Читать книгу Karistus - Dick Francis - Страница 2

Liimi nuusutavad džokid derbil ei võida.

Mina pole elus kordagi liimi nuusutanud.

Sellegipoolest seisin ma mehe ees, kelle hobustel ma ratsutasin, ja kuulasin, kuidas ta rääkis mulle, et ei vaja enam minu teeneid. Ta istus vanaaegse paberiga kaetud kirjutuslaua taga ja nokitses oma puhaste küünealuste kallal. Tema käed olid kollakasvalged ja väga sileda nahaga.

„Mul on põhjust seda uskuda,” ütles ta.

„Aga ma ei tee seda,” vaidlesin ma hämmeldunult vastu. „Ma pole kunagi nuusutanud ei liimi ega ka midagi muud. Kokaiini päris kindlasti mitte. Pole ka marihuaanat suitsetanud. See kõik on vale.”

Ta vaatas mind külmalt, nagu seda teevad rikkad, iseteadvad ja enesekindlad inimesed, ta oli kerelt kogukas, tal oli terav mõistus ning hunnik raha kommertspangas, ja ratsahobuste harrastustreenerina oli ta omandanud hea maine.

Ma polnud tol hetkel veel kaheksateistkümnenegi ja nüüd ma tean, et olin oma vanust arvestades ebaküps, kuigi toona ei osanud ma loomulikult nii mõelda. Kuid sellise ebaõiglase kohtlemise osaliseks saanuna tajusin oma abitust ning mul polnud aimugi, mida ma peaksin tegema.

„Sir Vivian …” alustasin meeleheitlikult, kuid mees katkestas oma karmi autoriteetse häälega pikemata mu jutu.

„Benedict, sa võid end kohe töölt vabaks võtta,” ütles ta. „Ma ei luba oma talli rüvetada kuulujuttudega uimasteid tarvitavast džokist, ka siis mitte, kui ta on kõigest harrastaja ega ole suuremat väärt.” Mees nägi, et ma võpatasin, kuid jätkas sellegipoolest. „Sinust ei saa kunagi tippratsutajat. Esiteks oled sa liiga suurt kasvu või vähemalt oled seda aasta-kahe pärast ja kui aus olla, näed hobuse seljas tobe välja. Ainult pikad käsivarred ja jalad. Sinu istumise all saavutab ka kõige külmaverelisem takistussõiduhobune armetu tulemuse. Arvestades seda ja su halba kuulsust … ühesõnaga, ma ei taha enam, et sa oleksid minu talliga kuidagi seotud.”

Ma põrnitsesin teda juhmilt, tundes end rohkem solvatuna tema üsna jõhkrast märkusest mu kehva ratsutamisoskuse kohta, mis võib-olla oli isegi põhjendatud, kui süüdistusest uimastite tarvitamises, millel polnud mingit alust.

Mulle tundus, nagu hakanuks tema treeningtalli kontori tuttavad seinad minust kaugenema ning et ma olen ihuüksi, süda meeleheitlikult tagumas ja jalalabad tundetud. Kõik kunagiste võitjate raamitud fotod, raamaturiiulid ja oliivroheline tapeet oleksid nagu kuhugi haihtunud. Nägin üksnes seda kivistunud nägu, kelle suust kostvad sõnad tegid lõpu mu kauaaegsele unistusele võita kõigil võiduajamistel Grand Nationalist alates.

Ma usun, et parim vanus selleks, et su unistusel jalad alt löödaks, ongi seitseteist eluaastat. Tol kirve vihisemise hetkel ma nii ei mõelnud.

„Seal väljas,” ütles Sir Vivian Durridge ja osutas sõrmega akna poole, „on auto, mis sinu järele ootab. Juhi sõnul on tal sulle üks teade. Ta on oodanud juba tubli tunni või rohkem, kuni sina harjutussõitu tegid.”

Mu pilk pöördus tema näidatud suunas ja ma nägin pisut eemal, tema uhke sammaskojaga härrastemajani viival rehitsetud kruusasel sissesõiduteel suurt musta sõiduautot, milles istus vaid nokkmütsi kandev juht.

„Kes see on?” küsisin ilmetu näoga.

Vivian Durridge kas ei teadnud seda või ei kavatsenud mulle öelda. Ta lausus vaid: „Kui sa välja lähed, küsi temalt ise.”

„Aga, söör …” alustasin uuesti ja mul jäid sõnad kurku kinni, kuna taas kostis tema halvakspanev hääl.

„Ma soovitan sul oma käitumise üle järele mõelda,” ütles ta ja tegi liigutuse, mis suunas mind ukse poole. „Ja nüüd mine, ma pean tööd tegema.”

Ta vahtis jätkuvalt oma kirjutuslauda ega teinud minust väljagi ja mõni sekund hiljem astusin ma ebakindlal kõnnakul kõrge poleeritud ukse ning selle kullatud nupu poole ja väljusin.

See kõik oli nii ebaõiglane. Ma polnud elus just palju nutnud, kuid sel hetkel tundsin end nõrgana ja oleksin peaaegu nuuksuma hakanud. Mitte keegi polnud mind varem nii halastamatult süüdistanud milleski, mida ma polnud teinud. Mitte keegi polnud nii jõhkralt halvustanud mu ratsutamisoskust. Mu nahk oli alles õrn.

Ükski teine hea treener ei laseks mind oma talli, kui Vivian Durridge on mind enda omast kord välja kihutanud.

Nagu udus, mis koosnes hämmingust ja kurbusest, läbisin ma Durridge’i avara vestibüüli, sammusin raske eesukse kaudu välja ja kõndisin kruusa krigisedes üle sissesõidutee sinna, kus mind ootasid auto ja selle juht.

Nii masin kui selles istuja olid mulle võõrad. Augustihommikune päike helkis kiiskavmustalt autokerelt vastu ning juht, peas tumeda läikiva nokaga müts ja seljas vormikuub, laskis oma kõrvalakna alla ning sirutas käsivarre sellest läbi, ulatades mulle valge aadressita ümbriku.

Ma võtsin selle vastu. Ümbrik oli üksnes pisut kinni liimitud. Tõmbasin selle lahti ja sikutasin välja valge paksust paberist sedeli ning lugesin lühikest teadet.

Istu autosse.

Alla oli otsekui igaks juhuks lisatud

Palun.

Ma vaatasin tagasi, suure maja suunas, kust mind nii hoolimatult oli välja kihutatud, ja nägin, et Vivian Durridge seisab kontori akna juures ning jälgib mind. Ta oli liikumatu: ei ühtki märki kavatsusest ümber mõelda, ei mingit hüvastijättu.

Ma ei saanud enam millestki aru.

Tundsin sedelil ära oma isa käekirja.

Ma istusin auto tagaistmel peaaegu tund aega, sellal kui juht sõidutas meid aeglaselt läbi Sussexi krahvkonna, siis Londonist lõuna poole, ja jõudis lõpuks välja Brightonisse.

Ta ei vastanud ühelegi mu küsimusele, ütles vaid, et täidab talle antud juhiseid, ja mõne aja pärast ei pärinud ma enam midagi. Kuigi mul oli väheste läbitud fooride juures tahtmine välja hüpata ja põgeneda, näis siiski, et lasen end viia sinna, kuhu mu isa käskinud, ning kuna ma ei tundnud tema ees hirmu, oli mul ammu saanud harjumuseks tema tahtmist täita.

Mõtlesin eeskätt – tundes end ühtaegu vihase ja õnnetuna – Durridge’i kontoris toimunust ning mu peas tiirlesid aina tema sõnad, mille mõju ei muutunud aja möödudes karvavõrdki väiksemaks.

Must auto möödus aeglaselt regendiajastul1 ehitatud linnamajadest ja avarate vitriinidega suveniiripoodidest, möödunud aegade hiilgusest ja nüüdisaegse maailma kommertsialismist ning peatus siis sujuvalt üsna mere ääres, vana Prantsuse arhitektuuri jäljendava suure hotelli peaukse ees; hotelli kenadel sepisrauast rõdudel kuivasid eredavärvilised rannalinad.

Kohe ilmusid nähtavale abivalmid pakikandjad. Juht upitas end istmelt üles ning tuli ja avas tseremoniaalse liigutusega mu kõrval oleva ukse. Ma astusin välja, mind ümbritses mereõhk, ma kuulsin kajakate karjumist ja kaugemal, märjal mõõnast vabaks jäänud liivaribal kellegi hääli, hingasin sisse soolast tuult ja ootamatult tõstis mu meeleolu mälestus liivalosside ehitamisest oma lapsepõlve koolivaheaegadel.

Autojuht sooritas minu ees midagi kummardusesarnast ja osutas käega hotelli peaukse suunas, kobis siis taas vähimagi selgituseta tagasi oma istmele, ootas parajat hetke, suundus autoga liiklusvoolu ning kadus kiiresti silmist.

„Teie pagas, härra?” sõnas üks pakikandjatest küsivalt. Ta oli vaid õige pisut minust vanem.

Ma raputasin pead. Pagasit mul ei olnud, küll aga seljas rõivad, mis sobinuks esimeseks hommikuseks harjutussõiduks Durridge’i parima hobusega: ratsapüksid ja ratsasaapad, lühikeste käistega spordisärk ja värviliste diagonaalruutudega (avatud) tõmblukuga kerge jakk. Oma läikivat sinist kaski hoidsin ma lõuarihmapidi käes. Minult nõudis tublisti pingutust, et nii ebasobivalt rõivastatuna sedavõrd uhkesse hotelli siseneda, kuid mul poleks tarvitsenud selle pärast muretseda: kunagine range vestibüül oli täis suminat, mida tekitas suur hulk inimesi, kes nägid oma äralõigatud säärtega teksades, plätudes ja kõiksugu sõnumeid täis T-särkides välja täiesti tavalised. Külmaverelise olekuga naine valvelauas mõõtis mu „ratsamundrit” huvitu, kuid registreeriva pilguga otsekui koodilugeja ja vastas siis mu pisut kähedal häälel esitatud küsimusele.

„Härra George Juliard?” küsis ta. „Kellest ma talle teatan?”

„Ma olen tema poeg.”

Naine võttis telefonitoru, vajutas klahvidele, ütles paar sõna, kuulatas ja ütles siis mulle kuuldu edasi.

„Palun minge üles. Tuba 412. Lift on teist vasakul.”

Mu isa seisis juba ukseavas, kui ma 412. tuba otsides mööda koridori edasi sammusin. Tema juurde jõudes jäin seisma ja nägin, et ta uurib mind tähelepanelikult, nagu tal ikka kombeks oli, alustades mu tumedatest lokkis juustest (mida vesigi ei suutnud sirgeks ajada), suunates siis pilgu mu pruunidesse silmadesse, kõhnale näole, saledale kehale, meeter kaheksakümne (või sinnakanti) pikkustele jalgadele ja lõpuks viksimata saabastele: ühe auahne vanema jaoks polnud vaatepilt just eriti muljetavaldav.

„Ben,” ütles ta. Ta hingas raskelt, otsekui oleks tal midagi südamel. „Tule sisse.”

Ta oli alati üritanud hea isa olla, kuid ei võtnud tõsiselt mu harvu kinnitusi, et ta seda ka on. Ma olin laps, keda ta polnud soovinud, tema teismelise kiindumise juhuslik tulem, kusjuures ta oli kiindunud naisesse, kes vanuse poolest võinuks talle emaks olla. Tol päeval, kui ma läksin Brightonisse, olin sama vana kui tema siis, kui ta mu eostas.

Aastate jooksul olin ma üksjagu infot kogunud. Mu mõlema vanema perekonnas oli puhkenud paras hüsteeria, kui naise rasedusest teada saadi, ja veel hullemaks läks asi (nagu tollele ajale iseloomulik) siis, kui mu ema keeldus aborti tegemast, ning kiiresse (ja lõbusasse) laulatusse suhtuti jäise külmusega.

Mu vanemate abiellumise päeval tehtud foto oli ainus mälestusese mu emast, kes iroonilisel moel suri mind sünnitades rasedusmürgistusse, jättes oma väga noore abikaasa sõna otseses mõttes titte süles hoidma, nii et kõik tema helged tulevikuplaanid varisesid rusudeks, vähemalt nii olin ma kuulnud.

Ent George Juliard, kellest polnud loodetud eriti midagi, korraldas kähku ümber kogu oma elu, loobus mõttest minna Oxfordi ülikooli, et seal juurat õppida, ning veenis oma surnud naise õde lisama mind tolle niigi suurde perekonda, kus oli juba neli poega; siis võttis ta suuna Cityle, et õppida, kuidas raha teha. Ta oli algusest peale maksnud mu ülalpidamise eest ning toetanud hiljem mu koolitamist, täites ühtlasi ka oma kohust ilmuda lastevanemate koosolekule; jõuludeks ja sünnipäevaks saatis ta mulle alati kaarte ja kingitusi. Aasta tagasi kinkis ta mulle lennukipileti USA-sse, et ma saaksin veeta koolivaheaja ühes Virginia hobusekasvanduses, mis kuulus mu koolivenna perekonnale. Leidus palju isasid, kes polnud sedagi teinud.

Ma sisenesin tema kannul 412. tuppa ja avastasin eriliselt üllatumata, et viibin sviidi eesruumis, kust avanes vaade otse merele, sinihall Inglise kanal ulatumas silmapiirini. Kui George Juliard oli kord võtnud endale eesmärgiks raha teha, oli ta selles silmatorkavalt edukas olnud.

„Kas sa hommikust oled söönud?” küsis ta.

„Ma pole näljane.”

Ta jättis selle vale tähele panemata. „Mida Vivian Durridge sulle ütles?”

„Ta laskis mu lahti.”

„Jah, aga mida ta ütles?”

„Ta ütles, et ma ei oskavat ratsutada ja et ma nuusutavat liimi ja ka kokaiini.”

Isa vaatas mind pikalt. „Mis ta ütles?”

„Ta ütles seda, mida sa käskisid tal öelda, kas pole nii? Ütles, et tal olevat usaldusväärsed andmed, et ma tarvitan uimasteid.”

„Ega ta ei öelnud, kust ta need „usaldusväärsed andmed” sai?”

„Ei.” Ma olin mõelnud sellele liiga hilja, juba autos olles.

„Sa pead veel palju õppima,” ütles mu isa.

„See polnud kokkusattumus, et saatsid mulle auto järele.”

Isa naeratas kergelt, tema silmis välkus tuluke. Ta oli minust pikem, laiaõlgne ja kehalt mitmes mõttes toekam ja jõulisem kui mina, kes ma olin ju küll viimase viie aasta jooksul kasvanud. Tal olid tumedamad juuksed kui minul ja veel rohkem lokkis, otsekui tihe vaip katmas tema Kreeka skulptuuri meenutavat pead. Nüüd, mil ta hakkas juba neljakümnele lähenema, olid tema näojooned selged ja ranged, need olid andnud endast märku juba pulmapäeval tehtud fotol, millel vanemate vanusevahe ei paistnud üldse välja, peigmees mõjus neist kahest domineerivamana ja pruut, kes abielu sõlmimise büroo kõrval helesinises kleidis naeratas, oli särav nagu noor neiu.

„Miks sa seda tegid?” küsisin, püüdes anda oma häälele pigem täiskasvanu alatooni ja mitte välja näidata kibedust, ent ma ei tulnud sellega toime.

„Mida?”

„Lasksid mulle kinga anda.”

„Aa.”

Ta sammus klaasist uste juurde, mille kaudu pääses rõdule, ning avas need, lastes tuppa elustavat rannikuõhku ja rannalt kostvaid heledaid kilkeid. Seisis seal mõnda aega vaikselt, hingas sügavalt sisse ning siis, justkui otsusele jõudnud, sulges resoluutse liigutusega uksed ja pöördus minu poole.

„Mul on sulle üks ettepanek,” ütles ta.

„Mis ettepanek?”

„Selle seletamise peale kulub hulk aega.” Isa tõstis telefonitoru ning teatas toateenindusele, et kuigi ametlikult pidanuks hommikusöök saabuma juba tund aega tagasi, tuleks otsekohe üles saata kandik helveste, piima, kuumade röstleibade, grillitud peekoniviilude, tomatite ja seentega, üks õun, banaan ja kannutäis teed. „Ja ära hakka vastu ajama,” ütles ta mulle, kui oli toru hargile pannud, „sa näed välja nii, nagu poleks nädal aega söönud.”

Mina aga ütlesin: „Kas sina rääkisid Sir Vivianile, et ma tarvitan uimasteid?”

„Ei, ei rääkinud. Kas sa siis tarvitad?”

„Ei.”

Me vaatasime teineteisele otsa, peaaegu võõrad, kuigi olime geneetiliselt nii seotud kui vähegi võimalik. Olin elanud oma elu tema ettekirjutuste järgi, olin käinud tema valitud koolides, õppinud ratsutama, suusatama ja laskma just sellepärast, et tema, kuigi eemal, oli rahastanud mu huvi nende harrastuste vastu, ning ma polnud saanud pileteid Beyreuthi festivalile, Covent Gardenisse ega La Scalasse, sest tema ei vaimustunud sedasorti ajaviitmisest.

Ma olin tema toode, nii nagu enamik teismelisi poegi olid oma isade tooted. Teadsin ka seda, kui range on tema autunne, kui selge tema arusaam sellest, mis on õige, mis vale, ning kuidas ta rääkis aina, et häbiväärsed teod tuleb üles tunnistada ja nende eest maksta, mitte aga valetada ega oma sigadused maha salata. Temast oli raske parem olla, nagu ütlesid neli mu nõbu-poolvenda.

„Istu,” ütles isa.

Toas oli soe. Ma võtsin oma kirevavärvilise tõmblukuga jaki seljast ja asetasin selle koos kaskiga põrandale, seejärel istusin kerge konstruktsiooniga tugitooli, millele ta oli osutanud.

„Mind on ühe surnud parlamendiliikme asemel esitatud järelvalimiste kandidaadiks Hoopwesterni ringkonnas,” ütles ta.

„Mida …” ütlesin silmi pilgutades, saamata kõigest kohe aru.

„Kas sa kuulsid, mis ma ütlesin?”

„Sa siis ütled, et … tahad ametisse saada?”

„Sinu Ameerika semu Chuck võiks öelda, et ma tahan ametisse saada, aga meie sinuga oleme Inglismaal, nii et ma kandideerin parlamenti.”

Ma ei teadnud, mida peaksin ütlema. Lahe? Kui jube? Miks?

Suutsin vaid kogeleda: „Kas lähed läbi?”

„See on kahtlane ringkond. Võimatu on midagi öelda.”

Ma vaatasin ähmase pilguga selles isikupäratus toas ringi. Ta ootas ning oli tunda, et kannatamatult.

„Ja mis see ettepanek siis on?”

„Noh, vaata …” Miski temas lõdvenes. „Vivian Durridge kohtles sind julmalt.”

„Jah, seda ta tegi.”

„Süüdistada sind uimastite tarvitamises … See oli tema enda väljamõeldis.”

„Aga mille eest?” küsisin hämmeldunult. „Kui ta ei tahtnud mind enam näha, miks ta seda siis niisama ei öelnud?”

„Ta rääkis mulle, et sinust ei saa eales rohkem kui keskmise tasemega amatööri. Mitte iial kutselist tippdžokit. Et see, mida sa teed, on ajaraiskamine.”

Ma ei suutnud seda uskuda. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Avaldasin häälekat protesti. „Aga see meeldib mulle.”

„Jah, ja kui sa ausalt endasse vaatad, pead möönma, et meeldivast ajaraiskamisest sulle praeguses olukorras ei piisa.”

„Mina pole sina,” ütlesin ma. „Mul ei ole sinu … sinu …”

„Indu?” pakkus ta.

Mõtlesin selle üle nukralt ja noogutasin.

„Aga mulle meeldib, et sa oled piisavalt intelligentne ja … kuidas nüüd öelda … julge … pean ma silmas.”

Kui ta oli kavatsenud mind meelitada, siis see läks tal muidugi korda. Vaid vähesed noorukid võiksid sellise hinnangu peale lihtsalt käega lüüa.

„Isa …” tegin jutuga algust.

„Minu meelest me leppisime kokku, et sa kutsud mind papsiks.”

Ta oli nõudnud, et ma ütleksin talle lapsevanema, õpetaja ja õpilase ühisvestlusel „paps”, ja nii olin ma ka teinud, kuid sisimas jäi ta mulle alati isaks, mu ametlikuks ja hoolitsevaks ülevaatajaks.

„Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsisin ma.

Ta ei andnud ikka veel otsest vastust. Vaatas vaid hajameelselt aknast välja ning seejärel mu põrandal lebavat jakki. Mängles oma sõrmedega, mis tõi mulle meelde Sir Viviani, ning ütles lõpuks: „Ma tahan, et sa võtaksid vastu sulle Exeteri ülikoolis eraldatud koha.”

„Oo.” Ma üritasin mitte näida hämmastunud ega pahasena, kuigi mind valdasid mõlemad tunded. Ent ta jätkas, otsekui oleksin ma alustanud pika ja kuuldava vastulausega.

„Sa lubasid endale ühe vaheaasta, kas oli nii?”

Niinimetatud vaheaasta oli parajasti moes olev paus kooli ja ülikooli vahel, seda hinnati kõrgelt ja peeti vajalikuks, et saada enne akadeemilise kraadi omandamist elukogemusi. Selle juures oli palju head … ja vähe halba.

„Aga sa olid nõus, et ma jätan aasta vahele,” vaidlesin vastu.

„Ma ei keelanud sulle seda. Need on erinevad asjad.”

„Aga … kas sa saad seda keelata? Ja miks sa tahad seda teha?”

„Kuni sina pole saanud kaheksateistkümneaastaseks, on mul seaduslik õigus teha peaaegu kõike, mis sulle endale kasuks tuleb, või, õigemini öelda, mida mina pean sinu jaoks kasulikuks. Ben, sa pole ju loll. Sa tead, et see on tõsi. Järgmised kolm nädalat, kuni su sünnipäevani 31. augustil, olen ma su elu eest endiselt vastutav.”

See polnud mulle uudis. Teadsin ka seda, et kuigi seaduse järgi peaks mu ülikooli baashariduse kinni maksma riik, polnud mul õigust saada elatisraha ega mingeid stipendiume, sest mu isa oli rikas. Ennast oma käe peal kolledžist läbi vedada, mis küll mõnes riigis oli võimalik, ei tulnud Suurbritannias eriti kõne alla. Kui järele mõelda, siis ilma isapoolse rahalise toetuseta poleks mul ülikooli asja, ei Exeteri ega kuhugi mujale.

Ütlesin rahulikult: „Kui ma sult kunagi ammu seda küsisin, siis sa ütlesid, et sinu arvates pole vaheaasta üldse halb mõte.”

„Sa ei öelnud mulle, et kavatsed oma vaheaasta veeta hipodroomil.”

„Aga see on katse ise oma eluga hakkama saada!”

„Kui mitte miiniväli, täis moraalseid lõkse.”

„Sa ei usalda mind!” Isegi mina kuulsin oma hääles raevu, millega kaitsesin oma väärikust. Ent see meenutas viginat. Nüüd ütlesin jäisemalt: „Võttes sind eeskujuks, ei teinud ma midagi vääritut.”

„Ei võtnud pistist, tahad sa öelda?” Minu enda meelituskatse ei avaldanud talle mingit muljet. „Ei kaotanud meelega ühtegi võistlust? Kõik uskusid, et sa oled äraostmatu? Kas sa tahad seda öelda? Aga kust siis see kuulujutt, et sa tarvitad uimasteid? Kuulujutud hävitavad maine kiiremini kui tõde.”

Mul polnud midagi öelda. Täna hommikul näkku heidetud tõestamata süüdistus oli rebinud puruks mu rõõmsa illusiooni, et süütus kaitseb laimamise eest. Mu isa oleks selle avastuse kohta kahtlemata öelnud „küpsemine”.

Minu mõrusid mõtteid segas koputus uksele ning kohale toodi hommikusöök, mille mõte oli vabastada mind kroonilisest näljast, tekitamata seejuures erilist süütunnet. Vajadus hoida oma kaal ratsutamise tarvis all oli pannud mul mõnikord pea söömata olekust ringi käima. Ka toitu ahnelt endale sisse ahmides imestasin ma selle üle, kust mu isa teab, mida ma tegelikult söön ja mida mitte.

„Kuni sööd, võid mind kuulata,” ütles ta. „Kui sinust võiks saada maailma parim jahivõidusõidudžoki, siis ma ei paluks … seda, mida ma praegu palun. Kui sinust võiks saada näiteks Isaac Newton või Mozart või mõni teine geenius, siis oleks mõttetu paluda, et sa sellest loobuksid. Ja ma ei palu sul ratsutamisest üldse loobuda, pigem ära vali seda endale elukutseks.”

Maisihelbed ja piim olid suurepärased.

„Mul on kahtlane tunne, et sa kavatsed oma vaheaastat lõpmatuseni venitada.”

Jätsin mugimise pooleli. Ma ei saanud eitada, et tal on õigus.

„Nii et mine Exeteri, Ben. Ja saa seal täiskasvanuks. Ma ei looda, et sa saaksid kolledžis kõige kõrgemad punktid. Teine tase oleks suurepärane; kolmandal pole kah midagi viga, kuigi ma arvan, et sa saad hakkama ja su tulemused on head, nagu need alati on olnud, vaatamata sellele, et su sünniaeg pole kõige parem.”

Ma ahmisin endale sisse peekoniviilud, tomatid ja seened ning saatsin röstleivad neile järele. Range haridussüsteemi tõttu, mis jaotas kooliõpilased klassideks vanuse ja mitte võimekuse järgi, ning seetõttu, et ma olin sündinud oma vanuseastme viimasel päeval (1. september oleks võimaldanud mulle täiendavad 12 kuud), osutusin oma klassis alati noorimaks ja olin kogu aeg sunnitud teistega õppimises sammu pidama. Vaheaasta oleks asjad kenasti paika pannud. Ja isa rääkis mulle loomulikult, et ta saab kõigest sellest aru ja andestab mulle halvad õpitulemused ülikoolis, kui ma polnud ülikooli veel pääsenudki.

„Ma tahan, et sa enne Exeteri minu heaks tööd teeksid,” ütles isa. „Ma tahan, et sa tuleksid minuga Hoopwesternisse ja aitaksid kaasa sellele, et ma saaksin valitud.”

Ma vaatasin talle pikalt otsa, närisin aeglaselt oma suutäit, kuid ei tundnud enam selle maitset.

„Aga,” ütlesin neelatades, „ma ei tea poliitikast midagi.”

„Ega peagi teadma. Ma ei taha, et sa peaksid kõnesid või teeksid mingeid poliitilisi avaldusi. Ma lihtsalt tahan, et sa oleksid minuga kaasas, oleksid mu kaaskondlane.”

„Ma ei … noh,” ma peaaegu kogelesin. „Ma ei saa aru, mida ma saaksin teha.”

„Söö oma õun ära ja ma selgitan sulle,” ütles isa rahulikult.

Ta võttis ühes tugitoolis istet ja pani jalad kuidagi tehtult risti, otsekui oleks ta järgmist osa enne harjutanud, ja mina arvasin, et küllap ta mängis selle tõesti mõtteis enne mitu korda läbi.

„Valimiskomitee, kes on mind oma kandidaadiks üles seadnud, eelistanuks ausalt öeldes, et ma oleksin abielus,” sõnas ta. „Nii nad mulle ütlesid. Neile tundus mu vallaliseseisus puudusena. Mistõttu ma rääkisin neile, et ma olin abielus, et mu naine suri ja et mul on poeg. See tegi neile lõpmata heameelt. See, mida ma sul teha palun, on nagu mingi naise asendaja mängimine. Sa peaksid tulema koos minuga avalikkuse ette. Ja olema inimeste vastu kohutavalt kena.”

„Kas ma pean väikesi lapsi suudlema?” küsisin hajameelselt.

„Lapsi suudlen mina.” Isale tegi see nalja. „Sina võid lobiseda vanemate daamidega ja rääkida meestega jalgpallist, kriketist ja ratsutamisest.”

Mõtlesin meeletule erutusele, mida ratsavõistlused mulle pakkusid, hulljulgusele, mis võinuks mulle elu maksta, eneses selliste omaduste arendamisele, mis ei paneks mind kartma saatust ega õnnetusi, meeletu kihutamise lõpetamisele ilma end häbistamata. See oli küll kõike muud kui väikeste lastega lobisemine.

Ma igatsesin lihtsat elu, võimalust muretult ja hooletult kihutada; võimalust, mida selleks pakkusid hobused ja suusad; ja ma hakkasin mõistma, nagu igaüks lõpuks mõistab, et kõikidel meeldivatel asjadel elus on ka oma pahupool.

Ma ütlesin: „Kuidas võib keegi arvata, et mulle meeldivad uimastid, kui juba võiduajamine ise viib mind rohkem pilve kui miski muu siin maa peal?”

Mispeale mu isa ütles: „Kui Vivian ütleks, et ta võtab su tagasi, kas sa läheksid?”

„Ei.” Mu vastus tuli iseenesest, ilma järele mõtlemata.

Miski polnud enam endine. Olin sel augustikuisel kolmapäeval mööda reaalsuse teed pika maa maha käinud. Mul tuli tunnistada sünget tõsiasja, et minust ei saa kunagi mu unelmate džokit. Ma ei tule ealeski Grand Nationali võitjaks. Aga selle asemel lapsi patsutada? Helde jumal!

„Valimiste päev on rohkem kui kolm nädalat enne seda, kui Exeteris algab järjekordne semester,” ütles isa. „Selleks ajaks oled sa kaheksateistkümneaastane …”

„Ja mina kirjutasin Exeteri ja teatasin, et ei asu mulle eraldatud kohale,” ütlesin ma rõõmutult, aga ka kahetsuseta. „Isegi kui sa käsid mul sinna minna, ei saa ma seda teha.”

„Ma muutsin su otsuse ära,” ütles isa järsult. „Arvasingi, et sa võid nii teha. Kas tead, ma olen kogu su noore elu vältel sul silma peal hoidnud, ehkki me pole kunagi olnud eriti lähedased. Ma võtsin Exeteriga ühendust ja lasksin su loobumisotsuse ümber teha. Nüüd oodatakse seal, et sa end matriklisse kannaksid. Elamine on sinu jaoks ülikoolilinnakus juba olemas. Kui sa lausa mässama ei hakka ega minema jookse, siis võtad suuna otse akadeemilisele kraadile.”

Ma tundsin äkilist ja tuttavat tunnet, et selle inimese võim minu üle on jõud, mis kaalub kaugelt üles kõik tavalised peresuhted. Isegi Exeteri ülikool oli teinud tema tahtmist.

„Aga isa … ” ütlesin jõuetult.

„Paps.”

„Paps …” See sõna oli täielikus vastuolus nii kuvandiga tavalisest koolipoisi eest hoolitsevast vanemast kui ka minu kujutlusega temast kui keskmisest kontoriülikonda kandvast mehest kaugelt erinevast inimesest.

Ma mõistsin, et tema Grand National oli teekond Downing Streetile majja nr. 10. Kui ta oma võiduajamise võidab, seab ta end sisse sealses peaministri residentsis. Ta palus mul loobuda mu enda saavutamatust unelmast, et aidata temal kasutada võimalust oma unistuse teostamiseks.

Ma vaatasin enda ees olevaid hammustusjälgedeta õuna ja banaani ning mul ei olnud enam isu.

Ütlesin isale: „Sul pole mind vaja.”

„Mul on vaja hääli võita. Sina saad aidata mul seda teha. Kui ma poleks veendunud sinu võimekuses valijatele meele järele olla, siis sa praegu siin ei istuks.

„Aga …” jäin kõhklema, „kui aus olla, siis ma soovingi, et see nii oleks.”

Saanuks ma vaid rõõmsalt nokitseda Vivian Durridge’i talliõues ja mõelda endistviisi oma ilusaid mõtteid. Ning mu ärkamine oleks kujunenud vähem järsuks ja mitte nii jõhkraks. Samas ma arvan ka, et mu depressioon oleks järjest süvenenud. Too alternatiivne tulevik, mis mulle praegu nina alla torgati, pakkus vähemasti väljakutset, mitte aeglast libisemist eikuhugi.

„Ben,” ütles isa kiiresti, otsekui oleks ta mu mõtteid lugenud, „tee vähemalt proovi. Tunne sellest rõõmu.”

Ta andis mulle ümbriku, mis oli täis raha, ja käskis mul välja minna ja endale riideid osta. „Osta kõike, mida sul vajal on. Me sõidame siit Hoopwesterni.”

„Aga mu kraam … ” alustasin.

„Su kraami, nagu sa seda nimetad, pakib proua Wells ühte kasti.” Proua Wells oli üürinud mulle tuba oma majas, mis asus Durridge’i talliga samal tänaval. „Ma maksan talle kuni selle kuu lõpuni,” ütles isa. „Talle see isegi meeldib, kuigi ta ütles, ja sa võiksid seda teada, et sa olid tore vaikne poiss, kostiline, kellest oli lausa rõõmu.” Isa naeratas. „Ma andsin korralduse, et su asjad kokku pandaks. Sa saad need peagi kätte, võib-olla juba homme.”

Mul oli tunne, nagu oleks mind tabanud tõusulaine, ning see polnud esimene kord, mil isa mind mu mõnusast elust välja sikutas ja sundis minema uut rada mööda. Mu surnud ema õde tädi Susan (ja tema abikaasa Harry), kes olid vastumeelselt nõustunud mind üles kasvatama, tundsid end solvatuna ning väljendasid seda solvumist tigedalt ja tihti, kui isa võttis mu ära ühtluskoolist, mis nende poegade jaoks oli „piisavalt hea”, ja nõudis, et ma käiksin logopeedi juures ja võtaksin lisatunde matemaatikas, mis oli mu lemmikõppeaine, ning oli ühel või teisel puhul hoolitsenud selle eest, et ma saaksin viis aastat intensiivõpet ühes parematest tasulistest koolidest, Malverni kolledžis.

Mu nõod-poolvennad olid mind nii kadestanud kui ka mu üle irvitanud, nii et tegelikult oli minust saanud „üksik” laps, mida ma ju olingi, mitte hellitatud lisandus ühele suurele perele.

Isa, kes oli mu elu ette plaaninud kuni mu vastumeelse saabumiseni Brightonisse, oli täiesti kindel, et nende kolme nädala jooksul, mil ma olen seadusejärgselt veel tema eestkoste all, käitun ma endiselt nii, nagu ta seda nõuab.

Tagasi mõeldes tundub mulle, et paljud seitsmeteistkümneaastased poisid oleksid selle peale nurisenud ja mässama hakanud. Võin öelda vaid seda, et neil ei tulnud tegemist teha usaldusväärse ja kindlameelse heatahtliku türanniga; ja kuna ma teadsin, et ta soovis mulle kõike muud kui halba, võtsin ümbriku rahaga vastu ja kulutasin selle Brightoni poodides riiete peale, mille poolt tema valijad minu arvates oleksid hääletanud, kui nad pidanuks hindama üht kandidaati tema poja rõivastuse põhjal.

Me lahkusime Brightonist õhtupoolikul veidi pärast kella kolme, ja mitte tolles hommikuses muljetavaldavas mustas autos, mille juht oli häirivakstegevalt vaikne (näis, et ta allub mu isa korraldusele „mitte seletusi anda”), vaid rõõmsalt metalliläikelises kohvikarva Range Roveris, mille külgedel kiiskasid karikakart meenutavate lillede kullatud ja hõbetatud vanikud.

„Selles valimisringkonnas mind ei tunta,” ütles mu isa, irve suul. „Mul on vaja, et mind tähele pandaks ja tunnustataks.”

Minu arvates olnuks teda raske mitte märgata. Tervel teekonnal mööda lõunarannikut pöörasid inimesed pead ja seirasid meid. Sellegipoolest tabas mind Hoopwesternis (Dorset) üllatus, sest näis, et seal oli iga viimase kui posti ja puutüve külge kinnitatud plakat, millel seisis vaid: „HÄÄLETAGE JULIARDI

POOLT”. See sõnum ei saanud jääda ühelgi linnaelanikul nägemata.

Ta oli juhtinud seda käigult toimuvat reklaamikampaaniat Brightonist peale, mina aga istusin tema kõrval eesistmel ja tema jagas sõites katkematult juhiseid, mida ma oma uues rollis peaksin ütlema või mitte ütlema, tegema või mitte tegema.

„Poliitikud,” ütles isa, „peaksid harva täit tõtt rääkima.”

„Aga …”

„Ja poliitikud ei tohiks kunagi valetada,” jätkas ta.

„Aga sina käskisid mul alati ainult tõtt rääkida.”

Ta muigas omaette mu lihtsameelsuse üle. „Tõtt võid sa rääkida mulle, pagan võtaks. Aga inimesed usuvad tavaliselt seda, mida nad tahavad uskuda, ja kui sa räägid neile midagi muud, siis sa neile enam ei meeldi ja nad keeravad sulle selja ning sa jääd oma tööst ilma, isegi kui aja jooksul selgub, et see, mis sa ütlesid, on punktipealt nii.”

Sõnasin aegamisi: „Seda ma vist tean.”

„Teisest küljest, kui poliitik valetamiselt tabatakse, on see tema surm, nii et ma ei valeta.”

„Aga mis sa ütled, kui sulle esitatakse mingi otsene küsimus, tõtt rääkida sa ei saa ja valetada kah ei saa.”

„Siis sa vastad „väga huvitav” ja keerad jutu mujale.”

Isa juhtis oma Range Roverit ühtaegu kiiresti ja ettevaatlikult, nii nagu ta elas kogu oma elu.

„Järgmiste nädalate jooksul küsivad inimesed sinult, mida ma arvan sellest ja teisest,” ütles ta. „Ütle alati, et sa ei tea seda, et küsigu nad parem minult endalt. Ära iial korda kellelegi seda, mida mina olen öelnud, isegi kui ma ütlesin seda avalikkuse ees. Selge?”

„Kui see on su soov.”

„Pea meeles, need valimised on võitlus. Mul on poliitilisi vaenlasi. Mitte kõik, kes sulle naeratavad, pole sõbrad.”

„Kas sa tahad öelda … ära usalda kedagi?”

„Just seda ma silmas peangi. Caesar tapetakse igal ajastul. Ära usalda mitte kedagi.”

„Aga see on nii küüniline!”

„See on enesekaitse esimene seadus.”

Ja mina ütlesin: „Ma oleksin pigem džoki.”

Isa raputas kurvalt pead. „Ma kardan, et sul tuleb varsti seista vastamisi avastusega, et igal alal on oma käputäis lurjuseid ja kelme ning džokid pole mingi erand.”

Isa roolis, jõudis auto Hoopwesterni kesklinna; Hoopwestern osutus üheks neist vanadest, igisena püsinud ja turuplatsi ümber koondunud linnadest, mille muistse südame asemel oli kentsakas munakividega sillutatud jalakäijate ala, tänapäeva kaubanduse jõulist pulssi aga oli tunda tohututes büroohoonetes ja kaubanduskeskustes, mis ümbritsesid ringteed kolmest küljest.

„Siin elasid kunagi karjakasvatajad,” ütles mu isa neutraalsel toonil. „Karjakasvatus on tänapäeval samasugune tööstusharu nagu siinne tehas, kus toodetakse elektripirne ning kuhu vajatakse aina rohkem töötajaid. Mul on vaja elektripirnide hääli.”

Ma avastasin, et tema kampaania peakorter asus omapärases tagaseinapidi kokku ehitatud hübriidmajas, mille puhul oli säilinud vana ärkliakendega fassaad otse vastu munakividega sillutatud väljakut ja tagaküljel ilmetu kasti meenutav kauplus; sedasorti poekesi oli terve rida, nende vastas aga paiknes umbes veerandi hektari suurune parkimisplats. Maja, mille peamised eluruumid (nii isa kui ka minu jaoks) asusid ülemisel korrusel, oli kunagi toiminud kingapoena (mis läks pankrotti, suutmata konkureerida kohaliku kaubakeskusega) ning oli nagu kaksikvend kõrval paiknevale hoonele, kus tegutses mingi heategevusühingu kingikauplus.

Poliitiline peakorter vääris tõepoolest oma nime, siin olid eredavärvilised telefonid, põrandal klõbisesid koopiamasinad, leidus hulgaliselt teetasse, kirjutuslaudu ja arvuteid, seintel rippusid kaardid, millesse olid torgatud värvilised nööpnõelad, telefoniraamatuid oli näha lausa hunnikute viisi, samuti kastikaupa ümbrikke, lisaks kolm keskealist naist, kes pidid tegutsema keset seda tohuvabohu.

Olime jätnud oma auto parklasse ja läinud jala silmatorkavasse klaasfassaadiga eesruumi, kus ei rippunud mitte ainult suures kirjas plakatid „HÄÄLETAGE JULIARDI POOLT”, vaid oli näha ka kolme suurendatud fotot minu isast, kõigilt vastu vaatamas kombekas, intelligentne, tulevikku seirav mees, kes väärinuks kindlasti kohta Westminsteris.

Kolm naist tervitasid teda heledate rõõmuhüüatustega ja seadsid ta kohe silmitsi suure hulga probleemidega.

„See on minu poeg,” ütles isa.

Mulle suunati rõõmsad naeratused. Nad mõõtsid mind pealaest jalatallani. Ja mina mõtlesin – kolm nõida.

„Astuge sisse, kullake,” ütles üks neist. „Soovite ehk tassikest teed?”