Читать книгу See, mis ei tapa - David Lagercrantz - Страница 7

MIKAEL BLOMKVIST oli kõigest paar tundi maganud, ja seda lihtsal põhjusel, et oli öösel lugenud Elizabeth George’i kriminaalromaani. See polnud muidugi kuigi mõistlik tegu. Hommikupoolikul pidi Serner Media ajakirjandusguru Ove Levin tulema rääkima Millenniumi edasisest saatusest, ja Mikael peaks olema välja puhanud ning võitlusvalmis.

Kuid tal polnud vähimatki tahtmist mõistlik olla. Ta tundis end rahulolematuna, ajas end vastumeelselt voodist välja ja tegi Jura Impressa X7-ga ebatavaliselt kange cappuccino. Masin oli talle kunagi koju saadetud koos teatega „Sa ju ütlesid, et ma ei oska seda nagunii kasutada”, nüüd seisis see köögis nagu meeldetuletus vanadest headest aegadest. Praegu ei olnud tal masina saatjaga enam mingit kontakti, samuti ei tundnud ta, et tema töö talle erilist pinget pakuks.

Nädalavahetusel oli ta koguni kaalunud, kas poleks aeg hakata millegi muuga tegelema, ja see oli Mikael Blomkvisti taolise mehe puhul üsnagi äärmuslik mõte. Millennium oli olnud tema elu ja kirg, suur osa tema elu kõige parematest ja dramaatilisematest sündmustest olid olnud seotud ajakirjaga. Aga miski pole igavene, võib-olla isegi mitte armastus Millenniumi vastu, uuriva ajakirjandusega tegelevate ajakirjade omanike jaoks pole aeg praegu nagunii kuigi soodne.

Kõik väljaanded, mis tahtsid avaldada midagi suurt ja ambitsioonikat, kiratsesid, ja tahtmatult tuli talle mõte, et tema enda visioon Millenniumist võib mingis laiemas perspektiivis küll kaunis ja tõeline olla, ajakirja ellujäämisele ei pruugi see aga tingimata kaasa aidata. Ta läks elutuppa, lonksas kohvi ja vaatas aknast välja Riddarfjärdenile. Väljas möllas sõna otseses mõttes torm.

Vananaistesuve järel, mis soojendas linna veel oktoobriski ja jättis välikohvikud tavalisest märksa kauemaks lahti, saabus täiesti kohutav ilm, pidevalt puhus tugev külm tuul ja sadas vihma, kühmu tõmbunud inimesed kiirustasid läbi linna. Mikael ei olnud kogu nädalavahetuse väljas käinud, ja põhjuseks ei olnud ainuüksi ilm. Tal olid olnud üsnagi suurejoonelised kättemaksuplaanid, aga kõik jooksis liiva ja see polnud sugugi tema moodi.

Ta ei olnud mingi nõrguke, kes tunneb kogu aeg vajadust ennast tõestada, erinevalt paljudest teistest Rootsi meediahiiglastest ei kannatanud ta pidevalt toitmist ja kinnitamist vajava täispuhutud enesekuvandi all. Teisalt olid viimased aastad olnud üsnagi keerukad, ja kõigest vähem kui kuu aja eest oli majandusreporter William Borg avaldanud Serneri ajakirjas Business Life arvamusloo pealkirjaga „Mikael Blomkvisti aeg on möödas”.

Ainuüksi see, et säärane artikkel üldse kirjutati ja nii suure kella külge läks, oli märk Blomkvisti endiselt tugevast positsioonist, ja keegi ei väitnudki, et arvamusartikkel oleks olnud hästi sõnastatud või originaalne. Seda oleks võinud kergesti tagasi lüüa kui järjekordset kadeda kolleegi rünnakut. Kuid mingil põhjusel, millest oli tagantjärele raske sotti saada, kasvas kogu see lugu palju suuremaks, võimalik, et alguses võis seda tõlgendada diskussioonina ajakirjaniku elukutse ümber – kas „otsida Blomkvisti kombel majanduselust pidevalt vigu ja hoida kinni aegunud, seitsmekümnendate aastate ajakirjandusest”, või joonduda William Borgi järgi ning „heita kadedus üle parda ja suhtuda Rootsi majanduselule hoo sisse lükanud eesrindlikesse ettevõtjatesse kui positiivsesse nähtusse”.

Aga sammhaaval väljus debatt kontrolli alt, vihaste väidete kohaselt polevat Blomkvisti rongist mahajäämine viimastel aastatel mingi ime, sest „nähtavasti lähtub ta eeldusest, et kõik suurfirmad on kaabakad” ja seetõttu on tema „artiklid liiga jäigad ja piiratud”. Öeldi, et kaugemas perspektiivis maksab see kätte. Koguni vana bandiit Hans-Erik Wennerström, kelle Blomkvist väidetavalt surma olevat ajanud, teenis kogu looga omajagu sümpaatiat, ja ehkki tõsised väljaanded hoidsid end eemale, sugenes sotsiaalmeediasse laimukirju kuhjade viisi, kusjuures ründajateks ei olnud ainuüksi majandusajakirjanikud ja majandustegelased, kellel oleks olnud põhjust vaenlast tolle nõrkusehetkel rünnata.

Rida nooremaid ajakirjanikke kasutasid võimalust omale nime teha ja väitsid, et Mikael Blomkvist ei käi ajaga kaasas, kuna ta ei ole aktiivne ei Twitteris ega Facebookis, seega tuleb teda pigem vaadelda kui jäänukit iidsest ajast, mil leiti veel rahalisi võimalusi, et vanades kummalistes paberites kaevata. Samuti kasutati teemat ära ja loodi naljakaid hashtag’e nagu näiteks #justkuiblomkvistiajal. Kokkuvõttes oli see kõik üks suur lollus, ta ei hoolinud kogu sellest jamast mitte põrmugi, või vähemalt püüdis ta endale seda kinnitada.

Teisalt ei teinud aga asja paremaks see, et pärast Zalatšenko-artiklit polnud tal olnud ühtegi tõeliselt head lugu ja Millennium oli tõsises kriisis. Trükiarv oli veel normaalne, kakskümmend üks tuhat tellijat. Ent kuna reklaamitulud kahanesid kohutava kiirusega, täiendavaid sissetulekuid genereerivad menukad raamatud puudusid ja suurosanik Harriet Vanger ei saanud ajakirja rohkem kapitali matta, oli juhatus vastu Mikaeli tahtmist müünud kolmkümmend protsenti aktsiatest Norra Serneri ajakirjandusimpeeriumile. Selles polnud midagi imelikku, kuigi alguses võis selline mulje jääda. Serner andis välja ajakirju ja õhtulehti, talle kuulus suur tutvumissait ja kaks tasulist telekanalit ning jalgpallimeeskond Norra kõrgliigas, tal poleks pidanud Millenniumi-taolise ajakirja vastu mingit huvi olema.

Kuid Serneri esindajad – eeskätt ajakirjandusdivisjoni juht Ove Levin – väitsid, et kontsern vajab lisaks kõigele muule ka prestiižset toodet, kõik juhatuse liikmed imetlevad Millenniumi ja soovivad kogu hingest, et ajakiri jätkaks endisel kursil. „Me ei taha raha teenida,” nagu Levin ütles. „Me tahame midagi ära teha,” ja otsekohe hoolitses ta lisavahendite pumpamise eest ajakirja kassasse.

Alguses ei sekkunud Serner ka toimetuse töösse. Jätkus business as usual, ehkki veidi suurema eelarvega, ja toimetuses tekkis uus lootus, koguni Mikael Blomkvist tundis, et lõpuks ometi saab ta majandusliku olukorra pärast muretsemise asemel pühenduda ajakirjandusele. Ent umbes samal ajal, kui algas rünnak tema vastu – tal oli tõsine kahtlus, et kontsern kasutas olukorda ära –, hakkasid kõlama uued noodid ja ilmnesid esimesed märgid survestamisest.

Loomulikult, ütles Levin, peab ajakiri jätkama süvaanalüüsi, narratiivi, sotsiaalse paatose ja kõige muuga. Kuid kõik artiklid ei pruugi ju käsitleda majanduslikke ebakõlasid, ebaõiglust ja poliitilisi skandaale. Ka glamuursest elust, kuulsustest ja esietendustest saab ju ometi hiilgavat ajakirjandust, ütles ta, ja kõneles vaimustusega USA Vanity Fairist, Gay Talese’ist ja tema klassikalisest Sinatra-portreest – „Frank Sinatra has a Cold” – ja Norman Mailerist, Truman Capote’st, Tom Wolfe’ist ja jumal teab millest veel.

Mikael Blomkvistil polnud tol korral õieti midagi vastu öelda. Ta oli kõigest pool aastat varem kirjutanud pika reportaaži paparatsotööstusest, ja kui vaid leida hea ja tõsiseltvõetav vaatenurk, suudaks ta portreteerida ka suvalist seltskonnategelast. Hea ajakirjandus ei sõltu teemast, nagu ta armastas öelda. See sõltub suhtumisest. Ei, ta oli vastu hoopis sellele, mida ta ridade vahelt aimas: see on alles suurema rünnaku algus, ja Millenniumist on saamas kontserni jaoks suvaline ajakiri, see tähendab väljaanne, mida võib soovi järgi igatpidi muuta, kuni see on tulus – ja tühjaks pigistatud.

Kui ta siis kuulis, et Ove Levin on palganud konsultandi ja lasknud teha terve rea turu-uuringuid, mille tulemused ta kavatses esmaspäeval ette kanda, läks Mikael reede pärastlõunal töölt lihtsalt minema ja istus kodus tükk aega kirjutuslaua taga või lesis voodis, sõnastades erinevaid tuliseid kaitsekõnesid, miks tuleks Millenniumil oma visiooni juurde jääda. Eeslinnades toimuvad mässud. Parlamenti on saanud avalikult võõravaenulik partei. Sallimatus kasvab. Fašism võidab poolehoidjaid, tänavatel on kodutud ning kerjused. Rootsil on paljutki, mida häbeneda. Ta formuleeris palju ilusaid ja üllaid sõnu, manas vaimusilma ette ridamisi võidukaid olukordi, kus tema tabav ja veenev tõde äratab toimetuse ja kogu Serneri kontserni nende väärkujutlustest, misjärel otsustavad kõik nagu üks mees tema sõnade järgi käia.

Ent kui ta jälle maa peale tagasi tuli, mõistis ta, kui lahjaks jäävad taolised sõnad, kui neist majanduslikus mõttes mitte mingit kasu ei ole. Money talks, bullshit walks, ja kõik muu säärane tarkus! Eeskätt peab ajakiri end ära tasuma. Pärast seda võivad nad hakata maailma muutma.

Nii need asjad käivad, ja vihakõnede kavandamise asemel mõtles ta, kas ei oleks võimalik hoopis mõnda head lugu välja kaevata. Mõne suure afääri paljastamise lootus taastaks ehk toimetuse eneseusalduse ning paneks nad vilistama Levini uurimustele ja prognoosidele Millenniumi hambutusest või millest iganes, millega Ove kavatseb lagedale tulla.

Blomkvisti pommuudisest alates oli temast kujunenud omamoodi uudistekeskus. Iga päev sai ta vihjeid ebakõlade ja kahtlaste tehingute kohta. Enamik neist oli küll tõtt-öelda puhas rämps. Fanaatilised pealekaebajad, vandenõuteoreetikud, luiskajad ja ninatargad tulid lagedale pööraste lugudega, mis ei kannatanud vähimatki uurimist, või siis polnud piisavalt huvitavad, et neist saaks artikli kirjutada. Samas aga peitus mõnikord täiesti tavalise või igapäevase fakti taga suurepärane lugu. Lihtne kindlustusjuhtum või harilik avaldus mõne inimese kadumise kohta võis kujuneda suureks üldinimlikuks looks. Võimatu oli seda ette teada. Kõik tuli metoodiliselt ja avatud meeltega läbi töötada, niisiis istus ta laupäeva hommikul sülearvuti ja märkmikega laua taha ning võttis olemasoleva materjali järjest läbi.

Ta töötas kuni kella viieni, leides nii mõndagi, mis oleks kümme aastat tagasi ta kindlasti käima tõmmanud, kuid ei äratanud nüüd suuremat entusiasmi, see oli klassikaline probleem, ta teadis seda paremini kui keegi teine. Pärast aastakümneid ajakirjanikuna tuli enamik tuttav ette, ja ehkki puhtalt mõistusega võid aru saada, et mõnest teemast võiks midagi head tulla, ei ärata see hasarti. Kui järjekordne jääkülm vihmahoog vastu katust rabistama hakkas, katkestas ta töö ja võttis uuesti käsile Elizabeth George’i.

Ta sisendas endale, et see pole tühipaljas eskapism. Kogemused on näidanud, et mõnikord tulevad puhates kõige paremad ideed. Millegi hoopis muuga tegeledes võivad pusletükid järsku paika minna. Ent pähe ei tulnud ühtegi konstruktiivset mõtet peale selle, et ta peaks sagedamini niimoodi pikutama ja häid romaane lugema, ning selleks ajaks, kui koitis järjekordne tormine esmaspäevahommik, olid tal pool George’i krimkat ja öökapil juba tükk aega tolmu kogunud New Yorkeri kolm numbrit läbi loetud.

*

NÜÜD ISTUS TA ELUTOADIIVANIL, cappuccino-tass käes, ja vaatas akna taga möllavat tormi. Väsimus ja letargia kestsid hetkeni, kui ta järsult – justkui oleks otsustanud uuesti tegusaks hakata – püsti tõusis, saapad jalga ja talvemantli selga pani ning välja läks. Tunne oli lausa tobedalt ebameeldiv.

Jäised vihmaiilid tungisid läbi riiete luuni välja, ta kiirustas Hornsgatani poole, mis paistis eespool ebatavaliselt hall. Tundus, nagu oleks kogu Söderi linnaosast värvid kadunud. Isegi pisikest värvilist lehekest ei lennelnud õhus, ettepoole kummargil ja käed rinnal risti kiirustas ta Maria Magdalena kirikust mööda Slusseni poole ning keeras siis Götgatsbackenile, seejärel aga Monki rõivakaupluse ja Indigo pubi vahel olevast uksest sisse. Ta läks neljandale korrusele toimetuse ruumidesse, need asusid täpselt Greenpeace’i kontori kohal, ja juba trepikojas kuulis ta häältesuminat.

Toimetuses oli ebatavaliselt palju rahvast. Lisaks toimetuse koosseisule ka olulisemad vabakutselised, Sernerist kaks konsultanti ja Ove Levin, kes oli selle päeva puhuks ka enda riietust veidi rahvalikumaks kohendanud. Ta ei jätnud direktori muljet, nähtavasti oli ta lisanud repertuaari ka mõned uued väljendid, sealhulgas rahvaliku „terekest”.

„Terekest, Micke, kuidas läheb?”

„Sõltub sinust,” vastas Mikael ega mõelnud seda tegelikult õelalt.

Ent ta märkas, et seda tõlgendati sõjakuulutamisena, ta noogutas puiselt, läks edasi ja istus ühele toolidest, mis moodustasid toimetuses otsekui auditooriumi.

OVE LEVIN KÖHATAS ja vaatas närviliselt Mikael Blomkvisti poole. Uksel nii sõjakana tundunud staarreporter jättis nüüd viisaka, asjast huvitatud inimese mulje, ega ilmutanud tülitsemise või vaidlemise märke. Kuid see ei rahustanud Ovet mitte põrmugi. Kunagi olid nad Blomkvistiga ühel ajal Expressenis ajutised reporterid. Tol ajal kirjutasid nad põhiliselt kiireid uudiseid ja üsna palju jama. Ent hiljem baarileti ees unistasid nad suurtest reportaažidest ja paljastustest ning rääkisid tundide kaupa, kuidas nad ei suuda iialgi leppida traditsioonilise või hambutu ajakirjandusega, vaid lähevad alati sügavuti. Nad olid noored ja ambitsioonikad, nad tahtsid kõike saada nüüd ja kohe. Ove tundis sellest ajast mõnikord puudust, muidugi mitte palgale või tööaegadele mõeldes, isegi mitte baarides veedetud kohustusteta elu ja tibide, vaid tolleaegsete unistuste pärast – ta tundis puudust nende sisemisest väest. Ta igatses tagasi pulbitsevat tahet muuta ühiskonda ja ajakirjandust ning kirjutada nii, et maailm hoiab hinge kinni ja võimurid tõmbuvad kössi, ja loomulikult tuli isegi säärasel ägedal vennal nagu tema endalt mõnikord küsida: mis sellest kõigest sai? Kuhu kadusid unistused?

Micke Blomkvist viis neist ju iga viimasegi ellu – mitte ainult sellepärast, et ta seisis mitme viimase aja suurima paljastuse taga. Ta kirjutaski tõepoolest selle jõu ja paatosega, millest nad olid unistanud, ja mitte kunagi ei paindunud ta võimumeeste surve alla ega läinud kompromissidele oma ideaalidega, samal ajal kui Ove ... Jah, õigupoolest on ju tema see, kes oli teinud kena karjääri, kas pole? Ta teenib praegu kindlasti kümme korda rohkem kui Blomkvist, ja see tegi talle tõeliselt rõõmu. Mis kasu on Mickel oma pommlugudest, kui ta ei suuda isegi vingemat suvilat osta kui too uberik Sandhamnis? Issand jumal, mis on see hurtsik võrreldes Ove uue majaga Cannes’is? Mitte midagi! Ei, just tema on neist see, kes valis õige tee.

Päevalehtede toimetustes rassimise asemel oli Ove vastu võtnud Serneri meediaanalüütiku koha, tal tekkisid head suhted Haakon Serneriga, see muutis tema elu ja tegi ta rikkaks. Tänaseks on ta terve rea meediaväljaannete ja -kanalite vastutav väljaandja, ta on sellega väga rahul. Ta armastab võimu, raha ja kõike sellega kaasnevat, ent sellest hoolimata ... ta on piisavalt suuremeelne ja tunnistab, et unistab mõnikord ka kõigest ülejäänust, õige natuke küll, kuid siiski. Ta tahaks, et ka teda peetaks heaks ajakirjanikuks, täpselt nagu Blomkvisti, ja kindlasti surus ta ka sel põhjusel Millenniumi ostmist läbi. Tänu väikesele vihjele sai ta teada, et ajakiri on majanduslikus kriisis ja peatoimetaja Erika Berger, kes on talle salamisi alati meeldinud, ei taha loobuda oma kahest viimati palgatud ajakirjanikust Sofie Melkerist ja Emil Grandénist. Mis oleks aga paratamatu, kui ajakiri ei saa uut kapitalisüsti.

Lühidalt, Ove nägi ootamatut võimalust osta end sisse Rootsi meedia ühte prestiižikaimasse tootesse. Ometi ei saa öelda, et Serneri juhtkond oleks väga entusiastlik olnud. Vastupidi, toriseti selle üle, et Millennium on vanaaegne ja vasakpoolne ning kipub tülli minema oluliste reklaamiandjate ja koostööpartneritega, ja kui Ove poleks nii kirglikult seda kaitsnud, oleks tehing lihtsalt liiva jooksnud. Ta ajas visalt oma joont. Ta ütles, et investeering Millenniumisse on laiemas plaanis väike summa, tähtsusetu panus, mis ei pruugi küll anda ülisuurt kasumit, kuid võib see-eest genereerida midagi oluliselt suuremat, nimelt usaldusväärsust, ja karm tõde Serneri kohta on praegusel hetkel siiski see: firma usaldusväärsus ei ole pärast kõiki koondamisi ja aadrilaskmisi kuigi kõrge ja seetõttu oleks Millenniumile panustamine märk, et kõigest hoolimata on ajakirjandus ja sõnavabadus kontsernile olulised. Serneri juhtkond ei olnud ei sõnavabadusest ega Millenniumi-stiilis uurivast ajakirjandusest muidugi ülemäära vaimustatud. Teisalt ei saa aga usaldusväärsus kuidagi kahjuks tulla. Sellest said siiski kõik aru, nii et Ove sai oma tahtmise ja tükk aega tundus, et võidavad kõik osapooled.

Serneri maine paranes, Millenniumile jäid töötajad alles ja ajakiri võis tegeleda sellega, milles seisnes tema tugevus: sügavuti minevate, kvaliteetsete reportaažidega. Ove ise säras nagu päike, võttis koguni osa ühest Ajakirjanike Klubis toimunud debatist ning mainis seal tagasihoidlikult:

„Ma usun heasse ettevõttesse. Ma olen alati uuriva ajakirjanduse eest võidelnud.”

Ent seejärel ... ta ei tahtnud selle peale mõeldagi. Algas sõjakäik Blomkvisti vastu ja alguses ei olnudki sellest midagi hullu. Alates hetkest, kui Mikael komeedina ajakirjandustaevasse tõusis, rõõmustas ta salamisi iga kord, kui Blomkvisti meedias tõrvati. Aga seekord ei kestnud rahuldus kuigi kaua. Serneri poeg Thorvald märkas sotsiaalmeedias toimuvat möllu ja pani loo suure kella külge, mitte küll sellepärast, et ta oleks sellest hoolinud. Thorvaldi ei huvitanud ajakirjanike seisukohad. Kuid talle meeldis võim.

Ta armastas intriige ja nägi siin võimalust saada paar lisapunkti või lihtsalt juhatuses istuvale vanemale põlvkonnale pugeda, ja õige varsti sai ta enda paati tegevdirektor Stig Schmidti, kellel polnud veel hiljuti sääraste pisiasjade jaoks aega, kuid kes nüüd deklareeris, et Millennium ei saa eeldada erikohtlemist, vaid peab kohanduma uute aegadega, täpselt samamoodi nagu kontserni kõik teised tooted.

Ove, kes äsja oli Erika Bergerile pühalikult lubanud toimetuse töösse mitte sekkuda muul moel kui „sõbra ja nõuandjana”, tundis end käsist seotuna ja oli sunnitud kulisside taga keerulist mängu mängima. Igal võimalikul moel püüdis ta Erikale, Malinile ja Christerile maha müüa uusi eesmärke, mida tegelikult polnud selgelt sõnastatudki – kiiresti tekkiva paanika õhkkonnas oleks seda palju nõuda –, kuid mis ometi olid suunatud Millenniumi uuendamisele ja suuremale kasumlikkusele.

Loomulikult kordas Ove ikka ja jälle, et ajakirja vaimu ja sõnaka hoiaku osas ei pea kompromissile minema, ehkki tegelikult polnud ta päris kindel, mida ta sellega mõtleb. Ta teadis ainult seda, et juhatusele meele järele olemiseks tuleb tal suruda ajakirja rohkem glamuuri, ja pikki majandusanalüüse tuleb avaldada harvemini, sest need võivad vihastada reklaamitellijaid ning tekitada juhatuses vaenlasi – kuigi seda ta muidugi Erikale ei öelnud.

Ta ei soovinud tarbetuid konflikte, ja nüüd toimetuse ees seistes oli ta igaks juhuks argisemalt riides kui tavaliselt. Ta ei tahtnud peakorteris moodi läinud läikivate ülikondade ja lipsudega kedagi provotseerida. Selle asemel olid tal jalas teksased, seljas lihtne valge särk ja tumesinine V-kaelusega sviiter – mis polnud isegi kašmiirist –, ja tema omal moel õrna mässumeelsust väljendavad pikad lokkis juuksed olid kinnitatud vingete telesaatejuhtide kombel hobusesabasse. Ent alustas ta eriti leebelt, nagu juhtimiskursustel oli õpetatud:

„Tere kõigile!” ütles ta. „Milline kohutav ilm! Ma olen seda palju kordi varemgi öelnud, kuid ütlen hea meelega veel üks kord: meie Serneri kontsernis oleme tõeliselt uhked, et saame olla osalised säärase ajakirja tegemise juures, ja mulle isiklikult tähendab see veelgi rohkemat. Osalus niisuguses ajakirjas nagu Millennium annab minu tööle mõtte ja tuletab mulle meelde, miks ma kunagi selle elukutse valisin. Kas mäletad, Micke, kuidas me Operabarenis istusime ja unistasime sellest, mida me tulevikus koos teeme? Ega me sellest just kainemaks ei saanud, heh-heh!”

Mikael Blomkvisti näoilme järgi otsustades tema midagi sellist ei mäletanud. Kuid Ove Levin ei lasknud ennast heidutada.

„Ei, ei, ma ei kavatse nostalgiasse langeda,” jätkas ta, „ja tegelikult pole selleks ka mingit põhjust. Tol ajal liikusid selles valdkonnas suured rahad. Kui kuskil suvalises kolkas toimus mingi tähtsusetu mõrv, siis üürisime meie helikopteri, panime kõige kallimas kohalikus hotellis kinni terve korruse ja tellisime järelpeoks šampanjat. Teate, kui ma hakkasin esimest korda välismaale komandeeringusse minema, küsisin välisuudiste reporterilt Ulf Nilsonilt, milline on Saksa marga kurss. „Mul pole aimugi,” vastas tema, „valuutakursi määran mina ise.” Hehheh! Kas mäletad, Micke, kuidas me tol ajal komandeeringuarvetele juurde keevitasime? Võib-olla avaldus seal veel meie kõige suurem loominguline potentsiaal. Muidu tuli meil lihtsalt artiklid käbedalt valmis treida, ja ometigi olid müügiarvud rekordilised. Kuid sellest alates on paljugi muutunud – me kõik teame seda. Konkurents on nüüd tappev ja tänapäeval pole ajakirjanduses lihtne raha teenida, isegi mitte siis, kui kokku on pandud Rootsi parim toimetus nagu teil, ja ma mõtlesin rääkida natuke meie ees seisvatest väljakutsetest. Ma ei arva hetkekski, et mul oleks teile midagi õpetada. Annan teile vaid edasiseks aruteluks mõned lähtepunktid. Me oleme Serneris lasknud teha päris mitmeid uurimusi teie lugejaskonna ja selle kohta, kuidas avalikkus Millenniumisse suhtub. Osa sellest paneb teid ehk veidi võpatama. Kuid masendusse langemise asemel tuleb teil võtta seda kui väljakutset, ja mõelge ka selle peale, et maailm muutub praegu täiesti haigelt.”

Ove tegi väikese pausi ja kaalus, kas sõna „haigelt” oli ehk viga, üle vindi keeratud katse mõjuda lahedalt ja noortepäraselt, ja kas võis kogu tema kõne algus olla liiga optimistlik ja naljatlev. „Alamakstud moralistide huumorimeele puudumist ei tohi kunagi alahinnata,” nagu Haakon Serneril oli kombeks öelda. Ei, otsustas ta, ma tulen sellega toime.

Ma saan nad enda poolele!

MIKAEL BLOMKVIST LÕPETAS kuulamise umbes selle koha peal, kus Ove manitses neid mõtisklema oma „digitaalse küpsuse” üle, seepärast ei kuulnud ta ettekandes ka seda kohta, mis puudutas noore põlvkonna teadmatust nii Millenniumi kui ka Mikael Blomkvisti olemasolust. Õnnetul kombel sai tal just sel hetkel kõrini ja ta läks toimetuse kööki, seepärast jäi tal kuulmata ka Norra konsultandi Aron Ullmani valjusti välja öeldud lause:

„Haletsusväärne. Kas ta kardab nii väga, et ta ära unustatakse?”

Tegelikult ei muretsenud Mikael selle üle mitte põrmugi. Teda ajas marru vaid see, et Ove Levin paistis nägevat nende päästerõngast avaliku arvamuse uuringutes. Seda ajakirja ei pannud kokku mingi kuradi turuanalüüs, vaid kirg ja sisemine põlemine. Millennium oli saavutanud oma positsiooni tänu sellele, et nad kõik olid teinud seda, mis tundus õige ja oluline, pööramata tähelepanu sellele, kustpoolt tuul puhub, ja nii seisiski ta tükk aega kööginurgas ja mõtles, kui kaua läheb aega, enne kui Erika samuti püsti tõuseb ja ära tuleb.

Selleks kulus umbes kaks minutit. Kontsaklõbina järgi püüdis ta ära arvata, kui vihane Erika on. Aga tema juurde jõudes naine kõigest naeratas alistunult.

„Kuidas sinuga on?” küsis Erika.

„Ma lihtsalt ei jaksanud seda kuulata.”

„Sa saad ju aru, et inimesed muutuvad meie suhtes pagana tülikaks, kui sa niimoodi käitud.”

„Saan.”

„Arvatavasti saad sa ka sellest aru, et Serner ei saa ilma meie loata mitte midagi teha. Meie kontrollime endiselt olukorda.”

„Me ei kontrolli mitte tuhkagi. Me oleme nende pantvangid, Ricky! Kas sa ei mõista? Kui me ei tee nii, nagu nad ütlevad, lõpetavad nad meie toetamise ja siis oleme omadega ummikus,” ütles ta veidi liiga valjusti ja vihaselt, ning kui Erika teda vaigistas ja pead raputas, lisas ta veidi ettevaatlikumalt:

„Anna andeks. Ma käitun nagu väike laps. Aga nüüd lähen ma koju tagasi. Mul on vaja mõelda.”

„Sinu tööpäevad on väga lühikeseks muutunud.”

„Ma arvan, et mul on vanast ajast üsna palju ületunde, mille arvelt praegu vabaks võtta.”

„Küllap vist. Kas sooviksid endale õhtuks kaaslast?”

„Ma ei tea. Ma tõesti ei tea, Erika,” vastas Mikael, lahkus toimetusest ja astus Götgatsbackenile.

TORM JA VIHM peksid talle näkku, tal oli külm, ja vandudes kaalus ta hetkeks, kas mitte astuda sisse Pocketshopi ja osta veel üks inglise krimka, millesse põgeneda. Kuid selle asemel kõndis ta St. Paulsgatanile, ja kui ta seal sushi-restoranini jõudis, helises tema mobiil. Ta oli kindel, et see on Erika. Helistas aga tema tütar Pernilla, kes oli ilmselt valinud täiesti vale hetke suhtlemiseks isaga, kelles tekitas vähene kontakt tütrega niigi süümepiinu.

„Tere, kullake,” ütles ta.

„Mis hääl see on?”

„Ma arvan, et torm.”

„Okei, okei, ma teen lühidalt. Mind võeti Biskops-Arnö rahvaülikooli loova kirjutamise kursustele vastu.”

„Ah et sa tahad nüüd kirjutama hakata,” ütles Mikael liiga järsult ja peaaegu sarkastiliselt, see oli loomulikult täiesti ebaõiglane.

Ta oleks pidanud lihtsalt õnne soovima. Ent Pernillal oli selja taga palju keerulisi aastaid, kus ta hüppas ühest kummalisest kristlikust sektist teise, õppis veidi aega ühte ja veidi aega teist, ilma midagi lõpule viimata, nii et järjekordse kursimuutuse kuulutamine tekitas Mikaelis lihtsalt tüdimust.

„Rõõmuhõiskena see just ei kõlanud.”

„Sorry, Pernilla. Ma olen täna liimist lahti.”

„Millal sa seda ei ole?”

„Ma lihtsalt tahaksin, et sa leiaksid midagi, mis sind tõesti huvitab. Ma ei tea, kas kirjutamine on väga hea mõte, kui võtta arvesse, mis sellel elualal praegu toimub.”

„Ma ei hakka tegema säärast igavat ajakirjandust nagu sina.”

„Mida sa siis tegema hakkad?”

„Päriselt kirjutama.”

„Okei,” ütles ta, küsimata, mida tütar sellega mõtleb. „Kas sul raha on?”

„Ma töötan Waynes Coffee’s.”

„Kas sa tahaksid täna õhtul õhtusöögile tulla, siis saaksime sellest rääkida?”

„Ei, kuidagi ei jõua. Ma tahtsin sulle lihtsalt teada anda,” sõnas tütar ja katkestas kõne, ning ehkki Mikael püüdis tema entusiasmi positiivselt suhtuda, läks tal tuju veelgi halvemaks ning ta kiirustas üle Mariatorgeti ja Hornsgatani oma Bellmansgatani katusekorterisse.

Tundus, nagu oleks ta sealt äsja lahkunud, ja tal tekkis kummaline tunne, et tal pole enam töökohta ning saabumas on uus ajastu, kus tal rabelemise asemel on laialt aega käes, ja hetkeks kaalus ta, kas peaks ehk natuke koristama. Korteris vedeles kõikjal ajalehti, raamatuid ja riideid. Ent selle asemel võttis ta külmkapist kaks Pilsner Urquelli, istus elutoas diivanile ja mõtles kõik kainelt läbi, või vähemalt nii kainelt, kui asjad pärast mõningast õllejoomist läbi klaasi paistavad. Mida ta tegema hakkab?

Tal polnud aimugi, ja mis kõige murettekitavam: temas polnud mingit võitlusvaimu. Vastupidi – ta oli kummaliselt resigneerunud, justkui hakkaks Millennium tema huvisfäärist välja libisema, ja taas pidi ta mõtlema: kas ei oleks aeg teha midagi uut? Erika ja teiste suhtes oleks see muidugi kohutav reetmine. Kuid kas ta on tõepoolest õige mees juhtima ajakirja, mis elab reklaamist ja ettetellimustest? Võib-olla sobiks ta paremini kuhugi mujale, kus iganes see „mujal” siis ka oleks?

Ka suurtes päevalehtedes lastakse praegu aadrit ja ainus koht, kus uurivate reportaažide jaoks ressursse ning raha jätkub, on avalikõiguslik ringhääling, kas siis raadiouudiste toimetuses või televisioonis ... jah, miks ka mitte? Ta mõtles Kajsa Åkerstami peale, kes iseenesest on ju üsna kena inimene ja kellega ta aeg-ajalt ikka klaasikese või paar veini joob. Kajsa oli Rootsi televisiooni uuriva ajakirjandussaate toimetaja, kes oli püüdnud teda juba mitu aastat enda juurde tööle meelitada. Seni ei olnud ta kordagi vedu võtnud.

Polnud oluline, mida Kajsa talle pakkus ja kui pühalikult ta lubas igakülgset toetust ning täielikku sõltumatust. Millennium oli olnud tema kodu, sellele kuulus tema süda. Aga nüüd ... võib-olla tuleks nõustuda, kui pakkumine pärast tema kohta kirjutatud jama ikka veel jõus on. Ta on oma ametis nii mõndagi teinud, aga mitte kunagi televisiooni, kui sadades vestlussaadetes ja hommikutelevisooni diivanitel sõnavõtmine välja arvata. Töö televisioonis puhuks ehk tema söed uuesti hõõguma.

Mobiil helises ja hetkeks ta rõõmustas. Ükskõik, kas helistajaks on Erika või Pernilla, vastab ta sõbralikult ja tõepoolest kuulab neid. Ent ekraanil oli tekst „Salastatud number” ning ta vastas mõnevõrra äraootavalt.

„Kas Mikael Blomkvist?” küsis noor hääl.

„Jah,” vastas ta.

„On sul aega rääkida?”

„Kui sa ennast tutvustad, siis võib-olla tõesti.”

„Minu nimi on Linus Brandell.”

„Nii, Linus, mida sa tahad?”

„Mul on sinu jaoks lugu.”

„Ma kuulan.”

„Räägin kõik ära, kui viitsid minuga kohe siin üle tee Bishops Armsi pubis kokku saada.”

Mikael ärritus. Põhjuseks polnud mitte ainult kamandav hääletoon, vaid kutsumata viibimine tema kodukvartalis.

„Minu meelest sobib telefon ka väga hästi.”

„Seda teemat ei saa avalikul liinil arutada.”

„Miks sinuga rääkimine mind nii hirmsasti tüütab, Linus?”

„Võib-olla on sul vilets päev olnud.”

„Mul oli tõepoolest vilets päev, nii et selles on sul õigus.”

„Näed siis. Jookse nüüd alla Bishopsi baari, ma teen sulle õlle välja ja räägin midagi väga ägedat.”

Mikael oleks õigupoolest tahtnud ainult nähvata, et lõpetagu kamandamine. Sellest hoolimata ütles ta iseendalegi üllatuseks, või siis sellepärast, et tal polnud nagunii midagi targemat teha kui siin oma tuleviku üle mõtteid mõlgutada:

„Oma õlle eest maksan ma ise. Aga okei, ma tulen.”

„Tark tegu.”

„Aga tead mis, Linus?”

„Jah?”

„Kui sa jääd pikalt jutustama ja tutvustad mulle metsikuid vandenõuteooriaid selle kohta, et Elvis elab ja et sa tead, kes Olof Palme tappis, ilma et sa üldse asja juurde jõuaks, siis tulen ma kohe koju tagasi.”

„Fair enough,” vastas Linus Brandell.