Читать книгу Ilusaid lugusid Shakespeareilt - Edith Nesbit - Страница 4

Kord elasid Veronas kaks suurt perekonda nimega Montecchi ja Capuletti. Nad olid mõlemad üsna rikkad ja mõistlikud perekonnad. Kuid ühes asjas olid nad äärmiselt rumalad. Nende kahe perekonna vahel oli vana, vana tüli, ja selle asemel, et asja ära lahendada, nagu targad inimesed ikka, tegid nad tülist midagi lemmikloomasarnast ega lasknud tal surra.

Nii et Montecchi ei rääkinud Capulettiga, kui nad tänaval kohtusid, ega Capuletti Montecchiga – või kui nad rääkisid, ütlesid nad jõhkraid ja ebameeldivaid asju, mis lõppesid sageli võitlusega. Ja nende sugulased ja teenrid olid just sama tobedad, nii et Capuletti-Montecchi tülist tekkis tihtipeale kaklusi, duelle ja muid samasuguseid ebamugavusi.

Kord aga korraldas vana Capuletti, Capulettide perekonna pea, suurejoonelise õhtusöögi ja ta oli nii külalislahke, et lubas sinna tulla kõigil, välja arvatud muidugi Montecchid. Kuid oli üks noor Montecchi nimega Romeo, kes tahtis väga olla seal, sest sinna oli kutsutud Rosaline, leedi, keda ta armastas. See leedi polnud kunagi tema vastu lahke olnud ja Romeol polnud mingit põhjust teda armastada, kuid asi oli selles, et ta lihtsalt tahtis kedagi armastada, ja kuna ta polnud näinud õiget leedit, pidi ta armastama valet. Seepärast tuligi ta Capulettide suurele peole koos oma sõprade Mercutio ja Benvolioga.

Vana Capuletti tervitas teda ja ta kaht sõpra väga lahkesti ja noor Romeo liikus ringi uhkes sametisse ja satiini riietatud rahvahulgas, kus meeste mõõgapidemed ja kraed olid juveelidega kaunistatud, leedidel olid kaelas ja käsivarrel säravad kalliskivid ning nende säravail vöödel olid hinnalised kivid. Ka Romeo oli oma parimais riideis, ja kuigi ta kandis musta maski silmade ja nina ees, võis igaüks näha tema suu ja juuste ja peahoiaku järgi, et ta oli palju ilusam kui ükskõik kes selles toas.

Viimaks nägi ta tantsijate hulgas nii ilusat ja armastusväärset leedit, et ta ei mõelnud sellest hetkest peale enam kordagi Rosaline’ile, kellesse ta oli enda arvates armunud olnud. Ja kui ta vaatas seda teist kena leedit, kui too tantsis oma valges satiinkleidis ja pärlites, paistis kogu maailm temaga võrreldes tühise ja väärtusetuna. Ta ütles seda endamisi, kuid Tybalt, leedi Capuletti nõbu, kuulis tema häält ja tundis ta ära. Tybalt läks väga vihaselt oma onu juurde ja rääkis talle, et Montecchi oli kutsumata peole tulnud, kuid vana Capuletti oli liiga hea härrasmees, et olla ebaviisakas kellegi vastu tema enda katuse all, ja ta käskis Tybaltil vakka olla. Kuid noormees ootas vaid võimalust Romeoga tülitsemiseks.

Vahepeal suundus Romeo ilusa leedi poole, rääkis talle mahedate sõnadega, et ta armastab teda, ja suudles teda. Just siis saatis tüdruku ema tema järele ja Romeo sai teada, et leedi, kellega ta suured lootused seotud olid, oli Julia, vana Capuletti, ta vihavaenlase tütar. Nii et Romeo lahkus peolt üsna kurvalt, kuid sellest hoolimata armunult.

Siis küsis Julia oma ammelt:

„Kes oli see härra, kes ei tantsinudki?”

„Tema nimi on Romeo, ta on Montecchi, meie vihavaenlase poeg,” vastas amm.

Siis läks Julia oma tuppa ja vaatas aknast välja üle ilusa rohelise aia, kus säras kuu. Ja Romeo oli selles aias peidus puude vahel, sest ta ei tahtnud enne ära minna, kui polnud püüdnud teda uuesti näha. Ja seejärel Julia – teadmata, et ta oli seal – paljastas valjult oma salajasimad mõtted ja ütles vaiksele aiale, et ta armastab Romeod.

Romeo kuulis seda ning oli äärmiselt rõõmus. Olles peidus, vaatas ta üles ja nägi Julia ilusat nägu kuuvalgel, mida raamisid õitsvad ronirohud, mis tema akna ümber kasvasid, ja kui Romeo kuulas ja vaatas, tundus talle, nagu näeks ta und ja mingi võlur oleks viinud ta sellesse ilusasse ja nõiduslikku aeda.

“Ah – miks sind küll Romeoks hüütakse?” ütles Julia. “Aga kuna ma sind armastan, mis tähtsust on siis sellel, kuidas sind kutsutakse?”

„Hüüa mind kallimaks, ja ma olen uuesti ristitud – praegusest hetkest peale pole mu nimi enam kunagi Romeo,” hüüdis mees, astudes teda varjanud küpresside ja oleandrite keskelt kuuvalguse kätte.

Julia ehmatas algul, aga kui ta nägi, et see oli Romeo ise ja mitte võõras, oli ka tema rõõmus, ja kui mees seisis all olevas aias ja Julia aknast välja nõjatus, rääkisid nad kaua, kumbki püüdis leida kõige meeldivamaid sõnu maailmas, et muuta armunute vestlust ilusamaks. Ja aeg möödus ruttu, nagu ikka inimestel, kes teineteist armastavad, ja kui tuli lahkuminekuhetk, paistis neile, nagu oleksid nad vaid hetke koos olnud, ja tõesti, nad ei teadnud üldse, kuidas lahku minna.

“Ma saadan homme teenri sinu juurde,” ütles Julia.

Ja nii ütlesid nad viimaks igatsedes ja viivitades hüvasti.

Julia läks oma tuppa ja tume kardin varjas ta särava akna. Romeo lahkus läbi vaikse ja kastese aia nagu unenäos.

Järgmisel hommikul väga vara läks Romeo preestri juurde, kelle nimi oli vend Lorenzo, rääkis talle kogu loo ära ja palus, et too nad Juliaga viivitamatult paari paneks. Ja vend Lorenzo oli valmis noori armastajaid salaja aitama, sest ta lootis, et kui nad on kord abielus, saavad nende vanemad peagi sellest teada ja see abielu võib lõpetada selle vana tüli õnnelikult.

Julia amm oli noorte vahendajaks ning teatas pruudile, et kõik on valmis tema abiellumiseks. Nii et järgmisel hommikul vara abiellusidki Romeo ja Julia vend Lorenzo kongis ja lahkusid pisarate ja suudlustega. Ja Romeo lubas sel õhtul aeda tulla ja hoidja pani valmis nöörredeli, et Romeo võiks üles ronida ja oma kalli naisega vaikselt omavahel kokku saada.

Kuid selsamal päeval juhtus üks kohutav asi.

Tybalt, kes oli olnud pahane, et Romeo oli käinud Capulettide peol, kohtas tänaval teda ja ta kahte sõpra, Mercutiot ja Benvoliot, nimetas Romeot kelmiks ja kutsus ta kahevõitlusele. Romeo ei tahtnud võidelda Julia nõoga, kuid Mercutio tõmbas mõõga ja läks Tybaltiga võitlema. Ja Mercutio sai surma. Kui Romeo nägi, et ta sõber oli surnud, unustas ta kõik peale viha mehe vastu, kes oli ta sõbra tapnud, ja võitles Tybaltiga, kuni too surnult maha langes.

Nii et kohe omaenda pulmapäeval tappis Romeo oma kalli Julia nõo ja ta mõisteti pagendusse. Vaene Julia ja ta noor abikaasa said sel ööl ikkagi kokku; mees ronis nöörredelil väänkasvude keskele ja leidis ta akna, kuid see kohtumine oli kurb ja nad lahkusid kibedate pisarate ja raskete südametega, sest nad ei teadnud, millal võiksid jälle kohtuda.

Kuid Julia isa, kes muidugi ei teadnud, et ta tütar oli abielus, tahtis ta mehele panna härrasmehele nimega Paris, ja oli väga vihane, kui Julia sellest keeldus. Tüdruk kiirustas vend Lorenzo juurde ja küsis, mida ta peaks tegema. Lorenzo soovitas tal nõusolekut teeselda ja lisas:

„Annan sulle rohtu, mis muudab su kaheks päevaks nagu surnuks, ja siis viivad nad su kirikusse, et sind maha matta, mitte sind mehele panna. Nad panevad su hauakambrisse, arvates, et oled surnud, ja enne, kui sa ärkad, jõuame Romeoga sinu juurde. Kas sa teed seda või kardad seda teha.”

„Ma teen seda, ära räägi mulle hirmust!” ütles Julia. Ja ta läks koju ja ütles oma isale, et ta abiellub Parisega. Kui ta oleks oma isale tõtt rääkinud… noh, siis oleks võinud sellest saada teistsugune lugu.

Vana Capuletti oli väga rahul, et ta sai oma tahtmist, ja kutsus oma sõbrad kokku ning lasi pulmaroogi valmistada. Kõik jäid üles terveks ööks, sest oli palju teha ja aega oli vähe. Vana Capuletti tahtis väga, et Julia abielluks, sest ta nägi, et ta tütar oli väga õnnetu. Muidugi kurvastas Julia oma abikaasa Romeo pärast, kuid ta isa arvas, et ta kurvastas oma nõo Tybalti surma pärast, ja arvas, et abielu annab talle midagi muud, millest mõelda.

Hommikul vara tuli amm Juliat kutsuma pulmadeks riietuma, kuid tüdruk ei ärganud, ja amm hakkas valjusti karjuma:

„Appi! Appi! Mu vaene Julia on surnud! Oh, hädapäeva küll!”

Proua Capuletti tuli joostes tuppa, ja siis vana Capuletti ja peigmees, isand Paris. Seal lebas Julia, külm ja valge ja elutu, ja kogu nende nutt ei suutnud teda äratada. Nii pididki tulema pulmade asemel matused. Vahepeal oli vend Lorenzo saatnud käskjala Mantuasse kirjaga Romeole, milles rääkis kõigist neist asjadest, ja kõik oleks olnud hästi, kui käskjalg oleks õigel ajal kohale jõudnud, kuid ta ei teinud seda.

Halvad uudised levivad ruttu. Romeo teener, kes teadis abielu saladust, kuid mitte Julia teeseldud surmast, kuulis matustest ja kiirustas Mantuasse Romeole rääkima, kuidas ta noor naine on surnud ja lebab hauakambris.

„Kas see on nii?” hüüdis murtud südamega Romeo. “Siis leban juba täna öösel Julia kõrval.”

Ja ta ostis endale mürki ning läks kohe tagasi Veronasse. Ta kiirustas hauakambrisse, kus lebas Julia. Ta murdis uksest sisse ja oli just kivitrepist alla minemas, kuhu olid viidud kõik surnud Capulettid, kui kuulis enda taga häält, mis käskis tal peatuda.

See oli krahv Paris, kes oleks pidanud Juliaga selsamal päeval abielluma.

„Kuidas julged sa siia tulla ja häirida surnud Capulettisid, sa armetu Montecchi?” hüüdis Paris.

Vaene Romeo, kes oli kurvastusest poolhull, püüdis rahulikult vastata.

“Sulle öeldi,” sõnas Paris, “et kui sa Veronasse tagasi tuled, pead sa surema.”

“Pean tõepoolest,” ütles Romeo. “Just surma järele ma siia tulingi. Hea noormees, jäta mind! Oh, mine, enne kui sulle häda teen! Armastan sind rohkem kui iseennast – mine, jäta mind siia…”

Siis ütles Paris: „Võtan su kinni, neetud kelm,” ja Romeo tõmbas oma vihas ja meeleheites mõõga. Nad võitlesid ja Paris sai surma.

Kui Romeo mõõk teda tabas, hüüdis Paris:

„Oo, suren! Kui sul on halastust, pane mind hauakambrisse Julia kõrvale!”

Ja Romeo ütles: „Ma luban seda.”

Ja ta kandis surnud mehe hauakambrisse ja pani ta Julia kõrvale. Siis põlvitas ta Julia ette ja rääkis temaga ja hoidis teda käte vahel ja suudles ta külmi huuli, uskudes, et ta oli surnud, ja kogu aeg tuli Julia ärkamisaeg üha lähemale. Siis jõi Romeo mürgi ära ja suri oma kalli naise kõrvale.