Читать книгу Grey. «Viiskümmend halli varjundit» läbi Christiani silmade - E. L. James - Страница 6

Mul on kolm autot. Need sõidavad kiiresti üle põranda. Väga kiiresti. Üks on punane. Üks on roheline. Üks on kollane. Mulle meeldib roheline. See on kõige parem. Emmele meeldivad need ka. Mulle meeldib, kui emme mängib autode ja minuga. Talle meeldib kõige rohkem punane. Täna istub ta kušetil ja vaatab seina. Roheline auto lendab põrandavaibale. Selle järel punane. Siis kollane. Prauhti! Aga emme ei näe. Ma teen seda jälle. Prauhti! Aga emme ei näe. Ma suunan rohelise auto ta jalgade juurde. Aga roheline auto läheb tugitooli alla. Ma ei saa seda kätte. Mu käsi ei ulata. Emme ei näe. Ma tahan oma rohelist autot. Aga emme istub ikka kušetil ja vaatab seina. Emme. Mu auto. Ta ei kuule mind. Emme. Ma tõmban teda käest, aga ta heidab pikali ja sulgeb silmad. Mitte praegu, Tõuk. Mitte praegu, ütleb ta. Mu roheline auto jääb kušeti alla. See on alati kušeti all. Ma näen seda. Aga kätte ei saa. Mu roheline auto on karvane. See on hallide karvade ja mustusega kaetud. Ma tahan seda tagasi. Aga ma ei saa kätte. Ma ei saa seda kunagi kätte. Mu roheline auto on kadunud. Kadunud. Ja ma ei saa enam kunagi sellega mängida.

Avan silmad ja mu unenägu kaob varahommikusse valgusesse. Mis kuradi värk see nüüd oli? Ma püüan taanduvatest unenäotükkidest kinni haarata, aga ei saa ühtki enam kätte.

Jätan selle asja sinnapaika nagu suuremal osal hommikutest, ronin voodist välja ja otsin garderoobist vast pestud dressipüksid. Väljas lubab tinahall taevas vihma ja mul pole tuju jooksma minnes märjaks saada. Ma lähen üles oma võimlasse, lülitan sisse teleri, mis näitab hommikusi äriuudiseid, ja astun trenažöörile.

Mõtlen eelseisvale päevale. Mul on kogu aeg koosolekud, aga ma saan hiljem kontoris kokku oma personaaltreeneriga – Bastille on alati teretulnud väljakutse.

Võib-olla peaksin Elenale helistama?

Jah. Võib-olla. Me võime minna sel nädalal õhtust sööma.

Ma panen trenažööri seisma, lähen hingeldades duši alla ning alustan järjekordset monotoonset päeva.

„HOMME,” POMISEN MA, saates minema Claude Bastille, kes seisab mu kabineti uksel.

„Sel nädalal on golf, Grey.” Bastille muigab üleolevalt, teades, et ta võit golfimängus on kindel.

Ma põrnitsen teda, kui ta ringi pöörab ja lahkub. Ta lahkumissõnad hõõruvad soola mu haavadele, sest vaatamata mu kangelaslikele jõupingutustele meie tänasel treeningul sai personaaltreener minust jagu. Bastille on ainus inimene, kes minust jagu saab, ja nüüd tahab ta seda golfiväljakul ka veel. Ma vihkan golfi, aga et väljakul aetakse äri, pean ta õppetunnid välja kannatama... ja ehkki ma üldse ei taha seda tunnistada, parandab Bastille’ga mängimine tõepoolest mu oskusi.

Kui vaatan aknast Seattle’i panoraami, imbub minusse tuttav tüdimus. Mu meeleolu on sama loid ja hall nagu ilm. Mu päevad sulavad kokku, ilma et üksteisest eristuksid, ja mul on vaja mingit ergutust. Ma olen kogu nädalavahetuse tööd teinud ja praegu, olles jätkuvalt oma kabineti eraldatuses, tunnen rahutust. Mul ei tohiks pärast mitut jõukatsumist Bastille’ga sellist tunnet olla. Aga on.

Ma kortsutan kulmu. Pean tunnistama, et ainus asi, mis on viimasel ajal minus huvi äratanud, oli otsus saata kaks kaubalennukit Sudaani. See tuletab mulle meelde – Ros peab andma arvud ja logistika. Mis kuradi pärast ta sellega hiljaks jääb? Ma kontrollin oma ajakava ja võtan telefoni.

Kurat. Ma pean välja kannatama visa preili Kavanagh’ intervjuu ülikoolilehele. Mis pagana pärast ma sellega nõus olin? Ma jälestan intervjuusid – mõttetud küsimused halvasti informeeritud kadedatelt inimestelt, kes püüavad mu isiklikku ellu tungida. Ja ta on üliõpilane. Telefon heliseb.

„Jah,” nähvan ma Andreale, nagu oleks tema süüdi. Igal juhul tuleb see intervjuu lühike.

„Preili Anastasia Steele on kohal, härra Grey.”

„Steele? Ma ootasin Katherine Kavanagh’d.”

„Siin on preili Anastasia Steele, sir.”

Ma vihkan ootamatusi. „Juhata ta sisse.”

Nii, nii... Preili Kavanagh’l polnud võimalik tulla. Ma tunnen ta isa Eamonit, Kavanagh’ meediakontserni omanikku. Me oleme koos äriasju ajanud ja ta tundub olevat terase mõistusega arukas inimene. See intervjuu on teene talle – ma kavatsen selle hiljem temalt sisse nõuda, siis, kui mulle sobib. Ja ma pean tunnistama, et olin kergelt uudishimulik, milline tütar tal on, tahtsin näha, kui kaugele käbi on kännust kukkunud.

Mingi segadus ukse juures paneb mind püsti tõusma – pikkade kastanikarva juuste, kahvatute käte ja pruunide saabaste pööris sukeldub pea ees mu kabinetti. Surudes maha loomupärase põlguse sellise kohmakuse vastu, kiirustan tüdruku juurde, kes on maandunud neljakäpukile põrandale. Ma võtan ta kõhnadest õlgadest kinni ja aitan ta jalule.

Selge, piinlikkust tundev pilk kohtub minu omaga ja ma olen üllatunud. Need silmad on äärmiselt ebatavalist värvi, kahvatusinised ja siirad, ning ühel hirmsal hetkel mõtlen, et need näevad minust läbi ja ma olen... paljastatud. See mõte tekitab paanikat ja ma heidan selle otsekohe kõrvale.

Tüdrukul on väike kena nägu, mis praegu läheb süütut heleroosat värvi. Ma mõtlen korraks, kas kogu ta nahk on selline – veatu – ja milline see välja näeks pisut roosa ja soojana kergest kepihoobist.

Neetud.

Katkestan oma üleannetud mõtted ja olen häiritud sellest, millise suuna need on võtnud. Mida kuradit sa õige mõtled, Grey? See tüdruk on liiga noor. Ta vahib mind, suu lahti, ja ma tahaks silmi pööritada. Jaa, jaa, kullake, see on lihtsalt nägu, ainult pealispind. Ma pean selle imetleva pilgu neist silmadest välja saama, aga selle käigus võiks pisut lõbutseda!

„Preili Kavanagh. Minu nimi on Christian Grey. Kas teiega on kõik korras? Palun võtke istet.”

Jälle see puna. Ma valitsen taas olukorda ja uurin teda. Ta on üsna võluv – kleenuke, kahvatu, tumeda juuksepahmakaga, mis vaevu juuksekummiga kinni püsib.

Brünett.

Jaa, ta on tõesti võluv. Ma sirutan käe välja ja ta hakkab hirmunult vabandusi pomisema ning pistab oma käe mulle pihku. Ta nahk on jahe ja pehme, ent käepigistus üllatavalt kindel.

„Preili Kavanagh’l polnud võimalik tulla, ta saatis minu. Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu, härra Grey.” Ta hääl on vaikne ja selles on musikaalsust ning ta pilgutab ebakindlalt silmi, nii et pikad ripsmed värelevad.

Ma ei suuda varjata oma hääles lõbusust, meenutades ta mitte just elegantset sisenemist, ja küsin, kes ta on.

„Anastasia Steele. Ma õpin koos Kate’iga inglise kirjandust, ee ... Katherine... ee ... preili Kavanagh’ga, Vancouveri ülikoolis.”

Häbelik raamatukoi, ah? Ta näeb sedamoodi välja küll: viletsalt riides, kleenuke keha peidus vormitu sviitri all, alt laienev pruun seelik ja madalad saapad. Kas tal pole üldse mingit stiilitunnet? Ta vaatab närviliselt kabinetis ringi – ainult mitte minu otsa, märkan ma lõbustatud irooniaga.

Kuidas saab see noor naine olla ajakirjanik? Näha on, et ta ei suuda end maksma panna. Ta on närvis, vagur ... alandlik. Ma satun oma ebakohaste mõtete peale segadusse, vangutan pead ja mõtlen, kas esimene mulje on õige. Lamedaid viisakusi pomisedes palun tal istuda ning märkan, et ta pilk on peatunud kabineti seinal olevatel maalidel. Enne kui suudan end peatada, juba selgitan. „Kohalik kunstnik. Trouton.”

„Need on kenad, teevad tavalise ebatavaliseks,” sõnab ta unistavalt, olles haaratud Troutoni oivalisest peenest kunstist. Tal on meeldiv profiil – ülespidi nina, pehmed täidlased huuled – ja oma sõnadega on ta tabanud täpselt ära mu enda mõtte. Teevad tavalisest ebatavalise. Tabav tähelepanek. Preili Steele on arukas.

Ma nõustun ja jälgin huvitatult, kuidas puna jälle aeglaselt ta nahale ilmub. Ma istun ta vastas ja püüan oma mõtteid ohjeldada. Ta otsib kotist välja mõned kortsunud paberilehed ja diktofoni. Ta pusserdab diktofoniga ja pillab selle kuradi värgi kaks korda mu Bauhausi kohvilauale. Selge see, et ta pole seda kunagi varem kasutanud, aga mingil mõistetamatul põhjusel teeb see mulle nalja. Tavaliselt ajaks selline kohmakus mind kohutavalt närvi, aga praegu peidan naeratuse nimetissõrme taha ja võitlen sooviga diktofon ise üles seada.

Kui ta seal kohmitseb ja üha rohkem segadusse satub, tuleb mulle pähe, et võiksin ta motoorseid võimeid ratsapiitsa abiga parandada. Asjatundlikult kasutatuna on see suuteline ka kõige perumaid taltsutama. See uitmõte paneb mu toolil asendit muutma. Ta vaatab vilksti minu poole ja hammustab alahuulde.

Kurat! Kuidas ma ei märganud, kui kutsuv suu tal on?

„V-vabandust, ma pole sellega harjunud.”

Ma näen seda, kullake, aga praegu ei hooli ma sellest mitte kuraditki, sest ei suuda pöörata silmi sinu suult.

„Aega on, preili Steele.” Ma vajan veel üht hetke, et oma üleannetud mõtted korda seada.

Grey ... lõpeta kohe ära.

„Ega teil midagi selle vastu ole, kui ma teie vastused lindistan?” küsib ta, nägu siiras ja lootusrikas.

Ma tahaksin naerda. „Te küsite seda alles nüüd, pärast kogu vaeva diktofoni ülespanekuga?”

Ta pilgutab ripsmeid, silmad suured ja hetkeks segaduses, ning mind läbib süütunne, mis on mulle võõras.

Ära ole selline tõbras, Grey. „Ei, mul pole selle vastu midagi.” Ma ei taha, et tal minu pärast selline ilme oleks.

„Kas Kate, see tähendab preili Kavanagh, rääkis teile, millest see intervjuu tuleb?”

„Jah. See peaks ilmuma üliõpilaslehe viimases numbris, sest tänavusel lõpuaktusel annan mina tunnistused kätte.” Mis pagana pärast ma sellega nõustusin, ei saa ma aru. Sam suhtekorraldusest räägib, et ülikooli keskkonnateaduste osakond vajab avalikkuse tähelepanu, et saada lisarahastamist peale selle stipendiumi, mis ma olen neile andnud, ja Sam läheb kui tahes kaugele, et meedia tähelepanu võita.

Preili Steele pilgutab veel korra silmi, justkui oleks see talle uudiseks – ja tundub, et ta ei kiida seda heaks. Kas ta pole selleks intervjuuks üldse mingit taustauuringut teinud? Ta peaks seda teadma. See mõte jahutab mind. See on ... ebameeldiv, ja ma ei oota seda inimeselt, kes kulutab mu aega.

„Tore. Mul on mõned küsimused, härra Grey.” Ta seab juuksesalgu kõrva taha ja mu pahameel kaob.

„Ma arvasingi, et võib-olla on,” ütlen kuivalt. Las ta niheleb. Seda ta lahkelt teebki ning ajab siis oma väikesed õlad sirgu. Ta on asjalik. Ettepoole kummardudes vajutab ta diktofoni stardinupule ja krimpsutab nägu, vaadates oma kortsus märkmeid.

„Te olete väga noor, et üles ehitada selline impeerium. Millele te oma edu võlgnete?”

Oleks võinud midagi paremat välja mõelda. Kui igav küsimus. Ei hiilga just originaalsusega. See valmistab pettumuse. Ma annan talle oma tavalise vastuse ja räägin, et minu juures töötavad erakordsed inimesed. Inimesed, keda ma usaldan, kui ma üldse kedagi usaldan, ja ma maksan neile hästi – ja nii edasi … Aga preili Steele, lihtne tõsiasi on see, et ma teen oma tööd väga hästi. See on lihtne. Osta viletsad, halvasti juhitud firmad, tee need korda, hoia mõni neist alles ja millest asja ei saa, müü parimale pakkujale. Küsimus on selles, kuidas nende kahe vahel vahet teha, ja alati sõltub see juhtidest. Et äris õnnestuda, läheb vaja häid inimesi, ja mina suudan inimeste üle paremini otsustada kui enamik teisi.

„Võib-olla on teil lihtsalt vedanud,” ütleb ta vaikselt.

Vedanud? Mind läbib pahameelelaine. Vedanud? Kuidas ta julgeb? Ta tundub olevat vaikne ja tagasihoidlik, aga selline küsimus. Mitte keegi pole iialgi oletanud, et mul on vedanud. Raske töö, inimeste motiveerimine, nende terane jälgimine ja neis vajaduse korral kahtlemine, ning kui nad pole ülesannete kõrgusel, siis üle parda heitmine. Sellega ma tegelen, ja teen seda hästi. Sellel pole vedamisega mingit pistmist! Noh, tühja sellest. Ma hiilgan oma eruditsiooniga ja tsiteerin Andrew Carnegiet, kes on mu lemmiktööstur. „Inimeste kasv ja areng on juhtimises kõige suurem väljakutse.”

„See kõlab, nagu te oleksite kontrollifriik,” ütleb ta ja on täiesti tõsine.

Mida kuradit? Võib-olla ta tõesti näeb mind läbi.

„Kontroll” on mu teine nimi, kullake.

Ma põrnitsen teda, lootes hirmutada. „Noh, ma kontrollin kõiki asju, preili Steele.” Ja ma tahaks seda sinuga proovida, kohe praegu, siinsamas.

Võluv puna levib üle ta näo ja ta hammustab jälle huulde. Ma räägin edasi, püüdes oma pilku ta suult lahti kiskuda.

„Pealegi, kui kinnitada endale oma salajastes unelmates, et oled sündinud kõike valitsema, siis omandad tohutu võimu.”

„Kas te tunnete, et teil on tohutu võim?” küsib ta vaiksel rahulikul häälel, aga kergitab oma ilusat kulmu ja ta pilgust paistab halvakspanu. Kas ta püüab meelega mind torgata? Kas mind ajavad närvi ta küsimused, hoiak või see, et pean teda veetlevaks? Mu pahameel kasvab.

„Mul on üle neljakümne tuhande töötaja. See annab mulle teatud vastutuse – võimu, kui soovite. Kui otsustaksin, et telekommunikatsiooniäri ja müük mind enam ei huvita, siis oleks kakskümmend tuhat inimest oma pangalaenu tagasimaksetega umbes kuu aja pärast suures hädas.”

Ta suu kukub mu vastuse peale lahti. Palju parem. Neela aga alla, kullake. Ma tunnen, et saan tasakaalu tagasi.

„Kas te ei pea ettevõtte nõukogule aru andma?”

„See firma kuulub mulle. Mul pole vaja kellelegi aru anda.” Ta peaks seda teadma.

„Ja kas teil on ka muid huvisid peale töö?” jätkab ta kiirustades, saades mu reaktsioonist õigesti aru. Ta teab, et olen pahane, ja mingil seletamatul põhjusel teeb see mulle heameelt.

„Mul on erinevaid huvisid, preili Steele. Väga erinevaid.” Kujutlused temast valitud poosides mu mängutoas liiguvad läbi pea: ristile aheldatuna, sammastega voodil, käed-jalad laiali, või üle piitsutamispingi. Ennäe – jälle punastab. Justkui kaitsemehhanism.

„Aga kui te nii kõvasti töötate, mida te siis lõõgastumiseks teete?”

„Lõõgastumiseks?” Need sõnad kuulduvad ta suust kummaliselt, ent lõbustavad mind. Pealegi, millal on mul aega lõõgastuda? Tal pole õrna aimugi, millega ma tegelen. Aga ta vaatab mind jälle oma suurte süütute silmadega ja üllatuseks mõtlen ta küsimuse üle järele. Mida ma lõõgastumiseks teen? Purjetan, lendan, kepin … katsetan temasuguste veetlevate brünettide piire ja panen nad kuuletuma … Selle mõtte peale vahetan ma asendit, aga vastan rahulikult, viidates mõnele lemmikhobile.

„Te investeerite tootmisesse. Miks just sellesse?”

„Mulle meeldib asju valmistada. Ma tahan teada, kuidas mingid asjad toimivad: mis neid käima paneb, kuidas ehitada ja lammutada. Mulle meeldivad laevad. Mida muud ma öelda oskan?” Laevad transpordivad toitu üle kogu maailma.

„See kõlab pigem nii, nagu räägiks teie süda, mitte loogika ja faktid.”

Süda? Minul? Oi ei, kullake.

Mu süda trambiti täielikult jalge alla kaua aega tagasi.

„Võimalik. Ehkki on inimesi, kes ütlevad, et mul pole südant.”

„Miks nad nii ütlevad?”

„Sest nad tunnevad mind hästi.” Ma naeratan talle ühe suupoolega. Tegelikult ei tunne keegi mind hästi, kui Elena võib-olla välja arvata. Ma mõtlen, mis ta sellest väikesest preili Steele’ist arvaks. See tüdruk on väga vastuoluline: uje, eemalolev, ilmselgelt arukas ja kuradi võluv.

Jah, hästi, ma tunnistan seda. Ma pean teda ahvatlevaks.

Ta esitab mehaaniliselt järgmise küsimuse. „Kas teie sõprade arvates on teid kerge tundma õppida?”

„Ma vajan suurt privaatsust, preili Steele. Ma lähen oma privaatsuse kaitsmisega väga kaugele. Ma ei anna just sageli intervjuusid.” Tehes seda, mida teen, elades elu, mida elan, vajan ma privaatsust.

„Miks te nõustusite seda intervjuud andma?”

„Sellepärast, et ma annetan ülikoolile, ja vaatamata kõigile oma jõupingutustele ei saanud ma preili Kavanagh’st lahti. Ta muudkui tüütas meie pressiesindajat ja ma imetlen sellist visadust.” Aga ma olen rõõmus, et see oled sina, kes välja ilmus, ja mitte tema.

„Te investeerite ka põllumajandusse. Miks see valdkond teile huvi pakub?”

„Raha me süüa ei saa, preili Steele, ja sellel planeedil on liiga palju inimesi, kellel pole piisavalt süüa.” Ma põrnitsen teda pokkerimängija ilmel.

„Väga filantroopiline lähenemine. Kas see pakub teile kirglikku huvi? Maailma vaeste toitmine?” Ta silmitseb mind hämmeldunud ilmel, nagu oleks ma mingi mõistatus, aga ma ei taha mitte mingil juhul, et ta näeks mu pimedasse hinge. See pole arutlemise koht. Liigu edasi, Grey.

„See on üks keeruline värk,” pomisen ma, teeseldes igavust, ja kujutlen, kuidas ma kepin seda suud, et mitte mõelda näljast. Jah, ta suu vajab treeningut ja ma kujutlen teda põlvili enda ees. See mõte on vägagi ahvatlev.

Ta esitab järgmise küsimuse, kiskudes mind mu kujutlusest eemale. „Kas teil on mingi oma filosoofia? Kui, siis milline?”

„Mul pole filosoofiat kui sellist. Võib-olla juhtimise põhimõte Carnegielt: „Inimene, kes omandab võime vallata täielikult oma mõistust, võib saada enda valdusesse mille tahes, milleks tal õigustatult on voli.” Ma olen sihikindel, tahtejõuline. Mulle meeldib kontroll – enda ja teiste üle.”

„Nii et te tahate kõike omada?”

Jah, kullake. Näiteks sind. Ma kortsutan kulmu, ehmudes selle mõtte peale.

„Ma tahan nende omamist ära teenida, aga jah, tegelikult küll.”

„See kõlab, nagu oleksite supertarbija.” Ta hääl on tulvil hukkamõistu ja see viskab mul jälle ära.

„Ma olengi.”

Ta kõlab nagu mingi rikkast perest tüdruk, kellel on kõik, mis ta kunagi on soovinud, aga kui vaatan lähemalt ta rõivaid – need on pärit mingist odavast poest nagu Old Navy või H&M –, siis taipan, et nii see pole. Ta pole kasvanud jõukas peres.

Ma võiksin tõesti sinu eest hoolitseda.

Kust kuradi kohast see mõte tuli?

Aga kui selle üle järele mõelda – mul on tõepoolest uut alistujat tarvis. Sellest on juba – kaks kuud, see tähendab Susannah’st. Ja siin ma olen, ila tilkumas selle naise järele. Ma püüan manada näole nõustuva naeratuse. Tarbimisel pole viga midagi – pealegi elavdab see Ameerika majandust, mis iganes sellest praeguseks järel on.

„Te olete adopteeritud. Mis te arvate, kui palju mõjutas see teie kujunemist selliseks, nagu te nüüdseks olete?”

Mis on sellel tegemist naftahinnaga? Kui tobe küsimus. Selle narkohoora juurde jäädes oleksin ilmselt surnud. Ma tõrjun teda, andmata vastust, püüdes rahulikku tooni säilitada, aga ta käib peale ja tahab teada, kui vana ma olin, kui mind adopteeriti.

Pane tal suu kinni, Grey!

Mu toon muutub jahedaks. „See on avalik teave, preili Steele.”

Seda oleks ta samuti teadma pidanud. Nüüd ta kahetseb seda küsimust ja lükkab lahti tulnud juuksesalgu kõrva taha. Tore.

„Te pidite töö heaks oma pereelu ohverdama.”

„See pole küsimus,” nähvan ma.

Ta ehmub ja näha on, et tunneb end ebamugavalt, aga tal on viisakust vabandada ja ta sõnastab küsimuse ümber: „Kas te pidite ohverdama pereelu töö nimel?”

Miks ma peaksin mingit perekonda tahtma? „Mul on perekond. Mul on vend ja õde ning kaks armastavat vanemat. Ma pole huvitatud lisaks neile muud peret soetama.”

„Kas te olete gei, härra Grey?”

Mida kuradit!

Ma ei suuda uskuda, et ta seda ütles! Seda küsimust ei esita isegi mu oma perekond. Kuidas ta julgeb! Mul on äkki kange tahtmine ta toolilt püsti tõmmata, põlvele võtta, laksu anda ja seejärel keppida teda oma kirjutuslaual, nii et tal on käed selja taha seotud. See oleks vastus ta totrale küsimusele. Ma hingan sügavalt sisse. Ma tunnen kättemaksurõõmu – näib, et ta on oma küsimuse peale väga ehmunud.

„Ei, Anastasia, ei ole.” Ma kergitan kulme, ent mu ilme on ükskõikne. Anastasia. Ilus nimi. Mulle meeldib, kuidas see mu keelel tundub.

„Palun vabandust. See on ... ee ... siin kirjas.” Jälle lükkab ta juuksed kõrva taha. Kindlasti harjumus, kui ta närvis on.

Kas need polegi ta enda küsimused? Ma küsin seda temalt ja ta kahvatub. Kurat, ta on oma tagasihoidlikul viisil tõesti veetlev.

„Ee ... ei. Kate – preili Kavanagh – koostas küsimused.”

„Kas te olete üliõpilaslehes kolleegid?”

„Ei. Ta on mu toakaaslane.”

Siis pole imestada, et ta on sellises segaduses. Ma hõõrun lõuga, pidades aru, kas peaks panema ta nüüd tõeliselt täbarasse olukorda.

„Kas te pakkusite end seda intervjuud tegema?” küsin ma ja saan kingituseks ta alandliku pilgu: ta on mu reaktsiooni pärast pabinas. Mulle meeldib, et mõjun talle niimoodi.

„Ta palus minul seda teha. Ta on haige.” Ta hääl on vaikne.

„See seletab paljutki.”

Uksele koputatakse ja Andrea astub sisse.

„Härra Grey, palun vabandust, et ma segan, aga teie järgmine kohtumine on kahe minuti pärast.”

„Me pole veel lõpetanud, Andrea. Palun jäta mu järgmine kohtumine ära.”

Andrea vahib mulle otsa, olles segaduses. Ma põrnitsen teda. Välja! Kohe! Mul on siin väikese preili Steele’iga tegemist.

„Hästi, härra Grey,” võtab ta end ruttu kokku, pöörab kannal ringi ja lahkub.

Ma pööran jälle oma tähelepanu sellele huvitavale ja närviajavale olevusele mu diivanil. „Kuhu me jäime, preili Steele?”

„Palun ärge laske mul end segada.”

Oi ei, kullake. Nüüd on minu kord. Ma tahan teada, kas selle kena näokese taga on peidus mõni saladus.

„Ma tahan teie kohta ka midagi teada saada. Minu meelest oleks see õiglane.” Ma nõjatun tooli seljatoele ja surun sõrmed vastu huuli, ta silmad vilksavad mu suule ja ta neelatab. Oi jaa – tavaline efekt. Ja väga meeldiv on teada, et ta pole mu sarmi suhtes täiesti immuunne.

„Minu kohta pole eriti midagi teada saada,” sõnab ta punastades.

Ma hirmutan teda. „Millised on teie plaanid pärast lõpetamist?”

„Ma pole teinud mingeid plaane, härra Grey. Ma pean oma lõpueksamitega ühele poole saama.”

„Meil on siin suurepärane praktikaprogramm.”

Mis sundis mind seda ütlema? See on reeglite vastu, Grey. Ära kepi kunagi oma töötajaid … Aga sa ju ei kepi seda tüdrukut.

Ta tundub olevat üllatunud ja ta hambad on jälle alahuulel. Miks on see nii erutav?

„Ahah. Ma pean seda meeles,” vastab ta. „Ehkki ma pole kindel, et ma siia sobiks.”

„Miks te nii arvate?” Mis mu firmal viga on?

„See on ju ilmselge, kas pole?”

„Minule mitte.” Ma olen ta vastusest hämmeldunud. Ta sirutab käe diktofoni poole ja on jälle segaduses ... Pagan, ta hakkab minema. Mõttes vaatan läbi oma pärastlõunase ajakava – seal pole midagi, mis ei võiks oodata. „Kas te tahaksite, et ma teile maja näitaksin?”

„Ma olen kindel, et teil on väga palju muudki tegemist, härra Grey, ja mul on pikk sõit ees.”

„Te sõidate tagasi Vancouverisse?” Ma vaatan aknast välja. See on üks kuradi pikk sõit, ja vihma sajab. Ta ei tohiks sellise ilmaga sõita, aga ma ei saa teda keelata. See mõte ärritab mind. „Noh, sõitke siis ettevaatlikult.” Mu toon on rangem kui kavatsesin. Ta kohmerdab diktofoniga. Ta tahab mu kabinetist minema saada ja oma üllatuseks mina ei taha, et ta läheb.

„Kas te saite kõik, mis vaja?” küsin ma silmanähtava sooviga ta sealolekut pikendada.

„Jah, sir,” vastab ta vaikselt. Ta vastus lööb mul jalad alt – see, kuidas need sõnad kõlavad, tulles ta ilusast suust – ja korraks kujutlen ma seda suud endale kuuletumas.

„Tänan teid intervjuu eest, härra Grey.”

„Pole tänu väärt,” vastan ma siiralt – sest juba mõnda aega pole ma olnud kellestki nii huvitatud. See on rahutukstegev mõte. Ta seisab seal ja ma sirutan käe välja, soovides väga teda puudutada.

„Peatse kohtumiseni, preili Steele.” Mu hääl kõlab madalalt, kui ta oma käe mu pihku pistab. Jah, ma tahan seda tüdrukut oma mängutoas piitsutada ja keppida. Et ta on kinni seotud ja tahab … vajab mind, usaldab mind. Ma neelatan.

Seda ei juhtu, Grey.

„Härra Grey.” Ta noogutab ja tõmbab käe kiiresti ära, liiga kiiresti.

Ma ei saa tal niimoodi minna lasta. On selge, et ta tahab meeleheitlikult lahkuda. See mõjub ärritavalt, aga mulle tuleb üks mõte ja ma avan kabinetiukse.

„Lihtsalt kindluse mõttes, et saaksite kenasti mindud, preili Steele.”

Ta surub huuled kõvasti kokku. „Väga tähelepanelik teist, härra Grey,” nähvab ta.

Preili Steele nähvab vastu! Ma muigan ta selja taga, kui ta väljub, ja lähen talle järele. Nii Andrea kui Olivia tõstavad vapustatud pilgu. Jaa, jaa. Ma saadan praegu selle tüdruku uksest välja.

„Kas teil oli mantel?” küsin ma.

„Jakk.”

Vaatan Oliviale teraval pilgul otsa ja otsekohe hüppab ta püsti, toob tumesinise jaki ja annab selle oma tavalise lollaka naeratusega mulle. Jeesus, kui tüütu see Olivia on – vahib mind kogu aeg, suu ammuli.

Hmm. See jakk on kantud ja odav. Preili Anastasia Steele peaks paremini riides käima. Ma hoian seda tema jaoks üleval ja kui selle üle ta kõhnade õlgade libistan, puudutan nahka ta kaelal. Ta tardub selle peale ja kahvatub.

Jah! Ma avaldan talle mõju. See teadmine on väga meeldiv. Me kõnnime lifti juurde, ma vajutan nuppu ja tema seisab niheledes mu kõrval.

Oh, ma võin teha nii, et sa ei nihele, kullake.

Uksed avanevad ja ta kiirustab sisse ning pöördub mulle otsa vaatama. Ta on rohkem kui võluv. Ma läheks isegi nii kaugele, et nimetaksin teda ilusaks.

„Anastasia,” ütlen ma hüvastijätuks.

„Christian,” vastab ta vaikselt. Ja liftiuksed sulguvad, jättes mu nime meie vahele õhku rippuma, ning see kõlab kummaliselt ja võõralt, aga pagana seksikalt.

Ma pean selle tüdruku kohta rohkem teada saama.

„Andrea,” käratan ma kabinetti jõudes. „Anna mulle kohe Welch toru otsa.”

Laua taga istudes ja kõnet oodates vaatan oma kabineti seinal olevaid maale ja mulle meenuvad preili Steele’i sõnad. „Teevad tavalisest ebatavalise.” Seda oleks sama hästi võinud ta enda kohta öelda.

Mu telefon heliseb. „Härra Welch on liinil.”

„Ühenda.”

„Jah, sir.”

„Welch, mul oleks vaja kellegi tausta uurida.”