heitis aeg-ajalt pilgu mobiilile, oodates Ahmadilt vastust. Kuhu põgeneda? Lafayette’is valis ta välja nii silmatorkamatud riided kui võimalik. Kaks paari pükse, mõned pulloverid ja pikeesärgid. Kas tema pilte juba levitatakse? Kas lennujaamu valvatakse? Ta needis ennast, et ei olnud osanud olla ettevaatlikum. Nüüd oli vanni jäänud terve hulk arvutirämpsu. Kõige tähtsam oli see, et kõvakettaid ei saa taastada, selles oli ta isiklikult veendunud.

SMS saabus siis, kui ta oli kaubamajast väljumas. Selles oli kirjas lennujaam, kellaaeg, lennu number ja sihtkoht. Ta pidi lendama Somaaliasse. Püha müristus! Ta ei olnud kunagi Aafrikas käinud. Miks just sinna? Kas seal ei käinud mitte kodusõda? Ta vajas kiiret ja püsivat internetiühendust. Kas Somaalias on see olemas?

Ahmad oli kahtlemata sellele mõelnud. See asi peaks lahenema. Iisraellased teadsid juba osa nende operatsioonist, Sinon hoidis Ahmadi kursis kõigega, mis toimus valitsuskabinetis ja Knessetis. Pärast Nice’i kaost pidid nad grupi hajutama. Ettevaatlikkus oli edu võti. Nad olid nüüd üle kogu maailma laiali. Samir ei osanud aimatagi, kus teised olla võisid. Võib-olla on Mossadil tema nimi juba teada? Ja kas Melah istub juba Nice’is trellide taga? Kui palju Melah õigupoolest teab? Kas ta oskab suud pidada?

Ahmad oli Samiri jaoks broneerinud Alitalia lennu Rooma, sealt edasi Ethiopian Airlinesiga Etioopiasse. Pärast Addis Abebasse jõudmist pidi ta kasutama väiksema lennufirma teenuseid ning lendama ida suunas – Berberasse Somaalias. Mis teda seal ees ootas, sellest ei olnud tal mingit aimu. Loodetavasti kiire internetiühendus.

Öö ovaalse akna taga oli must. Tema on see, kes lõi teie jaoks tähed, et leiaksite nende järgi tee mere ja maa pimeduses. Allah on tark, ta ei tee iialgi midagi, millel ei ole tähendust. Mida mõtles Allah aga siis, kui ta oma pisikese teenri tagasi võttis? Nii äkitselt. Samir ei saanud sulgeda oma tütre silmi ega suudelda tema põski. Ta võitles selle eest, et mälestus temast alles jääks. Ta nägi tütart vaimusilmas, kuid taipas ahastusega, et motiiv oli sama mis ainsal temast säilinud fotol. Mustvalgel fotol, millel tüdruk kaameli seljas sõitis. Ta oli valmis tegema kõik, et saada Monast parem värviline foto. Praegu oli laps ta mällu süüvinud mustvalgena. Ta mäletas koopiat, mitte originaali. Talle meenus lühike tsitaat: Ceci n’est pas une pipe – see ei ole piip. Magritte’i maalitud piip. Piipu ennast ei olnud. Oli vaid selle kujutis, kahemõõtmeline ja staatiline. Sama on Monaga. Ceci n’est pas une fille. Kuidas ta lõhnas? Kuidas kõlas tema naer? Tal olid kaotsi läinud eluliselt tähtsad detailid.

Hezbollah oli võtnud temaga ühendust varsti pärast seda, kui ta koos Nadimiga Liibanoni tagasi kolis. Nad olid veennud teda viirust looma. Samir oli keeldunud. Tal oli Iisraelis sõpru. Sõda oli midagi abstraktset ja ebareaalset. Oma töö kaudu Banque du Libanis avanes talle hoopis võimalus luua stabiilsust oma riigi pangasüsteemis ja see sobis talle paremini. Tema ei olnud sõdur. Aga see oli siis. Praegu oli ta üks neist. Eeskätt ei olnud ta osaks millestki muust. Hea, mille te ette ära teete, leiate te uuesti Jumala juures. Tõesti, Jumal näeb, mida teie teete. Allah teab, mismoodi Mona välja nägi. Tüdruk saab temalt oma naeratuse tagasi. Kuid enne, kui Samir oma naispere juurde jõuab, maksab ta nende eest kätte.

Samir üritas lennukitoolis enam-vähem mugavat asendit leida. Kättemaksust mõtlemine ei pakkunud talle rahuldust. Kusagil sisimas aimas ta, et Nadim poleks seda soovinud. Kuid ta oli andnud tõotuse oma mõrvatud tütrele. Mis võiks olla veel püham? Qisas. Araabia keeles kättemaks. Elu elu vastu. Salongis oli praegu vaikne, kui mitte arvestada konditsioneeride sahinat ja mootorite kauget müra. Ta keris läbi iPodi muusikanimistu, leidis Satie, keeras hääle vaikseks ja laskis ennast vallata muusikapalal „Lent et douloureux“. Ta tundis oma pisikesest tütrest puudust.