Читать книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin - Страница 11

Möödus paar kuud, mil ma jätkasin Leanni õpetamist. Muutusime temaga üha lähedasemaks, kuid hoidsime endid siiski vaos — liiga vähe oli Charlesi surmast möödas. Kui me aga esimest korda suudluseks teineteisele lähenesime, segati meid ootamatult ja seda eriti karmide tegelaste poolt.

Käisime naisega Lõuna-Walesi mägedes ratsutamas. Mul oli sealt üks tuttav talunik, kes kasvatas hobuseid ja ma tahtsin Leannile mitmeid ratsatrikke õpetada — näiteks seda, kuid kapates mahakukkunud relva üles tõsta või kuuli eest sadula taha varjuda. Õppimine läks edukalt ja meile jäi aega ka meeldivalt lobisedes loodust nautida.

Kord ratsutades tundsime mõlemad sedavõrd teravat vajadust läheduse järele, et sirutasime sadulas istudes huuled suudluseks teineteise poole. Just siis, kui meie näod oli väga lähestikku, toimus naise näos miski muutus. Ta nägu tõmbus ehmatusest kahvatuks, naise silmad jäid vahtima kedagi või midagi mu selja taga. Aeglaselt pöörasin ka mina pead ja nägin mäeharjal viite koera meie poole jõllitamas.

Need olid vasika kasvu suured mustad loomad, avatud suust paistmas suured kihvad ja ila lõugade vahelt tilkumas. Hõõguvate silmadega jälgisid nad meid, valmistudes ilmselgelt ründama.

„Saan ma õieti aru, need tegelased pole meie maailmast?” sosistas Leann, nägu ikka veel minu oma lähedal.

„Jah, need on Gamri, Fernise ja Metsiku Hundi järeltulijad, keda teatud otstarvel siia ilma tuuakse,” selgitasin vaikselt.

„Aaside koerad?” päris naine endiselt tasakesi. „Ja otstarve on meid nahka pista? On meil üldse lootust nende käest pääseda?”

„Peame üritama!” vastasin ma. „Kui ma sulle silma pilgutan, sunni hobune kappama.”

Kui meie ratsud järsku tuulekiirul kappama hakkasid, ulgusid kõik viis soerdit metsikult, õudsalt ja lühidalt ning sööstsid meile järele. Algul tundus mulle, et saame neil eest ära ratsutada, aga siis mõistsin, et koerad mängivad meiega: enne otsustavat hüpet jäi üks või teine kiskja nagu hetkeks õhku rippuma ning jäi nii teistest maha, et uuesti Metsiku Jahiga liituda. Selle mängu tõttu ja tänu Leanni peas tärganud mõttele me pääsesimegi.

Leann oli järsku taibanud, et meid võib päästa pühitsetud pind ja ta suunas hobuse väikese külakalmistu poole. Koerad taipasid tema plaane ja tuhisesid meile järele, et siis niutsatusega enne nähtamatut piiri peatuda. Me olime kalmistul ja seega nende haardeulatusest väljas.

Peatusime kalmistu keskel asuval muruplatsil, kus vaimulik tavaliselt surnuaiapühal palvust peab. Hobused värisesid pingutusest ja korskasid hirmust, mille jälitamine oli neile peale ajanud. Koerad oli pühitsetud maa-alast kaugemale jäänud, nad ulgusid verdtarretavalt ja kõndisid ümber kalmistu, et meid põgenemiskatsel tabada. Videvikus joonistusid nende hõõguvad silmad eriti võikalt välja.

„Siin oleme vist väljaspool ohtu?” ütles Leann minu käest haarates. Kallistasin teda ja suudlesin tugevalt huultele.

Sellega polnud meie seiklus sugugi lõppenud, sest kohe tuli üle elada uus hirmutav üllatus. Nimelt hakkas paljude haudade juures miski helendama ja maa seest voogas välja midagi udusarnast. See võttis kiiresti inimeste kuju ja hakkas materialiseeruma ning varsti seisid haudade ääres võikad lotendavates suririietes luukered. Suutsime suurivaevu nende nägemisest kohkunud hobuseid tagasi hoida.

Koolnud ei tundunud meile ohtlikud olevat. Nad ei teinud isegi meist väljagi, vaid liikusid roduna surnuaia müüri poole. Seal patrullivad koerad võtsid neid vastu vihase, kuid mõnevõrra argliku urinaga. Nende püstised sabad kippusid jalge vahele langema. Paistis, et elukad kardavad surnuid.

Müüri ääres peatunud koolnud karjusid koertele midagi vanas keldi keeles, näitasid neile rusikat ja paar vanemat, ilmselt sadade aastate eest surnud meest vibutasid relvi. Varsti muutus koerte urin niuksumiseks, loomad taandusid üha kaugemale, pöörasid siis ümber ja kadusid ulgudes tihenevasse pimedusse.

Nüüd läksid koolnud meist välja tegemata oma haudade juurde, hakkasid lagunema nagu tuulest viidav udu ja laskusid siis õrna helenduse saatel haudadesse. Üks neist näis siiski meile tervitades viipavat. Siis valitses surnuaial vaikus ja pimedus. Kristlastest surnud olid aaside koerad minema peletanud — kas siis meid abistada püüdes või lihtsalt sellepärast, et need soerdid nende rahu rikkusid.

Kappasime kiiresti sinna tallu, kust me hobused olime laenanud. Teel vahtisime pidevalt taha, kuid Metsik Jaht meile enam ei järgnenud.

See öö möödus meil Leanniga lõppematutes kallistustes. Olime koos liiga palju hirmutavat näinud ja ainult kallima embuses olek peletas need meenutused mälust.