Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll - Derek Landy - Страница 10

Hommikupäike viitsis vaevu end läbi akende upitada, kui Valküüria surnud onu Gordon oma sõrmed kokku pani ja üle nendest moodustunud tipu tüdruku poole piilus. Elavana tavatses ta seda sageli tugitoolis istudes teha, jalg mugavalt üle põlve – see jättis temast targa ja mõtliku mehe mulje. Nüüd, kus ta oli surnud ega saanud füüsilise maailmaga enam suhestuda, jättis see temast pelgalt mulje kui mehest, kes vajab hädasti tooli.

„Oled niisiis avastanud oma päris nime,” uuris Gordon.

„Jah,” vastas Valküüria.

„Ja su päris nimi on Darquesse.”

„Just.”

„Ja Darquesse on see sorts, kellest näevad nägemusi kõik selgeltnägijad – seesama, kes hävitab kord maailma.”

„Täpselt.”

„Nii et sina hävitad kord maailma.”

„Näib nii.”

„Ja millal sa selle kõik avastasid?”

„Umbes viis kuud tagasi.”

„Ja räägid sellest mulle alles nüüd?”

„Gordon, kogu see aeg kulus mul maha rahunemiseks. Ma vajan su abi.”

Onu hakkas ruumis ringi jalutama. See oli suur tuba, ääristatud raamaturiiulite ja gooti maalidega. Üks õlimaal kujutas poolpaljast Gordonit. Onu keha lainetas pildil musklitest, mida tal polnud eluajal iial olnud. Pilt rippus tohutu kamina kohal ja põrnitses kõiki selle alt möödujaid nagu vägev ja hirmuäratav jumalus. Ehkki maja ja maa selle ümber pärandati Valküüriale, ei suutnud ta endiselt seda maali maha võtta. See oli selleks liiga naljakas.

„Sa ikka taipad, mida see sinu jaoks tähendab?” küsis Gordon, kui tema aeglane tiirutamine teda toanurga poole juhatas. „Sorts, kes teab oma päris nime, omab ligipääsu väele, millest ülejäänud sortsid oskavad ainult unistada.”

Onu kujutis kippus hääbuma ja Valküüria köhatas valjult kurgu puhtaks. Gordon peatus, keeras kannapealt ringi ning jalutas tuldud teed tagasi. Kohe muutus onu ka tahkeks. Kajakivi, kus pesitses tema teadvus, istus kohvilaual oma alusel ja kumas rahustava sinise valgusega.

„Ma ei hooli sellest üleüldse,” poetas Valküüria. „Nägin üht sellist nägemust, saad aru? Nägin põlevat linna ja vigastatud sõpru ja Darquesse’i – mind – tapmas omaenda vanemaid.”

„Tead, oota nüüd. Selle põhjal, mida sa oled mulle Cassandra Pharose nägemuse kohta rääkinud, näivad tulevane sina ja Darquesse olevat kaks eraldiseisvat isikut.”

„Seepärast, et ühelgi hetkel ei nähtud mind selles nägemuses iial kellelegi viga tegevat. Me nägime fragmente sellest, mis hakkab juhtuma. Nägime Darquesse’i, mind, kauguses oleva koguna, kes võitles ja tappis ja mõrvas. Ja siis nägime mind, tulevast mind, lähedalt ja kurvana. See oli temast kena, aga kahtlemata on ta peast veidi ohoo. Kuule, mul kulus selle vaatamiseks ja loogiliselt mõtlemiseks mõnda aega, kuid ilmselgelt avastab keegi mu pärisnime ja kasutab seda minu kontrollimiseks.”

„Siis pead oma nime pitseerima,” teatas Gordon.

„Sa tead, kuidas seda teha?”

„Ei. Ma kirjutan maagiast, aga sa tead suurepäraselt, et mul pole selleks iial annet jagunud. Midagi sellist nagu tõelise nime pitseerimine on teadmine, mida omab ainult teatud tõug sortse.”

„Ma ei saa Leebesurmalt küsida,” sõnas Valküüria vaikselt. „Ma ei taha, et tema teaks.”

Gordon jäi seisma ja vaatas teda hellalt. „Ta mõistaks, Valküüria. Leebesurm on hirmus palju üle elanud.”

„Kui ta nii mõistev on, miks ei luba sa siis ikka veel talle öelda, et oled olemas?”

„Noh,” ütles Gordon pepsilt, „see on midagi muud. Asi pole iial olnud temas või kelleski teises. Asi oli alati minus ja mu ebakindluses.”

„Mis on sul nüüd ravitud, eks?”

Gordon kõhkles. „Teoreetiliselt...”

„Nii et sulle sobib, kui räägin Leebesurmale meie korrapärastest vestlustest?”

Gordon limpsis huuli. „Ma ei arva, et selleks on praegu täiuslik hetk. Sul on kõvasti asju ette võetud ja ma võin sulle ehk rohkem abiks olla, kui teised ei sega.”

„Sa kardad.”

„Ma ei karda, olen ettevaatlik. Ma ei tea, kuidas mu sõbrad reageerivad. Ma pole ju tegelikult Gordon Edgley – olen üksnes tema isiksuse salvestis.”

„Aga...?” kergitas Valküüria kulmu.

„Aga,” vastas Gordon ruttu, „see ei tähenda, et ma poleks eraldiseisev isik omaenda identiteedi ja väärtusega.”

„Väga tubli,” naeratas Valküüria. „Oled selle kallal kõvasti töötanud.”

„Mul jääb iseloomu tugevdamiseks piisavalt aega, kui selles pisikeses sinises kristallis istun ja su külaskäike ootan.”

„Kas see on sinu peen vihje, et peaksin sagedamini külas käima?”

„Ma praktiliselt lõpetan eksistentsi, kui sind siin pole,” ütles Gordon. „Selles pole midagi vihjamisi.”

Valküüria telefonis piiksatas korraks alarm. „Fletcher tuleb varsti siia,” ütles ta ning korjas Kajakivi koos alusega üles. „Paneme su parem tagasi.”

Gordon järgnes talle, kui Valküüria elutoast välja kõndis ja treppi mööda üles astus. „Täna pärastlõunal toimub suur koosolek, eks?”

„Jajah,” põrnitses Valküüria pahaselt. „Isegi pärast juhtunut ja kõige selle juures, mis minu kohal ripub, pean ikka raiskama aega sellele tobedusele. Leebesurm ütleb, et tähtis on näha, kuidas selline poliitika käib.”

„Sul veab,” sõnas Gordon unistavalt. „Oleksin nii väga tahtnud, et mindki kuhugi sellisele kohtumisele kutsutaks. Kui veel elus olin.”

„Seal vatrab kari inimesi sellest, kuidas me seame üles uue Pelgupaiga. Millega saan mina sinna panustada?”

„Ma ei tea. Üleüldise pahuruse õhkkonnaga?”

„No seda võin teha küll.”

Nad läksid töötuppa. Selle asemel, et minna aga peidetud ukseavast salaruumi, kus onu hoidis kõige väärtuslikumaid esemeid oma kollektsioonis, kõndis Gordon väikese raamaturiiuli juurde akna kõrval. „Ja kuidas Fletcheril tänapäeval läheb?”

„Ta on äge.”

„On ta su vanematega kohtunud?”

Valküüria kortsutas kulmu. „Ei. Ja ei kohtugi.”

„Sa arvad, et nad ei kiidaks heaks?” küsis Gordon raamatuid uurides.

„Arvan, et nad küsiks kohe igasuguseid kohmetust tekitavaid küsimusi. Ja neile ei meeldiks asjaolu, et mu poiss on minust vanem.”

„Tema on kaheksateist, sina kuusteist,” ütles Gordon. „See pole drastiliselt suur vahe.”

„Kui pean neile ütlema, küll ma ütlen. Praegu vastutab Leebesurm selle eest, et esitada kõiki piinlikkust esile kutsuvaid küsimusi, mida mu vanemad võiks üldse küsida. Nii et ära muretse.”

„Siin,” ütles Gordon ja osutas õhukesele kaustikule. „Siin on juhised ühe naise juurde, kes võib sind aidata.”

„Tema võib mu nime pitseerida?”

„Mitte tema isiklikult, aga ta teab kedagi, kes võib seda teha.”

„Kes ta on?”

„See „kes” pole oluline. „Mis” aga küll. Ta on mardus.”

„Tõsiselt räägid või?”

„Enamik marduseid on kahjutud,” ütles Gordon. „Pakuvad teenust, muud ei midagi.”

„Mis teenust?”

„Kui kuuled marduse hala, on see hoiatus, et sured varsti. Ma pole selle teenuse poolt pakutavas hüves kindel, aga teenus on see kahtlemata. Kakskümmend neli tundi pärast selle kuulmist tuleb Dullahan sulle järele.”

„Mis asi on Dullahan?”

„Peata ratsanik, kes teenib mardust.”

„Peata?”

„Just.”

„Tõsiselt?”

„Jah.”

„Nii et tal pole pead?”

„Seda peata reeglina tähendab, jah.”

„Üldse pole pead?”

„Sa oled selle peata värgi külge ikka kõvasti kinni jäänud, mis?”

„See on juba totter, isegi meiesuguste jaoks.”

„Ometi veedad sa oma päevad elusa luukerega.”

„Vähemalt on Leebesurmal pea.”

„Tõsi.”

„Tal on isegi üks varuks.”

„Kas võiks nüüd edasi minna?”

„Jah. Vabandust. Jätka.”

„Tänan. Dullahan sõidab manalavankriga, mida näed alles siis, kui see on juba su kõrval. Ta pole kuigi sõbralik poiss.”

„Ilmselt seepärast, et tal pole pead.”

„Sellel võib olla midagi sellega pistmist.”

„Nii et see mardus,” uuris Valküüria, „on ta üks kahjututest või kahjulikest?”

„Vot seda mina ei tea. Mardused on ka parimal juhul üks omaette hoidev kamp. Kui ta aga pole sind nähes kuigi meelitatud, siis...”

„Jah?”

„Soovitan käed kõrvadele panna, kui ta suu lahti teeb.”

Valküüria silmitses teda. „Või nii. Aitäh soovituse eest.”

„Millal sa plaanid talle läheneda?”

„Varsti vist. Noh, nii varsti kui võimalik. Tahaks sellega ühele poole saada. Ma arvan, et ma... Täna öösel.”

„Tõesti?”

„Jah. Ma pean, Gordon. Kui seda edasi lükkan, ei tee ma seda iialgi. Leian Leebesurmale mingi ettekäände. Ta ei tunne minust puudust.”

„Valküüria, nii palju kui mina tean, on nime pitseerimine üks suur protseduur. Pead seda ette võttes kindel olema, et see on parim variant.”

„Ma lähengi kindlustunnet saama. Mäletad, kui Dusk mind hammustas? Ta maitses mu veres midagi, mis märgistas mind erilisena. Arvan, see maitse seostus kuidagi Darquesse’iga. Niisiis otsin veel ühe eksperdi arvamuse.”

Gordon kortsutas kulmu. „Sa otsid kedagi, kes maitseks su...? Aa, saan aru. Räägid temast.”

„Caelan saaks öelda mulle, mida Dusk tajus. Kui see on halb, ei vaja ma enam tõendeid ega surkimist. Siis tean, et pean seda tegema.”

„Jajah,” nõustus Gordon leebelt.

Valküüria noogutas ja tundis ebameeldivat segu ärevusest ja ebakindlusest. Ta jättis Kajakivi salaruumi ja võttis riiulilt kaustiku. Tüdruk lappas lehti, kuni jõudis märkmeteni marduse kohta. Ta toppis kaustiku jakitaskusse ja läks alla elutuppa. Telefon piiksus uuesti ja hetk hiljem ilmus Fletcher Renn kamina kõrvale. Blondid juuksed turris, huuled alati valmis suudlema või muigama, üks käsi selja taga, teise pöial teksade rihma-aasas.

„Ma olen vapustav,” teatas ta.

Valküüria ohkas. „Oled või?”

„Kas sa ei vaata mind teinekord ja ei mõtle: issand, küll ta on vapustav. Ei või? Mina küll, kogu aeg. Ma muidugi mõtlen, et sina oled ka vapustav.”

„Tänud.”

„Sul on imearmsad tumedad silmad ja imearmsad mustad juuksed ja su nägu on kena ja nii. Ja mulle hullult meeldib, kuidas sa musta riietud, ja mulle meeldivad need uued riided.”

„See on jakk, Fletch.”

„Mulle meeldib su uus jakk,” kinnitas noormees. „Traagel tegi tõeliselt imearmsa jaki.” Ta muigas.

„Sina näid küll täiesti ärkvel olevat,” nentis Valküüria. „Sa pole kunagi hommikul sellisel kellaajal täiesti ärkvel.”

„Tegin uurimistööd. Ega sina pole ainus, kellele meeldib raamatuid lugeda, tead. Väidetavalt pidi mu vägi suurenema, kui ma veidi tööd teen – niisiis mõtlesin seda proovida. Mulle räägiti, et Itaalias olevat mingi raamat, mille on kirjutanud kuulus Teleportija. Nüüd on ta loomulikult surnud. Sellest raamatust võiks mulle tõeliselt abi olla, seepärast käisin seal ja sain selle kätte.”

„Tubli.”

„Ainult et see on täiega itaalia keeles, seepärast jätsin selle riiulile ja käisin Austraalias jäätist toomas.” Fletcher tõmbas teise käe selja tagant välja ja hoidis käes – jäätisetorbikut. „Tõin sulle ühe.”

„Fletcher, praegu on talv.”

„Austraalias mitte.”

„Meie pole Austraalias.”

„Ma viin su viieks minutiks Sydneysse. Sa võid seal jäätist süüa, kuni päikeseloojangut vaatame. Ja siis tuleme siinse hädaoru juurde tagasi.”

Valküüria ohkas. „Su vägi läheb sinuga küll raisku.”

„Mu vägi on ülikõva. Kõik tahavad, et neil oleks mu vägi.”

„Mina mitte. Mulle täitsa meeldib, et suudan inimesi endast pelgalt õhu liigutamisega eemale lennutada.”

„Noh, iga mittevägivaldne inimene tahaks, et neil oleks mu vägi. Mis sa sellest arvad?”

Valküüria kortsutas kulmu. „Ma ei ole vägivaldne inimene.”

„Sa kütad iga päev kellelegi lõuga.”

„Mitte iga päev.”

„Val, sa tead, et minu arust oled sa äge. Ja minu arust oled sa kõige lahedam beib, keda olen iial kohanud. Ja kõige ilusam pliks – aga sa satud jõhkralt paljudesse kaklustesse. Olgem ausad, sa elad vägivaldset elu.”

Valküüria tahtis protestida, ent talle ei karanud pähe ühtegi vastulauset. Fletcher tõmbas jäätise tagasi ja kukkus seda hoopis ise limpsima, olles eelneva vestluse juba unustanud. Valküüria vaatas kella ja sundis end praegusesse hetkesse tagasi.

„Sa mulle midagi jõuludeks kingid?” küsis Fletcher järgnevaks. Valküüria avastas, et muigab kõigest hoolimata.

„Jah. Sina vaata ette, et sa mulle midagi kingiks.”

Fletcher kehitas õlgu. „Muidugi kingin.”

„Olgu parem uskumatult lahe.”

„Muidugi on. Kuule, järgmisel aastal samal ajal on sul veel keegi, kellele kingitusi osta. Millal su empsil ametlik aeg on?”

„Veebruari keskel. Sa tead, et mul palutakse imikut hoida, eks? Kuidas ma seda teen?”

„Las peegelpilt tegeleb sellega.”

„Ma ei jäta imikut peegelpildi kätte. Segane oled või? Aga ma isegi ei tea, kuidas titte hoida. Neil on nii suured pead. Kas beebide pead pole mitte ebanormaalselt suured? Ma pole kindel, et minust saab üldse hea vanem õde. Loodan, et see plika pole minusse. Tahan, et temal vähemalt oleks sõpru.”

„Sul on ju sõpru.”

„Mulle meeldiks, kui tal oleks sõpru, kes pole temast sadu aastaid vanemad.”

„Sa ikka taipad, et sa viitad muudkui imikule kui tüdrukule?”

„Olen või? Ju siis. Ma ei tea. Lihtsalt tundub, nagu tuleks tüdruk.”

„Mis sa arvad, kas tal on võluvõimeid?”

„Leebesurm ütleb, et see on võimalik. Muidugi ei tähenda see, et ta iial maagia avastab. Võta kas või mu nõod.”

„Aa, kurikuulsad Toksilised Kaksikud.”

„Nemad põlvnevad viimasest Iidsest samamoodi nagu mina, aga me ei saa kunagi teada, kas nad oskavad maagiat. Nemad ei tea ju, et maagia on üldse olemas.”

„Kui sa ei taha, et su õde oleks segatud sinu hullumeelsesse ellu, ära lihtsalt räägi talle. Ja kahekümne viie aasta pärast vaatab tema sind ja ütleb: „Hei, õde, mis valemiga meie täpselt sama vanad oleme?” Siis ütled talle, et maagia aeglustab vananemist või?”

„Ma ilmselt ütlen talle, et mu loomulik ilu annab mulle igavesti noore välimuse. Ta on mu väike õde – usub nagunii kõike, mida talle kokku jahvatan.”

„Kui aus olla, Val, meeldib mulle väga fakt, et see juhtub. Pärast seda, kui saad väikese õe või venna, kes sinu poole alt üles vaatab ja sind vajab, mõtleksid ehk hetke järele enne, kui ohtlikesse olukordadesse tormad.”

„Ma mõtlengi.”

„Ja siis tormad ikkagi.”

„Ometi sisaldub selles järelemõtlemine.”

Fletcher naeratas. „Ma vahel lihtsalt muretsen su pärast.”

„Su hoolivus on liigutav.”

„Sa ei võta mind isegi karvavõrdki tõsiselt, eks?”

„Ma ei saa sind tõsiselt võtta, Fletch. Sul on nina peal jäätisetilk. Pealegi oleme seda vestlust tuhat korda pidanud – see ei takista mul tegemast seda, mida pean tegema.”

Fletcher lõpetas jäätise ja pühkis näo puhtaks.

„Tahad kindlameelselt kangelast mängida?” küsis ta vaikselt.

Valküüria suudles teda ega vastanud. Muidugi Fletcher eksis. Asi polnud selles, et ta sooviks olla kangelane – enam mitte. Asi oli lihtsalt selles, et ta üritas mitte saada kurikaelaks.