Читать книгу Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast - Daniel Goleman - Страница 4

KUI DALAI-LAAMA lavale astus, olid Emory ülikooli Gwinnett Arena kõik 8000 istekohta hõivatud. Nagu tavaliselt, kõndis ta etteotsa ja vaatas ringi, lehvitades kõigile ja tervitades mõnd vana sõpra.

Seejärel keskendus ta pilk kahele kujule, kes tegid endale teed eespool olevate istmete juurde. Ta püüdis neid käeviipega lava ette kutsuda, kuid rahvast oli liialt tihedalt.

Siis leidis aga dalai-laama teda valvava julgestusüksuse suureks kohkumuseks viisi, kuidas lavalt põrandale astuda, ning marssis otseteed oma kalli sõbra Richard Moore’i juurde, emmates teda soojalt ja puudutades teda otsaesisega Tiibeti vastastikuse austuse märgiks.

Tagasi laval, selgitas dalai-laama: „Armastus, armastus, armastus – tema praktiseeris seda väikese poisina. Mina kutsun teda oma kangelaseks.“

Kui Richard Moore oli kümneaastane, sammus ta ühel päeval koolist koju ja üks briti sõdur tulistas teda kummikuulist – see oli Põhja-Iirimaa „probleemide” ajal. Moore jäi pimedaks, kuid tähelepanuväärne on see, et ta sai kiiresti üle enesehaletsusest ja igasugustest vaenulikest tunnetest kuuli tulistanud sõduri vastu, andestades talle, kes ta iganes oli.

Aastaid hiljem külastas dalai-laama Põhja-Iirimaad ja kohtas Moore’i, kes rääkis talle oma loo. Ja viis aastat pärast seda oli Moore kuulajaskonna hulgas, kui dalai-laama teist korda Põhja-Iirimaad külastas, ning sai šoki, kui kuulis, kuidas dalai-laama sõnutsi oli tema eelmise reisi kõrgpunktiks kohtumine ühe noore mehega, kes jäi briti kummikuulist pimedaks, kuid andestas sõdurile.

Moore keskendus oma suhtumises allesjäänud võimetele, mitte oma puudele. Ta sai ülikoolihariduse ja tegutses küllaltki edukalt ärialal. Lõpuks asutas ta organisatsiooni Children in the Crossfire („Lapsed risttules“). Organisatsioon püüab leida viise, kuidas muuta vaesuse all kannatavate laste elu paremaks sellistes riikides nagu Tansaania, Etioopia ja Gambia ja kus käib sõda. Organisatsiooni peamine patroon on dalai-laama, kellest on saanud Richard Moore’i lähedane sõber.

Lugupidamisavaldusena ütles dalai-laama Moore’ile: „Nägemise saab ära võtta, visiooni mitte.“

Mind hämmastab, et dalai-laama – inimene, keda idealiseerivad miljonid inimesed – näeb Richard Moore’is oma kangelast, kes elab elu, mis on tulvil osavõtlikkust ja andestust, mida järgib dalai-laama.

Osavõtlikkus esineb muidugi paljudes vormides ja eri tasanditel. Võtkem näiteks üks põgus hetk dalai-laama ja rühma teadlaste kohtumisest ühe nädalapikkuse ürituse raames. Rääkides märkas dalai-laama ruumi eksinud putukat ja kutsus käeviipega kiiresti munga enda juurde. Kohtumist katkestamata palus ta mungal putuka välja viia, et teda kogemata puruks ei litsutaks.

Päev enne, kui dalai-laama Nobeli preemia võitis, juhtus nii, et mina, mu naine ja üks meie sõber jõime koos dalai-laamaga teed. Lauale asetati kandik värskete küpsetistega ja dalai-laama jäi jutu kestel silmitsema eriti rikkaliku väljanägemisega puuviljakooki.

Ent just siis, kui tundus, et ta võtab selle koogi juba kätte, ütles ta mu naisele: „Palun võta sina see.”

Ja järgmisel päeval, sel uhkeldaval Nobeli preemia saamise auks korraldatud pressikonverentsil tuli esimene küsimus pärast häälekõmina vaibumist Associated Pressi reporterilt: „Mis tunne on Nobeli auhinda võita?”

Dalai-laama mõtles hetke ja vastas siis: „Ma olen õnnelik…”, tegi siis pausi ja lisas, „… nende pärast, kes tahtsid, et ma selle auhinna saaksin.” Ja kui ta sai teada Nobeli preemiaga kaasnevast rahasummast, oli ta esimeseks mõtteks, kellele see annetada.

Osavõtlikkuse instinkt – ning suured ja väikesed altruistlikud teod – on dalai-laamale kaasasündinud. Ta ütleb meile, et osavõtlikkus peaks olema meie Põhjanael, meie viimane sihtpunkt selle eetilise GPS-i puhul.

Ta arutleb, et kui me võtaksime omaks tõelise muretsemise teiste pärast, siis oleksime oma igapäevases elus mitte ainult lahkemad, vaid see vabastaks meid ka küünilisusel põhinevatest reaktsioonidest. Ja meie ühiskond oleks osavõtlikum nende suhtes, kel puudub võim ja hääl enda kuuldavaks tegemiseks.

Teisest küljest ei palu dalai-laama meid lahkemad olla mitte ainult seepärast, et ta nii ütleb. Selle asemel rõhutab ta, et sügavam teadlikkus selle kohta, kuidas emotsionaalne maailm mõjutab meid ja meid ümbritsevaid inimesi, annab meile osavõtlikuma pilgu.

„Siis on teil veendumus”, ütleb dalai-laama, „et see on see, mida te enda puhul, enda heaoluks vajate.”

Ja sageli tuleb ta välja sellise mõttega: „hetkel, mil mõtlete teistele, avardub teie vaim.”

ROHKEM KUI RELIGIOON

Kunagi rääkis üks Euroopa kirikutegelane dalai-laamale, et osavõtlikkus saab tuleneda ainult usust ja jumala õnnistusest. Ent dalai-laama oli kuulnud, et sellised loomad nagu delfiinid ja elevandid on samuti altruismiks suutelised.

Kui ta mulle sellest vestlusest rääkis, ütles ta naerusui: „Oh aeg, mul on tunne, et isegi koerad ja kassid on suutelised olema osavõtlikud, ja ma küll ei arva, et see usust tuleneks!”

Sellist lähenemist omaks võttes külvab dalai-laama kahtlemata kahtlust selliste inimeste pinnapealsetes tõekspidamistes, kes näevad temas vaid religioosset kuju. Kindel on, et dalai-laama arusaam hoolivuse ja osavõtlikkuse jõust tuleneb tema sügavatest vaimsetest mõtisklustest inimeste kannatuste ja nendest saabuva kergenduse üle.

Ent maailma liidrina jätab dalai-laama oma osavõtlikkusel põhinevale eetikale alust otsides religiooni, ideoloogia või ükskõik millise muu usupõhise tõekspidamiste süsteemi kõrvale.

Ta märgib, et religioon pakkus eetilist alust sajandeid, kuid et filosoofia kui kõrvalsaaduse esilekerkimisega eraldi teoloogiast, post-modernismist ja „jumala surmast” on paljud inimesed jäänud ilma absoluutse eetilise aluseta.

Enamgi veel, eetika käsitlemine on sageli täiesti erinev, ja just inimeste puhul, keda veenavad äärmuslikud sisukohad, ja eriti siis, kui kõne all on religioossed tõekspidamised. Need, kes põhjustavad probleeme, millest me igapäevastes uudistes kuuleme, võtavad liigagi sageli appi ühe või teise religiooni õigustamise, olgu siis tegu budismi, islamiusu, judaismi, kristluse või mingi muu religiooniga.

Ja siis on veel need piiratud mõtlemisega usklikud, ütles dalai-laama, pannes käed silmaklappideks, „kes ütlevad, et kõik olendid on samasugused, kuid rõhutavad omaenda usku, unustades laiema perspektiivi.”

Tema sõnutsi näitab nende tegevus, et „sügaval sisimas” ei võta nad omaenda religiooni moraaliväärtusi tõsiselt, seega moonutavad või valivad nad hoolikalt mõne allikteksti, ignoreerides teisi, et panna need omaenda eesmärke teenima. „Kui meil puudub põhiveendumus osavõtlikkuse väärtusest, siis on religiooni mõju üsna piiratud.”

Religioonidel on olnud võimalus tuhandeid aastaid eetilisust arendada, ja sageli on see neil ebaõnnestunud, lisab ta. Peale selle, ehkki isetus ja lahkus on ideaalid, mida leidub enamikus usupõhistes õpetustes, eksisteerivad need voorused ka mittereligioossetes eetikasüsteemides.

„Maailmas on arvutul hulgal inimesi,“ ütleb dalai-laama, „kes tunnevad muret kogu inimkonna pärast ja kel puudub sellele vaatamata religioon. Mõtlen kõigile arstidele ja humanitaarabi andvatele vabatahtlikele sellistes kohtades nagu Darfur või haiti või kus iganes on tegu konflikti või loodusõnnetusega. Mõned neist võivad kuuluda usklike hulka, kuid paljud mitte.”

Ja ta lisab: „Nemad ei muretse mitte lihtsalt selle või teise rühma pärast – nemad muretsevad lihtsalt inimolendite pärast. Neid paneb tegutsema osavõtlikkus ja otsustavus leevendada teiste kannatusi.

Loetledes paljusid viise, kuidas olla osavõtlik, tõi dalai-laama näite ka „tõelistest marksistidest”, kes „tunnevad kaasa kogu planeedi töölisklassile”. Ta kiidab ka paljude kristlike rühmituste pühendumust vaeste abistamisele.

Kuid hoolimata sellest, et ta leiab osavõtlikkuse ja hoolivuse olevat ühise teema kõigis maailma suurtes religioonides, soosib ta universaalsemat lähenemist. Mõnikord viitab ta sellele kui „ilmalikule”, mõeldes siin mitte niivõrd mitteusklikkust, vaid ka teiste kaasatust. Ta igatseb sellist moraalset osavõtlikkust, millega kõik nõustuvad: „Mina muretsen seitsme miljardi praegu elava inimese pärast, kelle seas on ka miljard mitteusklikku.”

Dalai-laama näeb võimalust leida ideoloogiate ning religioonide ja ka mitteusklike vahel ühisosa, jõuda ühisele kokkuleppele, rõhutades ühiseid väärtusi. Ta ütleb, et isegi need, kes klammerduvad meid eraldavate ideoloogiate külge, on suutelised leidma põhikokkuleppe teatud hulga inimlike tuumikväärtuste suhtes, kui edendavad endas selliseid omadusi nagu enesedistsipliin ja rahulolu, osavõtlikkus ja suuremeelsus.

Vähesed, kui üldse keegi, kahtlevad eespool nimetatud asjade väärtuses, eriti osavõtlikkuse puhul. Kuid selliste eetiliste põhimõtete aluseks saab olla tema sõnul ainult „alusbaas õnnelikuks eluks.”

Tõeline õnn ja osavõtlikkus käivad käsikäes.

OSAVÕTLIKKUSE PÕHJUSED

„Minu ema oli ilma hariduseta kirjaoskamatu naine, maaharija,” meenutab dalai-laama. „Aga ta oli tõeliselt hea inimene. Mu vennad ja õed ütlevad, et ei näinud teda kunagi vihasena.”

Ühes kõige varasemas mälestuses, kui ta oli alles tatsav põngerjas, kandis ta järeleandlik ema teda oma õlgadel põllul, kus ta töötas või kui ta loomade eest hoolitses, ning mängis temaga. Dalai-laama hoidis emal kõrvust kinni ja tüüris teda ühest või teisest kõrvast sikutades. „Kui ema ei läinud sinnapoole, kuhu tahtsin, hakkasin karjuma ja lõin teda jalaga!” ütleb ta naerdes, meenutades, kui lahke ema ta vastu igati oli.

„Mul oli õnne,” lisab ta. „Esimesed osavõtlikkuse seemned pärinevad mu emalt.”

Selleks et kinnitada oma seisukohta inimloomuse osavõtlikust olemusest, võtab dalai-laama appi teaduse, mõistuse ja meie endi kogemuse. Bioloogia põhitõed ja meie ühine kogemus inimolenditena näitab, et „me oleme sotsiaalsed loomad,” meenutab meile dalai-laama, ja meile on omane „ muretunne teiste heaolu pärast”.

Kohe, kui me ilmale tuleme, on emal meie vastu tohutu kiindumus ja me usaldame teda täielikult – juba meie ellujääminegi sõltub elu esimestel aastatel tema hoolest, lisab ta.

Selline usalduse ja sideme mudel saadab meid kogu elu, mistõttu me tunneme end õnnelikumana, kui meid ümbritseb armastav õhkkond. Vastandina sellele on armastuse puudumine kas siis imikueas või hilisemas elus meie heaolule kahjulik.

„Väikesed lapsed ei hooli kellegi positsioonist, haridusest, rikkusest või vaesusest,” ütles ta. „Naeratus teie näol on see, millele nad reageerivad.“

Dalai-laama rääkis ühest teadusuuringust, millest ta kaua aega tagasi oli kuulnud. Kui vastsündinut pidevalt hellalt süles hoitakse, areneb tema aju paremini võrreldes sellega, kes jäetakse hoopis maha või keda vaevu puudutatakse, rääkimata süles hoidmisest. Vanematest lahutatud imikutel ilmnevad kartlikkus ja abitus, ja ahvid, kes oma emast samas eas lahutatakse, kasvasid ärevamaks ja agressiivsemaks.

Hellalt beebit hoidev ema tundub olevat loodusega paika pandud, et tagada väikelapse terve kasvamine. „Kui me saame ema armastuse osaliseks, siis on meie keha ja vaimne seisund tervemad,” ütleb dalai-laama. „Kuid laste seas, kellel on sellest puudu jäänud, on „sügaval sisimas ebakindlus, mis on kahjulik tervisele ja õigele vaimsele arengule.”

Tema veendumus, et lapsed sünnivad siia ilma, võiks öelda, et peaaegu tundlikkusega moraali suhtes, põhineb osaliselt teaduslikel andmetel, näiteks nendel, millest ta kuulis Kiley hamlinilt, University of Columbia arengupsühholoogilt. Naine näitas talle videot oma uurimusest, mille ta tegi väikelastega, kus lapsed vaatasid joonisfilme, milles näidati kolme kuju: ringi, ruutu ja kolmnurka, igaühel armsad suured silmad peas.

Ring näeb vaeva mäest üles saamisega, siis tuleb kolmnurk ja annab talle otsustava tõuke, mis viib ta tippu. Seejärel näeb ring jälle vaeva, ja sel korral hüppab ruut talle peale, lüües ta mäest alla.

Pärast, kui lastele anti valida mänguasjade vahel, mis kujutasid lahke näoga kolmnurka või alatu näoga ruutu, valisid lapsed eranditult lahke mänguasja. Sama juhtub siis, kui kutsust nukk püüab avada karpi ja jänkust nukk talle appi tuleb või kui teine nukk kaane kinni lööb.

Uurimusi tehakse kolme-, kuue- või üheksakuiste lastega, kes istuvad ema süles. Selgub, et isegi kolmekuine imik eelistab lahkemat nukku – kuna ta on liialt väike, et kummagi järele kätt sirutada, siis mõõdetakse seda selle järgi, kui kaua ta eelistatud nukku vaatab.

„Millal saab headus alguse? Juba imikud ja tatsavad põngerjad näitavad selle tunnuseid,” ütles hamlin dalai-laamale. „Ehkki, kui me mõtleme, mis võimalused on alla kaheaastastel suuremeelsust üles näidata, siis arvame, et nad huvituvad ainult omaenda soovidest. Ent me leiame, et nad soovivad jagada – anda ära midagi, mis neil on. Ja see teeb nad õnnelikuks.”

„Nad juba tunnevad ähmaselt emotsioonide kaarti”, ütles dalai-laama, väites, et kaasasündinud kalduvus headusele annab lastele innustust osavõtlikkuseks, eriti siis, kui nende vanemad on ise ka südamlikud.

Kõigest kahe ja poole aastane Jenny reageeris pisivenna nutule sellega, et andis talle küpsise. Kui sellest polnud abi, hakkas ta ise nuttu tihkuma ning seejärel püüdis väikevenna pead silitada. Isegi pärast pisikese rahunemist tõi ta talle mänguasju ja patsutas ta pead. Sellist väikest hoolivuse hetke märkas Jenny ema, kes pidas päevikut empaatia põhjuste uuringu jaoks.

Rea selliste riiklikus vaimse tervise instituudis läbi viidud uurimuste tulemusel on selgunud, et enne kaheaastaseks saamist paistavad lapsed üldiselt mõistvat teise lapse kurbust ja püüavad neid enamasti mingit pidi aidata. Kui üheaastane näeb teist last nutmas, toob ta oma ema teda lohutama. Ja kui selles vanuses laps näeb, et teine laps on oma sõrmele hammastega viga teinud, siis paneb ta tõenäoliselt ka endale sõrme suhu, et näha, kas see teeb ka haiget.

Ent pärast kahe- ja pooleaastaseks saamist hakkavad lapsed oma osavõtlikkuse võimes erinema. Üheks faktoriks paistab olevat see, kuidas vanemad põngerja tähelepanu suunavad. Lapsed on osavõtlikumad, kui vanemad juhivad nende tähelepanu sellele, kuidas nende vale käitumine teise lapse ärevaks muutis. Osutub, et „vaata, kui kurvaks sa ta tegid” on mõjuvam kui „sa oled paha laps, et sa teda lõid.”

Mõned teoreetikud osutavad sellisele varase lapsepõlve osavõtlikkusele, väites, et inimkonna evolutsioon arenes välja lähtuvalt koostööst ja altruismist. Teooria kohaselt sünnime altruistidena, kuid hilisemate kogemustega harjutatakse meid sellest lahti saama konkurentsi propageerivate süsteemide, näiteks kooli kaudu.

Dalai-laama näeb selles, kuidas vanemad instinktiivselt oma järeltulijate eest hoolt kannavad (kes muidu sureksid), veel üht märki tugevast bioloogilisest eelsoodumusest hoolitsemiseks ja osavõtlikkuseks. Vastandina sellele imetajaile omasele instinktile, märgib ta, söövad mõned roomajad ja putukad oma järeltulijaid, kui selleks võimalus avaneb.

Dalai-laamal on põhjust leida teaduselt toetust sisemiselt omase osavõtlikkuse argumendile. Harvardi psühholoog Jerome Kagan ütles dalai-laamale: „Kuigi inimesed pärivad bioloogilise kalduvuse, mis võimaldab neil tunda viha, olla armukade, isekas ja kade ning jõhker, agressiivne või vägivaldne, on meil pärilikult isegi tugevam kalduvus lahkusele, osavõtlikkusele, koostööle, armastusele ja hellitusele, eriti nende puhul, keda näeme hädas olevat.”

Selline kaasasündinud eetiline kompass, lisas ta, „on meie liigi bioloogiline tunnusjoon”.

TARGALT ISEKAS

Mõned aastad tagasi sadas mulle ja mu naisele ootamatult sülle võimalus veeta veidi aega dalai-laamaga, kui ta ootas ühe ürituse algust Montrealis. Ta rääkis meile, et saabus äsja Austriast, kus oli veidi aega kulutanud sisseostude tegemisele.

See oli hämmastav – dalai-laama teeb väga harva sisseoste. Mu naine küsis, mida ta ostis.

„Mänguasja oma kassi jaoks.”

See oli pikk traat, mille otsas oli väike hiiretaoline ese, mida ta sai kasutada oma kassiga mängimiseks – ja ta lausa säras seda rääkides rahulolust.

„Keegi tõi mulle tillukese võdiseva eksinud kassipoja,” selgitas ta. „Kui nad oleksid ta tänavale jätnud, oleks ta surnud. Seega hoolitsen tema eest. Nüüd armastab ta üle kõige isikut, kes teda toidab – mind.”

Positiivsed emotsioonid, nagu armastus, rõõm ja mängulisus on mitut pidi tervisele kasulikud, alates immuunsuse kasvust kuni haigeks jäämise ohu vähenemiseni. „Juba meie keha on niimoodi loodud, et suunab meid positiivsete emotsioonide poole.”

Vastukaaluks sellele „pidev hirm, viha, vihkamine tegelikult hävitab meie süsteemi”, nagu ütleb dalai-laama. Nagu näitavad rohked teaduslikud andmed, õõnestab pidev kokkupuude selliste negatiivsete emotsioonidega meie immuunsüsteemi tõhusust ja aitab kaasa haigustele alates diabeedist kuni südameprobleemideni; näiteks krooniline vaenulikkus kipub elu lühendama.

Vaesuses elavatel inimestel on kõrgem suremus südamehaigustesse kui tavaliselt ning nende eluraskustega kaasnev emotsionaalne mure näib halvendavat nii nende stressist taastumise võimet kui ka südame-veresoonkonnahaigusi. Teisest küljest kiirendab õnnetunne ja hea meeleolu keha taastumist negatiivsetest emotsioonidest põhjustatud bioloogilisest probleemist. Seega leiavad uurimused, et kui me aitame inimestel vabaneda muredest ja kurbusest ja tunda end õnnelikumana, siis paraneb ka nende tervis ning väheneb südamehaiguse oht.

Sotsiaalsete loomadena on meile bioloogiliselt omane vajadus inimliku kontakti soojuse järele, märgib dalai-laama, lisades, et üksindus võib muutuda stressi allikaks. Isegi enam kui lihtne füüsiline lähedus on just kiindumus, osavõtlikkus ja hoolitsus üksteise eest see, mis on meile sügavalt rahustav – tunne, et me kuulume rühma, kus hoolitakse üksteise heaolust.

Seejärel on veel mõistlikkuse argument. Oleme kõik näinud, ütles ta mulle, kuidas perekond, kus pole võib-olla palju raha, kuid on palju armastust üksteise vastu, on õnnelik. Isegi külaline tunneb end nende seas seda armastust tunnetades lõõgastunumalt.

Vastandina pole aga sellele perekond, kus selline armastus puudub, mitte lihtsalt õnnetu, vaid saadab välja ka signaale pingest, nii et külaline tunneb end nende juures ebamugavalt. Ükskõik kui peenelt ümbrus kaunistatud pole, emotsionaalse sideme puudumine jätab meid külmaks.

„Oi, külaline tunneb seda, nii et parem olen ettevaatlik”, sõnastas selle dalai-laama. „Ent südamliku perekonna puhul tunnete niipea kui uksest sisse astute, end kohe täiesti vabalt.”

Rumalalt isekas olemine tähendab dalai-laama sõnul omaenda kitsaste huvide järgimist viisil, mis toimib lühiajaliselt, ent võib hiljem meie suhtes tuua kaasa vaenulikkuse.

Märkideks sellest, et selline keskendumine iseendale on muutunud liialdaseks ja läheneb juba isegi destruktiivsele, on asjaolu, et me muutume kergemini ärrituvaks, klammerdume oma soovide külge ja ei pööra tähelepanu teiste vajadustele. Meie vaateväli kitseneb, mis piirab võimet näha asju laiemas kontekstis. Selle asemel näeme kõike ainult enda huvidest ja enesepildist lähtuvalt – või siis lähtuvalt sellest pildist, mida me teistele näitame, meie sotsiaalsest minast.

Targalt isekas olemine tähendab teadmist, et meie heaolu peitub igaühe heaolus – see tähendab osavõtlikkust. Dalai-laama osutab, et teie osavõtlikkus on hea teile endale, mitte ainult neile, kellele te selle suunate. Ja siin on tema kolmas punkt: esimene, kes osavõtlikkusest ja hoolivusest kasu saab, on see, kes seda tunneb.

Ehkki soojus, mida saame, sõltub suurel määral soojusest, mida teistele anname, tekitab osavõtlikkus sellest lihtsast võrrandist olenemata sisemist õnne, mis on saadavast headusest sõltumatu. See on põhjus, miks ta ütleb, et „kellegi armastamine on isegi tähtsam kui olla armastatud”.

Tundub, et on olemas midagi, mida mõned nimetavad „abistaja heameeleks” ja kus aju naudingute vooluring – mis toimib nagu siis, kui ootame magustoitu – aktiveerub juhul, kui me keskendume vaimselt kellegi teise abistamisele. Selle sisemise tasuga koos rahuneb vooluring, mis on ägedas tegevuses siis, kui keskendume endale ja oma probleemidele.

Jaapanis leidis aset traagiline enesetapulaine noorte seas ning sellele reageerides tegi dalai-laama ettepaneku, et Jaapani noortel oleks mõttekas minna vabatahtlikult kolmanda maailma riikide abivajajaid toetama. Abivajajate aitamine annab meie elule suurema eesmärgipärasuse – fakt, mida psühholoogid peavad isikliku heaolu võtmefaktoriks.

Kui me keskendume muudele asjadele peale meie vaimu vaevavate murede, frustratsioonide, ootuste ja hirmu, pöörab osavõtlikkus meie tähelepanu millelegi suuremale kui tühised mured. Suurem eesmärk annab meile energiat. Oleme vabad oma isiklikest muredest, mis muudab meid juba iseenesest õnnelikumaks.

Üks naine usaldas Eve Ekmanile, et oli endast väljas, kuna ta 20-aastane tütar läks sõpradega kaheks nädalaks ära ja polnud temaga kordagi ühendust võtnud, ei telefonitsi ega e-kirjatsi. Ta pidi juba äärepealt tütrele vihase süüdistava kirja saatma.

Eve küsis, kas seda juhtub temaga sageli – tema emotsionaalse tasakaalu saavutamise kursustel on see tavaline küsimus.

See pani naise mõtlema. Talle meenus, et väikesest peast jätsid vanemad ta kord laagrisse ning ta ei kuulnud neist terve suve jooksul midagi. Ta tundis, et tema eest ei hoolitseta ja temast ei hoolita.

Naine sai aru, et ta tunnete tugevus oli reaalsuse suhtes nihkes. „See ei olnud mingi suur trauma, kuid on siiamaani säilinud elu käigus omandatud ärevuse vallandajate seas,” ütles Eve.

Seega harjutas ta end väljendama osavõtlikkust enda vastu – osavõtlikkust oma kurbuse puhul väikese tüdrukuna. Niimoodi tundis ta oma tundeid vanemate vastu leebuvat. „Tundus, nagu ta oleks neile andestanud,” ütles Eve.

Ja teadlikuna oma reaktsioonist ignoreerituse tundele otsustas ta kirja mitte saata. Selle asemel sai ta aru, et tahab, et tütar tunneks end vabalt ja saaks elada oma elu täiel rinnal.

„Osavõtlikkus vähendab meie hirmu, suurendab kindlust ja teeb meid sisemiselt tugevamaks,” lisab dalai-laama. „Usaldamatust vähendades avaneme teistele, see toob nendega seotuse tunde ja meie ellu eesmärgitunnetuse ja tähenduse.“

Tema kontseptsiooni mõistes ei tähenda osavõtlikkus lihtsalt kaasa elamist kellelegi teisele või heategevust kellegi teise jaoks. See hõlmab ka meid endid. Kord aastaid tagasi ütles ta psühholoogide rühmale: „Inglise keeles on vajaka üks sõna – osavõtlikkus enda suhtes.” 75. Selleks et viljeleda ehtsat osavõtlikkust, on meil vaja võtta vastutus ka enda eest hoolitsemise eest ja tunda muret igaühe kannatuste pärast, kaasa arvatud meie endi omad.

ÜHTEKUULUVUSTUNNE

San Francisco Civic Auditoriumi lava taga seistes tekkis dalai-laamal väike puhkehetk: ta ootas linnapead, kel tuli teel ametlikule tervitamistseremooniale väike viivitus ette. Tema ümber sõelus hulganisti tähtsaid isikuid, kuid dalai-laama siirdus otsejoones ühe lavatöölisega lobisema.

Kui külm sõda hakkas vaibuma, külastas dalai-laama Kremlis Gorbatšovi. Kuulsin, et kui ta suurde ja uhkesse Kremli paleesse sisenes, jäi ta seisma ja läks ukse kõrval seisva valvuri kätt suruma. Valvur ütles, et see oli esimene kord tema 25-aastase uksel seismise aja jooksul, mil keegi tähtis isik talle üldse tähelepanu pööras.

Olen ikka ja jälle sellele tunnistajaks olnud: dalai-laama kohtleb kõiki võrdselt. Ta ise sõnab selle kohta nii: „Olgu tegu kõrgete ametnike või kerjustega – erinevust pole, ei mingit vahetegemist. ”Ta näitab meile eeskuju, kuidas üks inimene peab teisest hoolima; tema käitumine põhineb arusaamal, et inimesed on etnilise rühma või rahvuse, religiooni, soo ja muudele erinevustele vaatamata sellest allapoole jääval tasandil suurel määral ühesugused. Tegu on teisejärguliste erinevustega – allpool seda tasandit oleme lihtsalt inimolendid, ütleb dalai-laama.

Meie tunnetus enese tähtsusest võib olla edasiseks tõkkeks meie vahel. Ta tajub seda teravalt omaenda rollis dalai-laamana.

„Kui ma ringi kõnnin ja ütlen inimestele, et olen Tema Pühadus dalai-laama,” sõnab ta, jäljendades olekuga pompoosset ülespuhutud isikut, „siis olen vangis, lõksus. See tekitab barjääri – siis ma olen täiesti üksi. Seepärast ütlen ma alati, et olen lihtsalt üks inimolend. Siis ei ole barjääri.”

Kord kui kohtusime, oli dalai-laama hiljuti külastanud oma sõpra dr Aaron Becki, kes oli üllitanud raamatu „Prisoners of hate“ („Vihkamise vangid“). Raamatust rääkides märkis ta: „Kui mina rõhutaksin, et olen XIV dalai-laama, oleksin samuti vang!” „Tunne, et oled eriline, on teatud enesepettuse vorm,” lisas ta.

Ta ütleb kuulajaskonnale: „Ärge mõelge minust kui kellestki erilisest või võõrast. Ükskõik, kas ma räägin vähestele inimestele või tuhandetele, pean ennast ja neid samaväärseteks – meil on samad emotsioonid, sama keha. Siis tunneme lähedust.”

Ükskõik kuhu ta läheb, rõhutab dalai-laama seda sõnumit: hoolimata välistest erinevustest oleme sarnased, meie süda ja mõistus töötavad ühtemoodi. Ta sunnib meid takka, et me näeks inimkonna ühtekuuluvust – tema sõnul seda, et „me oleme kõik õed ja vennad,” meil on ühised tavavajadused ning seega on „nende huvi minu huvi“. Iga olend on põhiliselt samasugune. Igaühel on õigus olla õnnelik ja kannatustest üle saada.

Ta ütleb, et arusaamine sellest, et inimeseks olemine ühendab meid, annab meile osavõtlikkuse igaühe vastu. Tolerants kehtib kõikjal, kõige suhtes, mis meid lahutab. Näiteks hõlmab see ka seksuaalset orientatsiooni – seni kui inimesed ei tee halba ja on ohutud, ei tohiks selle põhjal kedagi diskrimineerida, ütles ta. „See on inimese enda otsustada.”

Mis on see alus, mis meid hoolimata ilmselgetest erinevustest ühendab?

„Oma õnneotsingute ja kannatuse vältimise osas oleme me kõik põhimõtteliselt sarnased ja seetõttu võrdsed. Hoolimata omadustest, mis meid eristavad – rass, keel, religioon, sugu, rikkus ja palju muud – oleme inimeseks olemise mõttes kõik võrdsed.“

ARMASTUS KÕIGI VASTU

Inimesed üle kogu maailma imetlevad dalai-laamat sellepärast, et ta kehastab selliseid omadusi nagu malbus, parandamatu optimism ja osavõtlikkus. Aga kes inspireerib teda ennast kõige enam, küsisin.

Esimene isik, keda ta nimetas, on Shantideva, 8. sajandi India mõttetark, kelle tekstist „Teejuht Bodhisattva elulaadi“ dalai-laama sageli räägib. See juhatus kirjeldab üldjoontes eetilise distsipliini ja vaimse treeningu täielikku programmi, mille eesmärgiks on jõuda piiramatu osavõtlikkuseni.

Ehkki tekst on mõeldud tolle varase ajastu munkadele, kehtivad selle põhimõtted suures osas tänapäevalgi. Dalai-laama visioon, näiteks inspiratsioon alustada meie sisemise maailma reformimisest, näib peegeldavat seda teksti. Ent ta on teadlik, et sellesama eesmärgini võib jõuda paljusid teid pidi.

„Olete kuulnud „Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast”, ütleb Jeesus Matteuse evangeeliumis 5:43-48, lisades: „Aga ma ütlen teile üht: armasta oma vaenlast ja palveta oma kiusajate eest: ainult nii saate meie taevase Isa lapseks, sest taevane Isa laseb päikest tõusta ja vihma sadada nii heade ja õigete kui ka kurjade ja ülekohtuste peale.”

Kohtumisel kristlike mõtlejatega Londonis anti dalai-laamale see katkend uue testamendi neljast jutlusest ja paluti tal seda oma vaimsest vaatenurgast kommenteerida. See ettekirjutus, ütles dalai-laama rühmale kristlastele, tõi talle meelde Shantideva küsimuse: „Kui sa ei väljenda osavõtlikkust oma vaenlase vastu, siis kelle vastu saad sa seda üles näidata?”

Shantideva selgitab, et kui te suudate vaenlastesse selliselt suhtuda, saavad neist „teie parimad vaimsed õpetajad”, sest nad annavad teile võimaluse täiustada selliseid omadusi nagu tolerants, kannatlikkus ja mõistmine.

Selline osavõtlikkuse tase kõnetab kõrgemat tasandit, mitte seda, mis oleks enamikule meist nii lihtsalt teostatav. Vaenulikkus nende vastu, kes meile kahju põhjustavad, on loomulik reaktsioon. Ja seepärast, nagu lisab dalai-laama, ei pane meid muutuma vaid see, kui öeldakse, et armasta oma vaenlast.

Ent ikkagi saavad selle osaliseks, mida dalai-laama nimetab „tõeliseks” osavõtlikkuseks, eranditult kõik, mitte ainult need, kes meile meeldivad. Ta pakub selle välja ideaalina, eesmärgina, mille poole me saame liikuda.

Isegi meie vaenlased „on ikkagi inimkonna osa”, ütleb dalai-laama. „Nad on tegelikult meie vennad ja õed, seega peame nende eest hoolitsema. Ning meie tulevik sõltub otseselt või kaudselt nendest.”

Tegu on kõrgele seatud latiga. Selline tõeline osavõtlikkus läheb kaugemale meile loomuomasest kalduvusest soosida inimesi geneetilise läheduse või pinnapealse sarnasuse põhjal. Dalailaama arusaama kohaselt on see, kui ütleme, et „ma armastan omaenda sugulast, minuga ühte usku või värvi või ühel maal elavaid inimesi”, vildakas suhtumine, mis piirab meie armastust.

Ent ta jääb kindlaks selles osas, et õige suhtumise korral saame tavaarmastuse tasandilt kujundada välja mittekallutatud universaalse armastuse, mille puhul „me ei hooli kellegi usutunnistusest või rahvusest või sotsiaalsest seisundist – kui nad on inimolendid, siis on nad meie vennad ja õed”.

Dalai-laama saab aru, et paljude jaoks meist tundub sellise globaalse hoolivuse või osavõtlikkuse ideaal tühipalja soovina. See osa tema nägemusest tundub pürgimusena, mis pole kergesti saavutatav.

Ent praktilisemalt asjale vaadates seame alati sammud selles suunas, kui seisame vastakuti kellegi kannatusega ja tõttame appi hoolimata sellest, kas me tunneme teda või mitte. Meie osavõtlikkusest ajendatud tegevus ei olene tingimisest – see ei sõltu sellest, kuidas keegi on meid kohelnud, ega ka sellest, kas meil on mingi suhe. Kui näeme kedagi kannatamas, siis teeme, mida suudame.

Kuuekümnendatest aastatest pärineva rokkhümni koor nõudis: „Püüdke üksteist armastada kohe nüüd”. Võtmesõnaks on siin „püüdke”. See pole sugugi nii lihtne, eriti koos käsuga „kohe nüüd”. Armastust ei saa käsu peale tellida – see tundub pärinevat narkootikumide fantaasiamaailmast (ja kuuekümnendatel aastatel võis see sõna otseses mõttes nii ka olla).

Kuid dalai-laama väidab, et kui võtta seda püüdlusena, esindab selline avameelsus eesmärki, mille poole saame järk-järgult pingutades liikuda. Dalai-laama näeb asja järgnevalt: „Majanduses teeme muutuste ja kasvu ootel viie- ja kümneaastaseid plaane. See on hea. Kuid me vajame samasuguseid plaane ka sooja südame ja osavõtlikkuse kultiveerimiseks.“

Sellest pole kasu, kui korrutame lihtsalt tuhat korda „osavõtlikkus, osavõtlikkus, osavõtlikkus”, ütleb dalai-laama. Selle asemel et headus omaks võtta, ehkki selle nimel tegutsemata, vajame täielikku veendumust, et me soovime arendada endas osavõtlikkuse võimet, mis põhineks selle väärtuse tunnustamisel, ja enesekindlust, et suudame seda teha. Tegelik test ei seisne mitte selles, mida omaks võtame, vaid selles, mida teeme.

Alus meie armastuse ulatuse laiendamiseks pärineb meie bioloogilisest olemusest, ütleb ta, kuid selle laiendamine universaalse armastuse poole nõuab tööd. Bioloogiliselt etteantu on seemned, millest saab kasvada suurem osavõtlikkus.

Meile omast bioloogiliselt seatud kiindumust kõige lähedasematesse inimestesse saab dalai-laama soovituse järgi kombineerida mõistuse jõuga, mis laiendab armastuse piire lõpmatuseni. Ent meie murederingi järkjärguline laiendamine nii, et see hõlmaks kogu inimkonda, ei tule nii loomulikult – selleks jõupingutuseks on tarvis jätkuvat tegutsemist.

Ta ütleb, et sellele saab kaasa aidata meie endi destruktiivsete emotsioonide, näiteks viha või armukadeduse või ükskõik mille muu haarde vähendamisega. Kahjulikest emotsionaalsetest reaktsioonidest ülesaamine on juba iseenesest üks osavõtlikkuse vorme, ja mitte ainult meie endi, vaid ka kõigi nende jaoks, kellega me suhestume.

Ta lisab, et igaüks, kel on õige motivatsioon, on suuteline selle eesmärgi poole liikuma. Emotsioonide kaart pakub üht abinõu, eriti aitab see mõista, millised teised meeleseisundid osavõtlikkust toetavad – tolerantsus, kannatlikkus ja andestamine teiste seas.

Selline lähenemine põhineb mõistlikkusel ja argumentatsioonil – selleks pole vaja religiooni. Ent ta osutab siiski, et nende jaoks, kes hoiavad kinni religioossest usust, võib mõistus veendumusi süvendada. Siis saab usust meetod, millega suurendada oma võimet rakendada osavõtlikkust,” ütles dalai-laama.

Ent osavõtlikkuseni viib üks universaalsem rada. Kuigi vaimlised traditsioonid on pikka aega oma järgijaid sundinud hoolivust omaks võtma, on osavõtlikkuse kultiveerimine leidnud endale uue liitlase – teaduse.