Читать книгу Mister - E. L. James - Страница 3

Ei. Ei. Ei. Mitte seda musta. Mitte seda lämmatavat musta. Mitte seda kilekotti. Teda haarab paanika, mis surub õhu kopsudest välja. Ma ei saa hingata. Ma ei saa hingata. Ta kurku tõuseb metalne hirmumaitse. Ma pean seda tegema. See on ainus võimalus. Ära liiguta. Ole rahulik. Hinga aeglaselt. Ära hingelda. Just nagu ta ütles. See saab varsti läbi. Saab läbi, ja siis olen ma vaba. Vaba. Vaba.

Nüüd. Jookse. Jookse. Jookse. Tüdruk jookseb raskelt ja kiiresti, tagasi vaatamata. Hirm sunnib teda edasi, kui ta põgenedes paarist hilisõhtusest poeskäijast mööda tormab. Tal veab – automaatuksed on lahti. Ta jookseb kirevate pühadekaunistuste alt läbi väljapääsu parkimisplatsile. Ta jookseb üha edasi ja edasi. Pargitud autode vahel ja siis metsa sisse. Ta jookseb elu eest, mööda väikest rada, läbi põldmurakate, oksaraod peksavad vastu nägu. Ta jookseb, kuni kopsud on lõhkemas. Jookse. Jookse. Jookse. Ära jää seisma.

Külm. Külm. Liiga külm. Väsimus teeb tüdruku pea uimaseks. Väsimus ja külm. Tuul ulub puudes, tungib läbi riiete otse luudesse. Ta kükitab põõsa all ja korjab maha kukkunud lehti, et tuimade kätega endale pesa teha. Magada. Tal on vaja magada. Ta heidab pikali külmale kõvale maapinnale, liiga väsinud, et karta, ja liiga väsinud, et nutta. Teised. Kas nad said minema? Ta sulgeb silmad. Kas nad põgenesid? Palun tee nii, et nad said vabaks. Palun tee nii, et neil oleks soe… Kuidas see kõik niimoodi läks?

Ta ärkab. Ta lebab prügikastide vahel, mis on täis ajalehti ja pappi. Ta väriseb. Tal on väga külm. Aga ta peab edasi minema. Tal on üks aadress. Ta tänab selle aadressi eest oma nana jumalat. Värisevate sõrmedega teeb ta paberi lahti. See on koht, kuhu ta peab minema. Nüüd. Nüüd. Nüüd.

Üks jalg teise ette. Kõnni. See on kõik, mida ta teha suudab. Kõnni. Kõnni. Kõnni. Maga siin ukse ees. Tõuse ja kõnni edasi. Kõnni. Ta joob McDonalds’i kraanist vett. Toit lõhnab ahvatlevalt.

Tal on külm. Nälg kraabib ta kõhus. Ta kõnnib ja kõnnib, järgides kaarti. Varastatud kaarti. Poest varastatud kaarti. Poest, kus on vilkuvad tuled ja jõulumuusika. Ta hoiab paberitükki selle vähese viimase jõuga, mis tal järel on. Paber on kulunud ja katki, sest see on nii palju päevi tema saapa sees olnud. Väsinud. Väga väsinud. Räpane. Väga räpane, külmunud ja hirmunud. See koht on ta ainus lootus. Ta tõstab väriseva käe ja vajutab uksekella.

Magda ootab teda. Tüdruku ema ju kirjutas talle. Naine võtab ta avasüli vastu. Ja seejärel tõmbub kiiresti eemale. Issand, laps. Mis sinuga juhtus? Ma ootasin sind eelmisel nädalal!