Читать книгу Keskendumine. Edu varjatud pant - Daniel Goleman - Страница 6

Väikese tüdruku pea ulatus ema kallistades ainult naise vöökohani; laps klammerdus kogu jõust ema külge, kui nad parvlaevaga saarele puhkama sõitsid. Kuid ema ei pööranud tüdrukule mingit tähelepanu, ega paistnud teda märkavatki – ta oli kogu selle aja süvenenud oma iPadi.

Paari minuti pärast jõudsime peatusse, kus ma ronisin marsruuttaksosse koos üheksa üliõpilasseltsi kuuluva neiuga, kes olid sel õhtul teel oma nädalavahetuse puhkepaika. Minut pärast pimedas marsruuttaksos istet võtmist lõid kumama tuhmid valgusallikad, kuna kõik lülitasid sisse kas oma iPhone’i või tahvelarvuti. Kui nad tekstsõnumeid saatsid või Facebooki külastasid, kostis katkendlikku kõnet. Ent peamiselt valitses vaikus.

Varemnähtud ema ükskõiksus ja üliõpilasseltsi tüdrukute vaikimine näitavad, kuidas tehnika hõivab meie tähelepanu ja kahandab omavahelist suhtlust. 2006. aastal kanti sõnaraamatutesse sõna pizzled, mis kujutab endast kombinatsiooni sõnadest puzzled [ingl „hämmeldunud” – tlk] ja pissed off [ingl „vihane” – tlk]; see väljendas inimeste emotsiooni, mida nad tundsid, kui see, kellega nad koos olid, haaras äkki oma Blackberry nutitelefoni ja hakkas rääkima kellegi teisega. Nad tundsid solvumist ja nördimust, kui midagi säärast juhtus. Tänapäeval on see aga tavaline.

Eelkirjeldatu väljendub enim teismelistes, kes on ühtlasi meie tulevikulootus. Käesoleva kümnendi esimeste aastatega on nende saadetud tekstsõnumite arv hüppeliselt kasvanud − 3417 sõnumini kuus, mida on topelt nii palju kui kõigest mõned aastad varem. Samal ajal on langenud nende telefonikõnede arv.^[5.] Keskmine Ameerika teismeline võtab päevas vastu ja saadab ära üle saja tekstsõnumi, seega umbes kümme tükki iga ärkvel oldud tunni kohta. Ma olen näinud noorukit saatmas tekstsõnumit ajal, kui ta sõitis mootorrattaga.

Üks sõber rääkis mulle: „Ma käisin hiljuti New Jerseys paaril nõol külas, ja nende lastel on kõikvõimalikud elektroonilised vidinad. Kogu külastuse vältel nägin ma ainult nende pealagesid. Nad kontrollisid pidevalt oma iPhone’idest, kas keegi on neile sõnumeid saatnud, mida uut on postitatud Facebooki, või olid süvenenud mingisse videomängu. Neil puudus igasugune teadlikkus sellest, mis nende ümber toimus, ja neil polnud aimugi, kuidas kellegagi veidi pikemalt vestelda.”

Tänapäeva lapsed kasvavad üles uues reaalsuses, kus nad pööravad inimeste asemel rohkem tähelepanu masinatele, kui seda on tehtud kogu inimajaloo vältel. See on mitmel põhjusel murettekitav. Üheks on asjaolu, et lapse aju sotsiaalsed ja emotsionaalsed osad õpivad päeva jooksul toimunud kokkupuudetest ja jutuajamistest. Suhtlemine vormib ajuosi; mida vähem tunde veedetakse inimeste seltsis, põrnitsedes selle asemel elektroonilist ekraani, seda enam on põhjust karta, et aju arengus tekib puudujääke.

Kogu digitaalne suhtlus toimub tõeliste inimestega näost näkku suhtlemise arvelt, ehkki just viimase kaudu on meil võimalik õppida tundma kehakeelt. Praeguse digitaalilma uusasunikud võivad küll klaviatuuriga osavalt ümber käia, kuid on oht, et nad jäävad vahetus suhtluses, kus on vaja aru saada teise inimese kehakeelest, väga abituks – eriti olukorras, kus tuleb aduda teise jahmatust, sest kaaslane on äkki keset vestlust hakanud lugema tekstsõnumit.^[6.]

Tudeng märkab üksildust ja eraldatust, mis käib kaasas virtuaalmaailmas säutsumisega ning staatuseuuenduste ja õhtusöögifotode postitamisega. Ta näeb oma silmaga, et tema kursusekaaslased ei oska enam vestelda, jäädes ilma sügavaimate hingesoppideni küündivatest jutuajamistest, mis rikastaksid ülikooliaastaid. Lisaks ütleb ta, et pole ühtegi sünnipäevapidu, kontserti, koos hängimist ega pidutsemist, kus keegi ei distantseeriks end hetkeolukorrast, et digimaailma kaaslased ikka näeksid, kui lõbus teisel on.

Meil on teada keskendumise põhialus: „kognitiivne lihas”, mis võimaldab jälgida loo kulgu, viia lõpuni mõni ülesanne, õppida või luua. Mõnes mõttes, nagu hiljem näha, võivad lõputud elektrooniliste seadmete seltsis veedetud tunnid aidata siiski noortel arendada teatud kognitiivseid oskusi. Muretsema paneb aga see, kuidas needsamad tunnid võivad tekitada puudujääke peamistes emotsionaalsetes, sotsiaalsetes ja kognitiivsetes oskustes.

Üks kaheksanda klassi õpetaja ütles mulle, et paljude aastate jooksul on eri lennud lugenud sama raamatut − Edith Hamiltoni „Mythologyt”. Seni on see tema õpilastele väga meeldinud – kuid umbes viis aastat tagasi enam mitte. Ta ütles mulle: „Nägin, et lapsed ei lähe enam loetust elevile; isegi parimad õpilased ei suuda sellesse süveneda. Nad ütlevad, et lugemine on liiga raske, laused on keerulised ja ühe lehekülje läbilugemine võtab palju aega.”

Selle õpetaja arvates on tema õpilaste lugemisvõimet kahjustanud tekstsõnumite lühikesed, hakitud laused. Üks õpilane tunnistas talle, et oli kulutanud tuhandeid tunde videomängudele. Nagu õpetaja ütles: „Kirjavahemärkide kasutamist on raske õpetada, kui pead võistlema „World of WarCrafti” maailmaga.”

Äärmuslikel juhtudel, näiteks Taiwani, Korea ja teiste Aasia riikide noorukite seas, on internetisõltuvus − elektroonilised mängud, sotsiaalmeedia kasutamine ja virtuaalreaalsusse sukeldumine − võtnud lausa rahvusliku tervisekriisi mõõtmed, kuna noored satuvad eraldusse. Umbes kaheksa protsenti Ameerika elektronmängude mängijaist vanuserühmas kaheksa kuni kaheksateist eluaastat vastavad sõltuvushaigete psühhiaatrilistele diagnostilistele kriteeriumitele; aju-uuringud näitavad, et mängimise ajal tekivad nende hüvede taotlemisega tegelevates ajuvõrgustikes muutused, mis sarnanevad muutustega alkohoolikute ja narkomaanide ajudes.^[7.] Aeg-ajalt on kuulda õudusjutte mängusõltlastest, kes magavad päev läbi ja mängivad terve öö, tehes harva pause söömiseks või pesemiseks, ja muutuvad koguni vägivaldseks, kui pereliikmed püüavad sekkuda.

Sügav vaimne side nõuab ühildatud tähelepanu – vastastikust keskendumist. Meil on suurem vajadus kui kunagi varem pingutada inimlikkuse säilitamise nimel suhetes, arvestades meeletut segajate hulka, millega iga päev kokku puutume.