Читать книгу Tants lohedega - Джордж Рэймонд Ричард Мартин - Страница 4

Ta kuulis, kuidas surnud mees trepist üles tuli. Mehe ees liikus aeglane mõõdetud sammukõla, mis kajas saali purpurkarva sammaste vahel. Daenerys Targaryen ootas teda eebenipuust pingil, mille ta oli võtnud endale trooniks. Tema silmad olid unest ähmased, tema plaatinakarva juuksed üleni sassis.

„Teie Majesteet, teil pole tarvis seda näha,” sõnas ser Barristan Selmy, tema Kaitskonna ülempealik.

„Ta suri minu eest.” Dany surus oma lõvinaha vastu rinda. Selle all kattis teda poolde reide ulatuv valge linane särk. Ta oli näinud und punase uksega majast, kui Missandei ta äratas. Riietumiseks polnud mahti jäänud.

„Khaleesi,” sosistas Irri, „te ei tohi surnud meest puudutada. Surnu puudutamine toob õnnetust.”

„Kui sa pole teda ise tapnud.” Jhiqui oli suurema kondiga kui Irri ning tal olid laiad puusad ja lopsakad rinnad. „Seda teavad kõik.”

„Seda teavad kõik,” nõustus Irri.

Hobuste koha pealt olid dothrakid targad, kuid peaaegu kõige muu suhtes võisid nad olla ülimalt rumalad. Pealegi on nad alles tüdrukud. Dany ümmardajad olid temaga samaealised – pealtnäha küpsed naised oma mustade juuste, vasekarva naha ja mandlikujuliste silmadega, kuid siiski vaid tüdrukud. Nad olid talle antud siis, kui ta naitus khaal Drogoga. Drogo oli talle andnud ka selle karviku, mida ta kandis – hrakkar’i, Dothraki mere valge lõvi, pea ja naha. See oli tema jaoks liiga suur ja lõhnas kopituse järele, kuid see tekitas temas tunde nagu oleks tema päike-ja-tähed nüüdki tema läheduses.

Kõige esimesena ilmus trepi ülaotsa Hall Tõuk, tõrvik käes. Tema pronkskiivri harjal oli kolm kida. Talle järgnesid neli tema Rikkumatut, kes kandsid surnut oma õlgadel. Nende kiivritel oli vaid üks kida ja nende näod olid nii ilmetud, nagu oleksid needki pronksist valatud. Nad asetasid surnukeha Dany jalge ette. Ser Barristan kergitas vereplekilist surnulina. Hall Tõuk langetas tõrviku, et Dany saaks näha.

Surnud mehe nägu oli sile ja karvutu, kuid tema põsed olid kõrvuni lõhki lõigatud. Ta oli olnud pikk mees, siniste silmade ja ilusa näoga. Mõni laps Lysist või Vana-Volantisest, kelle mereröövlid mõnelt laevalt kinni nabisid ja punasesse Astapori orjusesse müüsid. Kuigi mehe silmad olid lahti, nutsid vaid tema haavad. Neid oli rohkem kui Dany kokku lugeda jõudis.

„Teie Majesteet,” ütles ser Barristan, „tänaval, kust ta leiti, oli sillutisele joonistatud harpüia…”

„Verega joonistatud.” Daenerys teadis nüüd juba seda kommet. Harpüia Pojad sooritasid oma veretööd öösiti ja jätsid iga tapetu juurde maha oma märgi. „Hall Tõuk, miks oli see mees üksi? Kas tal polnud paarimeest?” Tema käsul käisid Rikkumatud alati kahekaupa, kui nad öösiti Meereeni tänavatel liikusid.

„Mu kuninganna,” vastas pealik, „teie teener Tugev Kilp ei olnud sel ööl teenistuses. Ta oli läinud… ühte kohta… et juua ja seltsi otsida.”

„Ühte kohta? Mida sa silmas pead?”

„Lõbumaja, Teie Kõrgus.”

Lõbumaja. Pooled Dany vabakslastutest olid Yunkaist, mille Targad Isandad olid tuntud kui voodiorjade väljaõpetajad. Seitsme ohke kunst. Lõbumajad olid Meereenis vohama hakanud nagu seened. Muud nad ju ei oska. Nad peavad millestki elama. Toit läks iga päevaga kallimaks, ihu hind aga odavamaks. Daenerys teadis, et Meereeni orjapidajatest ülikute astmikpüramiidide vahel, vaesemates linnajagudes, asusid pordumajad, kus rahuldati kõikvõimalikke armuihasid. Sellegipoolest… „Mida oli ühel eunuhhil lõbumajja asja?”

„Ka neil, kellel pole mehe suguosi, on endiselt mehe süda, Teie Kõrgus,” sõnas Hall Tõuk. „Seesinasele räägiti, et teie teener Tugev Kilp maksis vahel lõbumaja naistele raha selle eest, et nad temaga voodisse heidaksid ja teda embaksid.”

Kes on lohe verd, ei vala pisaraid. „Tugev Kilp,” sõnas Dany kuivade silmadega. „Oli see tema nimi?”

„Teie Kõrguse lahkel loal.”

„See on uhke nimi.” Astapori Head Isandad ei olnud lubanud oma orisõduritele isegi nimesid. Mõned tema Rikkumatutest oli pärast seda, kui ta nad vabaks lasi, võtnud endale oma vanad sünninimed, teised aga valisid endale ise uued. „Kas on teada, mitmekesi nad Tugevale Kilbile kallale tungisid?”

„Seesinane ei tea seda. Neid oli palju.”

„Kuus või rohkem,” sõnas ser Barristan. „Tema haavade järgi otsustades rünnati teda igast küljest. Tema mõõgatupp oli tühi, kui ta leiti. Võib-olla haavas ta mõnda ründajat.”

Dany palvetas mõttes, et mõni Harpüia Poegadest oleks sel hetkel kusagil suremas, käed kõhule surutud ja valust väänlemas. „Miks nad ta põsed sedasi lõhki lõikasid?”

„Õilis kuninganna,” ütles Hall Tõuk, „need, kes tapsid teie teenri Tugeva Kilbi, toppisid talle kurku siku suguosad. Seesinane võttis need välja, enne kui ta siia toodi.”

Nad ei saanud talle tema enda suguosi suhu toppida. Astaporlased ei jätnud talle nendest midagi alles. „Need Pojad lähevad julgemaks,” nentis Dany. Seni olid nende rünnakud piirdunud relvitute vabakslastutega, keda nad tänavatel surnuks raiusid või siis murdsid pimeduse katte all nende majadesse ja surmasid nad une pealt. „See on minu sõduritest esimene, kelle nad tapsid.”

„Esimene, kuid mitte viimane,” hoiatas ser Barristan.

Ma olen ikka veel sõjas, mõistis Dany, ainult et ma sõdin nüüd varjudega. Ta oli lootnud hingetõmbeaega tapatööst, mis lubaks kosuda ja haavu parandada.

Ta lükkas lõvinaha õlgadelt, laskus surnukeha kõrvale põlvili ja sulges koolnu silmad, Jhiqui ahhetusest välja tegemata. „Tugevat Kilpi ei unustata. Laske ta puhtaks pesta ja lahingurüüsse panna ja matke ta koos kiivri ja kilbi ja odadega.”

„Teie Kõrguse käsk saab täidetud,” ütles Hall Tõuk.

„Saatke mehed Armuliste templisse ja küsige, kas Siniste Armuliste juures on käinud mõni mõõgahaavaga mees. Ja levitage sõna, et me maksame palju kulda Tugeva Kilbi mõõga eest. Küsige lihunike ja karjuste käest ning uurige, kes on hiljuti sikke kohitsenud.” Mõni kitsekarjus võis ehk midagi tunnistada. „Nüüdsest peale ärgu liikugu ükski mu meestest pärast pimeduse saabumist üksinda.”

„Needsinased kuulavad käsku.”

Daenerys lükkas juuksed seljale. „Otsige need argpüksid üles. Otsige nad üles, et ma saaksin Harpüia Poegadele näidata, mida tähendab lohe raev.”

Hall Tõuk andis talle au. Tema Rikkumatud tõmbasid surilina tagasi peale, tõstsid surnu oma õlgadele ja kandsid ta saalist välja. Ser Barristan Selmy jäi paigale. Tema juuksed olid valged ja tema helesiniste silmade nurkades paistsid kanavarbad. Kuid tema selg oli endiselt sirge ja vanus ei olnud talt veel võitlusoskust röövinud. „Teie Kõrgus,” ütles ta, „ma kardan, et teie eunuhhid ei sobi hästi täitma neid ülesandeid, mis te neile andsite.”

Dany istus oma pingile ja tõmbas lõvinaha uuesti õlgadele. „Rikkumatud on mu parimad sõdalased.”

„Sõdurid, mitte sõdalased, kui Teie Kõrgus öelda lubab. Nad on loodud lahinguväljale, seisma õlg õla kõrval oma kilpide taga, odad ette sirutatud. Neid on õpetatud kuuletuma – kartmatult, täiuslikult, mõtlemata ja kõhklemata… mitte saladusi lahendama ja küsimusi esitama.”

„Kas mul oleks rüütlitest rohkem kasu?” Selmy õpetas Dany jaoks välja rüütleid, harjutades orjade poegi võitlema Westerose viisil piigi ja mõõgaga… kuid mis kasu oleks piikidest argpükside vastu, kes tapsid pimeduse varjus?

„Selles suhtes mitte,” möönas vanamees. „Ja Teie Kõrguse ainuke rüütel olen mina. Nendest poistest saab asja alles mitme aasta pärast.”

„Kes siis veel, kui mitte Rikkumatud? Dothrakidest oleks veelgi vähem asja.” Dothrakid võitlesid ratsa. Ratsanikest oli rohkem kasu avaral väljal või küngastel kui linna kitsastel tänavatel ja kujadel. Teisel pool Meereeni värvikirevaid telliskivimüüre oli Dany võim üpris nõrk. Tuhanded orjad rügasid endiselt mägedes suurtes mõisates, kasvatades nisu ja oliive, karjatades lambaid ja kitsi ning kaevandades soola ja vaske. Meereeni kaubaladudes oli hoiul suur hulk vilja, õli, oliive, kuivatatud puuvilju ja soolaliha, kuid need varud olid kahanemas. Selle pärast oli Dany saatnud oma khalasar’i, mida juhtisid tema kolm ratsavenda, alistama sisemaad, Pruun Ben Plumm aga oli läinud oma Teiste Poegadega lõunasse, tõrjuma yunkailaste rüüsteretki.

Kõige tähtsama ülesande oli Dany usaldanud Daario Naharisele – mesikeelsele Daariole, kellel oli kuldhammas ja kolmeharuline habe ja riivatu naeratus purpurkarva vuntside all. Idapoolsete küngastike taga asusid ümarate liivakivist mägede ahelik, Khyzai kuru ja Lhazar. Kui Daariol õnnestuks lasareenlasi veenda, et nad maismaal kulgevad kaubateed jälle avaksid, saaks häda korral vilja kohale vedada mööda jõge või üle mägede… kuid lambarahval polnud mingit põhjust Meereeni hästi suhtuda. „Kui Tormivaresed Lhazarist tagasi jõuavad, saan ma ehk neid tänavatel kasutada,” sõnas Dany ser Barristanile, „kuid senikaua pole mul peale Rikkumatute kedagi.” Ta tõusis püsti. „Ma pean teist lahkuma, ser. Kaebajad on varsti mu värava ees. Ma pean lontkõrvad pähe panema ja jälle nende kuningannaks hakkama. Kutsuge Reznak ja Paljaspea minu juurde. Ma võtan nad vastu, kui olen riietunud.”

„Nagu Teie Kõrgus käsib.” Selmy kummardas.

Kaheksasaja jala kõrgune Suur Püramiid küündis oma tohutust nelinurksest jalamist kuni taevasse pürgiva tipuni, kus asusid kuninganna eluruumid, mida ümbritsesid rohelus ja aromaatsed basseinid. Jahe sinine koidik lõi linna kohal hahetama, kui Dany välja terrassile läks. Läänes lõkendas päike Armuliste templi kuldsetel kuplitel ja uurendas suursuguste astmikpüramiidide taha tumedaid varje. Mõnes sellises püramiidis sepitsevad Harpüia Pojad just praegu uusi veretöid ja ma ei suuda kuidagi neid takistada.

Viserion tajus tema ärevust. Valge lohe lamas pirnipuu ümber põimunult, pea sabale toetatud. Kui Dany temast möödus, avas lohe silmad, mis olid kui kaks sulakulla allikat. Ka tema sarved ja soomused, mis jooksid peast sabani üle ta selja, olid kullakarva. „Sa oled laisk,” sõnas Dany lohele ja sügas teda lõua alt. Viserioni soomused olid katsudes tulised nagu liiga kauaks päikese kätte jäetud soomusrüü. Lohed on kehastunud tuli. Dany oli seda lugenud ühest raamatust, mille ser Jorah oli talle pulmadeks kinkinud. „Sa peaksid koos vendadega jahti pidama. Kas sa oled jälle Drogoniga kakelnud?” Tema lohed kippusid viimasel ajal ülekäte minema. Rhaegal oli Irrit kähvanud ja Viserion oli Reznaki tokar’i põlema süüdanud, kui õukondlane viimati Dany juures käis. Ma olen jätnud nad liiga omapead, aga kust ma peaksin nende jaoks aega leidma?

Viserioni saba peksles ja mütsatas nii kõvasti vastu puutüve, et üks pirn alla sadas ja Dany jalgade ette maandus. Lohe ajas tiivad laiali ja pooleldi lendas, pooleldi hüppas müüririnnatisele. Ta kasvab, mõtles Dany, kui Viserion taevasse sööstis. Nad kõik kolm kasvavad. Varsti on nad juba nii suured, et mind oma turjal kanda. Siis lendab ta nii, nagu oli lennanud Aegon Vallutaja, ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni Meereen on nii väike, et ta võib selle pöidlaga kinni katta.

Ta vaatas, kuidas Viserion üha laiemaid ringe tehes kõrgemale tõusis ja kadus lõpuks teisel pool Skahazadhani mudast voolu silmist. Alles siis läks ta tagasi püramiidi, kus Irri ja Jhiqui juba ootasid, et tal juustest pusad välja kammida ja rõivastada ta giskaarlaste tokar’isse nagu Meereeni kuningannale kohane.

See oli üks tülikas riietusese – pikk lotakas vormitu palakas, mis tuli mässida ümber puusade ja kaenla alt läbi ja üle õla, nii et selle ripnevad narmad piinliku hoolega pealistikku ja nähtavale jääksid. Kui see mähiti liiga lõdvalt, võis see seljast maha kukkuda; kui liiga tihedalt, siis läks see sassi, ajas komistama ja kammitses. Ka siis, kui see oli õigesti mähitud, pidi tokar’i kandja seda vasaku käega kinni hoidma. Sellega kõndimine nõudis lühikesi tippivaid samme ja oivalist tasakaalu, et mitte nende raskete lohisevate narmaste otsa komistada. See rõivaese polnud ette nähtud ühegi töötegija jaoks. Tokar oli isanda rõivas, rikkuse ja võimu tunnusmärk.

Pärast Meereeni vallutamist oli Dany tahtnud tokar’i kandmise ära keelata, kuid tema nõuandjad veensid ta ümber. „Lohede Ema peab kandma tokar’it, muidu hakatakse teda igavesti vihkama,” hoiatas teda Galazza Galare, Roheline Armuline. „Westerose villases rüüs või Myri pitsist kleidis jääks Teie Hiilgus meie seas alati võõraks, kentsakaks muulaseks, barbarist vallutajaks. Meereeni kuninganna peab olema Vana-Ghisi daam.” Pruun Ben Plumm, Teiste Poegade pealik, oli selle veel tabavamalt sõnastanud. „Sellel, kes tahab olla jäneste kuningas, tuleks kanda lontkõrvu.”

Need lontkõrvad, mida Dany täna kandis, olid tehtud puhtast valgest linasest riidest ja palistatud kuldsete tupsudega. Jhiqui abiga mähkis ta kolmandal katsel tokar’i endale õigesti ümber. Irri tõi talle tema krooni, mis oli sepistatud tema koja kolmepäise lohe kujuliseks. Selle keerud olid kullast, tiivad hõbedast, kolm pead vandlist, oonüksist ja nefriidist. Dany teadis, et tema kael ja turi jäävad enne päeva lõppu selle raskusest kangeks ja valusaks. Krooni kanda ei peagi olema kerge. Nii oli kord öelnud üks tema kuninglikest esivanematest. Keegi Aegonitest, aga milline neist? Westerose Seitset Kuningriiki olid valitsenud viis Aegonit. Oleks võinud olla ka kuues, ent Anastaja penid olid mõrvanud Dany vennapoja, kui ta oli veel rinnalaps. Kui ta oleks ellu jäänud, oleksin ma ehk temaga abiellunud. Aegoniga oleks mul olnud väiksem vanusevahe kui Viserysega. Dany oli alles äsja eostatud, kui Aegon ja tema õde tapeti. Nende isa, Dany vend Rhaegar, hukkus veelgi varem Anastaja käe läbi Kolmjõel. Tema vend Viserys oli kisendades surnud Vaes Dothrakis, sulakullast kroon peas. Nad surmavad ka minu, kui ma lasen sellel sündida. Pussid, mis tapsid mu Tugeva Kilbi, olid mõeldud minu jaoks.

Dany ei olnud unustanud neid orjalapsi, kelle Vägevad Isandad olid Yunkai tee äärde üles naelutanud. Neid oli kokku sada kuuskümmend kolm, üks laps iga penikoorma järel, naelutatud teepostide külge, üks käsi välja sirutatud, et talle teed näidata. Pärast Meereeni langemist oli Dany lasknud samasuguse hulga Vägevaid Isandaid üles naelutada. Nende aeglast kõngemist saatsid kärbeste parved ja lehk oli väljakule kauaks püsima jäänud. Ometi tekkis Danyl vahel kahtlus, et ta ei olnud küllalt kaugele läinud. Need meereenlased olid kaval ja kangekaelne rahvas, kes talle igas asjas vastu tõrkus. Jah, nad olid oma orjad küll vabaks lasknud… kuid nad kohe teenritena tagasi tööle võtnud nii näruse palga eest, et enamik sai sellest vaevu söönuks. Need, kes olid nii vanad või nii noored, et neist polnud kasu, kihutati koos põdurate ja santidega tänavale. Ja Vägevad Isandad kogunesid endiselt oma kõrgete püramiidide tippudes ning nurisesid selle üle, kuidas lohekuninganna oli täitnud nende suursuguse linna pesemata kerjuste, varaste ja libude hordidega.

Et Meereeni valitseda, pean ma meereenlased enda poole võitma, kui väga ma ka neid ei põlgaks. „Ma olen valmis,” sõnas Dany Irrile.

Reznak ja Skahaz ootasid marmortrepi ülaotsa juures. „Õilis kuninganna,” kuulutas Reznak mo Reznak, „te olete täna nii hiilgav, et ma pelgan teid vaadata.” Õukonnaülem kandis kastanpruuni kuldse palistusega siid-tokar’it. See norgus mehike lõhnas nii, nagu oleks ta lõhnaõlis kümmelnud ja kõneles ülemvalüüria keele vigast murrakut, mida moonutas ja ilmestas kare ghiskaari hääldus.

„Tänan teid lahkete sõnade eest,” vastas Dany samas keeles.

„Mu kuninganna,” uratas paljaks aetud peaga Skahaz mo Kandaq. Ghiskaarlastel olid tihedad ja traatjad juuksed; Orjapidajate linnades oli ammune komme neid sarvedeks ja ogadeks ja tiibadeks kraasida. Pead paljaks ajades oli Skahaz loobunud vanast Meereenist ja võtnud vastu uue ning tema suguselts oli järginud tema eeskuju. Järgijaid oli teisigi, kuigi Dany ei osanud arvata, kas nad tegid seda hirmu, moe või auahnuse pärast; neid hüüti paljaspeadeks. Skahaz oli Paljaspea suure tähega… ja kõige jäledam reetur Harpüia Poegade ja nendesuguste silmis. „Me kuulsime, mis selle eunuhhiga juhtus.”

„Tema nimi oli Tugev Kilp.”

„Kui mõrtsukaid ei karistata, tapavad nad veel.” Ka paljaks aetud peaga oli Skahazil eemaletõukav nägu – kortsus kulmud, suured kotid väikeste silmade all, rasupunnidest mustendav nina, läikiv nahk, mis oli pigem kollane kui ghiskaarlastele omaselt merevaigukarva. See oli jõhker toores kuri nägu. Danyl jäi vaid üle loota, et see oli ka aus nägu.

„Kuidas ma saan neid karistada, kui ma ei tea, kes nad on?” küsis ta mehelt. „Ütle mulle seda, vapper Skahaz.”

„Teie Kõrgusel jätkub vaenlasi küllaga. Te näete nende püramiide oma terrassilt. Zhak, Hazkar, Ghazeen, Merreq, Loraq, kõik iidsed orjapidajate suguvõsad. Pahl. Kõige rohkem Pahl. See on nüüd naiste koda. Kibestunud vanad naised, kes ihkavad verd. Naised ei unusta. Naised ei andesta.”

Jah, mõtles Dany, ja Anastaja penid veenduvad selles, kui ma Westerosse naasen. Tema ja Pahlide koja vahel valitses tõesti verivaen. Oznak zo Pahl oli langenud kahevõitluses Belwas Tugeva käe läbi. Oznaki isa, Meereeni linnaväe ülem, oli hukkunud väravat kaitstes, kui Joso Kürb selle pilbasteks purustas. Tema kolm onu olid saja kuuekümne kolme väljakul hukatu seas. „Kui palju kulda me pakkusime teadete eest Harpüia Poegade kohta?” küsis Dany.

„Sada honööri, Teie Hiilguse lahkel loal.”

„Tuhat honööri oleks minu meelest veel lahkem. Tehke nii.”

„Teie Kõrgus ei küsinud küll minu nõuannet,” sõnas Skahaz Paljaspea, „aga ma ütlen, et veri nõuab vere hinda. Võtke üks mees igast suguvõsast, mida ma nimetasin, ja tapke ta. Järgmine kord, kui mõni teie mees tapetakse, võtke igast suurest suguvõsast kaks meest ja tapke mõlemad. Siis jääb kolmas mõrv tulemata.”

Reznak viiksatas ahastavalt. „Eiiiii… armas kuninganna, säärane metsikus tooks meile kaela jumalate viha. Ma luban teile, et me leiame need mõrtsukad, ja kui see juhtub, siis selgub, et nad on alamast seisusest rämps, küll te näete.”

Õukonnaülem oli sama kiilas nagu Skahaz, kuigi tema puhul oli tegu jumalate kätetööga. „Kui mõnel karval peaks jätkuma jultumust ennast näidata, on minu habemeajajal nuga kohe käepärast,” oli ta kinnitanud, kui Dany ta ametisse ülendas. Vahel käis Danyl peast läbi mõte, kas seda habemenuga ei peaks mitte hoidma Reznaki kõri jaoks. Mees oli kasulik, kuid Danyle vastumeelne ega äratanud temas mingit usaldust. Qarthi Koolmatud olid talle öelnud, et teda reedetakse kolm korda. Mirri Maz Duur oli olnud esimene, ser Jorah teine. Kas Reznak võis olla kolmas? Või Paljaspea? Daario? Või on see keegi, keda ma ei oska kahtlustada? Ser Barristan või Hall Tõuk või Missandei?

„Skahaz,” ütles ta Paljaspeale, „ma tänan teid nõuande eest. Reznak, vaadake, mida tuhande honööriga õnnestub saavutada.” Oma tokar’ist kõvasti kinni hoides tõttas Daenerys neist mööda ja laiast marmortrepist alla. Ta võttis ühe astme korraga, et mitte narmasäärisele komistada ja käkaskaela alla saali lennata.

Missandei kuulutas tema tulekut. Väikesel kirjatundjal oli meeldiv tugev hääl. „Põlvitage kõik Daenerys Tormissündinu, Põlematu, Meereeni kuninganna, andaalide ja rhoynlaste ja Esimese Rahva kuninganna, Suure Rohumere khaleesi, Ahelatemurdja ja Lohede Ema ees.”

Saal oli rahvast täis. Rikkumatud seisid, seljad vastu sambaid toetatud, käes kilbid ja odad, kiivriteravikud turritamas nagu nugade rodu. Meereenlased olid kogunenud idapoolsete akende alla. Dany vabakslastud seisid oma endistest isandatest tükk maad eemal. Kuni nad ei seisa üksteise kõrval, ei valitse Meereenis rahu. „Tõuske.” Dany võttis oma pingil istet. Saalisolijad tõusid. Vähemalt seda teevad nad kõik koos.

Reznak mo Reznakil oli nimekiri. Komme nõudis, et kuninganna kuulaks kõigepealt ära Astapori saadiku, endise orja, kes nimetas ennast isand Ghaeliks, kuigi keegi ei paistnud teadvat, mille üle ta isand on.

Isand Ghaelil oli suu täis pruune ja mädanenud hambaid ja kollane terav nirginägu. Tal oli kaasas ka kingitus. „Cleon Suur saadab need tuhvlid oma armastuse märgiks Daenerys Tormissündinu, Lohede Ema vastu.”

Irri pani tuhvlid Danyle jalga. Need olid kullatud nahast ja kaunistatud roheliste mageveepärlitega. Kas see lihunikkuningas arvab, et ma kingin talle oma käe ühe kena tuhvlipaari eest? „Kuningas Cleon on väga helde. Tänage teda selle toreda kingituse eest.” Toreda, kuid lapsele paraja. Danyl olid küll väikesed jalad, kuid need terava ninaga tuhvlid pigistasid tal varbaid.

„Suurel Cleonil on rõõm kuulda, et need tegid teile rõõmu,” ütles isand Ghael. „Tema Kõrgeausus palus mul öelda, et ta on valmis kaitsma Lohede Ema kõigi tema vaenlaste eest.”

Kui ta teeb jälle ettepaneku, et ma naituksin kuningas Cleoniga, viskan ma talle tuhvliga vastu pead, mõtles Dany, kuid seekord ei teinud Astapori saadik kuninglikust abielust juttu. Selle asemel sõnas ta: „On aeg, et Astapor ja Meereen teeksid lõpu Yunkai Tarkade Isandate hirmuvalitsusele, sest nad on kõigi vabaduses elavate verivaenlased. Suur Cleon palub mul teile öelda, et tema ja ta uued Rikkumatud lähevad varsti sõtta.”

Tema uued Rikkumatud on üks rõve nali. „Kuningas Cleon teeks targasti, kui ta tegeleks oma asjadega ja laseks Yunkail tegeleda enda omadega.” Dany ei suhtunud Yunkaisse küll sugugi soojalt. Ta oli juba hakanud kahetsema, et ei olnud Kollast Linna ära võtnud, kui ta selle sõjaväe lahinguväljal purustas. Targad Isandad olid kohe pärast tema lahkumist orjapidamist jätkanud ja värbasid nüüd agaralt sõdureid, palkasid sõjasulaseid ja sõlmisid tema vastu liite.

Kuid ka see isehakanud Cleon Suur polnud põrmugi parem. Lihunikkuningas oli Astaporis orjanduse taastanud ja ainus erinevus oli see, et endised orjad olid nüüd isandad ja endised isandad olid nüüd orjad.

„Ma olen vaid noor neid ega tea suurt sõjaasjust,” ütles ta isand Ghaelile, „aga me oleme kuulnud, et Astaporis valitseb nälg. Las kuningas Cleon toidab oma alamaid, enne kui ta nad sõtta viib.” Ta tegi ärasaatva viipe. Ghael eemaldus.

„Kõrgeausus,” sõnas Reznak mo Reznak kärmelt, „kas te kuulaksite ära õilsa Hizdahr zo Loraqi?”

Jälle? Dany noogutas ja Hizdahr astus lähemale – pikk ja väga sihvakas mees, kellel oli veatu merevaigukollane nahk. Ta kummardas sealsamas kohas, kus veidi aega varem oli lamanud surnud Tugev Kilp. Ma vajan seda meest, manitses Dany ennast. Hizdahr oli jõukas kaupmees, kellel oli palju sõpru Meereenis ja veelgi rohkem merede taga. Ta oli käinud Volantises, Lysis ja Qarthis, tal oli sugulasi Toloses ja Elyrias ja väidetavalt oli tal mõju ka Uus-Ghisis, kus yunkailased püüdsid Dany ja ta valitsuskorra vastu vaenu õhutada.

Ja ta oli rikas. Meeletult ja muinasjutuliselt rikas…

Ja saab kindlasti veel rikkamaks, kui ma ta palve rahuldan. Pärast seda, kui Dany linna võitlusareenid sulges, langes areenide osatähtede hind põhja. Hizdahr zo Loraq oli neid kahe käega kokku roobitsenud ja nüüd kuulus talle suurem osa Meereeni võitlusareenidest.

Üliku meelekohtades kasvavad karmid punamustad juuksed olid tiibadeks soetud. Need tekitasid mulje, nagu tahaks ta pea lendu tõusta. Tema pika näo muutis veel pikemaks habe, mis oli kuldsõrmustega võrutatud. Tema purpurne tokar oli palistatud ametüstide ja pärlitega. „Teie Hiilgus teab kindlasti, mis põhjusel ma siin olen.”

„Ju ilmselt selle pärast, et teie ainus eesmärk on mind kiusata. Kui mitu korda ma olen teile ära öelnud?”

„Viis korda, Teie Kõrgeausus.”

„Nüüd juba kuus. Ma ei lase võitlusareene avada.”

„Kui Teie Majesteet kuulab minu põhjendusi…”

„Ma olen neid kuulnud. Viis korda. On teil mingid uued põhjendused?”

„Vanad põhjendused,” nentis Hizdahr, „uute sõnadega. Ilusate ja kombekate sõnadega, mis võiksid kuningannat rohkem liigutada.”

„Mitte teie kombekus ei jäta soovida, vaid teie eesmärk. Ma olen teie põhjendusi juba nii tihti kuulnud, et ma võiksin teie palve ise esitada. Kas tohib?” Dany kallutas end ettepoole. „Võitlusareenid on kuulunud Meereeni juurde linna rajamisest peale. Võitlused on oma loomult sügavalt usulised, vereohver Ghisi jumalatele. Ghisi surmakunst ei ole mingi pelk tapatöö, vaid vapruse, oskuse ja jõu ülesnäitamine, mis teeb teie jumalatele suurt heameelt. Võidukaid võitlejaid kantakse kätel ja ülistatakse, tapetuid aga austatakse ja mälestatakse. Kui ma areenid taas avaksin, näitaks see Meereeni rahvale, et ma pean lugu nende kommetest ja tavadest. Areenid on kuulsad üle kogu maailma. Need elavdavad Meereeni kaubandust ja täidavad linna rahakirste müntidega igast ilma otsast. Kõik mehed janunevad verd ja areenid aitavad seda janu kustutada. Sel moel muudavad nad Meereeni vaguramaks. Liival surema mõistetud kurjategijate jaoks kujutavad areenid endast kohtumõistmist lahingu läbi, viimast võimalust tõestada oma süütust.” Dany naaldus taha ja raputas juukseid. „Nõndaks. Kuidas ma hakkama sain?”

„Teie Hiilgus esitas minu asja palju paremini, kui ma ise oleksin seda suutnud. Ma näen, et te olete sama kõneosav kui ilus. See veenas mind täiesti.”

Dany naeris tahtmatult. „Mind paraku mitte.”

„Teie Kõrgeausus,” sosistas Reznak mo Reznak talle kõrva, „tavakohaselt nõuab linn maksuks ühe kümnendiku võitlusareenide kõigist tuludest pärast kulude mahaarvamist. Seda raha saaks kasutada mitmel õilsal eesmärgil.”

„Saaks… aga isegi kui me areenid jälle avaksime, peaksime võtma endale kümnendiku enne kulude mahaarvamist. Ma olen vaid noor neid ega tea suurt sellistest asjadest, kuid ma elasin Xharo Xhoan Daxose juures piisavalt kaua, et selle peale tulla. Hizdahr, kui te koondaksite sõjavägesid sama hästi nagu argumente, võiksite te maailma vallutada… kuid mu vastus on ikkagi ei. Kuuendat korda.”

„Kuninganna on rääkinud.” Mees kummardas taas, sama sügavalt kui enne. Tema pärlid ja ametüstid klirisesid vaikselt marmorpõrandal. Hizdahr zo Loraq oli üks väga paindlik mees.

Ta võiks olla ilus, kui tal poleks neid tobedaid juukseid. Reznak ja Roheline Armuline olid õhutanud Danyt naituma mõne Meereeni ülikuga, et linn tema võimuga lepiks. Hizdahr zo Loraq võis olla kaalumist väärt. Pigem tema kui Skahaz. Paljaspea oli lubanud, et heidab Dany pärast oma naise kõrvale, kuid see mõte ajas Danyle judinad peale. Hizdahr oskas vähemalt naeratada.

„Kõrgeauline,” sõnas Reznak oma nimekirja silmitsedes, „õilis Grazdan zo Galare tahaks teiega rääkida. Kas kuulate ta ära?”

„Suurima rõõmuga,” vastas Dany, imetledes kulla sära ja roheliste pärlite läiget Cleoni tuhvlitel, püüdes seejuures kõigest väest mitte välja teha varvaste pitsitusest. Teda oli ette hoiatatud, et Grazdani lähedane sugulane oli Roheline Armuline, kelle toetus osutus Danyle hindamatuks. See preestrinna oli rahu, leppimise ja seaduslikule võimule kuuletumise eestkõneleja. Ma võin ta nõo viisakalt ära kuulata, mida ta ka ei sooviks.

Mehe sooviks osutus kuld. Dany oli keeldunud hüvitamast Vägevatele Isandatele nende orjade väärtust, kuid meereenlased nuputasid üha uusi viise, kuidas tema käest raha välja pressida. Suurtsugu Grazdanile oli varem kuulunud üks orjatar, kes oli ilmselt väga osav kuduja; tema kangastelgede töö vilja hinnati kõrgelt mitte ainult Meereenis, vaid ka Uus-Ghisis ja Astaporis ja Qarthis. Kui see naine vanaks jäi, ostis Grazdan kuus noort tüdrukut ja käskis vanaeidel neile oma oskustöö saladused selgeks õpetada. See vanaeit oli nüüd surnud. Vabakslastud tüdrukud olid sadamamüüri ääres avanud poe, et seal oma kootud asju müüa. Grazdan zo Galare soovis saada endale osa nende sissetulekust. „Nad võlgnevad oma oskused mulle,” kinnitas ta. „Mina valisin nad oksjonilavalt välja ja panin nad kangastelgede taha.”

Dany kuulas vaikides ilmetu näoga. Kui mees oli lõpetanud, küsis ta: „Mis oli selle vana kuduja nimi?”

„Selle orja?” Grazdan tammus jalalt jalale, kulm kortsus. „Ta oli… vist ehk Elza. Või Ella. Ta suri juba kuus aastat tagasi. Mul on olnud väga palju orje, Teie Kõrgus.”

„Nimetagem teda Elzaks. Meie otsus on järgmine. Tüdrukutelt ei saa te midagi. Elza oli see, kes nad kuduma õpetas, mitte teie. Teilt saavad tüdrukud uue kangastelje – parima, mida osta saab. See on karistuseks selle vana naise nime unustamise eest.”

Reznak tahtis ette kutsuda järgmise tokar’i, kuid Dany nõudis, et ta hõikaks välja mõne vabakslastu. Sealtpeale kuulas ta vaheldumisi ära ühe endise isanda ja ühe endise orja. Väga paljud talle esitatud palved puudutasid kahju hüvitamist. Pärast langemist oli Meereeni metsikult rüüstatud. Astmikpüramiidid olid kõige hullemast laastamisest pääsenud, kuid tagasihoidlikumad linnaosad olid langenud ohjeldamatute röövimiste ja tapmiste ohvriks, kui linna orjad üles tõusid ja koos Danyga Yunkaist ja Astaporist tulnud nälgiv rahvasumm lõhutud väravatest sisse tungis. Tema Rikkumatud olid lõpuks korra jalule seadnud, kuid rüüstamise järelmiks oli musttuhat keerdküsimust. Ja seepärast tuldigi kuninganna jutule.

Ette astus üks rikas naine, kelle mees ja pojad olid hukkunud linna müüre kaitstes. Rüüstamise ajal oli ta hirmuga põgenenud oma venna juurde. Koju naastes nägi ta, et see oli muudetud lõbumajaks. Hoorad olid ennast ehtinud tema kalliskivide ja riietega. Ta nõudis oma maja ja kalliskive tagasi. „Riided võivad nad endale jätta,” oli ta nõus. Dany mõistis kalliskivid talle, kuid otsustas, et ta oli kaotanud õiguse majale seda hüljates.

Ette astus endine ori, et süüdistada ühte Zhaki soost ülikut. Mees oli hiljuti võtnud naiseks ühe vabakslastu, kes oli enne linna langemist olnud üliku küljesoojendaja. Ülik oli talt võtnud süütuse, teda volilt pruukinud ja talle lapse teinud. Naise uus mees nõudis, et ülik vägistamise eest ära kohitsetaks, ja lisaks kukrutäit kulda tasuks selle eest, et ta üliku sohilapse kui enda oma üles kasvatab. Dany nõustus kullanõudega, kuid mitte kohitsemisega. „Kui ta sinu naisega ühte heitis, oli naine tema omand, millega ta võis priipärast ümber käia. Seaduse järgi polnud see vägistamine.” Ta nägi, et mees ei olnud tema otsusega rahul, ent kui ta oleks lasknud ära ruunata kõik mehed, kes olid kunagi voodiorja vägisi võtnud, oleks ta peagi valitsenud eunuhhide linna üle.

Ette astus üks poiss, Danyst noorem, õbluke ja armiline, seljas hõbedase palistusega narmendav hall tokar. Tema hääl habises, kui ta rääkis sellest, kuidas kaks tema isa koja orja olid mässu tõstnud tol ööl, kui värav maha murti. Üks neist oli tapnud tema isa, teine tema vanema venna. Mõlemad olid ka vägistanud ja seejärel tapnud ta ema. Poiss ise oli pääsenud vaid armiga näol, kuid üks nendest mõrtsukatest elas nüüdki tema isa majas ja teine oli astunud kuninganna sõdurite hulka kui üks Ema Sõdalastest. Ta nõudis, et mõlemad üles poodaks.

Ma olen kuninganna, kes valitseb põrmule ja surmale rajatud linna üle. Dany oli sunnitud poisi palve tagasi lükkama. Ta oli välja kuulutanud üldise armuandmise kõigi rüüstamise ajal sooritatud kuritegude eest. Ja ta ei saanud karistada orje selle eest, et nad oma isandate vastu üles tõusid.

Seda otsust kuuldes sööstis poiss tema poole, kuid takerdus jalgupidi oma tokar’isse ja lendas purpurkarva marmorpõrandale siruli. Belwas Tugev nabis ta sedamaid kinni. Suur pruun eunuhh tõmbas poisi ühe käega ropsti püsti ja raputas teda nagu mastif rotti. „Küllalt, Belwas,” hõikas Dany. „Lase ta lahti.” Poisile ütles ta: „Pea seda tokar’i au sees, sest see päästis su elu. Sa oled alles poisike ja seepärast me unustame, mis siin juhtus. Seda võiksid teha sinagi.” Kuid lahkudes heitis poiss pilgu üle õla ja tema silmi nähes mõtles Dany: Harpüia sai endale veel ühe Poja.

Keskpäeva aegu hakkas Dany tundma krooni rõhumist peas ja kõva pinki istumise all. Kuna tema jutule soovijaid oli veel väga palju, ei teinud ta söögivahet, vaid saatis Jhiqui kööki, et tuua sealt vaagnatäis hapendamata leiba, oliive, viigimarju ja juustu. Ta näkitses tasahilju kuulates ja rüüpas karikast veega segatud veini. Viigimarjad olid head ja oliivid veel paremad, kuid veinist jäi talle suhu hapukas metalne järelmaitse. Väikestest helekollastest viinamarjadest, mida siinkandis kasvatati, sai eriti viletsat veinilaket. Veiniga meil kaubelda ei õnnestu. Pealegi olid Vägevad Isandad parimad viinamarjaistandused koos oliivipuudega maha põletanud.

Pärastlõunal tuli üks kujur, kes tegi ettepaneku asendada Puhastuse väljakul seisva suure pronksist harpüia pea Dany näo järgi valatuga. Kuninganna keeldus sellest nii viisakalt, kui vähegi suutis. Skahazadhanist oli püütud enneolematult suur haug ja kalur tahtis selle kuningannale kinkida. Dany imetles kala liialdatult, andis kalurile tasuks kukrutäie hõbedat ja lasi haugi kööki viia. Üks vasksepp oli talle teinud häilitud rõngasrüü sõjas kandmiseks. Dany võttis selle ülevoolava tänuga vastu; seda oli ilus vaadata ja kogu see häilitud vask oleks päikese käes kenasti läikinud, kuigi tõelise lahingu puhul oleks ta eelistanud terasrüüd. Seda teadis isegi noor neid, kes ei teadnud midagi sõjaasjust.

Tuhvlid, mille Lihunikkuningas oli talle saatnud, muutusid liiga ebamugavaks. Dany heitis need jalast ja istus, üks jalg kõveras istumise all ja teine edasi-tagasi kiikumas. See polnud kuigi kuninglik poos, kuid ta oli väsinud olemast kuninglik. Kroon oli pannud ta pea valutama ja tema tuharad olid tuimaks muutunud. „Ser Barristan,” hõikas ta, „ma tean, milline omadus on kuningale kõige vajalikum.”

„Vaprus, Teie Majesteet?”

„Rauast kannikad,” sõnas Dany narrivalt. „Ma ei tee muud kui istun.”

„Teie Kõrgus võtab oma õlule liiga palju. Te peaksite laskma oma nõunikel teie koormat rohkem jagada.”

„Mul on liiga palju nõunikke ja liiga vähe patju.” Dany pöördus Reznaki poole. „Kui mitu veel?”

„Kakskümmend kolm, Teie Kõrgeaususe lahkel loal. Ja sama palju nõudmisi.” Õukonnaülem uuris oma ürikuid. „Üks vasikas ja kolm kitse. Ülejäänud on kindlasti lambad või talled.”

„Kakskümmend kolm.” Dany ohkas. „Sestpeale, kui me hakkasime lambakarjustele tapetud loomade eest maksma, on mu lohedel tekkinud hämmastavalt suur isu lambaliha järele. Kas need nõuded on tõestatud?”

„Mõned mehed tõid kaasa põlenud luud.”

„Mehed teevad lõkkeid. Mehed küpsetavad lambaliha. Põlenud luud ei tõesta midagi. Pruun Ben räägib, et linna ümber mägedes leidub punaseid hunte ja šaakaleid ja metsikuid koeri. Kas me peame maksma priskelt hõbedat iga talle eest, kes on Yunkai ja Skahazadhani vahel ära eksinud?”

„Ei, Kõrgeauline.” Reznak kummardas. „Kas ma saadan need kelmid minema või tahate, et neile rooska antaks?”

Daenerys nihutas ennast pingil. „Keegi ei pea kunagi kartma minu jutule tulla.” Ta ei kahelnud, et mõned nõuded olid võltsid, suurem osa aga ehtsad. Tema lohed olid kasvanud nii suureks, et nad ei leppinud enam rottide ja kasside ja koertega. Mida rohkem nad söövad, seda suuremaks nad kasvavad, oli ser Barristan teda hoiatanud, ja mida suuremaks nad kasvavad, seda rohkem nad söövad. Drogon käis eriti laialt jahti pidamas ja võis vabalt nahka pista ühe lamba päevas. „Makske neile nende loomade hind,” sõnas Dany Reznakile, „sestpeale aga peavad kahjunõudjad minema Armuliste templisse ja andma püha vande Ghisi jumalate ees.”

„Sündigu nõnda.” Reznak pöördus palujate poole. „Kõrgeauline kuninganna on nõus teile kõigile korvama kahju teie kadunud loomade eest,” ütles ta neile ghiskaari keeles. „Tulge homme minu vahemeeste jutule ja te saate oma hüvituse rahas või loonuses, nii nagu soovite.”

See teadaanne võeti vastu morni vaikimisega. Nad võiksid ometi rõõmsamad olla, mõtles Dany. Nad said oma tahtmise. Kas need inimesed ei jää kunagi rahule?

Kui kõik hanereas väljusid, jäi üks mees paigale – rässakas parkunud näoga viletsalt riides mees. Tema punamust kare juuksepahmakas oli kõrvadeni pügatud ja ta hoidis ühes käes närust riidest kotti. Ta seisis longuspäi ja põrnitses marmorpõrandat, nagu oleks ta täiesti unustanud, kus ta viibib. Ja mida tema veel tahab? mõistatas Dany.

„Põlvitage kõik Daenerys Tormissündinu, Põlematu, Meereeni kuninganna, andaalide ja rhoynlaste ja Esimese Rahva kuninganna, Suure Rohumere khaleesi, Ahelatemurdja ja Lohede Ema ees,” hüüdis Missandei oma kõrgel kõlaval häälel.

Kui Dany püsti tõusis, hakkas ta tokar alla libisema. Ta haaras sellest kinni ja sikutas tagasi õigeks. „Sina, kotiga mees,” hõikas ta, „kas sa tahtsid meiega rääkida? Sa võid lähemale tulla.”

Kui mees pea tõstis, olid ta silmad punased ja veriseks hõõrutud nagu lahtised haavandid. Dany nägi silmanurgast, kuidas ser Barristan lähemale nihkus nagu valge vari tema kõrval. Mees ligines komberdamisi jalgu lohistades, sammhaaval, kott kõvasti peos. Kas ta on purjus või haige? imestas Dany. Mehe pragunenud kollased küüned olid alt mustad.

„Milles asi?” küsis Dany. „Tahad sa meile esitada mingi kaebuse või palve? Mida sa meilt soovid?”

Mehe keel limpsis kartlikult lõhenenud, pragunenud huuli. „Ma… ma tõin…”

„Luud?” küsis Dany kärsitult. „Põlenud luud?”

Mees tõstis koti ja puistas selle sisu marmorpõrandale.

Need olid luud – murdunud ja söestunud. Pikemad neist olid lõhki hammustatud, et üdi kätte saada.

„See oli see must,” sõnas mees rämedas ghiskaari keeles, „tiivuline vari. Ta tuli taevast alla ja… ja…”

Ei. Danyl käis judin üle ihu. Oh ei, oh ei.

„Oled sa kurt, lollpea?” küsis Reznak mo Reznak mehelt. „Kas sa ei kuulnud mu teadaannet? Mine homme minu vahemeeste juurde ja sulle makstakse sinu lammaste eest.”

„Pidage suu ja avage silmad, Reznak,” ütles ser Barristan vaikselt. „Need ei ole lamba luud.”

Ei, mõtles Dany, need on lapse luud.