Читать книгу Suurelt mõtlemise maagia - David Schwartz - Страница 5

INIMESED. KUI MÕTLETE ENNAST edukusele, siis need ongi teie uuritavad – inimesed. Te uurite inimesi väga tähelepanelikult, et avastada ja seejärel kaasata nende edu tagavad põhimõtted enda ellu. Ja te tahate alustada kohe praegu.

Kui süüvite uurimusse inimestest, avastate, et edutud inimesed kannatavad mõistust halvava haiguse käes. Me nimetame seda haigust väljavabandamiseks. Iga ebaõnnestumine kannab endas selle haiguse arenenud vormi. Enamik „keskpäraseid” inimesi põeb selle haiguse kergemat vormi.

Te näete, et väljavabandamine selgitab erinevust inimeste vahel, kes on teel millegi poole ja kes suudavad vaevu hoida seda, mis neil on. Te märkate, et mida edukam on inimene, seda vähem kalduvust on tal vabandusi leida.

Kuid inimene, kes pole kuhugi jõudnud ja kellel pole ka plaane kuhugi minna, kannab alati kaasas raamatutäit põhjusi seletamaks, miks. Keskpäraste saavutustega inimesed on alati varmad seletama, miks nad ei ole teinud, miks nad ei taha, miks nad ei saa ja miks nad ei tee.

Uurige edukate inimeste elusid ja te avastate, et edukas inimene võiks, kuid ei too põhjenduseks kõiki keskpärase inimese leitud vabandusi.

Ma pole kordagi kohanud tõeliselt edukat ärijuhti, ohvitseri, müügimeest, spetsialisti või mis tahes valdkonna juhti, kes oleks otsinud ühte või mitut olulist argumenti, mille taha peitu pugeda. Roosevelt võinuks end vabandada elutute jalgadega, Truman võinuks kasutada vabandust „pole ülikooliharidust”, Kennedy võinuks öelda: „Ma olen liiga noor, et olla president., Johnson ja Eisenhower võinuks ette tuua südameinfarktid.

Nagu iga haigus, on ka väljavabandamine süveneva loomuga, kui seda korralikult välja ei ravita. Selle mõttehaiguse ohver läbib järgmise vaimse protsessi: „Mul ei lähe nii hästi, kui võiks minna. Mida ma saaksin kasutada alibina, et oma nahka hoida? Vaatame. Kehv tervis? Hariduse puudumine? Liiga vana? Liiga noor? Halb õnn? Isiklik ebaõnn? Abikaasa? Kasvatus?”

Lõpuks, kui ebaõnnestumishaiguse ohver on leidnud „hea” vabanduse, jääb ta selle juurde. Ta hakkab toetuma sellele vabandusele, et seletada endale ja teistele, miks ta ei suuda areneda.

Iga kord, kui ohver oma vabandust kasutab, tungib see vabandus sügavamale tema alateadvusse. Mõtted, olgu positiivsed või negatiivsed, kasvavad seda tugevamaks, mida enam neid korratakse. Alguses teab väljavabandamise ohver, et tema alibi on suuremal või vähemal määral vale. Mida enam ta aga seda kordab, seda enam veendub ta, et see on tõde, et otsitud alibi ongi tegelik põhjus, miks ta ei ole nii edukas, kui võiks olla.

Seega on esimene toiming teie edukaks mõtlemise programmis enda vaktsineerimine ebaõnne haiguse, väljavabandamise vastu.

VÄLJAVABANDAMISE NELI KÕIGE LEVINUMAT VORMI

Väljavabandamine ilmneb paljudes eri vormides, kuid selle haiguse kõige hullemad sordid on väljavabandamine tervise, intelligentsi, vanuse ja õnneteguriga. Nüüd vaatame, kuidas saame end nende nelja peamise vaevuse eest kaitsta.

1. „Aga mul ei ole hea tervis.”

Väljavabandamine tervisega varieerub kroonilisest väitest „Ma ei tunne ennast hästi” kuni spetsiifilise sedastuseni „Mul on see-jasee tervisehäire”.

„Halb” tervis on tuhandetes vormides kasutusel vabandusena, miks inimene kukkus läbi milleski, mida ta teha tahtis, kukkus läbi suurema vastutuse võtmisel, ei suutnud rohkem teenida, edu saavutada.

Miljonid inimesed kannatavad tervise vabanduseks toomise all. On sellel enamasti ka tegelik alus? Mõelge hetkeks kõigi tõeliselt edukate inimeste peale, keda teate ja kes võiksid kasutada, kuid ei kasuta tervist vabandusena.

Minu raviarstidest ja kirurgidest sõbrad räägivad, et ei ole olemas täiesti tervet täiskasvanud inimest. Kõigil on mingeid terviseprobleeme. Paljud annavad osaliselt või täielikult alla ja toovad tervisehädad vabanduseks, kuid edule pürgivad inimesed seda ei tee.

Puutusin ühel pärastlõunal kokku kahe hea näitega õigest ja valest suhtumisest tervisesse. Olin just lõpetanud loengu Clevelandis, kui üks umbes kolmekümneaastane meesterahvas palus võimalust minuga mõned minutid vestelda. Ta tegi komplimendi minu loengu kohta, kuid sõnas: „Ma kardan, et teie ideed ei aita mind just eriti.”

„Vaadake,” jätkas ta, „mul on nõrk süda ja ma pean end jälgima.” Ta jätkas seletusega, et on käinud nelja arsti juures, kuid need ei olnud suutnud tema probleemi põhjust tuvastada. Ta küsis, mida ma soovitaksin tal teha.

„Noh,” sõnasin ma, „mina ei tea südametööst midagi, kuid nagu üks võhik teisele: on kolm asja, mida mina teeksin. Esiteks, ma külastaksin parimat südamearsti, kelle ma leida suudaksin, ja nõustuksin lõplikult tema pandud diagnoosiga. Te olete juba nelja doktoriga konsulteerinud ja ükski neist pole leidnud teie südame juures midagi erilist. Las viies doktor olla viimane kontroll. On täiesti võimalik, et teie süda on läbinisti terve. Kui jätkate selle pärast muretsemist, võib teil lõpuks välja kujuneda tõsine südamehaigus. Haiguse otsimine võib sageli päädidagi tegeliku haigusega.

Teiseks soovitaksin teil lugeda dr Schindleri suurepärast raamatut „Kuidas elada 365 päeva aastas”. Dr Schindler näitab oma raamatus, et kolm igast neljast haiglavoodist on hõivanud inimesed, kellel on EEH – emotsionaalselt esilekutsutud haigus. Kujutlege, kolm neljast haigest võiksid olla terved, kui nad oleksid õppinud oma emotsioonidega tegelema. Lugege dr Schindleri raamatut ja töötage välja kava oma „emotsioonide haldamiseks”.

Kolmandaks võtaksin otsuseks elada, kuni ma suren.” Jätkasin sellele probleemsele isikule selgitamist, kuidas sain aastaid tagasi head nõu ühelt juristist sõbralt, kellel diagnoositi kinnine tuberkuloos. Sõber teadis, et ta peab elama piiratud elu, kuid see ei takistanud tal juurat praktiseerida, toreda perekonna luua ja tõeliselt elu nautida. Mu sõber, kes on nüüd seitsmekümne kaheksa aastane, väljendab oma filosoofiat järgmiste sõnadega: „Ma kavatsen elada, kuni ma suren, ja mitte ajada elu ning surma segamini. Kuni ma olen siin maa peal, ma elan. Miks olla ainult poolenisti elus? Iga minut, mille inimene kulutab suremise pärast muretsemisele, on lihtsalt minut, mil see inimene võiks sama hästi surnud olla.”

Sel hetkel pidin ma lahkuma, kuna pidin jõudma Detroiti lennukile. Lennuki pardal sain teise, palju meeldivama kogemuse osaliseks. Kui õhkutõusmise müra oli lõppenud, kuulsin tiksumist. Üsna ehmunult heitsin pilgu kõrvalistuja poole, sest heli näis lähtuvat temast.

Ta naeratas laialt ja ütles: „Oh ei, see ei ole pomm. See on lihtsalt mu süda.”

Olin ilmselgelt üllatunud, seepärast selgitas ta, mis temaga oli juhtunud.

Vaid kakskümmend üks päeva tagasi oli talle operatsiooni käigus paigaldatud südamesse plastklapp. Ta seletas, et tiksuv hääl kestab veel mitu kuud, kuni tehisklapile kasvab uus kude. Küsisin temalt, mida ta nüüd tegema hakkab.

„Oh,” sõnas ta, „mul on suured plaanid. Kui ma Minnesotasse tagasi jõuan, hakkan juurat õppima. Ma loodan ühel päeval valitsusse tööle minna. Arstid ütlevad, et ma pean mõned kuud asja rahulikult võtma, kuid pärast seda olen nagu uus.”

Need on kaks viisi terviseprobleemidega tegeleda. Esimene mees, kes polnud isegi kindel, et tal on orgaanilises mõttes midagi viga, oli murelik, masendunud, teel allaandmisele, otsides kedagi, kes kinnitaks tema arvamust, et ta ei saa edasi minna. Teine mees, pärast ühe raskeima operatsiooni läbimist, oli optimistlik, innukas midagi tegema. Erinevus seisneb selles, kuidas nad tervisest mõtlesid.

Mul on väga otsene tervise ja väljavabandamisega seotud kogemus. Ma olen diabeetik. Kohe, kui sain teada, et põen sellist haigust (umbes 5000 süsti tagasi), hoiatati mind: „Diabeet on füüsiline konditsioon, kuid suurim kahju tekib negatiivsest suhtumisest. Kui hakata selle pärast muretsema, on kaelas tõeline jama.”

Loomulikult sain pärast diabeedi diagnoosi tuttavaks paljude teiste diabeetikutega. Lubage, et räägin teile kahest äärmusest. Noormees, kellel on väga kerge haigusvorm, kuulub elavate surnute hulka. Ilma suhtes kinnisideeliselt kartlik, on ta tavaliselt naeruväärselt sisse pakitud nagu kubujuss. Ta kardab nakkusi, seega peletab endast eemale kõik, kellel on kergeimgi nohu. Ta kardab ülekoormust, seega ei tee ta peaaegu midagi. Ta kulutab lõviosa oma vaimsest energiast, mõeldes sellele, mis võib juhtuda. Ta tüütab teisi inimesi, rääkides sellest, kui „kohutav” on tema seisund. Tema tegelik haigus ei ole diabeet. Pigem on ta tervise vabanduseks toomise ohver. Ta on end invaliidiks haletsenud.

Teine äärmus on ühe suure kirjastuse osakonnajuhataja. Temal on haiguse raske vorm, ta võtab umbes kolmkümmend korda rohkem insuliini kui eespool kirjeldatud noormees. Kuid ta ei ela selleks, et haige olla. Ta elab, et nautida elu ja lõbutseda. Kord ütles ta mulle: „Muidugi on see ebamugavus, kuid seda on ka habeme ajamine. Kuid ma ei kavatse ennast haigevoodisse mõelda. Kui ma süsti teen, siis ülistan neid tüüpe, kes insuliini avastasid.”

Üks mu hea sõber, tuntud ülikooli õppejõud, naasis Euroopast 1945. aastal ilma ühe käeta. Hoolimata oma puudest on John alati naerusuine, alati abivalmis. Ta on niisama optimistlik kui ükskõik kes teine, keda ma tean. Ühel päeval rääkisime pikalt tema puudest.

„See on ainult käsi,” ütles ta. „Muidugi, kaks on parem kui üks. Aga nad lõikasid maha ainult mu käe. Mu hing on endiselt tervenisti alles. Selle eest olen ma tõesti tänulik.”

Üks teine amputeeritud käega sõber on suurepärane golfimängija. Ükspäev küsisin temalt, kuidas ta suudab ühe käega peaaegu perfektse stiili välja arendada. Mainisin, et enamik kahe käega golfimängijaid ei saa ligilähedaseltki nii hästi hakkama. Tema vastus ütleb palju: „Noh, minu kogemus näitab,” sõnas ta, „et õige suhtumine ja üks käsi ületab iga kell vale suhtumise ja kaks kätt.” Õige suhtumine ja üks käsi ületab iga kell vale suhtumise ja kaks kätt. Mõelge selle üle natuke. See ei ole tõsi mitte ainult golfiväljakul, vaid igas eluvaldkonnas.